5. juuni, 1960. Üks vanem mees tallas keset rõsket ööd rohtukasvanud rada, mis juhatas pisikesele külani, mida kutsuti Vandoni Koridoriks. Mehe selja taha jäi keset lämmatavat uduloori kõrguv hiiglaslik mets, ning selle ümber valendav tihe heinamaa. Õhk oli külm ja niiske, mehe suust paiskusid katkendlikud aurupahvakud, mis kuulutasid peatselt saabuvat väsimust. Jõudnud järsu orunõlvani, mees seisatas, ja kogus ennast. Seejärel alustas ta vaevalist teed allpool terendavasse sügavikku. Seda tegi ta üsna ettevaatlikult – maad valgustas üksnes nõrk kuuvalgus, mis pidi ennast läbi murdma sünkjashallidest vihmapilvedest. Kusagil eemal kostus äikesemürinat.

Mees oli küllaltki pikk, ligemale kuus jalga, ja sihvakama kehaehituse, kergelt kiilanevate mustade juuste ning vanaduskortsudes näoga. Vanust võis olla ehk natuke alla kuuekümne. Seljas kandis ta hallikat linast kuube, ja nendega ühtivaid, rohuplekke täis pükse. Talupoeg, kui uskuda välimust. Haritlane, kui vaadata seda vanaldast nägu. Tema seemisnahksed, pika säärega saapad olid auklikuks kulunud. Ometi astus vana jalg neis vanades saabastes üllatavalt kiiresti. Paistis, et seda meest kannustas jooksma hirm – seda oli näha tema näost ja kalbelt pimedusse kõõritavatest silmadest. Vahepeal oli põgenik laskunud oru põhja, ja peatunud teeraja kõrvale, poolsoisesse maastikku löödud sildi juures. Leidnud jakitaskust tikutoosi, tõmbas ta sildi juures tuld.

„Väsinud Ränduri kõrts. Praad, saun, külm õlu ja öömaja. Igaüks on teretulnud! Kannata veel kolmveerand miili, sa leiad meid, minnes läbi oru!“

„Väsinud Rändur,“ pomises mees endamisi. „Liiga leebe nimi sellele põrguonnile. Annaks jumal, et ma ometi kohale jõuaksin!“

Sealsamas, lirtsuvas soos keset kalki pimedust, luges mees põlvitades ära ühe palve. Pühkinud püksipõlved sopast puhtaks, andis ta kaelas rippuvale ristile suud – nagu ta seda juba lugematuid kordi varem oli teinud – ja läkitas end vanade liikmete vastumeelses naginas uuele sörgile. See org oli pisemat laadi, ning mehe tee läks esialgu üsna libedalt. Teine nõlvak oli sama järsk kui esimene, kuid õnneks sai põgenik kasutada rajaäärsete pajude oksi, et enese väsinud keha turvaliselt üles vinnata. Märg kruus pragises reetlikult ta jalge all, ning üritas teda alla kiskuda, aga pajud pidasid visalt vastu. Nii mõnigi kivi veeres häälekalt sügavikku. Mees oli juba peaaegu üles jõudnud, kui kuulis mingisugust veidrat sahinat enesest vasakul, ühes suuremas pajupuhmas. Mõned üksikud lehed liuglesid öises, tuuletus õhus üle raja, ning nendest piisas, et mees üle kere värisema panna.

„Jälle sina?“ hõikas ta väriseval häälel pimedusse. „Miks sa mind ometi rahule ei jäta? Sa said oma lõbu!“ Vaikus. Ta kuulatas veel mõne äreva hetke, rühkis seejärel edasi läbi väikese puudesalu, ning ületas kaardunud kivisilla abil tillukese jõe. „Aah! Ma vihkan neid nirusid! Eriti veel täna!“ sajatas mees kätega vehkides vihaselt, kui silla alt paar nahkhiirt lendu tõusid, ning ta peaaegu pooloimetuks ehmatasid. Aeg-ajalt heitis ta ärevaid pilke selja taha, kuid peale pimeduse ei paistnud seal mitte midagi. Pärast viimast oja viis rada läbi kitsukese põllulapi, mille katkestas järgmine org. See oli palju suurem, järsem ja tugevalt metsastunud. Seal allpool kumas tihedate mändide kiuste õdusalt ja kutsuvalt Väsinud Ränduri kõrts, mis kiirgas oma tillukesest aknast hubast valgust. Kõrts polnud kaugeltki mitte ainus valgusallikas. Selle ümber oli laiali puistatud pisike, võib-olla neljast tosinast hoonest koosnev hajali küla. Mees oli jõudnud elusalt ja tervelt Vandoni Koridori. Juba kuulis ta orus kajavat meeste naeru ja lõbusat, nilbevõitu viisijuppi jorisevat koori. Mehe nägu muutus kohemaid elavamaks. Nii viiskümmend – kuuskümmend jardi jalavaeva veel – siis on ta pääsenud soojasse kõrtsituppa. Ta tõmbas korraks hinge, ning kuulatas öö salapärast vaikust. See näis teda kuidagi murelikuks tegevat, sest ta pilk muutus taas valvsaks, ja jalad lõid all justkui leegitsema. Veider sahin pea kohal ajendas meest üha kiiremini ja kiiremini kõrtsi vabastavasse õhkkonda jõudma. See ei olnud tuul. See ei olnud ükski metsloom. Järsust nõlvast alla orgu tormates mees komistas ja kukkus...

***


Mõned pidasid teda moondunud ebardiks. Mõned müstikuks. Mõned lihtsalt oma eksistentsi eest võitlevaks, varsti väljasurevaks liigiks. Ning mõned pooljumalaks. Aga see polnud oluline, kelleks mõned teda pidasid või ei pidanud. Tähtis oli hoopis see, et ta oli see, kes ta alati oli olnud, ning teda ei saanud muuta. Sest kõiges, mida ta iganes ka ei teinud, käis ta süüdimatult oma salapärast rada. Seda tavatses ta ikka mõnele oma ohvrile öelda, enne kui oma hõbedased, nõelteravad küünised talle kerre lõi, ning ohvri õndsasse, magusasse surmaunne saatis. Talle meeldis neid vaadata – ja kuidas veel! Magus veri fataalsetest haavadest voolamas kui hõrk vein, viimane korin mängimas surmamarsi viisi. Jah. Ta oli kunstnik. Veidi traagiline, ehk koguni valesti mõistetud, aga ta nautis oma peenekoelist tööd. Ta oli viisakas, ja tutvustas ennast alati ohvrile, enne kui ta tappis. Aga enamik tema tapetutest olid metsloomad, kes kartsid paaniliselt igat sahinat, urinat ja hingetõmmet, mida ta tekitas, ega saanud aru tema kaunitest avakõnedest ja uhketest lõputseremooniatest. Metsloom kartis ainult omaenese elu – tühipalja elu pärast. Loom isegi ei teadnud, kui kaunis võis olla üks tõeline surm! Vääritimõistmine tekitas temas alati tülgastust ja viha. Ta teadis, et liigne debiilsus võis talle lõpuks saatuslikuks saada. Ning debiilsus oli see, mida ta enese ümber juba kohtas! Isegi nii tihti, et sellest sai rutiin. Aga rutiin oli järgmine asi, mis talle saatuslikuks saada võis. Seda oli vaja peletada. Teda varjas öö. Vaikne tuul sosistas tema kõrvu riukalikke nõuandeid. Just tänu tuulele sai ta teada, et kui see väike ja nurjatu inimene jõuab sellesse veidralt lehkavasse onni, on kõik läbi. Tuul sosistas talle, et sellisel juhul kutsub inimene välja teised sellised väikesed ja nurjatud inimesed – ning kõik on luhtumisele määratud. Sellisel juhul peab ta jääma abivägesid ootama – ja see võtab aega terve igaviku. Nii ei saanud see jätkuda. Ta pidi tegutsema, ja nõudma selle hirmunud inimese elu. Nüüd ja kohe! Ta tõukas end tiibade sahinal maast lahti, ning liugles surmatoova varjuna vana mehe kohale, kes komistas, ja veeres paar jardi järsust orunõlvast allapoole. Mees jäi liikumatuna selili lamama. Tema ähmastest silmadest peegeldus kustuvate majatulede loodetud sära. Oh needus! See oli liiga lihtne! Koletis oli nördinud. Tema pisike, aga lõbus mäng oli otsakorral.

