Soome keelest tõlkis Marianne Lind
Alustuseks
Käisin esimest korda Estconil, Eesti ulmefännide kokkutulekul. Olin seal külaliskirjanikuna ja tegin ka ühe hevikeikka elektrikandlel. Sel aastal toimus Estcon Palamusel Udu Talus.
Seljataga on äge nädalalõpp Eesti ulmeinimestega, minu uute sõpradega. Ma ei teagi kohe, kust pihta hakata, sest tuju on nii hea. Võib-olla kirjutan lihtsalt oma sõnadega toimunud sündmustest jaokaupa nende toimumise järjekorras, nii nagu need mulle meelde tulevad ja millisena ma neid mäletan.
Neljapäev
Mu reis algab juba neljapäeval. Ägan juba koduuksel, kui saan aru, et mu pambud kaaluvad kuradima palju. Elektrikandle kott ja seljakott. Mõlemad täis kraami, peamiselt raamatuid, kuid ka näiteks võimendi. Ma ei lähe sinna ainult Soome kirjaniku ja muusikuna, vaid ka kogu Soome ulmekirjutajate esindajana. Tähtis reis.
Ühistranspordis teel sadamasse higistan ja vannun. Igavikuna mõjuva hetke järel olen kohal. Siis ootame!
Rokkari hommikusöök
Soomlaste rahmeldamine Tallinna laeval hakkab vaikselt ajudele. Rühin laeva poole. Ärritus on suur. Mingil hetkel ajab mind laeva trügivate porode käitumine nii närvi, et ma otsustan edaspidi rääkida ainult eesti keeles. Lahendus tundub toimivat.
Peagi olen ikkagi laevas. Enesetunne on nii väljakannatamatu, et pean õlut jooma. Valin A. Le Coqi Porteri. Seda õlut sai palju joodud aastatel 2002 ja 2003, kui elasin Tartus. Nostalgiline maitse rahustab närve ja toob naeratuse huulile. Sellest tuleb hea reis!
Tallinna sadamas kohtun Margus Makkega, kes lubas mulle öömaja pakkuda sel ajal, kui olen Tallinnas. Tunnen ta ära „Eesti Ulmeühingu“ särgi järgi. Egas muud, kui võtame takso ja minekule! Jõuame tema juurde ja avame õlled.
Otsustan tähistada Tallinnasse saabumist enda pildituks joomisega.
Esimene Estconi reisi õhtu möödub õlut juues ja hevi kuulates.
Reede
Reedel ärkan hilja ja sõidan taksoga Tallinna kesklinna, kust saan küüdiga Estconile. Enne tuleb mul siiski natuke oodata. Otsustan käia söömas. Leian Aasia restorani, kus on soodne puhvet. Õgin chillikana, nuudleid ja muud valikus olevat toitu nii palju, kui kõht kannatab. Söögikõrvaseks paar õlut.
Saanud söönuks, lohistan end oma raske varustusega kokkulepitud aadressile, kus kohtun Robi Uppiniga, kes lubas mind Estconile kohale viia. Egas muud kui kompsud autosse ja läksime! Vahepeatuse teeme paari tänava pärast, kus tuleb peale Gert Trash Moser.
Tuleb välja, et Trash on päris huvitav tüüp. Tal on plaadifirma Trash Can Dance, mille alt laseb välja vanu korralikke kassette. Kõige muu hulgas metalit, punki, vana disko- ja elektroonilist mussi. Vestluse käigus tuleb välja, et ta on välja andnud palju eestimaist underground kraami. Tunnistan samas, et olen suur Eesti metali sõber. Pommitan Trashi nimedega: Tharaphita, Loits, Metsatöll…
Siis taipan, et olin selga pannud Metsatölli särgi. Alguses mõtlesin panna oma Tharaphita särgi, aga see oli juba sedavõrd rebenenud ja katki, et ma ei julgenud.
„Kui sa tuled Eestisse Metsatölli särgiga, on see sama hea kui ma läheksin Soome Kaija Koo särgiga,“ tõdeb Trash.
Naerame mõlemad. Trash ütleb peagi, et talle meeldib Kaija Koo. Trash räägib oma Soome reisist. Tuleb välja, et talle meeldib lugeda ka Antti Tuuri raamatuid.
