püha-ja-õudne-lõhnRaamatu „Püha ja õudne lõhn“ tagakaanele on kirjutatud:

Suvevaheaja eelviimasel päeval haihtuvad avalikust rannast haridusminister Ann-Margret Lundi neli tütart. Esmareisil kaob värskelt sisseõnnistatud alus tuhande viiesaja reisijaga pardal. Tüdrukute kolm klassivenda ei jäta uurimist ka kakskümmend aastat hiljem. Maailm on hävinemas, aga lootus Lundi lapsed üles leida veel mitte.

Lugejale võib sellest jääda mulje, nagu tegemist oleks mõne Skandinaavia kriminulliga. Romaaniga, mida loetakse selleks, et nautida paljastusi ühe kuriteo kohta – kes tegi, kus tegi, miks tegi. See on ent petlik. Ühtekokku umbes 230-leheküljeline raamat ei ole üksnes jutustus neist tüdrukutest 20 aastat enne romaani tegevusaega ega nende klassivendadest teose toimumisajal. „Püha ja õudne lõhn“ pole mõni paljastustelugu, vaid on pigem ühe maailma teatavaks tegemine lugejale. Mitte lihtsalt romaan, vaid proloog romaanitsüklile, nagu on ka kirjutatud tiitellehele. Selle hindamine eeldab kas teatavat lugejatüüpi või hoopis mitut lugemist, millest esimene kannaks eelootuste (või -arvamuste) kummutamise eesmärki ning alles teine koosneks romaani erapooletust kogemisest.

Kurvitza romaanimaailma kirjeldamise laad on nõnda märkimisväärne, et isegi kui raamatu terviku suhtes võib tekkida pretensioone, ei saa teatavaid poeetilisi ja kompositsioonilisi voorusi kõrvale heita. Näiteks on huvitav mõju teoses kasutatud nimetustel. Esmapilgul tundub loo tegevuspaiga erinevus meie igapäevasest reaalsusest olematu. Räägitakse Vaasast ja kirjeldatakse midagi Rootsi taolist – eks see Soome linn asubki üsna lähedal Rootsile. Räägitakse Jugo-graadist ja miks ei peaks kuskil olema ka selline linn või veidi suuremgi piirkond. Iisolateni jõudes (sõna, mida kasutatakse mandrite kohta) hakkab lugejale ilmseks saama, et tegemist polegi Rootsiga – tegemist on Vaasa-nimelise riigiga. Mõnes kohas mõjub selline nimevahetus omamoodi muhedaltki. Näiteks on teoses soomlastega analoogne inimgrupp „suru“ rahvas, mis tähendab soome keeles kurbust.


Need muutused – Rootsi Vaasaks, idabloki riigid Jugo-graadiks, mandrid iisolateks jne – ei mõju lihtsalt sama asja nimetamisena teiste sõnadega. Öeldes „Vaasa“, ent jättes kõik muu samaks, võõritatakse lugejat tema stereotüüpsest arusaamast, milline on Rootsi. Nii saab väita, et Kurvitz kirjutab Vaasast, et anda lugejale edasi ehedat Rootsit. Jugo-graad pole ka päriselt võõras sõnapaar, vaid ühe stereotüübi siluett. Seda nime lugedes tekib aimdus mingist Balkani riigist, aga jääb kahtlus, et miski on teisiti. Selliste nimede kasutamisel ei looda lihtsalt üht alternatiivset reaalsust, vaid maailma, mis isegi stereotüüpidel seistes pakub midagi täiesti uut. Kui lugeda ja otsida kohta, kust toimub hargnemine pärismaailmast ja kus Vaasa pole enam Rootsi, siis tekib omamoodi autentsuse ja võimalikkuse ristumine. Sarnaselt turistile, kelle stereotüüpne arusaam mingist riigist kirjutatakse üle tema reaalse kogemusega.

Selle võõristusmulje kiuste avaneb teose maailm lugejale hõlpsasti jälgitavalt. Kohanemist nõudvamad elemendid esitatakse samm-sammult ja kuhjamata ning vähemalt viimase paarikümne leheküljeni ei teki lugejas hetkekski täielikku orienteerimatust. Kurvitza stiili aitab mõneti kirjeldada see, kuidas mõjub lugejale teose ulmelisim element. Raamatus on takistamatult leviv ja juba terveid riike hävitav, kõike haihtuma panev ollus nimetusega „hall“. Kuigi seda võinuks esitada näiteks lovecraftiliku hoomamatu kaootilise õudusena, mille seletamatuses peitub kogu selle maailma kummalisuse kese, mõjub „Pühas ja õudses lõhnas“ hall aga küllaltki loomuliku paratamatusena. Sellest saab lisaelement, millele peategelased reageerivad.