„Appi! Aidake mind ometi!“ hüüdis mees nõrgal häälel. Ta maandus nõtkelt ja graatsiliselt vana mehe kõrvale, ning vajutas oma hiigelküünised hoiatavalt tema pahkluude peale. Inimene tegi järsu, tõrjuva liigutuse. Koletis ei võpatanud, sest see oli vaid veritseva käega tehtud jõuetu viibe. Ka mehe nägu oli natukene kriimustada saanud ning ta hingas katkendlikult. Olevus, keda mõnikord Mantikoriks nimetati, oskas palju keeli, ja näis aru pidavat, mida oma värskele ohvrile parasjagu öelda. Tema kulm – kui seda sai üldse kulmuks nimetada – tõmbus kipra ning hetk hiljem ta lausa üllatus oma taibukusest. Mees, keda ta nii visalt oli jälitanud, teadis ju, kuhu minna! Mees paistis teadvat, et just see imelikult haisvatest vennikestest tulvil onn, mida rahvasuus enamasti kõrtsiks kutsuti, asus just siin. Paljude ristuvate teede kiuste teadis ta täpselt, kuhu minna! See tähendas vaid üht; ta on kohalik. Või vähemalt siit lähedusest pärit. Aga kohalikud mehed võisid olla üsna ohtlikud... See polnud Mantikoril mitte sugugi esimene kord neile jahti pidada. Hädaohu korral armastasid nad palju kisa ja kära teha – ja mis kõige tüütum – teravate orade või kaigastega hullupööra vehkida. Nad kippusid tihti oma pead kaotama ja närvi minema. Ning Mantikor teadis, et mitte keegi polnud tüütum vestluskaaslane, kui oli seda närvi läinud, või pea kaotanud inimene.

„Niisiis,“ lausus Mantikor väga jäisel häälel kohalikus keeles. „Sa võiksid joosta, lennata, isegi ussikese kombel maa all roomata, aga ma saaksin su lõpuks siiski kätte. „Sest sa oled vana. Sinu liha on luitunud, veri jahtunud ja habras süda on peagi seiskumas.“

„Kuidas sa rääkida oskad?“ pobises mees, kes oli oma esialgsest ehmatusest peaaegu et üle saanud. Ta kobas nüüd kätega oma valutavat pead. „Oled sa saatan? Mida sa minust tahad?“ Mantikor põrnitses ükskõikselt mehe vanaldast nägu, ja voltis oma tiivad, mis meenutasid kangesti hiiglaslikke nahkhiiretiibu, otsustavalt seljale kokku.

„Ma jooksin,“ jätkas mees. „Ma jooksin ennast segaseks. Lootsin, et ehk saad sa vähemalt mu hobusest oma isu täis. Kas sulle sellest ei piisanud? Ma jooksin end segaseks...“

„Tubli mees,“ naeratas Mantikor. „Sinus on endiselt veel rammu. See ei jäänud mulle märkamata.“

„Ma olen sind varemgi näinud. Nooremana. Mõnikümmend aastat tagasi. Tookord jätsid mu puutumata. Lootsin, et ehk saab ka seekord armu...“

„Ei saa,“ haigutas Mantikor. „See oli siis. See oli kakskümmend aastat tagasi. Nüüd seisab igaüks iseenda eest.“

„Aga miks just mina? Mul on lapselapsed. Nad on väikesed, nende eest peab hoolitsema... Kas sa mõistad mind? Nad on...“

„Lõpeta juba!“ käratas Mantikor nii järsult, et mees vakatas. Viiskümmend – kuuskümmend jardi eemal terendavas kõrtsis oli laul ja muusika ühtäkki vaikinud. „Säästa mind,“ lisas koletis häält tasandades ja kõrtsiakna poole kahtlustavaid pilke heites. „Mis teil, INIMESTEL ometi viga on? Iga kord, kui te olete surmaohus, hakkate te sonima oma... mul-on-lapsed-ja-mis-neist-siis-saab-kui-mind-enam-ei-ole – hala. Üsna hale õigustus surmast pääsemiseks. Öelge parem lihtsalt välja, et te kardate surra. See kõik jätab üsna petliku mulje, nagu oleks teiesugustel nälkjatel südametunnistus.“

„Olgu peale,“ ähkis mees alandlikult. „Ma nägin sind. Aga ma ei räägi sellest mitte kellelegi. Ma ei räägi. Ma luban. Pealegi, mitte keegi ei usuks mind! Ka tookord vaadati mind, nagu ma oleksin peast segi. Ausõna, keegi ei usuks mind niikuinii!“

„Aga sina usud m i n d,“ vastas Mantikor teravalt, kui mees oli lõpetanud tema argliku piidlemise, ning pea lõpuks vastikusegrimassiga kõrvale pööranud. „Ja sina nägid mind taas. Ja sa olid üksinda. Usu mind, kui ütlen, et ma pole praegu näljane. Ma sõin terve hobuse – nii naljakas, kui see ka ei tunduks. Aga...“

„Palun...“ anus vana mees segaduses.

„Proovi vahelduseks mõnda asja minu vaatenurgast näha. Võin sulle lubada, et minu vaatenurk läheb üsna tuliseks, kui lasen sul minna. Keegi ei pruugi sind küll uskuda, aga samas teeb sinu segastest asjaoludest kubisev jutt kõik valvsaks. Usu mind, rohkemat ei olegi vaja, et mu elu tunduvalt raskemaks teha.“
„Ma olen vait!“ hüüatas vana mees, ja tahtis istukile tõusta, aga elajas lükkas ta kerge liigutusega tagasi. Ta kasutas selleks oma vaba käppa, mille oma värskele ohvrile ähvardavalt rinnale jättis.

„Oota!“ hüüatas mees paanikanoodiga. „Ma luban...“

Oh neid inimeste lubadusi, neid tühiseid ja mõttetuid asju! Mantikor laskis nad kõik oma kõrvust mööda. Teda ei huvitanud need jaburused, sest vaist ja aastatuhandete pikkune elukogemus olid ta nende vastu liigagi umbusklikuks muutnud. Ta sulges silmad, ja võttis sõõmu värsket õhku. See oli nii imeline, karge ja mahe, lõhnas hirmu ja patukahetsuse järele. Mantikor ei oleks leidnud ühtegi sobivat sõna, kuidas teda sel hetkel vallanud aistinguid ja tundeid kirjeldada. Ta armastas jahti. See pani teda ennast taas elavana tundma. Vana mehe mõttetu jutupomin oli vahepeal katkenud, ning Mantikor kisti vastumeelselt tagasi tülgastavasse reaalsusesse. Avanud oma võikad, laternataolised kollased silmad, märkas ta, et mees, kes oli enne langetanud tema ees oma pilgu, vaatas nüüd vangistajaga tusaselt tõtt.


