Pean alustama ülestunnistusega, et „Soome ulme“ esimene kogumik on mul endisel pooleli. No ei jõudnud läbi närida, ühel hetkel hakkas muutuma tüütuks ja leidsin põnevamat ninaesist. Ilmselt oli asi selles, et esimesed jutud ei tõmmanud käima ja tahtejõud sai lihtsalt otsa.

Käesolevas kogumikus seda muret polnud. Esimene jutt, mida sellest lugeda sain, oli koostaja Arvi Nikkarevi poolt Reaktorile maitseprooviks antud Boris Hurtta „Tondi nahk“, mis meeldis mulle väga oma stiililt ja atmosfäärilt. Kogumikus endas on see muuseas nime all „Hiiu nahk“, mis on ka täpsem nimetus, sest jutustab see ju ikkagi ühest hiiglasekasvu trollist. Ilmselt saatis Arvi meile teksti esialgse tööpealkirjaga. Hurtta puhul mainib Nikkarev järelsõnas, et sellele autorile on kombeks nostalgitsemine ja kadunud Soome hiilguse järele hüüdmine ning eks seda on kõigis kolmes tekstis ka tugevalt tunda (nagu ka autori bibliofiiliat). Kui midagi Hurttale ette heita, siis seda, et ta jutud on sageli nõrgalt püantiseeritud. Justkui ootaks lõpust veel mingit nätakat, mis aga jääb viimaks saamata.

Hurttale järgneb Johanna Sinisalo „Me kindlustame su ära“. Selles tekstis on Sinisalo hästi ühendanud enda kunagised töökogemused reklaamisfääris ja Lovecrafti Cthulhu müüdid – selline mitte eriti pretensioonikas ning lõbus lugu või Cthulhu müütose paroodia. Lugeda kõlbab, aga klassikuks saamiseks jääb üht-teist puudu.

Pasi Ilmari Jääskeläineni teksti „Kiri Lethele“ puhul tuleb mõneti nõustuda sama teksti baasis karvustanud Kristjan Rätsepaga – tegemist on tõesti kogumiku nõrgima tekstiga. Minajutlustaja pikad pajatused pole esiteks kunagi olnud niisamagi mu erilised lemmikud. Siin on aga seda jutlustamist tehtud veel kuidagi eriti kiretult ning tuimalt. Ekstramiinus tuleb veel selle eest, et peategelane kirjeldab ülidetailselt oma (sündimata) tütrele üheöösuhteid. Ühe plussina võib muidugi välja tuua, et idee on teksti all vaieldamatult ulmeline, aga seda oleks saanud kindlasti palju-palju lahedamalt välja kirjutada. Saan muidugi ka aru, miks antud tekst on kogumikku sattunud – Arvi Nikkarevil on olnud alati kõrgendatud huvi väärastunud aju luulude ning neid lahkavate tekstide vastu. Tänu sellele huvile on ta aegade jooksul tõlkinud ning avaldanud mitmeid suurepäraseid tekste, mis ilmselt poleks ilma temata kunagi maakeelde jõudnud. Jutuga „Kirje Lethelle“vanameister kahjuks libastub, see jutt ei vääri kohta siinses muidu üllatavalt kõrge tasemega kogumikus.

Anne Leinoneni „Oliveri raamat“ on düstoopilises maailmas asetleidev lugu, kus tegeletakse geenimanipulatsioonidega ning paberraamatud on väga haruldased. Selline Bradbury ja Huxley vaimu edasikandev tekst (maailm pole siin siiski niivõrd räige kui kahel nimetatud autoril), kust ei puudu ka huvitav puänt.

„Oliveri raamatule“ järgnevad kaks igati tummist näidet soome ulmet viimastel aastatel vallanud aurupungi lainest. Esiteks Magdalena Hai „Vaskmõrsja“, mis on üks minu isiklik selle kogumiku lemmik. Viktoriaanlik, kergelt õõvastav ning kokkuvõtteks ka täiesti nauditava lõpplahendusega lugu, kus peategelaste kerge hullumeelsus annab tervele tekstile mõnusalt sünge ja häiriva mõõtme. Teiseks Anni Nupponeni „See, kes ratast pöörab“, kus autor mängib minu arust päris julgelt väljaspool tavalise aurupungi teksti raame. Võib-olla on asi minu väheses lugemuses, aga polnudki kohtunud sedasorti bioloogilise auruga, kus inimolendeid täiendatakse hammasratastest mehhanismide ning abiseadmetega. Kui millegi üle nuriseda, siis lõpp jäi lahtiseks ning kogu tekst poolikuks. Kulminatsiooni tekstil ei saabunudki.

Maiju Ihalaineni „Terrakota“ meenutab nii enda maailmalt, stiililt kui ülesehituselt kangesti Paolo Bacigalupi „Alkeemikut“. Võib-olla on see võrdlus meelevaldne ning autor pole kunagi Bacigalupit lugenud, aga mida enam lugesin, seda rohkem leidsin ühiseid jooni. Isegi lõpu twist oli peaaegu üksühele. See muidugi ei kahanda teksti väärtust, tegemist on hea fantaasialooga, mis on igati väärt omandatud auhinda – ilmselt isiklikus paremusedetabelis teisele või kolmandale kohale asetuv. Tegemist on muide ka Soome ajakirja Portti ulmejutuvõistluse võitjaga ning tihtipeale on selle võistluse võitja omandanud hiljem ka Atoroxi-auhinna (Soome analoog meie Stalkerile).

Kokkuvõtteks tuleb tõdeda, et soome ulmet tasub avaldada küll ning paljud meiegi trendid on Soomemaal samad. Näiteks andsid siinses peamiselt uuemaid ulmejutte koondavas kogumikus eriti tugevalt tooni just naisautorid ning ka meil on esile kerkinud ohtralt noori ulmehuvilisi ja žanriulmest huvitatud neide. Lisaks torkab silma meeldiv žanriline mitmekesisus (on düstoopiat, aurupunki, fantasy`t ja etnoõudust) ainult tehnoloogilisem sci-fi külg tundub miskipärast kiratsevat. Aga ehk järgmine „Soome ulme 3“ parandab ka selle vea.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0863)