1. Esiteks paar traditsioonilist küsimust seoses Eesti ulmega. Mida arvad eestikeelse ulmekirjanduse senisest arengust, tasemest ja väljavaadetest ning kuidas hindad mahajäämust arenenud maailma ulmest? Millest on eesti ulmes kõige suurem puudus?
Minu meelest pole eesti ulme tasemel viga midagi. Žanriulme hakkas 90date algul (Mardus ja Põhjanael) arenema, sai Algernoni mõjul hoo tiibadesse ja on nüüd täielikult elujõuline. Jutte ja romaane ilmub eri žanrites, aastas avaldatakse omakeelset toodangut rohkem kui paarkümmend aastat tagasi tõlkeloomingut. Ainsaks puuduseks on rahvaarvu ja vastavalt nii tegijate kui ka lugejate vähesus. Aga see on, kuda on – üle oma varju ei hüppa.

2. Sa tegeled aktiivselt Soome kirjanduse Eestisse vahendamisega, kas oleks võimalik ka eesti kirjandust Soome importida? Mida teha, et eesti kirjandus jõuaks välismaale, näiteks Soome?
Eesti piiripealset ulmet tõlgitakse küllaltki rahuldavalt. Näiteks on Mehis Heinsaare kogumikke ilmunud soome (2), ungari (2) ja vene (2) keeles, lisaks üksikuid jutte mitmes muus keeles. Andrus Kivirähk on ehk oma romaanidega ”Rehepapp” ja ”Mees, kes teadis ussisõnu” eesti tõlgituim ulmeautor (seitsmes keeles 9 tõlget, lisaks muud raamatud). Niisama palju raamatutõlkeid (9 tõlget viide keelde) näib olevat Indrek Harglal, aga need on kõik Melchiori-romaanid, seega ulmesse mittekuuluvad. Kõige esinduslikum eesti ulme antoloogia näib olevat aastal 2003 soome keeles ilmunud ”Tallinnasta pois: groteskia virolaista proosaa” (kirjastus Absurdia), mis sisaldab teiste hulgas I. Hargla, V. Belialsi, K. Orlau, M. Heinsaare ja A. Kivirähu jutte.

Usun, et Hargla ajalooliste krimide populaarsus ajendab ehk tõlkima ka tema muid teoseid (näiteks Pan Grpowski juhtumeid). Oleks juba ammu aeg! Teiste autorite (Belials, Veskimees, Sander jne) puhul tuleb vaid loota, et mõni kirjastaja või tõlkija leiab nende paremiku ja võtab riskialti avaldamise ette.

3. Mida toimetad, mis on järgmine aasta ilmumas?
Tõlkimisel on Oleg Divovi mahukas romaan "Väljapraakija". Võin öelda, et see on Venemaal tema teostest populaarseim, kuigi on kõige vähem diivovlik (kilde peaaegu ei ole).

4. Kas on kavas ka näiteks rootsi ulmet avaldada? Soomest võiks ju rootsi kirjanduse kohta parem ülevaade olla, rootsi kirjandus ise on ju ka üsna kuulus.
Kuigi Soomes on tõesti ülevaade rootsi ulmest parem kui Eestis, sest näiteks on ajakirjas Portti ilmunud kümmekonna rootsi ulmenovelli tõlge ning lisaks üksikuid jutte mujal, ei kavatse ma kaudtõlgetega enam tegeleda. Nekromanteioni itaalia juttudest aitab. Soome andmetel on rootsi ulmeelu ja -kirjandus võrreldes muu kirjandusega küllaltki kahvatu.

5. Milline on sinu kreedo välisautorite ulme maaletoojana? Kui suur osa valikus on isiklikul maitsel, kui palju teksti kommertslikul potentsiaalil ja milline osa tunnustatud välismaiste kriitikute hinnangul? Milline võiks see vahekord ideaalis olla?
Primaarne on muidugi isiklik maitse, avaldamisel võtan arvesse ka seda, kuidas teiste maade lugejad/kriitikud on teost vastu võtnud. Kommertslikkus on kuidagi jäänud tagaplaanile, sest vastasel korral tuleks kirjastada vaid fantasy-sarju. Nii juttude kui ka autorite avaldamisel on mõnikord takistuseks olnud ka ulmeliselt kõrged hinnad (näiteks tahtsin Aphrasse saada ühte Gaimani juttu, agent teatas, et selleks tuleb mul osta terve kogumiku ”Smoke and Mirrors” õigused; antoloogiasse ”Pilet Utoopiasse” tahtsin saada 40 lehekülje jagu Ballardi jutte, kuid agent nõudis neist 800 dollarit jne)

6. Millest lähtusid seekordse kogumiku valikul? Kas sünge alatoon oli taotluslik ja kas määravaks sai see, et osa juttudest on võitnud auhindu?
2008. aastal ilmunud ”Soome ulmes” oli neli Atoroxi-auhinna pälvinud juttu, nüüdses kolm. Seega võib öelda, et eelistan auhinnatud jutte, aga need on tihtipeale ka minu arvates tugevamad kui reajutud. Mõned Soome parimateks hääletatud lood (näiteks 2010 Nevala ”Koneesta sinä olet syntyvä” ja 2011 Leinose ”Nahat”) on küll tugevad, aga mitte minu maitse. Seekordse kogumiku valikukriteeriumid olen lühidalt esitanud ”Soome ulme 2” viimasel leheküljel.