Illustratsiooni autor Diana Ostrat.


„Nii et oled lõpetanud?“ küsis olend kerge muigega. Mees vaikis veel hetke. Ta põrnitses Mantikori pooleldi lõbusat, pooleldi tigedat nägu.

„Kas nüüd on kõik?“

„Küllap vist,“ venitas Mantikor.

„Ja märkasin ka seda,“ jätkas ohver etteheitvalt ja veidi valjemalt. „Et sa ei kuulanud mind.“ Mantikor üksnes irvitas.

„Ei mingit halastust?“ küsis vana mees peaaegu lootusetult, kähedalt väriseval häälel.

„Loomulikult mitte,“ naeratas Mantikor. Vana mehe näoilme meenutas korraks piinatud sõjavangile või orjale omast. See oli tuim ja liikumatu, nagu elutu topis, mille sära oli ammu kustunud. Üle ohvri suunurga liugles aeglaselt pärljas pisar ning peitis end habemesse.

„Olgu siis nii,“ pomises vang pärast kõhklust. „Kui see on Kõigevägevama tahe, siis olen ma valmis minema. Issand, võta teatavaks et vana Rian ei karda enam midagi!“

„Tubli mees!“ irvitas koletis, ja sirutas oma käpa vanamehe kõri poole „Te saate veel pikalt sinu heroilisuse üle kudrutada!“

„Kuid palun täida üks mu viimane soov!“ kähistas mees kaastunnet äratava härdusega. Mantikor tundis ühtäkki, kuidas tema keha läbis jõnksatus. Ta katkestas oma hukutava toimingu kohemaid.

„Ja see oleks…?“ uuris Mantikor põleva huviga. „Aga parem kiirusta, enne kui sind päästma tullakse!“ Koletis tundis, et tänane öö oli tema jaoks täiesti eriline. Keegi teine polnud temalt veel kunagi varem ühtegi viimast soovi palunud!

„Aga võib-olla tapan ma oma ohvrid lihtsalt liiga kiiresti?“ mõtles Mantikor nördinult, ja kortsutas kulmu. „Enne, kui nad oleksid jõudnud seda paluda. Oh, neetud...!“

„Olen ainult sinu päralt!“ sosistas Mantikor lummatult. „Tee mulle seda rõõmu ja lase tulla.“ Mehel, kes ei uskunud ilmselt, et teda kuulda võetakse, lõid silmad imelikult särama. Ta neelatas, enne kui rääkima hakkas.

„Ma lugesin ära oma palve. Pihtida pole mul enam midagi ega kellelegi, aga ma tahaksin surra auväärt surma. Tahaksin püsti seistes lahkuda, ja sirutada kas või korrakski veel oma haiget selga. Palun…“ Miks nüüd, miks just täna? Kus oli see mees olnud sajandeid tagasi – siis, kui Mantikor veel ennast suuremeelsena tundnud oli? Ajast tingitud nördimus ja pettumus kõige elava suhtes oli Mantikori kuidagi kalgiks muutnud. Ja ometi... Mantikor vaatas sellele vanamehele veel kord näkku. Asi tundus kuidagi kahtlane – tolle pruunidesse silmadesse oli ilmunud mingisugune kummaline, palavikuline läige. Või siiski mitte? Võib olla see ainult tundus nii?

„Tont võtku sind ja sinu kombeid! Sinu ristiusku ja imelikke soove!“ Ta taganes sammu ja vabastas mehe oma haardest.

„Tõuse üles!“ kõmistas Mantikor rahulikult. Vana mees ajas enese vaevaliselt püsti, ning vajutas grimasse tehes ühe käe ülaseljale. Hetkeks tundus, et teda vaevab tugev seljavalu. Aga kui Mantikor teda pingsamalt vaatas, tajus ta, et selles oli midagi liiga võltsi. Tema vaenlane kandis nuga – pikateralist luupeaga pussnuga, mis oli vana kuue alt rihmaga üle õla tõmmatud. Mees silmitses ettevaatlikult elajat, ning libistas käe tasakesi särgikaelusest sisse.

„Kas tead, et sa pole nii kaval, kui arvad?“ venitas Mantikor, ning jälgis jäise tähelepanelikkusega ohvrit. „Teie, inimesed, olete üks ohtlik rahvas – kehalt küll nõrgad, kuid vastikult libedad.“ Ta puuris oma ohvrit tigedalt. „Pead sa mind idioodiks, inimene?“

„Vaata – sa eksid,“ kogeles elatanud mees, et aega võita. „Kõik meist ei ole sellised, nagu sa arvad.“ Mees taganes sammu, ja Mantikori kiskjakeha tõmbus ähvardavalt pingule. Rääkimise ajal oli inimene tupest vaikselt oma noa tõmmanud, ning selle kiire liigutusega selja taha peitnud.

„Te olete tihtipeale relvastatud. Ka sina pole mingisugune erand. Jää nüüd hüvasti, sa väike petis!“ Ning Mantikori massiivsetest käppadest lõid mängeldes ja metalse helina saatel välja sirpteravad küünised. Sekundi murdosa jooksul tegi koletis järsu hüppe mehe poole. Näost valge, aga põlastava irvega saatis too lendu oma truu relva.

***


Elekter, mis oli niigi juba tükk aega värelenud, kadus nüüd lõplikult. Ruumi valgustasid ainult lae all põlevad õlilambid. Kitarrimäng lõppes ja mitmehäälne segakoor vakatas. Pigiste seintega, natuke räpasevõitu kõrtsituba oli oma suurest õllesõprade hulgast hoolimata jäänud haudvaikseks. Seejärel kuulsid nad õuest kõrvukriipivat, ebamaist kisa. Midagi ulgumise ja karje vahepealset. Nad kuulsid häält, mis pani vere tarretama ka kõige julgematel. Seina tagant kostus vali klõpsatus, ning enamik pööras end ehmunult kõrtsileti poole – mõni mees hüppas tagasigi, kuna oli rohmakale õlleletile liiga lähedal. Kergelt tümpsuvate sammude saatel ilmus leti taha pikk, turske ja kohevate mustade vuntsidega mees. Ta oli alles hetk tagasi laadinud ära kaheraudse, ning hoidis seda rasket relva sõrmede vahel, nagu olnuks see sulgkerge. Tema suurt kogu nähes kostus rahva seast nii mõnigi kergendatud ohe.

„Ja mida te veel ootate?!“ kõmistas hiiglaslik kõrtsmik oma karuhäälega, ja põrutas jalaga vastu maad. „Ehk tuleks teile veel küpsiseid ja teed pakkuda?! Olete mehed või argpüksid – keegi võib hädas olla!“ Jah, see oligi s e e kuulus Horw. Peaaegu seitse jalga pikk, ametilt kõrtsmik. Ja mitteametlikult üle maakonna löömamees, kelle kohta räägiti, et ta ei tagane sammugi isegi mitte seitsmepealise saatana palge ees. Löönud jalaga lahti ukse, mis takistas teda läbi baarileti teisteni jõudmast, haaras Horw lae alt õlilambi. Vastuvaidlemist ei olnud. Terve hirmunud meeste- ja naistekari hakkas suminal oma esialgsest tardumusest toibuma. Horwi eeskujul läideti veelgi õlilampe, ning mehed kahmasid vöödelt pussid. Need polnud aga sugugi mitte ainsad relvad, mis joobnud seltskonnal käepärast olid. Mõnel juhtus kätte kirka, mõnel labidas. Üks habetunud, kõrges eas vanamees oli leidnud enesele relva suisa saarepuust tabureti näol. Horw põrnitses oma üldmobilisatsiooni kulgu üsna kannatamatult pealt.

