Juba kolmandat aastat sattus Reaktori välkreporter Soome Ropeconile. Seekordne oli eelmistest mõnevõrra erinev, kuna senine toimumiskoht - Diipoli keskus – oli renoveerimisel ning üritus leidis aset Helsingi kesklinnas asuvas Helsingi Messikeskuses. Kuigi koht oli uus, ei olnud festival ise sisuliselt muutunud: ettekandeid, töötubasid, LARPe ning kõike muud huvitavat leidus kamaluga kõikjal.

Reedene päev algas lõunase pärale jõudmisega ning jätkus esialgu festivali ülespaneku aitamisega, kuna midagi muud nagunii kella neljani teha ei olnud. Suured hallid tuli täita laudadega miniatuuride ning maastike jaoks, üles seada väike näitusenurk, panna valmis garderoobid (seminariruumid olid vist juba eelnevalt paigas) – tegemist jagus kõigile 400-le (või oli neid 600?) vabatahtlikule, kes kohale olid tulnud. Trehvatud sai mitme tuttavaga, sealhulgas sel aastal esimest korda Estconile jõudnud Soome kirjaniku ning muusiku Juha Jyrkäsega.


Tasapisi hakkas messikeskus täituma festivali külalistega, kuid ilmnes kohe ka puudus, mis ei kadunud ka külastatavuse tipul: messikeskus on suur. Selles osas on muidugi Ropeconil ruumi kasvada, kuid õhtul üksi kusagil koridori peal kõndides tekib küsimus, et mis festival siin nüüd toimuma pidigi. Need umbes 5000 külalist, kes kõik kohale olid tulnud, ei suutnud seda grandioosset hoonet täita.


See-eest selgus, et jumala loomaaed on tõesti lai. Paljud külastajad olid näinud kõvasti vaeva, et saavutada soovitud visuaalne väljund. Fotokaga sai klõbistatud küll omajagu, kuid olen veendunud, et väga paljud neist ei jõudnud minu kaamerasilma ette. Võin väita, et umbes neljandik külastajatest oli endaga korralikult vaeva näinud.


Programm oli tihe nagu ikka. Sel korral üllatati mind ka ingliskeelse tutvustuse ning kavaga, mis oli kenasti nelja A4 peale mahutatud ning võttis kokku kõik festivalil olulise (alustades tutvustusest ning lõpetades pooleleheküljelise ahistamisvastase klausliga – huvitav, kas selle taga on mingi huvitav lugu) ja ka kogu ingliskeelse programmi, mida sel aastal oli päris ohtralt. Küllalt oli inglise keeles rollimänge (nii jutumänge kui LARPe), töötubasid, paneelesinemisi kui ettekandeid. Loomulikult kippusid need üksteisega kokku jooksma, kuid sellistel üritustel tuleb nagunii eelnevalt selgeks teha, mida on endal suurim soov kuulata/vaadata/katsuda ning kõigile teistele loomuliku kaona käega lüüa. Iseenesest mõista oli püsti ka lauamängude laenutus, kust iga huviline sai laenutada endale sobiva meelelahutuskarbikese ning seda siis üksi, sõprade või hoopis juhuslikult leitud kontvõõrastega nautida.


Loomulikult sai osa hilisõhtust veedetud saunalaval teiste külastajatega möla ajades, mis on lahutamatu osa Ropeconi võlust. Vähem võluv oli betoonpõrand, mille peale magamine oli organiseeritud. Esimesel ööl oli see iseäranis raske – tundub, et hakkan vanaks jääma – kuna ärkasin öö jooksul mitu korda üles ning kuulasin seejärel mõnda aega teiste külastajate norinaid. Sellest hoolimata on meeldiv, et korraldajad ponnistavad vähemalt nii palju, et kõik festivalile tulijad leiavad endale vajadusel tasuta magamiskoha ega pea tegelema hotellilogistikaga.

Laupäevaseks kultuuriks olin valinud välja kolm ettekannet, millest jõudsin kahele (õhtune sotsiaalkultuur nõudis oma osa). Esimene neist kandis nime „Creating Chaos“ ning selles jutustas Warhammer’i maailma Chaose fraktsiooni looja Claus Raasted mängu kaose aspektidest. Tuleb tunnistada, et ma ei oleks kunagi arvanud, kui põnev ning põhjalik see maailm olla võib. Teine ettekanne (või tegelikult vestluspaneel) oli „Passion & The Industry“, kus hulk arvuti- ja mobiilimängude tegijaid rääkisid oma kogemustest. Kuna minule huvipakkuvat oli selles võrdlemisi vähe, siis otsustasin oma aega sisustada millegi muuga ning lahkusin poole paneeli pealt.


