Autoritutvustus
Nikolai Karajev on Tallinnas elav ajakirjanik, kirjanik, tõlkija ja kriitik. Detailsemalt vt fantlab.ru/autor1318
Ulmejutud (muuhulgas):
ВУДУ СО СЛИВКАМИ. Фантастика 2002. Выпуск 2
ЗАБЫТЫЕ ДУШИ. ЖЕЛЕЗНЫЕ СНЫ. Фантастика 2003. Выпуск 2
ПУТИ ЕДИНОРОГОВ. Новые легенды 2, 2005.
NO MORE TURNING AWAY Ajakiri AnimeGuide, 2005
ЮГО-ЮГО И ПРИНЦЕССА ГОБЛИНОВ Ajakiri AnimeGuide, 2005
КОШКА ХОКУСАЯ Ajakiri AnimeGuide, 2007
Через год на Ибице. Академия Шекли, 2007
День, когда вещи пришли в себя. Академия Шекли, 2007
Aafrika piires (В ПРЕДЕЛАХ АФРИКИ) Русская фантастика 2007
ПОЭМА СВЕТИЛЬНИКА (poeem) S.W.A.L.K.E.R. Конец света отменяется! 2014
KULKA kirjanduse sihtkapitali preemia 2009. Aastal: venekeelse autori kirjandusauhind: luulekogu „Pöörane Malabari teejoomine“ («Безумное малабарское чаепитие») eest.
Tõlked:
Ken Kesey. „The Garage Sale”; “The Day After Superman Died“; „Run Into Great Wall“; „Tarnished Galahad“
Neil Gaiman. „The Day The Saucers Came“
Cordwainer Smith. „From Gustible's Planet“
Hannu Rajaniemi. „Kosmograd Blues“
Arthur Phillips. „The Egyptologist“; „Angelica“
Robert Sheckley. „Conversation on Mars“; „Like a Defenseless Lamb“; „The Writing Class“
Suzanna Clarke. „The Duke of Wellington Misplaces His Horse“
Jo Walton. „Remember the Allosaur“
Indrek Hargla. „Õed“
Karl Ristikivi. „Imede saar“
Howard Waldrop. „Frogskin Cap“
Nassim Nicholas Taleb. „Antifragile: Things That Gain from Disorder“ (non-fiction)
Colin Wilson. „Atlantis and the Kingdom of the Neanderthals: 100,000 Years of Lost History“ (non-fiction)
Jasper Ridley. „The Freemasons: A History of the World's Most Powerful Secret Society“ (non-fiction)
Desmond Morris. „Peoplewatching: The Desmond Morris Guide to Body Language“ (non-fiction)
Julian Assange. „Cypherpunks: Freedom and the Future of the Internet“ (non-fiction)
Rupert Colley. „Hitler: History in an Hour. WWI: : History in an Hour. Third Reich: : History in an Hour“ (non-fiction)
Valdab jaapani keelt ja on tõlkinud Makoto Shinkai romaani „5 Centimeter Per Second“ ja hulga animeid (The Ghost Dog, The Melancholy of Haruhi Suzumiya, 5 Cm Per Second, The Garden of Words, The Grey Feather Union, You Can Hear the Sea, The Time Of Eve, Patema Inverted...) vene keelde.
Kirjutab artikleid muuhulgas Vene ajakirja „Mir fantastiki“ jaoks (Doctor Who, Philip K. Dick, Kurt Vonnegut, Harry Harrison, Cordwainer Smith, Aleksandr Mirer etc), EKSMO kirjastuse jaoks (Haruki Murakami, George Elliott, Iris Murdoch, Ray Bradbury etc) ja Otaku.ru animeportaali jaoks.
-----
Uksekell mängis reipalt sõjaväemarsi algust. Anton pani „Merepistriku“ käest ja jäi kuulama. Lukud lõgisesid, kostis isa häält, seejärel tulid sammud toa ukse poole.
„Anton, su… sõber tuli. Ära lase tal oodata.“
„Hispaania grandidel pole kombeks lasta sõpradel oodata!“ hõikas Anton ja hüppas mugavalt voodilt maha. Isa naeratas.
