Filme vaadates juhtub nii mõnigi kord, et vaataja haarab kinni mingist väikesest detailist ja isegi kui see üldist naudingut ei sega, saab sellest siiski omamoodi kinnisidee. Minu jaoks on selleks detailiks – vähemalt üheks nendest ja antud juhul oluline – jalgrataste pea täielik puudumine postapokalüptilistes filmides. Ulmefännid, mõelge, kui paljudes neis olete näinud seda liikumisvahendit, mis ei nõua ei bensiini ega heina? Isegi kui oskate nimetada ühe või paar, pikk ei tule see nimekiri kindlasti. Heaoluühiskonna räbalates ja habetunud jäänukid rändavad zombidest ja mutantidest saastatud tühermaadel ja tontlikes linnades järjekindlalt autoga või hobusega, sattudes seejuures sageli hätta, kuna ühel läheb mootor läbi ja teine murrab jala. Sealt edasi näib ainus võimalus olema jalgsi liikumine. Võiks arvata, et vähemalt mõnigi inimene tuleb järjekordse zombikarja eest minema silgates ideele, et liikumisvahend, mis mahub läbi igast ummikust ja kannatab nii mõndagi maastikku, päästaks nende elu. Antud artiklis, mis on rohkem mõtisklus huvitaval teemal, kui ammendav ülevaade, lahkan punkthaaval mõningaid poolt- ja vastuargumente.



Peamine probleem, mis mõjutab filme ja kirjandust, on asjaolu, et elame ilmselgelt motoriseeritud maailmas, kus autoga poes piimapaki järel käimine tundub iseenesest mõistetav. Seda eriti Ameerikas, mis on oluline lahmakas maad nii ulme tootmise kui tarbimise poole pealt. Ka Ühendkuningriikides ja Austraalias pole olukord märkimisväärselt erinev. Kiirelt jõuavad nii tegijad kui vaatajad-lugejad järeldusele, et rattaga sõtkumine pole lihtsalt sama lahe tegevus, kui mutantide ja muidu ebameeldivate isikute verega oma roostes romu põrkerauda punaseks värvida. Tuleb tunnistada, et oma iva siin peitub ja ega ei sooviks isegi, et Gibson oleks Mad Maxis kõik see aeg pedaale vändates ringi liikunud. See aga on puhtalt suhtumise küsimus.



Kuid oletame, et suhtumine pole probleemiks. Millised on praktilised kaalutlused, mis räägiksid ratta kasutamise poolt või vastu? Siin tuleb läbi närida mitmest punktist ja miks mitte alustada kõige peamisest – kättesaadavus. Oletame, et juhtunud on halvim, sitt lendas ventikassse, zombid pistsid perekonna nahka ja nüüd tuleks kärmelt linnast ebasurnute ja kõikjalt pealetungiva laibahaisu eest jalga lasta. Kas oleks võimalik sellist sõiduriista kusagilt leida? No kui sa juhtud elama Hollandis, siis peaksid kõvasti vaeva nägema, et ratast mitte leida. Kuid isegi nt USAs on aastatel 1992–2003 müüdud igal aastal keskmiselt 17,4 miljonit jalgratast, seega peaks ka seal neid olema. Lisame valemisse veel mitme miljardi jagu kahanenud planeedi elanikkonna, jõuab kergesti järeldusele, et neid jagub igale soovijale. See on vahetult pärast apokalüpsist. Liigume mõnikümmend aastat edasi. Kui lähtuda eeldusest, et inimesed seda sõiduvahendit täielikult ei eira, siis ilmselt on tegusamad nende hulgast ka kõik kättesaadavad kokku kogunud, et mitte lasta neil lihtsalt ära roostetada. Varuosadest peaks jätkuma pikaks ajaks, isegi kui mingit uut tootmist ei toimu. See sõltub juba olulisel määral hävingu tasemest. Teleseriaalis Revolution nt oleks taoline asi täiesti võimalik, kuna kollapsist on möödunud võrdlemisi vähe aega ja toimivad kogukonnad on olemas. Ka siis, kui tegu on üksikute uitajatega ja tõeliselt suure hävinguga, peaks poodides ja ladudes neid palju kauem jätkuma kui toiduvarusid, mis taolises olukorras kiirelt ära krabatakse. Seega peaks iga soovija saama rattaga minema sõita.