Ropeconi kirbuturg oli ka sel korral üpriski asjalik, kuid rahalistel põhjustel jäi minu saak üsna napiks. Valida aga oleks olnud küll ja küll. Kohal olid nii lauamängude müüjad, kelle valikust ei puudunud ka suur hulk miniatuure nii Warhammeri kui Warmachine huvilistele, kunstikaubitsejad, raamatumüüjad ning suur hulk teisi asjapulki, kes püüdsid rahakatele ostjatele pakkuda kõikvõimalikke kaupu alustades aurupunk stiilis prillidest ning lõpetades katanadega.


Palju oli ka mängudisainereid, kes tulid oma mänge promoma. Nägin mitmeid lõppfaasis olevaid lauamängude prototüüpe, millest küll osasid oli kihk proovida, kuid kahjuks ei jõudnud selleni kuidagi. Samuti leidus ka sarnases staadiumis rollimänge, millest üks – Neanderthal – jäi kõige rohkem silma. Tegu oli osaliselt kaartidel, osaliselt kõigel muul põhineva rollimänguga, kus mängijad kehastavad jääajale ning homo sapiensile jalgujäävaid inimolendeid.


Miniatuurihuvilistele on Ropeconil palju pakkuda. Ise võtsin osa miniatuuride kokkupanemise töötoast, kust sain selgeks mitu head uut nippi. Loomulikult oli teises saalis ka laud, kus sain oma vastselt kokkupandud miniatuuri kohe ära värvida. Kavas olid need töötoad märgitud küll soomekeelseteks, kuid kuna osavõtjaid on võrdlemisi vähe (ega sinna palju mahukski), siis saab kenasti hakkama ka asjale individuaalselt inglise keeles lähenedes.


Laupäevaõhtune Disco-LARP on hoopis midagi muud, kui Veiko Belialsi Estconil korraldatav ulmedisko. Ütleme nii, et kui teine on minu meelest väga äge ning nauditav, siis esimese jaoks ei olnud mul piisavalt alkoholi või muid narkootilisi aineid, et seda nautida oleks võimalik. Jätnud oma festivalilt leitud tuttavad „muusikat“ nautima, tõttasin ma sauna tunduvamalt meeldivamat kultuuri nautima. Taas sai põhjalikult möla aetud, leili visatud ning ära õpitud osad sõnad Oingo Boingo loost “Little Girls“.

Pühapäev algas mõistmisega, et olin esimese huvipakkuva ettekande „Age of Tempest“ mängusüsteemist maha maganud. Kurvastamiseks aga polnud aega, kuna kohe-kohe oli algamas ettekanne „Astraterra“ rollimängust, mille ingliskeelset trükki olen oodanud praeguseks juba kaks aastat. Kuna aga ärkamine nõudis oma aja, jõudsin ma sinna väikese hilinemisega. Hea, et ma vähemalt läksin, kuna muidu oleks mängu tutvustajatel ilmselt väga mannetu tunne olnud. Saalis oli koos minu ning ettekande pidajatega umbes kümmekond inimest. Sellest hoolimata oli tutvustus huviäratav, kuid kokkuvõttes kuulsin sama, mida kaks aastat tagasi – varsti tuleb!


Kokkuvõtteks tuleb üritusega taas rahule jääda ning tunnistada, et kuigi Estcon on südamelähedasem, ei ole ka meie põhjanaabritel häda kedagi. Kõik osavõtjad (keda mina olen kohanud) on sõbralikud ning abivalmis ning kolm päeva möllu möödub justkui linnulennul. Selleaastane eestlastepoolne festivali eelhuvi oli suurem kui tavaliselt – leidsin isegi Facebookist Ropeconile minejate grupi -, kuid kokkuvõttes trehvasin kogu ürituse jooksul vaid ühe eestlasega. Huvitav, kas nad peitsid end minu eest või olin ma oma tegemistega liialt hõivatud. Loodan, et järgmine kord trehvan neid rohkem.

Seda, kas Diipoli konverentsikeskuse remont õigel ajal ära lõppeb ning Ropecon sinna tagasi kolib, näitab ilmselt tulevik. Aga kuupäevad olid juba paika pandud – järgmisel aastal näeme siis augusti algul!
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0757)