„Kas õhtusöögiks jõuate tagasi?“
„Loomulikult!“
Anton oli juba esikus. ToshiroShimura seisis ukse juures, parem käsi katana käepidet pigistamas. Nad tegid vastastikku kummarduse.
„Tervitan teid, mu kallis sõber!“
„Pikendagu Jaapani jumalad teie elupäevi, auväärne samurai!“
„Sõdalane peab alati surmaks valmis olema,“ vastas Shimura vaoshoitult. „Nii õpetabBushidō.“
Köögist ilmus ema.
„Tervist,“ sõnas Shimura pidulikult.
„Tervist. Oodake, poisid, üks hetk…“
Isa silmitses Shimurat üksisilmi ja vaikides. Too seisis liikumatult ja nägi välja otsekui vanadelt gravüüridelt maha astunudehtne jaapani sõdalane, seljas trööbatud hallikas kimono ja nahast turvis, kaks suurepärast mõõka vöö vahel. Ainult must plastmassist kiiver, mida ehtisid keerukad sarved, rikkus veidi muljet – selle kiivri tõttu nägi Shimura välja nagu Darth Vader.
Ema tuli tagasi kahe šokolaadiga.
„Võtke.“
„Tänan, mul ei ole kõht tühi,“ pillas Shimura.
„Võta, Anton. Rännakul läheb kõht tühjaks. Ja ära unusta sõbrale pakkuda!“
Anton noogutas, torkas šokolaadid jaki taskusse ja nööris tossud kinni.
„Kõike head!“ kummardas samuraikostüümis poiss.
„Isa, ema, tšau!“
Vastust ootamata lipsasid nad välja ja lõid ukse kinni.
„Mu sõber,“ sõnas Shimura, kui nad trepist alla läksid, „kujutage ette, neil päevil avastasin ma Aafrika kaarti uurides uue valge laigu. Pole välistatud, et meil tuleb astuda ehtsasse võitlusse salakavalate pärismaalastega. Soovite pilgu peale heita?“
Don Gustavo de Orinoco heitis pea uhkelt kuklasse.
„Te veel küsite!“
„Sel juhul – edasi!“ Liigseid sõnu tegemata haaras Shimura tupest lühema mõõga (sel oli ka mingi nimi, aga Antonil oli meeles ainult, et pikem on katana) ning torkas selle trepikäigu tühja ruumi. Õhk hakkas helendama ja avanes läbipääs Aafrika seni läbiuurimata aladele. Shimura tõi kuuldavale iidse jaapani sõjahüüu ja hüppas otse valgusesse; donGustavo järgnes talle.
Džungel lõhnas meeldivalt vaarikakeedise järele. Sõbrad astusid mööda rohtunud pinda ja pidasid ümbrusel hoolsalt silma peal: ega ei lähene kusagilt kohutavaid kiskjaid, keda ebavõrdses võitluses võita?
„Kas usute, donGustavo,“ rääkis Shimura, „et kõige enam poole tunni kaugusel elab kõige kummalisem pärismaalaste suguharu, keda ma eales näinud olen…“
„Lubage, ma arvan,“ vastas kuulus rändur, üritades mitte puutuda särgivarrukaga kahtlasi oksi, mis näisid olevat kaetud helendava sinise pulbriga. „Ega ometi kannibalid?“
„Hm! Õnneks ei tea ma midagi nende gastronoomilistest eelistustest.“
„Paljukäelised koletised? Nagu need elukad, kelle koopast me koos auväärse mister Ai-wenHouga möödunud kuul täheprintsess Emi-Ly vabastasime?“
„Kahjuks pole seekord asjad nii romantilised. Pügmeed, mu sõber. Et mitte öelda – liliputid. Kõige pikemate kasv ulatub vaevu kolmekümne sentimeetrini…“
„Ettevaatust! Vasakul! Ma näen hiiglaslikku karvast ämblikku!“
Shimura haaras mõlemad mõõgad.