Autos mängib vana elektrooniline ja diskomusa. Ma ei tunne seda musaskenet kuigi hästi, kuid muusikuna mind muidugi huvitab kõik enda jaoks uus muusika. Panen tähele, et selles muusikas on midagi primitiivset, hüpnotiseerivat ja sünget. Mõjub küll!
Roadtrip läbi Eesti jätkub. Mõne aja möödudes paneme tähele, et oleme jõudnud juba üsna sihtkoha lähedale. Lepime kokku, et ostame Jõgeval kogu pikaks nädalavahetuseks vajaliku proviandi.
Enne poodi minekut saan olulise nõuande:
„Juha, räägin sulle paar asja Estconi alkoholipoliitika kohta. Kui plaanid juua näiteks 12 pudelit õlut ja pudeli viina, siis osta kohe topelt! See kogus kulub sul arvatavasti ära juba esimese päeva jooksul.“
Võtan nõuande arvesse. Ostan ostukärutäie õlut ja liha, lisaks ühe pudeli Pirita likööri.
1. Udu Talu
2. Nädalalõpu proviant
1. Mina ja Indrek Hargla
2. Saabumine sihtkohta
Ei möödu kaua aega, kui olemegi jõudnud pärale Udu Tallu Palamusel. Sellega seoses tutvun kohe J.J. Metsavanaga. Ta selgitab soomlasest esmakülastajale Estconi kodukorda ning saan rinda uhke nimesildi.
Seejärel tassin oma pambud väikesesse majakesse, mis on järgneval kolmel päeval ja kahel ööl määratud minu koduks. Uksel kohtan motomehe välimusega ja karmi olemisega meest. Tuleb välja, et ta on minuga samas majakeses.
Nõnda tutvun Indrek Harglaga, kes on üks kuulsamaid Eesti kirjanikke. Hiljem, Estconi ajal ostan temalt tema raamatu „Raudrästiku aeg“. Muidugi palusin sinna ka autori pühenduse. Lisaks Indrekule on minuga samas majakeses ka Trash ja Virko Pirrus Nailboard Recordsist.
Lõõgastun paari õlle võrra ja panen siis raamatuleti püsti. Võtsin kaasa palju Soome ulmet, mille hulgas on ka kirjastuste Kuoriaiskirjat, Aavetaajuus ja Salakirjat toodangut. Lisaks muidugi ka mu metalbändi Tevana 3 kassette „Peräpohjolan takana“. Rääkisin ka Trashile, et tegime Soomes c-kasseti. Trash ostiski minult kohe ühe eksemplari, kassetimees nagu temagi on.
Hakkan Pirita kosmilise väega meeleolu looma. Saan aru, et kohe on minu muusikukarjääri esimene esinemine Eestis. Liblikad hakkavad raevukalt kõhus keerlema! Laulja võtab ühe klõmmi kangemat. Võtan igaks juhuks ka paar õlut.
Peagi ongi minu kord. Kõigepealt tehakse minuga intervjuu. Tutvustan ennast, räägin oma kirjanduslikust tegevusest, Soome ulmest, Aavetaajuuse poest, Horror-Shopist, jne. Taipan, et suudan anda lives eesti keeles mistahes intervjuud. Läheb nagu õlitatult.
1. Kvaliteetset Soome ulmet
2. Veel kvaliteetset Soome ulmet
1. Kingituse sisu
2. Eesti Ulmeühing saab Soomest kingituseks raamatuid
Siis lõhkan pommi. Toon välja kaks kilekotti, mis sisaldavad ühiskingituse Eesti Ulmeühingule tervelt Soome ulmeskenelt, kelle esindajana ma Estconil viibin. Tegemist on suure hunniku raamatutega Kuoriaiskirjat, Aavetaajuus, Osuuskumma ja Salakirjat kirjastustelt. Nagu varem mainisin – ma ei ole Estconil vaid Soome kirjaniku ja muusikuna. Soovin ehitada sildu Soome ja Eesti ulmeinimeste vahele. Minu ülesandeks on olla see tüüp, kes sõlmib sidemeid ja loob võrgustikke, millest saavad kasu kirjanikud ja ulmeharrastajad mõlemal pool lahte. Ma olen siiras ja avatud. Ma tahan, et vennasrahvad teeksid asju koos ka ulmevallas.