„Eluga! Kõrtsist välja! Kui teil on õlu peas, olete õige kõvad kisklema. Aga nüüd? Lasete ennast täis! Teid on mitu tosinat, kurat võtaks!“ Enamikel meestel olid selleks ajaks relvad peos, kuid neil puudus julgus südameis. Nad kartsid. Kartis ka Horw, aga hirmu kägistamine kuulus tema annete hulka, ning ta otsustas seda taas kord ära kasutada. Ta trügis otsustavalt läbi lärmaka meestesumma, kellest enamik olid valmis küll õue minema, kuid millegipärast mitte esimesena.

„Laske läbi!“ lõugas Horw läbi rahvamassi trügides, ning lükkas poolkogemata nii mõndagi kangest õllest joovastunud selli. Jõudnud salga etteotsa, sirutas ta kindlameelselt oma käe uksenupule, aga seda polnud enam vaja. Uks avanes iseenesest. Rahvahulk ahhetas ning tõmbus eesotsas Horwiga tagasi. Uks tuli lahti aeglaselt ja nagisedes. Sisse ei tunginud midagi peale öö, ja näha polnud mitte kedagi.

„Va-vaimud!“ kokutas keegi, ning inimesed tõmbusid veelgi koomale – kõik peale Horwi, kes sülitas, sähvas läbi hammaste midagi argade koerte kohta, ja suunas oma püssitoru pimedusse.

„Tule välja – kurat, vaim, või loom! Ükskõik, kes sa selline oled, aga tina sa saad, kui oma nägu jalamaid ei näita!“ kõmistas ta kindlameelselt.

VAIKUS.

Väga suure tõenäosusega oleksid eelmainitud olendid tina saanud ka oma nägu näidates, aga näo asemele ilmus nähtavale hoopis kellegi sooniline käsi. See kobas korraks kramplikult ukseäärt, ning jäi seejärel jõuetult rippu. Lõpuks langes see sootuks maha tolmusele ukselävele. Järgnesid pea ja õlad. Vanaldane mees tõi kuuldavale hädise oige, ning kaotas hetk hiljem teadvuse.

„Rian!“ hüüatas Horw. „Mida põrgut see veel peaks tähendama...?“ ning ta tormas vana mehe juurde, tõstis selle elutuna näiva keha mängleva kergusega üles ja kandis tuppa sisse. „MIDA TE VAHITE SEAL NAGU PEATA SEAD? Vaadake välja, ega seal kedagi veel ei ole! Ja kui kedagi ei ole, siis pange ometi see neetud uks kinni!“ lõugas Horw tagasi vaatamata. Sellest piisas, et vähemalt kedagi tegutsema panna. Üks võrdlemisi lühike ja kräsupäine mees, keda saatsid mitmed ärevad pilgud, trügis teiste vahelt läbi. Ta kiikas laternaga välja. „Puhas,“ ütles ta kergendunult, ning koos temaga tundsid kergendust ka ülejäänud kolm tosinat. Ta tõmbas raske tammepuust ukse kinni, ning lukustas selle kolme robustse haagiga. Samal ajal tõid kaks meest Horwi juhatuse peale kõrtsi tagaruumist välja määratu suure nahkse tugitooli, mis seati toa keskele. Lauad ja toolid lükati eemale. Äsja teadvusele tulnud Rian sätiti istuma. Horw laksas talle kergelt vastu põske. Rian neelatas ja oigas.

„Noh, vanamees! Eluvaim sees, või on sul juba minekuga kiirevõitu? Me hakkasime siin juba muretsema, et kuhu sa, vana viinakurat õige kadusid. Juba mitu päeva pole sind keegi näinud!“ Seepeale kissitas Rian ainult silmi, tegi need lõpuks vaevaliselt lahti ja vahtis natuke aega teda ümbritsevate meeste nägusid. Ei läinud kaua, kui tulid esimesed vaevalised sõnad...

„Juua!“

„Ei noh, muidugi mõista!“ elavnes Horw. „Me teame nüüd, et vähemalt on su kõnevõime alles,“

„Külma vett?“ küsis baaritüdruk kaastundlikult.

„Üks õlu kuluks praegu ära,“ kähistas vana Rian ülima enesekindlusega. Nii mõnigi naine ja mees muigas selle peale varjamatult.

„Vaata kuramust!“ kõmistas Horw ja puhkes peaaegu närviliselt naerma. „Enesel on hing paelaga kaelas, aga neelud käivad ikka õlle järele… Elabel, kullake, ole nii hea ja too talle see ihaldatud kann!“ Baaritüdruk lipsaski leti äärde, aga Horw tõi lähimast lauast kulunud tooli ja seadis end Rianiga vastastikku istuma. Rian sai üllatavalt kiiresti oma kannu kätte, ning rüüpas sealt mitu mehist sõõmu. Ta oli juba olevat täiesti ärkvel. Aga Horw oli vahepeal tunduvalt tõsinenud.

„Rian, kui sa end natuke kogunud oled, siis pead sa küll jutustama, mis äsja juhtus. Me kuulsime midagi imelikku – imelikku isegi selle kandi kohta. Ja mis sinuga juhtus? Sa oleksid nagu vaimu näinud.“ Rian ei vastanud. Ta põrnitses klaasistunud pilgul murelikku Horwi, ning noogutas natukese aja pärast vastumeelselt.

„Olgu,“ kähistas Rian. „Olgu peale. Aga tooge parem veel üks kann. See ei saa ilus lugu olema.“ Kostus rüsin ja sagimine, vanded ja kirumine - igaüks sööstis toole otsima, ning millegipärast oli kõigi sihiks jõuda vanale Rianile võimalikult lähedale istuma. Aga juba mõne minuti pärast valitses suures kõrtsisaalis taas kord haudvaikus. Paljud piidlesid ootusärevalt Horwi ja vana Rianit. Ometi näis, et keegi ei kibelenud Rianit tagant kiirustada. Sellega võis äkilise loomuga Horwi, kes oli juba niigi ärritunud, sootuks välja vihastada. Horw oli nimelt väga selgesõnaliselt ja kindlakäeliselt selgeks teinud – kes on tema kõrtsis peremees – ning sellise kõrtsmikuga ei tahtnud just igaüks tülli minna. Nõnda istusid kolm -tosinat meest ja naist keset kõrtsi ümber Horwi, ning vana Riani, ja ootasid, millal viimane sõnad suhu saab. Rian uuris süngelt üht laual mänglevat tuhmunud õlilampi. Mehe käed värisesid, kui ta järgmise söömu õlut janusesse kurku kallas.

„Ma ei tea, kuidas ja kust alustada,“ sõnas vana mees viimaks ometi ning pühkis laubalt külma higi.

„No lase aga käia, me kuulame su rahulikult ära.“ õhutas Horw tagant.

„Te ei usu mind niikuinii,“ ohkas Rian.

„Rian, meie kuulsime seda ka.“ rõhutas Horw. „Kui sa veel märganud ei ole, siis me pole kurdid. Lase nüüd tulla.“

„Kas uks sai ikka kinni?“ muretses Rian ja piidles üle õla.