„Ta on minu!“ lausus donGustavo. „Või ma pole Aafrika Piits!...“
Karvane ämblik, kes oli ettevaatamatusest galaktilistele kangelastele lähenenud, oleks võinud ka kogenud täheseikleja verest välja lüüa: ta tihedasse karva kasvanud jalad lõppesid mustade küünistega, millel sätendasid surmava mürgi tilgad. Kaks tosinat valget, ilma pupillideta silma jõllitasid donGustavot. Ämblik tõmbas end sisistades küüru – ta valmistus ründama.
„Säh sulle, jõletis!“ röögatas krahv de Orinoco ja tormas oma ustavat mõõka haarates rünnakule. Ämblik, kes polnud inimesest sellist tarmukust oodanud, taganes ebakindlalt. Don Gustavo lõi mõõga läbi ühe ämbliku arvukatest jalgadest ja laskmata tal toibuda, surus tera karvasesse keresse. Ämblik hakkas jalgade tõmmeldes läbilõikavalt vinguma ning lasi longates jalga.
„Kastiilia duellantide parimate traditsioonide kohaselt,“ kiitis Shimura krahvi.
Nad jätkasid teed. Läbi tiheda lehestiku tungisid siinse päikese kurjad purpursed kiired; kõrgustes sõimlesid vaibumatult linnud ja muud lobisemishimulised olendid. Olles hiidämblikega peetava võitluse strateegia ja taktika läbi arutanud, jätkasid donGustavo ja ToshiroShimura mõnda aega vaikides teed: samurai raius mõõkadega segavaid liaane, donGustavo süvenes aga oma mõtetesse. Muide – „süvenes“ oli liialdatud; pigem mõtles ta üha uuesti ja uuesti sellele, millest ta juba pool tundi tahtis juttu teha, aga ei söandanud.
„Mu sõber,“ alustas ta lõpuks, „Öelge mulle, palun…“
„Hm?“ vastas Shimura.
Ettevalmistatud küsimus tuli ühe hingetõmbega välja paisata.
„On see tõsi, et me ei ole varsti enam sõbrad?“
„Mis jama see on?“ küsis Shimura tähelepanu liaanidelt pööramata kurjalt.
„See… see pole jama,“ lausus Anton. „Seda ütles mulle isa.“
„Teie isa, auväärne donTheodoro? Hm. Ja mida ta teile veel ütles?“
Nad jäid seisma. Ümberringi sädistas ja õitses kõige ehtsam metsik Aafrika.
„Ta ütles mulle, et ma pole enam väike… aastaid juba vaat kui palju…“ pomises Anton. „Ütles: sa lähed varsti kooli ja pead kõigest aru saama. Et sina… et teie olete tegelikult tulnukad tähtedelt. Et te hoiate Maad kupli all…“
„Nii ütleski?“ imestas Shimura ja kissitas niigi pilukil silmi. „Aga mida see tähendab – kupli all?“
„Noh… me ei saa ehitada kosmoselaevu – selliseid, millega planeedilt lahkuda. Meie – see tähendab inimesed. Isa ütleb, et kui palju me ka ei prooviks, ei taha laevad lennata. Ja et selles olete süüdi teie, et kõik algas siis, kui teie tulite. Ja veel – et te peate inimesi… haigeks rassiks.“
„Haigeks rassiks. Hm!“ ütles Shimura ainult, raiudes efektselt läbi mingi Antoni poole sirutuva lihasööjataime oksad.
„Te arvate, et täiskasvanud on kõik haiged. Et ainult lapsed on terved,“ kordas Anton isa sõnu. „Ja astute kontakti ainult nendega, vanemaid aga ei pane tähelegi.“
„Imelik. Kas ma tõesti unustasin su isale tere öelda?“ küsis Shimura. „Oma arust mitte. Täiskasvanutest pole tõesti võimalik aru saada.“
„Ja et sa lõpetad minuga sõbrustamise, niipea kui ma täisealiseks saan. Ja et su nimi ei ole üldse Shimura.“
Nendest sõnades vapustatud ToshiroShimura oleks äärepealt katana käest pillanud.
„Ja et sa oled ainult ajutiselt võtnud inimese väljanägemise,“ jätkas Anton kangekaelselt, „tegelikult aga…“
Samurai puhkes kõrvulukustavalt ja täiesti jaapanipäraselt naerma.