Siis hakkan rokkima ja šokkima. Võtan oma elektrikandle välja ja ühendan võimendiga. Rebin keeli ja elektrisinised metalliakordid hakkavad pulseerima. Paganausulisena laulan ka „Otson voima“- lugu, millega avaldan austust läänemeresoomlaste pühale loomale, karule. Kaks päeva tagasi oli karupäev, Kalevi rahva pidupäev. Tunnen mesikäpa jõudu oma hinges.
”Mul on pihud Kontioise,
Vere joojalta põngerjad…”
Teistes lauludes külastatakse Toonelat, kaotakse metsade varju ja kogetakse looduse müstikat. Lähen pöördesse. Juuksed lendavad, kannel kräunub ja mees möirgab! Annan kõva show, serveerin head ja algupärast heavy metalit. Paganlike sõnade ja kõige raskema metali raginaga.
Esinemise kõrgpunktiks on muidugi mu lugu „Nuole mua“, mis kuuldavasti hakkab teiste lorilaulude kombel kergesti kummitama.
Pole ka ime.
”Nooli mind
lõpuni välja!
Nooli mind
kirglikumalt!
Nooli mind
pealaest jalatallani!
Nooli mind
Lemme tulena!”
1. Hevi metal raisk!
2. Rock’n’roll!
1. ”Sõjakad mehed nügivad palju!"
2. Sünge ja kuri!
Andun üleni. Keerlen, pöörlen ja alistun oma sisemuses leegitsevale tulele. Veeren põrandal nagu Marty McFly filmis „Tagasi tulevikku“. Aga panen veel kõvemini. Armatsen oma kandlega. Kirglikult.
Tahaksin juba lõpetada pilli mängimise ja keskenduda ainult õlle joomisele, aga mind hüütakse tagasi lavale. Esitan lisaloona Kirka loo „Leijat“, millest tegime juba mu esimese bändi VMMAga õnnestunud metalkaveri. See on mu seti ainuke cover-lugu, teised kõik on mul omalooming. See on austusavaldus Kirkale, kes oli ilmselt Soome kõige kõvem heavy metal-laulja. Kui te ei usu, siis kuulake näiteks Kirka plaate R.O.C.K ja Spell, ja lisaks veel Kimmo Kuusniemi fantastilist ja olulist albumit „Mootorilinnut“.
Peale kontserti märkan, et elektrikandle rihm on lahti tulnud ja kõige kõrgem keel on katkenud. Ega pole ka imestada, kui arvestada keikka rajusust. Sädemeid lendab, kui rokitakse. Vot selline on elu!
Õhtu lõpetuseks sukeldun alkoholi imelisse maailma!
Laupäev
Laupäeva hommikul äratab Trash mind hommikusöögi ajaks. Ähvardavat pohmakat tõrjun juba hommikust alates Pirita ja õllega. See aitab tingimata.
1. Kosmiline Pirita
2. Hommik
1. Pood on lahti!
2. Poro? Viinaturist?
Peagi olengi taas oma raamatuid müümas. Ostetakse küll. Räägin nendest, annan soovitusi, küsin, millest keegi on huvitatud. Stepani koodeksi sünge sõnum levib. Veiko Belials tõlkis Reaktori ajakirja minu loo „Velesin kirja“, eestikeelse nimega „Velese raamat“. See avaldati esmalt Kuoriaiskirjat kirjastuses „Hopeoitu vainaja“ antoloogias. See on seotud Lovecrafti mõjutustega Stepani koodeksi mütoloogiaga, mida oleme Soome ulmekirjanikega koos arendanud. „Hopeoitu vainaja“ ja Stepani koodeksi triloogia kolmas osa „Teräskoura“ müüb hästi. Niisamuti ka splatterpunk antoloogia „Ja hän huutaa“, ja ka minu Kalevala-mõõdus luulekogud „Ouramoinen“ ja „Uniaika“.
Tevana 3-e kassett müüb ka sedavõrd hästi, et võin selle nüüd kuulutada läbimüüduks. Minu käest seda enam ei saa. Küll saab „Peräpohjolan takana“ kassetti endiselt KVLT-ist ja Horror-Shopist. Aga tasub kiirustada, sest kes ees, see mees jne.