„Kas keegi on veel väljas, Rian?“ küsis Horw teravalt.

„Jah. Kurat jäi välja,“ nohises too vastuseks. Rahvahulgast kostus mitmeid summutatud sosinaid, aga need vaikisid otsekohe, kui Horw oma kullipilgul ringi käia lasi.

„Mis kuradi kurat? Võta nüüd ennast kokku, vanapoiss! Räägi kõik ilusasti ära.“

„Kas see neetud uks on kinni?“ kordas Rian vaikselt, kuid veidra ärritusnoodiga.

„Jah, on küll!“ urises Horw. „Siin on meil kõigil turvaline olla. Ära muretse.“

„Ei, ei ole!“ pressis Rian vastu. „Ma räägin, siin ei ole. Väljas on saatanasigitis!“ Ta hakkas oma asemel rabelema, aga Horw surus ta pehmelt vastu tooli.

„Kõigepealt rahune. Said aru? Kui sa maha ei rahune, teen ma sulle üsna pea kohalikku tuimestust. Sulle ei meeldi kohalik tuimestus, Rian. Kas sa said aru? Pole vaja mingisugust rabelemist ja rüselemist.“ Horwi hääl oli kõigest hoolimata rahulik. Keegi ei teinud tema toimingust suurt väljagi. See oli baarmeni tavaline moodus alkoholiga ülepingutanud inimesi maha rahustada. Vanal mehel ei jäänud midagi paremat üle kui neelatada ja hädiselt noogutada. „Hüva,“ jätkas Horw ja võttis taas istet. „Meil on relvad. Mis iganes see seal väljas ka ei oleks – kui ta oma nägu peaks näitama, siis laseme ta sõelapõhjaks. Kurat võtaks, Rian! Räägi nüüd ära, kus sa olid ja mis juhtus! Ja alusta otsast peale. Ja ära pane pahaks, vana semu – aga tee palun lühemalt. Sul on alati kombeks kuradi pikalt rääkida.“

„Olgu, olgu.“ Rian köhatas kurgu puhtaks ja otsis ümbritsevate inimeste nägudelt julgustust. „Algusest siis...“ alustas ta ebakindlalt.

***


„Ma pidin Skarvaag’i minema. Mäletate seda neetud härjavärssi, kelle ma paar nädalat tagasi oma põllulapi servalt kinni püüdsin. Priske loom – ja mingisugust märki omanikust küljes polnud. Nagu te isegi teate, kuulub selline seaduse järgi leidjale. Ühesõnaga – minule! Seda te juba teate.“

„Jah, me teame, et sa said selle härja ausal teel,“ rõhutas Horw läbi hammaste. „Sa ei pea ennast praegu õigustama.“

„Olgu – olgu. Te ju teate, et hetkel toimub Skarvaagi laat. Pikalt ma mõtlema ei hakanud – vanale Rosabellale sadul selga, härja panin köit pidi järele… Hommikul hakkasin minema ja järgmise päeva – laupäeva hommikuks olin kohal. Jõudsin hädavaevu kohamaksu ära maksta, härja posti külge siduda ja heinad tuua, kui juba näitas end esimene kunde. Vaatas, uuris ja puuris. Tiirles teine viis minutit ümber härja, küsis palju lolle küsimusi ja tõmbas taskust viimaks rahapataka välja. Luges mulle priske härja eest peo peale priske hinna. Tervelt k a k s s a d a! Ausõna! Isegi ei tinginud, luges kohe kakssada peo peale! Mõtlesin, et teeb nalja, pakkusin raha tagasi ja seletasin uuesti, et härg on heal juhul sada ja kolmkümmend väärt, aga ei! Tema pistis raha tagasi pihku, võttis härja ja läks. Algul mõtlesin, et ehk on valeraha – vaatasin lähemalt – ei olnud! Imelik vennike oli teine, ei olnud tal raha väärtusest sooja ega külma. Ometi raha tundus mehel olevat. Aga oli sel härral alles rutt taga, nii kähku võttis looma ära!“

„Rian,“ venitas Horw kannatamatult. „Räägi nüüd ometi asjast!“

„Oh, jah,“ pomises Rian vabandavalt. „Noh, kaup sai tehtud, ja me läksime mõlemad oma teed – tema koju, mina kõrtsi. Su onupoeg oli seal, Horw. Tegime Victoriga mõned õlled.“ Jällegi muigasid mõned, kusagilt tagantpoolt kostus summutatud naeruturtsatus, ning seejärel köhatus justkui selle lämmatamiseks.

„Nojah, vabandust, ma räägin küll tähtsusetutest asjadest – aga nüüd kuulake õige hoolega ja pange tähele! Olen ma teile kunagi valetanud?“

„Kaine peaga mitte,“ kostus kusagilt rahva seast naisehääl. „Aga seda juhtub harva. Kainust – ma mõtlen.“ Naerupaus. Rian vaatas nördinult ringi, ning Horw, kes oli üks vähestest mittenaerjatest, tõstis vaigistuseks oma tohutu kämbla püsti. See mõjus silmapilkselt, ning jällegi valitses kõrtsis vaikus.

„Palun kuulake mind ometi! Lõõpida võite ka hiljem, aga ei tea – kas selleks on üldse põhjust. Nüüd tuleb minu loo raskem pool. Kõrtsist sain ma välja alles täna – see tähendab nüüd juba eile hommikul, ning arvasin, et jõuan veel selleks õhtuks kohale. Oli ju härg läinud, ja ainus raskus, mis hoogu maha võttis, oli mu rahakott. Aga ma olin liiga õnnelik, liiga julge ja liiga purjus. Ma valisin lühema tee. Jah, ma tulingi mööda Vandoni metsaäärt.“ Poolte inimeste huultelt kostus summutatud ahhetusi. Ja nendega konkureeris teise poole arglik vaikimine.

„Rian, sa ju ometi tead, et see on ohtlik!“ urises Horw. Kõrtsi õhkkond oli tundmatuseni muutunud. Enam ei naernud „Väsinud Ränduris“ mitte kui keegi.

„Jah. Ma tegin seda. Vaarusin kuidagi sadulasse ja tulin sealtkaudu – see on ju kõige lühem tee!“ õigustas ennast küllaltki hädiseks tõmbunud Rian. Horw pööritas silmi. Nii mõnigi kunde vaatas vana Riani, nagu oleks see hoopistükkis aru kaotanud.

„Mitte keegi ei kasuta seda rada. Mitte ükski täiearuline ei lähe Vandoni metsale ligilähedalegi.“ pomises Eliz ja raputas pead.

„Ma ei olnudki tollel hetkel täiearuline,“ märkis Rian.

„Väsinud Ränduri“ kõrtsis oli ühtäkki aeg seisma jäänud. Inimesed nihelesid rahutult ja kallutasid ennast lähemale. Oli selge, et Riani järgmised sõnad võisid külaelanikele veel kuude kaupa kõneainet pakkuda. Horw laksas enesele aga lootusetult otsaette.

„Sealt ka see karje?“ urises ta ja puuris ärevalt vana Riani.

„Sealt ka see karje,“ vastas too vaikselt.

