Lavastajahärra tähistas mõned päevad tagasi oma 81. sünnipäeva (29. augustil, kui täpne olla) ja järgnevalt mõne sõnaga sellest, miks olen seekord tema sünnipäevaõnnitluste sarja subjektiks valinud. Väga tempokalt pole mees kunagi filme vändanud ja sel aastatuhandel on tema käe alt neid vaid neli ekraanidele jõudnud (neist viimane „Killer Joe“ (2011) on kuuldavasti kõige õnnestunum, aga kuna läheb žanrist välja, siis selle kirjatüki tarbeks valisin vaatamiseks muud kraami).


Kuskil filmikoolis William käinud ei ole, alustas hoopis ühe kiitust kogunud dokumentaalfilmiga ja jäi sellega niipalju silma, et kutsuti „Alfred Hitchcock esitleb“ jätkusarja üht osa lavastama. Sai vanameistri käest küll pähe, et ilma lipsuta tööle tuli, aga on hiljem ühes intervjuus öelnud, et kes iganes kunagi mõtleb, et tahaks hakata filme tegema, siis vaadaku mõned Alfredi filmid ära ja püüdku sama hästi järgi teha.

Võttis neli korda hoogu ja 71. aastal paugutas „French Connectioni“ (pole küll žanrifilm, aga tasub vaatamist) ning sinna otsa 1973. „The Exorcist“. See võib olla minu isklik kiiks, aga ma mitte ei suuda otsustada, võrdluses „The Omeniga“, kumb puhta õudustunde tekitamise osas paremini töötab. Žanri arengu ja popkultuuri mõjutamise osas pole aga väga vaielda midagi. Stseenid, mis on tänaseni ebamugavad vaadata, mis tänaseni tsensoril silmalau tõmblema võtavad, mida kõik teavad. Mitte keegi ei saa filmida pea kuklasse keeramist ilma, et see vaatajais Exorcistiga seost ei tekitaks. Mis aga ülevaatamisel eriti muljet avaldas ja veelgi seost tsementeeris, on fakt, et see konkreetne stseen ei ole filmis lihtsalt šokiväärtuse pärast, tal on ka dramaturgiline kaal.
Kui tõsiselt nüüd järgnevat väidet võtta jääb igaühe enda otsustada, igatahes on William väitnud ka seda, et film on nii hea sellepärast, et tegijad ise uskusid sellesse teemasse mida nad filmisid, ehk et nii tema kui stsenarist pidasid filmis asetleidvaid sündmusi (ja film on tehtud raamatu põhjal, mis on inspiratsiooni ammutanud väidetavalt tõsielulistest sündmustest) reaalselt võimalikeks (muuhulgas on Friedkin muide veel avaldanud arvamust, et ainuke võimalik seletus Hitlerile on demonic possession).



Puhkas siis veidi ja 1977. aastal lavastas filmi „Sorcerer“ Ärge laske end filmi pealkirjast petta, võlukeppi ei viibuta selles filmis keegi. Oluline verstapost on ta minu silmis hoopis sel põhjusel, et tegemist filmi „Le Salaire de la peur“ uusversiooniga. Stsenarist on aga rõhuasetustega võssa pannud ja „Sorcerer“ mõjub originaaliga võrdluses väga mannetult. Ehk siis ole sa kui hea lavastaja tahes, kui stsenaaarium ei kanna, siis on raske midagi päästa. Ning äärmiselt kahetsusväärselt, enamik Friedkini hilisemate filmide stsenaariumitest ei kanna.
1990. aasta „The Guardian“ on lausa „nii halb, et on hea“ kategooria linateos. Seal on üks puuvaim ja siis ta varastab lapsi ja siis on seal mingid koiotid ja erivõimed on tal vist ka mingil määral ja siis on seal üks arhidekt, kes käib majades uksehingi kinni kruvimas ja temasse ära armub. Ehk siis kindla peale minek, kui näituseks Exorcist II (millega Williamil endal mingit seost ei ole) mokka mööda oli.
Õrn ulme/õudus sugemetega triller „Bug“ mis linastus 2006. aastal, lonkab küll samuti natuke sisu usutavuse poolest jalga, aga suletud ruum aitab päris mõnusa atmosfääri luua. Friedkini „kolm vaala“ on ka kenasti nähtaval. Külmad toonid, unenäo/reaalsuse segamine, masendav lõpp (neist viiest mainitud filmist üllataval kombel on kõige positiivsema lõpplahendusega Exorcist).



Ning kui ühelpoolt on ehk veidi kahju, et lagi Williami puhul nii kiirelt kätte tuli ja edasisest karjäärist nii ikoonilist filmi kui Exorcist esile tõsta ei ole, siis soojad sünnipäevaõnnitlused on ta selle ühe filmigi eest kuhjaga ära teeninud ja kel huvi, siis oma väärtus on ka kõigil neil teistel mainitud filmidel. Jääb vaataja ülesandeks lihtsalt see väärtus üles leida.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0655)