7. Miks oled võtnud Boris Hurttalt koguni kolm juttu, samas kui ülejäänutelt ainult ühe? Mis alusel kogumikus jutte järjestasid?
Antoloogia kolm kõige lühemat juttu on just need Boris Hurtta jutud. Tahtsin talle anda niisama palju lehekülgi kui keskmiselt igale teisele sissevõetud kirjanikule. Mees on seda väärt!

Jutud reastasin kirjanike vanuse järgi, aga see klappis ka juttude esmaavaldamisaastatega. Boris Hurtta loomingut polnud mõtet tükeldada, tema sai oma järjekorra kõige varem ilmunud jutu põhjal.

8. Kogumikus ei leidu tõsist hard-sfi`d, küberpunki etc. Kas selliseid raske-raua žanrid pole viimastel aastatel popid või oled teadlikult keskendunud pigem soome autorite pehmematele külgedele? Mis teemad üldse domineerivad tänapäeva soome ulmes, on nad kuidagi mõjutatud sotsiaalsusest või pigem üldisest suundumusest maailma ulmeskeenel?
Soome ulmes, nagu ka eesti omas, on esindatud kõik suunad. Selle aasta kogumiku üheksast loost olid kaheksa valitud juba suvel 2013. Viimaseks looks oli kavas võtta 2014. aasta jaanuaris ilmuv Portti-võistluse võidunovell või kui see poleks vastanud minu maitsele, siis M.G. Soikkeli ”Tänä vuonna Mariobadissa”, mis oli parim samas võistluses 2006. aastal ja on puhas küberpunk.

Veel kord soome ulmest. See on mitmekesine ja pakub igale lugejale tema maitse kohast. Meenutame Kari Nenoneni õudusjuttu ”Sugulastega kimpus” või Boris Hurtta sama suuna jutte, Arto Paasilinna humoorikat romaani ”Maailma parim küla” (eesti keeles 2003) või kõike head sealt vahelt (Jääskeläinen, Sinisalo, Leinonen, Kangasvuo). Kuigi soome ulmes puuduvad Tarlapi- ja Bergi-taolised sirgjooonelise ameerikaliku action-ulme viljelejad, on see huvitav ja omanäoline ning silma paistab, et püütakse käsitleda ühiskondlikke nähtusi, mis tähendab, et sotsiaalse ulme osatähtsus on küllaltki suur. Pange tähele – ”Maailma parim küla” on võrratu sotsiaalne ulme (nagu ka näiteks Orwelli ”1984”). Vaevalt et pärast nende romaanide lugemist keegi seda ulmesuunda igavaks peab. :)

9. Miks see kavas olnud M.G. Soikkeli lugu lõpuks ikkagi võtmata jäi?
Nagu oled ehk märganud, oli esimesed seitse Skarabeuse raamatut alla 290 lk, mis on meie tõlkimise seisukohalt optimaalne (ei kurna veel ära); 7. raamat "Kontramorfoos" oli märgatavalt alla 290 lk (küljendasin leheküljed isegi kitsamateks, et nii nadi välja ei näeks), sest kavatsesin "Aphra" teha paksema ja sellele rohkem tõlkeaega kulutada. Viimaste raamatute puhul olen vaid naasnud optimaalse paksuse juurde. Soikkeli "Tänä vuonna Marienbadissa" oleks lisanud 50-60 lk ja oleks ka kõige raskem tõlkida olnud. Kuna tahtsime ka muud elu elada ja raamatu siiski jaanipäevaks välja anda, siis Soikkeli lühiromaan jäi välja. Ilmselt pole SOOME ULME 2 meie viimane soome ulme antoloogia, sest majanduslikult ei suudaks me ilma FILI toetuseta jätkata. Seega jääb Soikkeli jutt koos mitmete teiste headega järgmisse antoloogiasse.

10. Mõni tahab, et raamat oleks priske tellis, sest nii on head asja palju ja jõuab süveneda, mõne jaoks on 100 lehekülgegi väga pikk, sest e-ajal on aega vähe ja süveneda ei jõua. Millist raamatut meeldib sulle endale lugeda? Kas raamatute kirjastamisel on märgata mingit trendi, mis lugejatele paremini meeldib.
Ulmes meeldivad mulle ülekaalukalt lühiteosed, lugeda kõlbavad ka keskmise pikkusega romaanid, mahukatest tellistest püüan hoiduda, sest enamasti on sinna kuhjatud igasugu mittevajalikku ballasti (alates toiduretseptidest, relvastusest, intriigidest, riikide ja kohtade kirjeldustest jne), mis mõnel juhul annab mahule 70–90% juurde. Milleks ma pean inimelu niigi vähest aega kulutama sellisele jamale! Lugejatele ei meeldi alla kümne leheküljelised lood, ei mõista miks.

11 . Jääb sul kirjandusest ja lugemisest aega ka teisteks hobideks?
Alates kirjastuse rajamisest 1998 ei ole mul muid aeganõudvaid hobisid kui kirjandus. Paar korda nädalas käin tervise huvides ujulas vesijooksu harrastamas, umbes korra kuus teatris või muuseumis ja paar korda aastas reisimas (Euroopat avastamas). Selle intervjuu lugejatele soovitan Viinis olles vaadata ulmelise kunsti muuseumi (Phantastenmuseum), mis asub Palais Palffys Albertina lähedal. Minu jaoks oli üllatuseks, et Austria on ulmekunsti suurriik, sest selle ala kirjanduses nad esile ei tõuse.