„Taevane pask,“ pomises Horw. „Nii et keegi järgnes sulle?“

„Jah.“

„Taevas hoidku. Räägi ometi.“

„Vandoni mets.“ alustas Rian süüdlaslikult. „Mööda selle äärt ma tulingi. Ja teate, mis mind sealjuures kõige rohkem häiris? Nii vaikne. Kuramuse talumatult vaikne oli kõik... Vahepeal olin ma kainemaks saanud ja lõpuks tuli mõistus pähe tagasi. Aga enam ei olnud midagi parata, ligi pool teed oli selleks ajaks läbi käidud. Lõuna hakkas lõppema, see ei olnud hea märk. Kannustasin hobust üha kiiremini tagant. Ning õhtu kätte jõudes oli rohkem kui kolmveerand teed tallatud. Ma lootsin vähemalt enne täielikku ööd koju jõuda, aga midagi läks viltu. See neetud hobusekronu polnud isegi päeval võimeline õieti edasi liikuma – iga natukese aja tagant jäi ta seisma ja pidi puhkama. Aga õhtul juhtus midagi imelikku; ta jäi seisma nagu puupakk, silmad hirmust suured peas. Ükski hoop ega meelitus ei mõjunud – ei läinud edasi ega tagasi. Lihtsalt seisis seal ja vahtis metsa! Nagu vaataks keegi teda sealt vastu! Sõimasin ja kirusin teda, aga kuradi mära oli oma seisukohas kaljukindel. Möödusid minutid, tosinad, pool tundi ja lõpuks tund. Aina pimedamaks läks. Aga tema, tõbras – ikka paigal ja vahib muudkui metsa! Ma oleksin võinud ise minna, putku panna – ma teadsin, et midagi hirmsat varitseb sääl servas. Aga oma truud ratsut ei saanud ma mitte jätta! Juba oli päris pime käes, aga ta seisis ikka veel ühe koha peal, vahtis metsa ja puristas. Olin temaga päris servas, aga mul ei olnud julgust lõkkepuid tooma minna. Te ju teate sõbrad, et ma pole kunagi argpüks olnud – aga see mets ajab mulle alati judinad pääle! Noh, ma pole ainuke… Julgust polnud mul isegi siis, kui ma lõpuks läksingi neid tooma – see oli juba pigem hirm! Kuidagimoodi aimasin, et kui ma lõket üles ei tee ja valgust ei saa, juhtub säälsamas pimedas varsti midagi. Ja ma tegin seda, mida ma vabal valikul poleks eluilmaski teinud.“ Ta hakkas järsku nuuksuma. Horw patsutas teda õlale.

„Sa läksidki metsa, vana tola,“ urises Horw. „Kurat võtaks, mis sul arus oli...“

„Aga see pole veel kaugeltki läbi,“ puterdas vana mees läbi nuuksete.

„Kõik oli algul väga vaikne, ma läksin... Möödas esimestest puudest, taipasin, et see oli olnud vale tegu. Väljas võis küll pime olla – aga sääl sees polnud midagi näha – jumala eest! Must nagu söekott! Läksin kobamisi edasi, endal pussnuga käes. Noh, igaks juhuks. Käed värisesid nii koledasti, algul ei püsinud seegi käes... Vaikne. Oksad ragisesid jalge all. Korjasin nad kõik üles, sain lõpuks hea sületäie. Minutit kümme sagisin metsas ringi, lõpuks sain õnnelikult metsaveerde tagasi. Sinnasamasse kohta, kus mu hobune minust maha oli jäänud. Aga hobust ei olnud enam. Ei suutnud oma silmi uskuda. Ta oli sinna maha jäänud. Ma võin vanduda! Ma hüüdsin teda – kui ta kadunud oli, tavatsesin teda ikka hüüda ja ta tuli alati mu juurde tagasi. Aga seekord teda ei tulnud... Loobusin hüüdmisest üsna ruttu. Selle kaja oli hirmus ja kõhe. Alles siis tulid mulle tikud meelde. Tõmbasin siis tuld. Vaatasin siia ja sinna, aga ei midagi, igal pool ainult see kuramuse kõrge hein. Sagisin metsa ääres ringi, põletasin ligemale pool toosi tikke ära, enne kui heinast värske raja leidsin. Suure, sissevajutatud raja. Oh, ma ei pidanudki kaugele minema. Minust kümmekond jardi eemal oli maas mingisugune pirakas must asi. Pigistasin pussi kõvemini kätte ja astusin edasi... Kuu näitas veidi valgust. Ja valgustas seda, mis oli kümme minutit tagasi minu hobune olnud!“ Nüüd puhkes vana Rian täiesti nutma ja alles nüüd mõistsid inimesed, kui kurnatud ta tegelikult oli. Vana meest niimoodi nutmas näha oli üsna hale vaatepilt. Ühe käega peletas ta pisaraid, teisega kohmas rinnust kinni justkui oleks sinna välk sisse löönud.

„Hinga sügavalt sisse ja välja!“ õpetas keegi elutargalt. Aga Rian ei näinud ja kuulnud enam – kes – sest tal tõmbus samal hetkel silme eest mustaks.

„Kui mu vana süda nüüd üles ütlema peaks...“ läkastas vana Rian. Pimedus.

***


„Kas Rian on kutu?“ päris keegi luksudes.

„Eliz, kas meil nuuskpiiritust on?“ hõikas Horw ärevalt.

„Ma usun küll... Ma lähen vaatan. Sina katsu senikaua pulssi.“

„Ma ei saa aru. Ma ei tunne midagi. Ta ei paista hingavat.“

„Proovi käeseljaga, tohman!“

„Vist... Vist hingab. Ahh, ma ei tea! Neetud küll!“

„Sul on hiiglase käed. Las ma ise... Pulss on olemas... Jah, on küll. Ja hingab ka. Mine vaata leti alla esmaabikappi. Halli värvi pudel valge sildiga. Ja too natuke vatti!“

Iiveldama ajav nuuskpiirituselõhn ajas vana Riani peaaegu oksendama. Kibedad pisarad olid küll silmis, ja pea käis natuke ringi, aga Rian tundis suurt kergendust, et eluvaim teda veel maha jätnud ei olnud. Ta tänas pärast mõningast läkastamist Horwi ja Eliz’i.

„Suudad sa, Rian?“ uuris Horw murelikult.

„Olgu... Olgu,“ noogutas Rian. „Ma räägin teile kõik lõpuni ära. Te – te peate ometi teadma, mis juhtus.“ Rian sulges silmad, võttis südame rindu ja lasi kõigil juhtunud asjadel uuesti mälust läbi käia. Kuulajad olid nii pingule tõmbunud, et mõned unustasid õieti hingatagi.

„Suur ja tume kogu... Seal oli minu hobuse – minu Rosabella laip. Õigemini kõik see, mis temast veel järele oli jäänud. Suur vereloik keset värsket, rammusat rohtu ning valged kondid, punased liharibad küljes! Mul jäi hirmust hing haigeks. Karjatasin. Kuidas võis selline asi juhtuda? Nii vaikselt! Nii kiiresti! Kuid hobuse pärast polnud vaja enam muret tunda. Tema oli juba parematel jahimaadel. Seal oli veel keegi. Hakkasin eemalt ta samme kuulma. Hein sahises. Hõikasin, et kes seal on. Hõikasin veel teise ja kolmandagi korra. Vastust ei tulnud – järsku kõik nii kõledalt vaikne. Oh, siis tuli mulle alles elu sisse! Oli paras aeg kaduda. Panin teadmata suunas jooksu. Ei näinud eriti midagi. Ei saanud aru, mis toimus. Ei saanud aru kuni hetkeni, mil ma nägin keset heina oma surma.“ Ta rüüpas lonksu õlut ning läitis lühikese, filtrita sigareti, mille Horw talle pakkus. Tema eeskujul talitasid mitmed teisedki, kuid ei julgenud oma pilke vana Riani kummituslikult näolt ära pöörata, justkui kartes midagi kõrvust mööda lasta. Lasknud mõned sünged hallikad suitsurõngad lae alla hõljuma, jätkas vana mees oma mõistatuslikku lugu.