„Mu õilis donGustavo, vannun, et teie isa oskab nalja teha! Ha-ha-ha!... Tõepoolest – ainult tõeline vembumees võib väita, et mina ei olegi mina. Uskuge mind, mu nimi on just ja ainult ToshiroShimura. Sinna võib küll lisada „san“, aga see pole kohustuslik. See on sama tõsi, kui see, et teie olete senjoor Gustavo, krahv de Orinoco-i-Valdes hüüdnimega Aafrika Piits! Meenutage ometi, kuidas me külg külje kõrval võitlesime Mustade Obeliskide Orus metsikute sisalikega! Kuidas te koos oma naabri, auväärse kindral Valerianosega, lendasite Universumi äärele, et päästa mind räpaste roheliste röövlite küüsist! Meenutage täheprintsessi, meie arvukaid seiklusi…“
„Aga ma ei ole ju tegelikult donGustavo. Ma olen Anton Gruzdev, kindral oli aga ValerkaKornejev vastasmajast…“
„Mu sõber, ma näen, et ekvatoriaalne päike on teie pea pehmeks teinud,“ lausus Shimura. „Öelge mulle, ega te arva ometi, et Aafrika piirid,“ ta viipas käega, nii et katana tera joonistas sädeleva kaare, „on kõigest unenägu?“
Anton vaatas Shimurale silma ja ajas selja sirgu.
„Kardan, sõber, et teil on õigus…“
„Ärge kartke, karta pole siin midagi,“ rahustas teda Shimura ja nad liikusid edasi. „Igat kõrgeaulist doni tabab aeg-ajalt meeltesegadus, see, kurat võtaks, on sama kindel kui see, et kuu ajuti päikese ära varjab. Aga! Piisab vaid sellest, et kõike kainelt kaaluda ja uim taandub! Olgu nii, ma räägin teile suure saladuskatte all…“ ta hääl kõlas vaikselt nagu vandeseltslasel. „Hiljuti nägin ma und, milles mu nimi oli John February. Kujutate ette?“
„John February,“ kordas donGustavo ja lisas Shimurat jäljendades: „Hm!“
„Just! Vähe sellest – tolles unenäos olin ma politseinik. Justnagu Ameerikas või Inglismaal. Ja kui mind oleks üles äratatud ja küsitud: „Kuidas on su nimi, ToshiroShimura?“, poleks ma teadnud, mida vastata. Sest kõige järgi otsustades polnud ma mingi samurai, vaid politseinik John February!“
„Hm! Ja mida te selles kentsakas unenäos tegite?“
„Häbi tunnistada – valvasin rändlehmade karja.“
„Rändlehmade?“
„Nojah. Ainult et need polnud päris lehmad. Suuruselt pigem elevandi mõõtu ja sarvi neil kah polnud, ja ammumise asemel tegid nad häält, mis meenutas teie vanaisa, donPablo unist porinat.“
„Kentsakas…“
„Ülimalt! Kui saabub sügis, kasvatavad lehmad endale ilusad valged tiivad ja kipuvad lõunasse lendama, kaljusaartele, kus on võimalik kuumaveekoskede juures end soojendades talv üle elada… Aga ära lennata neid ei tohilasta, sest nad on farmeri omand ja peavad piima andma. Nii ma neid seal siis valvasin. Neid aga kiskus ikka lõunasse. Instinkt!“
„Nii et te olite karjus,“ märkis donGustavo irooniliselt.
„Hm,“ kostis Shimura väärikalt. „Nimetati mind ikkagi politseinikuks!“
Hägune roheline oja tuli ületada koolmekohal. Don Gustavo päästsid ratsasaabaste kõrged sääred, Shimura oli aga hädas: tema seelikpüksid ligunesid põlvini läbi.