Mingil hetkel jagatakse Stalkeri auhinnad, ehk siis Eesti Atoroxid. Seejärel tehakse kõikide Estconi osalejate ühispilt. Nende sessioonide jooksul kulub paar õlut.
1. Hea seltskond
2. Stalkerite jagamine
Estconi ühispilt
Peagi pean tõdema, et olen väsinud ja jalad ei taha enam kanda. On aeg vahepeal silm looja lasta.
Ärkan keskööl nagu vampiiridel kombeks. Tundub, et olen olnud pikemat aega koomas. Aga nüüd on meel kirgas ja mehes on jõudu! Tõusen üles, avan õlle. On aeg jätkata pidutsemist.
Lugesin Reaktori-lehest juhtnööre Estconi tarbeks. Ühte asja panin eriti tähele – „Öörahu ei ole ega tule“. Ehk et öörahu ei ole ega tule. Pidu kestab varaste hommikutundideni. Kiidan selle heaks, sest alles öö saabudes ma ju ärkasin.
Mulle räägiti lugu, miks selline asi üldse Reaktorisse pandi. Korra oli Estconil mingi tüüp pideva pidutsemise peale öösel närvi läinud, kuigi oli ise ka ennast üsna känni joonud. Oli ähvardanud politsei kutsuda. Asi ei jäänud pelgalt ähvardamise tasemele, vaid tüüp viis selle ka täide. Politsei tuli kohale, umbes paar tundi hiljem. Siis oli korraldajatel palju seletamist, et tegemist on õigupoolest ainult mingisuguse kirjanduskonverentsiga. Nagu legendaarsete lugudega ikka, kuulsin antud stoorist mitu erinevat versiooni. Ühine oli neil see, et lugu oli endiselt elav ning naljakas. Legendaarne.
Otsin inimesi. Leian. Joome õlut ja grillime liha. Saan aru, et mul on põrgulik nälg. Õgin hullupööra liha, kana ja vorste. Toidu kõrvale joon õlut.
Tutvun Tuule Iiliga, armsa neiuga, kes mängib parmupilli. Liitun temaga, lauldes Tõva kargyraa-kõrilaulu. Ehk siis nõidusliku ja möriseva häälega. Asi läheb hästi!
Siis, äkitselt, hakkab Tuule laulma eestikeelseid regilaule. Võpatan. Laulvates naistes on midagi, mis mind paelub. See ei ole kokkusattumus, et mu bändides on alati mingil ajahetkel olnud naislaulja. Peagi laulame suure kambaga koos Eesti laule. Nende hulgas ka Metsatölli setukeelne laul ”Velekeseq noorõkõsõq”.
”Pill oll’ helle pedäjäne
kannõl kummõ kadajanõ.”
Joobest tõusnud tundepuhangus kallistan Tuulet ja kingin talle oma esikteose „Ouramoinen“.
Selleks hetkeks on juba päris hea olla.
Tumedate õllede kütkeis.
Öö jätkab jätkamista, kali kulub kulumista.
Pühapäev
Hommikul võtab üles tõusmine aega. Pea valutab. Ma ei usu, et ma tõusta suudan. Mõtlen, mis võiks aidata. Taipan, et selleks on vaja veidi mustkunsti. Äkitselt meenub Nasse-setä sketš, kus onu Nasse võlub võlujoogi abil eseme pihku.
Minu võlujoogiks on Pirita. Pealerüüpeks Saku Rock. Juba saabki mees jalad alla!
1. Hüvastijätt Palamusega
2. Siin tohib oma jooki juua!
3. Joku yökukkuja – Keegi ööloom
Ühtäkki saan aru, et peab hakkama asju pakkima. Hakkame peagi lahkuma. Kogenud reisimehe nobedusega pakin kõik pambud kokku ja viin juba igaks juhuks ka autosse ära. Joogid jätan muidugi veel enda juurde, sest on veel paar tundi aega juua. Lähen räägin inimestega, kõikide oma uute sõpradega. Ütlen neile kõigile „Tsau!“. Kuidagi ei taha lahkuda. Alles ju jõudsin. Miks ei võiks see pidu jätkuda veel kauemgi?