Kurvitza eripärane hall ei muutu aga kordagi päriselt õudsaks. Ühes stseenis – kihutamine suru „ralliäss“ Keniga – esineb see lausa põnevust sütitava elemendina. Tegelastel pole sellesse kinni jäämisel hirmu tundmatu saatuse ees, pigem nähakse selles looduskatastroofi. On stseene, milles teosele annaks palju juurde, kui hallil oleks müstilisem tasand. Näiteks kui kirjeldatakse, kuidas entroponaut teeb järjekordset retke halli sisse, mõjub see pastišina Strugatskite romaanist „Väljasõit rohelusse“, ent ei millegi enamana. Kuna hall ei tundu kohutavana, puudub neil stseenidel see pinge, mis tekib lugejas Stalkeri sisenemisel Tsooni. Sellist pinget asendab ent süžee hoogsusest tulenev põnevus.

Teose sündmustik hakkab juba esimestest lehekülgedest hoogu koguma, õrritades nii loo peategelasi, kui ka lugejat mitme juhtlõngaga. Põhilooga mitteseotut hakkab aina rohkem kogunema, kuni lõpus paistab kõik kokku varisevat. Tekivad lisaliinid ning toimuvad süžeelised hüpped, mille haakumine eelnevalt toimunuga on kahtlasevõitu. Näib nagu tähtaeg hinganuks autorile kuklasse ja saja lehekülje võrra sisu pidi kümnesse lehekülge ära sokutama. Põhilugu leiab küll salamisi oma lahenduse, aga selle avaldamise viis mõjub justkui oleks autor püüdnud sihilikult panna lugejat selles pettuma. Uued tegevusliinid, millega eeldatavasti romaani järjed peaksid tegelema, tekivad raamatus jõuetult ega aita suunata lugeja uudishimu tuleviku poole. Raamat saab läbi, kuid puudub terviklik romaanielamus. Iseasi oleks proovida näha selles autori meta-mängu, milles kirjutatud romaangi haihtub kõikematvasse halli, ent selleks tõlgenduseks on viimased leheküljed liiga terviklikud.

Tasapisi tekkis isegi mulje, et „Püha ja õudne lõhn“ võinuks jääda ilmumata. Taolise väite tagapõhjaks pole aga kindlasti soov, et antud raamat pidanuks olemata olema või et avaldamine võinuks veel veidi viibida. Kirjastamine oli niikuinii lükkunud edasi umbes viis aastat – alates 2008. aasta romaanivõistlusest, milles antud teos osutus äramärgituks. Pigem on mõte selles, et Kurvitza raamat oleks mitmes mõttes tõhusam põrandaaluse kultusraamatuna, levides käest kätte ja olles „maailma parim raamat“, mida loevad kõik need äravalitud, kelle kätte see jõuab. Sellise mõtteni viib ka asjaolu, et haihtumine on raamatus üks olulisemaid motiive. Seetõttu oleks tähenduslik, kui raamat ise viibiks samamoodi hallis oleva-olematu vahelises alas – kättesaadavana peamiselt käsikirjalise trükisena või leitavana ainult internetiavarustest. Ilmudes aga paberkaante vahel, muutub raamat osaks institutsioonist „eesti kirjandus“ või veelgi täpsemini piiritledes – „eesti romaan“. Teos asetub konteksti, kuhu see tegelikult ei kuulu – satub paratamatusse kõrvutusse teiste siinmail ilmunud raamatutega, tingides suurema osa selle pihta minevast kriitikast. Ühe paberkandjal ilmunud raamatu häda on selles, et see on alguse ja lõpuga valmistoode – ning sellisena mõjuvad selle lahtised otsad ja kohmakas hüplikkus vigadena. Ehk ongi tegemist „eesti romaani“ kui institutsiooni piiride laiendamisena, ent siinkohal mõjub see pigem raamatu veana.