Teisel kaldal lausus Anton:
„Aga äkki sa praegu ka magad? Ärkad üles ja unustad kõik ära. Lähed oma kooli…“
„Võimalik, et niiongi,“ vastas Shimura. „Kes teab? Äkki ka sina tukud praegu? Ma olen ju ikkagi tõeline samurai. Ma valdan mõõgavõitlust. Ma oskan surikenide viskamise kunsti, mida õpetasid mulle Musta Draakoni templi mungad. Mäletad, kuidas ma võitlesin Sajakordse Veski peremehega?“
„Loomulikult!“
Sellist asja oli raske unustada.
„Peale selle tean ma peast tervet portsu muistsete poeetide luulet,“ kuulutas Shimura. „Ja oskan ka ise veidi jaapani keeles kirjutada.“
„Aga miks veidi?“
„Sest ma olen kirjaoskamatu samurai,“ lausus Shimura kaalukalt. „Sest mu haridustee jäi pooleli. Ma olen sulle ju sada korda rääkinud, et kui ma olin päris väike, tungisid meie lossi vaenlased…“
„Ja sinu isa tapeti,“ lõpetas Anton mõttes. „Ema aga suri veelgi varem.“
„Aga kus sa praegu elad?“ küsis ta.
Samurai süngestus ja kratsis kukalt. Siis sõnas ta tõsiselt:
„Kaugel Jaapanis. Seda kohta on keeruline kirjeldada. Seal on ainult maa ja taevas… ja tuul. Selline õrn. Seal on pisut üksildane. See-eest teed ei lõpe seal kunagi.“
„Kuidas nii?“
„Noh, nagu aegki. Sa ei saa ju öelda, et ajal on lõpp. Sellepärast ongi seal, kus mina elan, kõik lood lõputud. Ja seepärast ei ole seal nukker.“
„Aga kui keegi sureb, kas see pole siis lõpp?“
„Surm?“ küsis Shimura üle. „Hm. Vaata! Seal see on! Otse ees!“
Don Gustavo võpatas ja tõmbus näost valgeks.
„Surm?“ küsis ta kindlal häälel.
„Pügmeede küla!“ õiendas Shimura. „Ärge magage rännakul!“
Selgus, et nad olid juba džungli serva jõudnud. Valgemaks ei läinud – taevas oli siin purpurne ja päike paistis ähmaselt, andes maastikule matusemeeleolu. Don Gustavo otsustas, et kohalikud peavad olema sünge meelelaadiga; nii masendavas paigas ei saanud ometi mingit lusti olla.
Eespool laius ääretu leinaline tasandik – peaaegu ideaalselt sile ja hallikaspruun. Oli see loomulik värvus või põhjustas seda tuhm valgusallikas, mine võta kinni. Metsaserval kössitav pügmeede küla koosnes paarikümnest sinise puu okstest pudeda katusega kõverast onnist. Majade vahel lonkisid külaelanikud – tillukesed kolmesilmsed olendid, kelle ainsaks riietuseks olid värvilised seelikud – naistel pikemad, meestel lühemad. Ometi ei pakkunud pügmeed donGustavole mingit huvi. Tema huulilt vallandus küsimus:
„Kas ma peaksin oma silmi uskuma? Mis see on – teine päike?“
„Mitte päris,“ sosistas Shimura. „See on kristallist kera.“
„Leegitsev kristallkera?“
„Küllap siis.“
„Mitte midagi ei saa aru.“
„Mina samuti.“
„Kas tõesti…“
Midagi teravat tungis donGustavole põlveõndlasse. Ta pöördus ja oiatas: rinda ja õlgadesse puurisid end tillukesed nooled.
„Toshiro!“ karjatas Anton ehmunult. „Appi!“
„Ah? Mis?...“
Ta hakkas juba mõõka haarama, kui padrikust ilmus pärismaalane arbaleti-taolise primitiivse relvaga. Pügmee sihtis ja tulistas. Kivi tabas Antonit otsaette ja ta varises teadvusetult maha.
Teadvusele tuli krahv de Orinoco kohutava valu tõttu – tema vasemasse peopessa oleks nagu teravat naela pekstud. Silmi avades nägi ta õudusega, et just seda kaks õelat pügmeed teevadki: üks neist hoidis teritatud ora, teine vasardas seda mõõdetud löökidega donGustavo ihhu. Vapra Aafrika alistaja käed ja jalad olid seotud improviseeritud risti laudade külge, pealegi nii tugevalt, et ta ei saanud liigutadagi.