Peagi oleme ikkagi teel tagasi Tallinnasse. Tallinnasse jõudes veedan hetke Trashi juures. Joome Salmiakki Koskenkorvat. Ta tutvustab mulle oma kassetikollektsiooni ja müüb möödaminnes mulle mõned. Olen neid temalt juba palju ostnud. Ostan igaks juhuks veel mõned lisaks.
Mõne aja pärast tõmban jälle Margus Makke juurde ära.
Estconi-reisi viimane õhtu sujub õlut juues ja hevi kuulates.
Lõpetuseks
Esmaspäeva õhtul meenutan möödunud nädalalõppu. Pohmakas hakkab juba järele andma, aga turjalihased ja selg on kuradi valusad. Ma ei saa ei seista ega istuda. Olen sunnitud pikutama. Keikka ajal juuste viskamine nõuab alati oma osa.
Minu Estconi saak
Ma ei viitsi rääkida tagasiteest Tallinnast Helsingisse. Las piisab sellest, kui ma ütlen, et reisist puruväsinud mees jõudis õnnelikult koju, tellis omale kebabi, sõi – ja jäi magama. Ärgates oli aega kogetud asjad läbi mõelda.
Mis jäi reisist meelde?
Minu jaoks oli suur au esineda Estconil. See oli minu jaoks esimene esinemine muusiku ja kirjanikuna väljaspool Soomet. See on oluline asi. See tähendab seda, et neid tuleb tulevikus veel.
Ma olen saanud suure hulga uusi sõpru ja tutvunud imeliste inimestega. Olen sõlminud Eesti ulmeskenega sidemeid. Nüüd on ka selles valdkonnas sild Eesti ja Soome vahele ehitatud. Mulle kinnitati, et soomlased on alati Estconile teretulnud. Oleme vennad ja õed. Oleme üks hõim, üks rahvas. Oleme kauni Kalevi, ehk suure Ouramoise lapsed. Läänemeresoome rahvad hoiavad kokku. Me oleme põhjatuulte pojad ja tütred.
Kuulsin, et enne mind oli Estconil käinud ka üks rootslane ja mingi Läti ulmekirjutaja. Ma ei tea, kuidas nemad Estconi vastu võtsid, kuid mina võtsin selle vastu sooja südame, avatud meele ja siiraste kavatsustega. Osa südamest jäi sinna. Mind valdas tunne, et olen õiges kohas õigel ajal.
Soome Finnconiga võrreldes oli Estconil meeleolu üsna teistsugune. Üritus ei toimunud rangetes ja külmades ülikooli ruumides. Ei olnud mingisugust kuradi akadeemilist peenutsemist. Ja Soome vigane alkoholipoliitika selgelt siia ei ulatu. Selle asemel pakutakse looduslähedast keskkonda, ägedaid ja omavahel võrdseid inimesi, sügavaid kultuurikeskustelusid, õlle joomist ja grillimist.
Mulle meeldib selline meeleolu, mis valitses Estconil.
Eesti, Eesti, Eesti, igatsen sinna kangeeesti!
Poetan mõned liigutuspisarad, kui meenutan Estconi. Olen täis armastust.
Kui nüüd järgmisel aastal toimub Worldcon Helsingis, siis pakun välja, et teeme sellest sellise ürituse, nagu on Estcon. Organiseerime ürituse talgutöö korras metsa, või näiteks järve või mere äärde. Loodusesse. Kirjutame eeskirjadesse, et: „Öörahu ei ole ega tule“. Enda joogid ja söögid kaasa. Viime välismaalastest külalised sauna. Õpime üksteist läbi loengute, paneeldiskussioonide, külastuste jm tõeliselt tundma. Ehitame sildu. Loome uudse ühenduse. Sellise, mis sünnib loodusest ja tõelistest inimestest.
Estconil oli mul lihtne tutvuda uute inimestega. Mul oli seal hea olla. Järgmisel aastal lähen kindlasti uuesti, kui ma just ei ole festivalidel vm. esinemas. Tulgu teisedki Soome ulmikud kaasa! Lähme koos. Ma tean, kuidas asjad käivad, oskan keelt ja võin aidata, tulla teejuhiks ja ka tõlgiks.
Estcon rokib!
Nii et kuidas Eesti reis sujus? Saavutasin reisile püstitatud eesmärgid.
Originaalne artikkel pärit
siit.
Pildid: Juha Jyrkäs, Veiko Kastanje, Ene Kallas