Selline kritiseerimine võib esmapilgul mõjuda lihtsa tagurlikkusena, eriti silmas pidades, et isegi Karl Ristikivi saatis oma viimase romaani trükki nii, et teos lõppes poole sõna pealt. Ehk on üldse sellise teema nagu „mis on romaan“ tõstatamine iganenud, kuna tänapäeval võib pidada romaaniks kõike, mis defineerib end sellena. .“Romaanielamust“ võib saada mis tahes pika kirjutise lugemisest. Ometi võib rääkida „romaanilikust elamusest“, mida sellest raamatust ei saa. Siin on raske osutada konkreetsele hetkele, mil teos hoolimata teksti intensiivsuse püsimisest ära vajub. Ehk ongi vaja seda lugeda nagu luulekogu, nautida üksnes keelelist huvitavust ning maailma teisesust, loobudes süžee nautimisest. Igast pikast proosateosest ei peagi otsima romaanielamust.

Saab ka väita, et autor on isegi püüdnud välistada „Püha ja õudse lõhna“ lugemise romaaniks. On ju tiitellehele kirjutatud: Proloog romaanitsüklile. Ilmselt lähenevad paljud neile sõnadele kui noore kirjaniku õhina ilmselgele väljendusele, sarnaselt teisele 2013. aastl debüütteosele, mille eessõna lubab 26 järge. Praegusel juhul pean neid sõnu siiski tunduvalt läbimõeldumateks. Raske oleks võtta neid millegi muu kui libalubadusena.
See tähendab lugejaskonna kujutlusvõime toitmist potentsiaaliga, mida sisaldab mõte sellisest romaanitsüklist. Miks ei peaks lugeja soovima sellise romaanitsükli tekkimist – teose maailm on selgelt omanäoline ja autoril on oskus arendada haaravat süžeed. Sel puhul oleks mõeldav, et teose lõpu ebaõnnestumine oli eelkavandatud kirjanduslik coitus interruptus, tekitamaks lugejas süžeerahulduse saamiseks kihku raamatu järgede järele. Nii võiks seda lubadust pidada katseks põhjustada lugejas kaifi tühipaljast potentsiaalist. Võrdluseks võib tuua Aleksandria raamatukogu, mis tõenäoliselt sütitab rohkem meeli oma mahapõlemisega, kui oleks tekitanud alles jäädes. Anda sellist lubadust oleks sama kui luua müüti ühest haihtunud raamatutsüklist.

Võib-olla on siinsed sõnad ekslikud ning „Püha ja õudne lõhn“ laienebki romaanitsükliks. Sel juhul tekiks küsimus raamatu haakumisest sellise institutsiooniga nagu „eesti romaanitsükkel“ (et mitte kasutada sõna „epopöa“). Nii nagu „Püha ja õudne lõhn“ mõjub raamatuna, mille koopiaid võiks salamisi töökoha printerist välja lasta (kui see kõlbab filmi „Free Range“ Fredile, siis miks mitte ka filmi stsenaariumi kaasautorile Kurvitzale?), võiks selle järjedki tõenäoliselt mõjuda raamatutena, millel on potentsiaali olla põrandaalust salaelu elavad kultusteosed. Igati sobivana mõjub, et raamat on ZA/UMis saanud osaks jätkuelule – näiteks „Aleksander Rostovi jutupliiats“, milles etapphaaval näidatakse teoses tähtsal kohal figureeriva lendaluse „Õhulaev Harnankuri“ illustreerimist. Lisaks leidub seal Martin Luiga kirjutatud proosapala „Full-core riiginihilist“, mille tegevus leiab aset raamatu „Püha ja õudne lõhn“ maailmas. Viimaks võib osutada sellele, et Kurvitz ise on avaldanud teosest kustutatud stseene. Siinkirjutaja tunneb põnevust eelkõige väljavaatest, et Kurvitza romaani maailm võib just ZA/UMis edasi hargneda. Mõne asja ideaalkuju on kuskil mujal kui lihtsalt paberi peal. Samamoodi nagu nii mõnigi artikkel mõjub võimsamalt ühes tunnustatud blogis kui kultuuriajakirjas avaldatuna.

Oktoobris 2013 avaldas Reaktor ka Maniakkide Tänava arvustuse samast raamatust. Käesolev tekst ilmus esmakordselt Värske rõhk nr 38. Suvi 2014.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0539)