Märganud, et vang on ärkvel, hakkasid pügmeed oma barbaarses kõnepruugis patrama. Don Gustavo vidutas silmi ja pööras pea kõrvale.
„Kannatage, mu sõber, enam pole kaua jäänud,“ ütles Shimura; hääle järgi otsustades oli ta kusagil lähedal.
„Kas teid lüüakse ka risti?“ küsis donGustavo.
„Mina sain oma naelad juba kätte. Hea siiski, et me kannibalide otsa ei sattunud…“
„Selles on teil õigus.“
Lõpetanud ühe käega, asusid pügmeed teise kallale.
„Kuidas me sureme?“ uuris donGustavo, jälgides, kuidas ta käelt nõrgub tõelist punast verd. „Verekaotusest? Või janusse?“
„Võimalik, et ma suudan tahtejõuga südame peatada – et mitte piinelda,“ lausus Shimura. „Seda õpetas mulle Musta Draakoni templi eestseisja, kes oli omal ajal käinud Indias, kus inimesed oskavad hämmastavamaidki asju. Mis puutub teisse, mu auväärt sõber, siis loodan vaid, et teie jumal on teile armuline.“
„Enesetapp ei sobi tõelisele katoliiklasele,“ lausus donGustavo kindlalt. „Kui lubate, Shimura-san, siis ma palvetan.“
Pügmeed sidusid risti põikpuu külge kaks nööri. Ristide püstiajamisele kulus neil mõni minut. Don Gustavo nägi ringi vaadates, et hukkamist viiakse läbi väikesel väljakul kividest lautud püramiidi ees, mis kujutas endast ilmselt paganlikku templit. Veidi eemal rippus maa kohal krahvi vapustanud tulekera. Ja nagu donGustavotäheldas, rippus see vähimagi toeta otse õhus ja ergas eredamalt kui morn tume päike.
Pügmeede summ silmitses hiiglaslikke võõraid võlutult ja ootas nähtavasti kas nende surma või mingit sorti imet.
„On aeg koolnukuju mängida,“ lausus Shimura.
„Ega meil sellest jama ei tule?“ küsis Anton. „Mul on pisut kõhe…“
„Loomulikult mitte. Me ju kooleme ainult moe pärast.“
„Sel juhul las käia.“
Shumura ajas silmad pahupidi, etendades surmaeelseid piinu, ja ajas keele suust naljakalt välja. Tema suunurgast nõrgus verenire. Samurai keha lõtvus ja pea langes rinnale, nagu oleks nähtamatu nukujuht nöörid lõdvaks lasknud.
„Neetud metslased!“ kisendas donGustavo kogu hingest. „Taevas maksab teile kätte Jaapani impeeriumi au ja uhkuse, iidse samuraide soo kartmatu esindaja ToshiroShimura surma eest! Mu Jumal,“ pöördus ta purpurse taeva poole, „palun sind, halasta mu sõbra hingele! Ta ei teadnud küll, kuidas Sinu poole palvetada, kuid võin kinnitada, et tema südames elas tõeline usk! Paganad!“ pöördus krahv de Orinoco viimast jõudu kokku võttes ammulisui paigale tardunud pügmeede summa poole. „Oo, salakaval hõim! Issand karistab teid, sest Tema teeb vahet õiglastel ja kurjategijatel!“
Salakaval hõim ei vaadanud aga enam tema poole, vaid jõllitas kristallkera, mida oli just tabanud teab kust sähvatanud välk. Taeva sõjaka mürina saatel kukkus kera, mis oli kaotanud võime maa kohal hõljuda, alla ja pragunes kõrvulukustava raginaga. Pügmeed kriiskasid õudusest.
Praost lahvatas tulekeel, mis muutus järgmisel hetkel hiiglaslikuks leekidest linnuks, kes helendavate tiibade toel kõrgusesse sööstis.