„Sest surm oli see, mida ma nägin... Surm oma kõige puhtamal kujul. Nagu välk taevast, nõnda ilmusid ööst jõletud, kollased silmad. Minu vana, päevinäinud süda puperdas kõvasti juba enne sedagi, aga nüüd vajus ta sootuks saapasäärde! Kes sa oled?! – nõnda ma karjusin. Ei miskit. Üritasin vaikselt taganeda, lõpuks sääred teha, aga temal olid minuga omad plaanid. Vastust muidugi ei tulnud. Ta tuli mulle aina lähemale. Kahte asja mäletan ma oma elupäevade lõpuni – need kurjust täis silmad ja see... hingus! Tundsin tema hingeõhku juba jardide kauguselt – see oli nii põletav, kui ka jääkülm ühteaegu. Millegipärast andis tema hingeõhk mulle jõudu juurde – see oli hirmu lõhn. Hirm annab ikka jõudu... See saatanasigitis tuli üha minu poole. Ma vehkisin pussiga, vehkisin kätega... Tegin nii suurt kisa, kui vähegi sain – peaasi, et see saatan vaid eemale kaoks! Ta taganes veidi – ju vist ei teadnud, kellega tegu on, mõtlesin… Aga siis nägin ma tema küüniseid – nagu sirbid! Terariistad! Kalurikonksud! Hetk hiljem jooksin jälle nii kuidas jalad võtsid. Hirm andis sammule pikkust ja kopsule mahtu. Ta ei tulnud. Veel mitte. Oleks ta tulnud siis – oleks ta mu kohe kätte saanud, seda mõistsin ma hiljem... See ebard mängis minuga. Ta tundis sellest lõbu, kuidas vana Rian jooksis pimedas elu eest! Saatan selline… Tal olid tiivad! Nagu nahkhiirel, selja taha kokku volditud... See jõletis tõusis õhku. Mingi aeg püsis ta varjus – ilmselt tiirutas mu kohal, aga just siis, kui ma lootsin, et see sigitis on läinud, püüdis ta mu kõrtsi ees kinni...“ Vana Rian kirjeldas umbusklikele kuulajatele lähemalt veidrat olendit, nende vestlust ja oma sõjakavalust.

„...ja mu puss oli kiire ja truu, tegi hästi oma töö. See tabas teda otse rindu. Seda vastikut kollast verd jooksis üsna ohtralt. Ta vehkles tiibadega, koperdas eemale ja kadus suure kisendamisega puude vahele. Ja mina ei andnud oma vanadele kontidele mitte üks teps armu, roomasin lõpuks ukseni välja. Siin ma olen. Jumala eest, ma loodan, et mu nuga tegi talle otsa peale!“

***


Mitte keegi ei naernud, aga tundus et mitte keegi ei tahtnud vana Riani ka päris tõsiselt võtta. Horw ei teadnud, mida öelda. Riani naabrimees Rob vaatas teda, nagu oleks ta täiesti aru kaotanud. Tagapool sosistasid omaette kaks võõrast meest. Eliz oli kahvatu ja eimidagiütleva ilmega.

„Ma tean, et see kõlab teile uskumatuna,“ jätkas Rian vaikselt. „Aga siin on varemgi taolisi asju juhtunud... Te ju teate juhtumeid seoses Metsaga!“ Suurem osa lihtsalt jõllitasid teda, suud ammuli, teised kortsutasid kulmu, kolmandad noogutasid arglikult. Jah – taolisi asju oli varemgi juhtunud! Kohalikud – eriti veel vanemad inimesed teadsid selliseid lugusid vägagi hästi. Kuulujutud ei tekkinud alati ilmaasjata. Tavaliselt oli neil mingisugune tõepõhi all. Tavaliselt oli nii mõnigi Vandoni Koridori elanik kusagil midagi näinud, aga ei tahtnud seda tunnistada, kartusest naerualuseks jääda. Tihedad, vaenulikud võsad ja sügavad mülkad ei olnud sealkandis lihtsalt vaenulikud võsad ja sügavad mülkad, Vandoni metsast rääkimata. Kuulujutte kummalistest kadumistest ning öö varjus nähtud veelgi kummalisematest olenditest oli sajandite jooksul külasse kuhjunud nii palju, et hea tahtmise juures oleksid külaelanikud võinud luua oma mütoloogilise eepose. Või arendada suurel määral kohalikku turismi. Põhjus, miks nad seda aga ei teinud, peitus aastatetaguses nurjunud katses, kui arheoloogide ja rahvapärimus-uurijate grupp külasse ekspeditsioonile sõitis, et neist hiljem ühes – vähemalt teadlaste eneste libeda jutu järgi – „menukas geograafiaajakirjas“ tervelt kolme lehekülje pikkune artikkel avaldada. Loomulikult tahtsid nad veeta ühe öö ka „kurikuulsas“ Vandoni metsas, tõestamaks siinsele elanikkonnale, et kuuldused metsas elavaist olendeist on puhas ebausk. Paradoksaalsel kombel töötasid nad enestele vastu, aga selline see teadus juba kord on. Politsei otsis neid kuus nädalat. Tulutult. Terve küla küsitleti mitu korda läbi. Ajakirjandusel oli kõne- ja kõmuainet rohkem kui küll. Jah, Vandoni Koridor sai üürikest aega nautida ennenägematut kuulsust. Pisut negatiivset küll, aga siiski kuulsust…

Horw muutus üha süngemaks ja vaatas murelikult kõrtsi ainsast, pisikesevõitu aknast välja. Aknaklaas oli muutunud uduseks, kuigi hetk tagasi oli see olnud täiesti läbinähtav.

„See võib siis tõsi olla,“ sõnas Horw vaikselt.

„Horw, ega ometi mitte sina ka?“ pööritas Rob silmi. „See on puhas lollus. Rian oli lihtsalt jälle täis ja...“

„Ja sinul on kaks koera keti otsast kaduma läinud, Rob.“ torkas üks tõmmu naine vahele.

„Hundid, mis muud...“ pomises Rob.

„Sa ju tead, et hundid ei ole nii julged, et nii kaugele tulla. Neid pole juba sajandeid siinkandis nähtud.“

„Noh, sellel on kindlasti oma seletus...“ kokutas Rob.

„Jah, nagu ka sellel, et mu kolmeaastane tütar oma voodist kaks aastat tagasi haihtus.“ ärritus naine ja võttis oma klaasist suure sõõmu likööri.