Ühed pärismaalased jälgisid vapustatult imelist olevust, kes säras tähena keskpäevases taevas, siis aga kadus üldse silmist; teised, kartlikumad, viskusid silmili ja surusid näo mulda. Vapramad julgesid kõik oma kolm silma ristilöödud hiiglaste-imetegijate poole tõsta. Ristile naelutatud kehad ei kuulunud aga vähimagi kahtluseta enam elusolenditele. Don Gustavo de Orionoco ja tema sõber, vapper samurai ToshiroShimura, olid surnud.
Nad olid surnud umbes minut ja nelikümmend sekundit – kuni mõlemad lugesid sajani.
Siis avas kosmiliste džunglite alistaja ja piiritu tühjuse kangelane donGustavo silmad. Shimura järgis tema eeskuju.
„Ära lendas,“ nentis samurai. „Ilus, kas polnud?“
„Väga ilus. Kahju, et me ei jõudnud teda pildistada.“
„Meil polnud ju niikuinii fotoaparaati.“
„Isegi kui oleks olnud, oleks see koos relvadega ära võetud. Pealegi olid meil mõlemal käed kinni. Ja te unustasite peamise: me olime surnud.“
„Muide, relvadest: et ma oma katanat maha ei unustaks. Ja teie oma ratsasaapaid.“
„Näib, et nii need kui teised omastas nurjatu kääbus, kes peab ennast selle Kõigekõrgemast hüljatud paiga peašamaaniks.“
„Arvan, et neid privileege ta enam kaua ei maitse. Enam ei ole ju kellegi poole kummardada.“
„Euroopas öeldakse sellistel puhkudel: sictransitgloriamundi!“
„Nagu Konfutsius ütles: „Kulgeomaette ja ära vaeva pead mõtetega hiilgusest…““
Don Gustavo aitas Shimural ristilt alla ronida. Pügmeed jooksid ohutusse kaugusse ja hakkasid tillukesi rusikaid raputades kaeblikult undama.
„Mida nad uluvad seal nii kurjalt?“ küsis donGustavo.
Shimura kuulatas.
„Nad ütlevad, et see pole aus! Et see ei loe! Ei tohi meelega ära surra…!“
„Hm,“ sõnas donGustavo. „Aga tulilinde püüda ja neid klaaskuulidesse vangistada on aus? Oh seda metsikute hõimude topeltmoraali!“
„Ärge mitte rääkigegi!“
„Meil on aeg koju minna. Isa hakkab muidu muretsema.“
Shimura torkas katana vöö vahele, pilgutas Antonile silma ja deklameeris:
„Don Gustavo de Orinocol
Aafrikas hirmus on hommiku hakul.
Lõvid ja šaakalid, tiigrid ja boad,
kurjad pügmeed ja nooled ja noad…
Unistab kodust savannide hirm.
Kodus on vein ja vanni ees sirm,
piip on ja raamatud. Kuulsus ja au
ootavad doni, kes uljas kui vau!“
„Mul pole siin üldse hirmus,“ vaidles Anton.
Nad kõndisid kiirustamata džungli poole. Don Gustavo ulatas samuraile šokolaaditahvli.
„Tänan, mu sõber!“ Shimurategi käigult kummarduse. „Niisiis, tagasi asja juurde. Üks Ida suurtest tarkadest märkis, et inimene on sündides pehme ja õrn, aga surma saabudes tugev ja vastupidav. Aga kui üritada tugevust ja vastupidavust vältida – mis siis saab?“
„Siis,“ kaalutles donGustavo, „tuleb välja, et sa ei sure.“
„Mitte-mitte iialgi?“
„Noh… küllap vist. Mitte-mitte iialgi. Aga mida Bushidōselle kohta ütleb?“
„Hm. Tarvis puhkehetkeljärelemõelda…“
Kolmesilmsete kõrilõikajate jõuk jättis oma kõrilõikajaasjad sinnapaika ja jälgis hämmeldunult samuraid ja hispaania grandi, kes kartmatult mööda džunglit jalutasid. Samurai peatus, lõi mõõgaga ja avas särava portaali. Viibates kellelegi ergavas taevas, jätsid ToshiroShimura ja donGustavo de Orinoco Aafrika piirid seljataha.
Tõlkinud ja autoritutvustuse koostanud Veiko Belials