„Jah, Rob, me kõik teame, milline küünik sa oled,“ jätkas naine pärast grimassi. „Aga miks sa nende teadlasega metsa kaasa ei julgenud minna, kui nad palusid? Te saite ju nii hästi läbi...“

„Aitab!“ kõmistas Horw. „Mõni teine kord. Kui Riani jutt vastab tõele, oleme kaelani pasas.“

„Horw, oled sa ikka kaine?“ uuris Rob. „Praegu pole õige aeg nalja teha.“

„Ma ei teegi nalja.“ urises Horw läbi hammaste ja tõusis püsti. Ta kahmas vana tooli najalt oma kaheraudse ja võttis akna sihikule. Paljud vaatasid Horwi, nagu oleks ka see oma aru kaotanud. „Nüüd kuulake hoolega ja olge õige tasa! Ka mina olen neid näinud. Ma räägin tõtt. Kunagi nooremana, kuusteist aastat tagasi käisin ma kihlveo tagajärjel Metsas julgusproovi tegemas. Ma ei uskunud tookord oma silmi – ja ei tea siiamaani, mis ime läbi ma tulema sain, aga ma tean, mida ma nägin. Vana Riani kirjeldused vastavad täpselt sellele, mida ma nägin. Ja ma tean veel ühte asja – neid on rohkem kui üks. Ma nägin tookord kolme sellelaadset, mida Rian kirjeldas.“

„Ja miks sa kellelegi ei rääkinud?“ muigas Rob ja demonstreeris oma traditsioonilist silmapööritust.

„Loll küsimus poju,“ vastas Horwi eest Kirk, pisike habetunud lihunik. „Kui sa, poju, midagi selliste asjade kohta räägiksid, viidaks sind kitsas valges särgis otseteed linna. Ka mina olen oma viiekümne eluaasta jooksul üht-teist veidrat näinud. Sealhulgas ka seda lendavat asja.“ Rob oli üsna solvunud ilmega. Ta vihkas, kui Kirk teda pojuks kutsus. Rob oli neljakümnene.

„See on lollus, küll te veel näete,“ torises ta endamisi ja kummutas oma pläsku huultele. Kõrtsituppa oli tekkinud jahmunud sumin. Mehed ja naised, keda oli enam-vähem võrdselt, paistsid jagunevat kahte leeri. Ühed tundusid pooldavat Horwi, Riani ja Kirki, teised Rob’i seisukohta, et eelmainitud kolm on oma arunatukesed kaotanud.

„MA EI SAA TEID, TÕHKUSID, USKUMA PANNA!“ hüüdis Horw lõpuks üle sumina. „Aga ma tahan kindlaks teha, kas ma eksisin või ei. Ma tõesti loodan, et eksisin. Mis te arvate, et Rian jooksis end peaaegu surnuks, et see kõik välja mõelda ja ennast meelega teie ees alandada?“

Vaikus.

„Mis sul plaanis on, Horw?“ päris Eliz ebalevalt. „Ega sa ometi jälle mõne lollusega hakkama ei kavatse saada?“

„Kõik, kes meid usuvad, võtke relvad pihku ja kammime lähiümbruse läbi. Lähme vaatame, kas leiame verd ja siis saame kõik teada, kellel õigus oli.“

KRIIKS.

Kõik võpatasid, kui katusesarikad kaeblikult nagisesid.

„Ah jaa,“ jätkas Horw natuke vaiksemalt. „Huvitav küll, kas keegi maandus just praegu meie katusele?“

KRIIKS.

Ligemale kolm tosinat meest ja naist olid juba ammu unustanud, et täna olid suve alguse pidustused. „On need hundid, Rob?“ ei saanud vana Rian oma suud kinni pidada. Ta heitis mürgise pilgu oma naabri poole. Too judises varjamatult ning paistis samal hetkel enda jaoks kõrgemaid jõude avastavat, nagu reetsid mehe ristatud käed. Ning ta polnud ainus.

„Tiivad... tiivad... See on saatan, kes tuli,“ sosistas Joachim, pikakasvuline surmtõsise näoga kartmatu mees. „Saatan tuli meile järgi. Aga see ei saa nii lihtne olema.“ Ta suudles oma kaelas rippuvat hõbedast risti ja tõmbas vöölt pika seatapunoa. Tema eeskujul talitasid kiiresti ka teised, kahmates uuesti oma haamrid, kruvikeerajad või noad – mida iganes neil leidus ja mida relvana kasutada sai. Kahel mehel olid revolvrid. Nad jagasid värisevate kätega omavahel laiali karbitäit kuule. Ühel nooremal, kolmekümne kanti mehel oli veel üks kaheraudne, mille ta kiirelt ära laadis. Kusagil hämaruses koperdas keegi, ning ajas ümber ühe väiksema laua.

„Tššš...!“ tegi vana Rian ning osutas aknale. Silmad, kelle omanik oma jäise hingeõhuga aknad uduseks oli ajanud, üritasid kõrtsis toimuvat läbi aknaklaaside jälgida. Kivist kaminas hõõgusid hääbuvad söed, ning keegi ei olnud vahepeal taibanud õlilampe vahetada. Inimesed mattusid üha enam ja enam hämarusse. Järjekordne nagin. Tugeva konstruktsiooniga katusele maandus järgmine olend. Mitmelt poolt kõrtsi hakkas kostma müttavaid samme.

„Naised, minge tagaruumi!“ hõikas Joachim keset üleüldist segadust. „Siin kisub koledaks!“

„Ei lähe! Ei, meie jääme siia, tulgu mis tuleb!“ kostus mitmest suust. Sealsed naised olid alati vaprad olnud. Aga vaprusest alati ei piisanud, sest sellest hoolimata tõugati nii mõnedki nooremad tüdrukud valju protesteerimise saatel kõrtsi tagaruumi, kus asus köök.

„Eliz,“ sosistas Horw. „Revolver on köögis. Neli padrunit… sa tead küll!“

„Jah. Ma toon selle ära,“

„Ei, see on sulle. Ja ole palun köögis, sul on laps.“

„Sinul on ka, Horw! Enamusel meist on lapsed!“

„Palun mine. Me oleme vanad mehed, sina oled kakskümmend. Kaitse teisi.“

„Ei lähe. Teile kulub veel abi ära,“ oli Eliz kindel. „Ma toon revolvri…“

„Jäärapäine, vapper tüdruk,“ ohkas Horw ja torkas noa vööle.

Vaikus. Pinevus ähvardas keset ümberpiiratud kõrtsi värisevate meeste ja naiste südamed seisma jätta.

„Olge parem valmis seisma silmitsi sellega, mis sealt õige pea tuleb, sest mina nii lihtsalt oma kõrvu pea alla ei pane!“ urises Horw ja võttis tuhmi ukse kindlakäeliselt sihikule. Rahvahulga nägudelt see küll hirmu minema ei pühkinud, kuid lisas natukegi meelekindlust. Vähemalt olid kaks hiiglast – Horw ja Joachim nendega. Uksenupp nagises. Väljas urises keegi. Välimine uksematt liikus. Üks mees kaotas närvid ja pillas käte värisedes haamri… Neil kolmel tosinal, enamjaolt kehvades riietes talupoegadel polnud võita mitte midagi peale oma kehva elunatukese. Kaotada... Kaotada oli kõik, mida see neetud Vandoni neile higist nõretavas olelusvõitluses pakkunud oli. Tol hetkel ei leidunud hämaras kõrtsis mitte kedagi, kellel ei olnuks naist, meest või lapsi. Perekonda. Sugulasi. Uks tõi kuuldavale vibreeriva ragina, kui keegi seda õuest sisse rammima asus.

„Olge valmis. Need rajakad on kohe platsis!“ hõikas Horw ja vajutas järgmisel hetkel päästikule. Kurdistava paugu saatel tungis kuum juga elavasse lihasse. Lihasse, mis oleks pidanud sealsamas, kus ta seisis, tapetud saama. Raske uks lendas seinte nagisedes eest ning sisse hõljus kummaline, joovastav tolmupilv. Inimeste karjed sumbusid öhe, ning viimane asi mida nad nägid, olid tohutud, kiiskavkollased silmad.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0942)