Või kas ikka saab? Milliste oludega peaks õnnelik/õnnetu ellujääja arvestama? Apokalüpsis toimus alles hiljuti, ütleme, et maksimaalselt on möödas kuu, aga sa oled veel linnas. Ratas on olemas. Kui katastroof tuli ootamatult ja päevasel ajal, on teed autosid täis. Nende vahel saab küll vabalt valida, kuid kaugele sa sellega jõuad? Motikaga on lood paremad, see mahub läbi nii mõnestki kohast, millega auto hätta jääb. Samas on võimalik, et sa ei taha endale tähelepanu tõmmata, kartes kusagile blokeeritud kõrvaletänavasse müriseva mootoriga kinni jääda, kari zombisid selja taga. Jalgratta tõstad sa isegi üle endast kõrgema aia, mootorratast mitte niiväga. Seega – kiirem kui jala liikumine, võimaldab paremat läbimist kui auto või mootorratas ja kohe kindlasti vaiksem. Ja olukord pole lootusetu ka pärast teede lagunemist. Üsna selge, et žilettpeened maanteerattad on nendes oludes kasutud, kuid üks tugev maastikuratas oleks lausa kulda väärt. Olles Roheliste Rattaretkel ja ka muidu mööda igasuguseid võimatult risuseid metsateid sellisega logistanud, ühel juhul matkarada otsides läbi täieliku tihniku vedanud, ei ole mingit kahtlust, et takistusi on vähe, millest üle ega ümber ei saaks. Kui nüüd arvesse võtta Walking Deadist saadud õppetundi, et zombiapokalüpsises ellujäänutest saavad kirglikud muruniitmisfännid, siis on otseteede võtmine eriti mugav. Tõeliselt hätta jääksid ainult põlvekõrguses lumes või peenes kõrbe liivas. Kuid niisamuti motikaga ja suvalise autoga, isegi linnamaasturiga.

Ok, ratas olemas, tead, et jõuad punktist A punkti B. Aga ega sellise asjaga ju suurt midagi kaasa ei vea. Seljakott selga ja pakiraamile väike pamp. Korraliku ellujäämisvarustuse jaoks ei piisaks küll kuidagi? Vale. Vaadake allolevat pilti. See mees on rattamatkaentusiast Carl Bennett, kes vallutab antud pildil Pakistanis Skardu ja Gilgiti vahele jäävat 4200 m kõrgust mäge, sõites mööda teed, mida paljud peaksid isegi käimiseks ebamugavaks, rääkimata siis rattaga sõitmisest. Kuid oluline on see pakkide hulk, mis rattale on laotud. Sinna mahuvad toidumoon, telk, magamiskott, matt, varuosad, remondiks vajalik, varuriietus, 3 liitrit vett, esmaabivahendid jne. Üldiselt kõik vajalik, et üksinda mägedes matkates elama jääda. Ja mis kõlbab seal, kõlbaks ka pärast apokalüpsist. Ka esimesed Roheliste Rattaretked toimusid oludes, kus polnud praegust pakiautode mugavat teenust ja kogu varustus tuli kaasa vedada, seega pole tarvis pingutada ei fantaasiat ega otsida kaugeid näiteid.



Mainisin remondiks vajalikku. Ilmselgelt pole see probleem vahetult pärast apokalüpsist, kuid mõnikümmend aastat edasi ja varuosad muutuvad juba probleemiks. Kõik asjad, mis liiguvad, kuluvad ja lähevad katki. Kuid see probleem ei puuduta ainult ratast, vaid ka kõiki teisi sõidukeid. Näiteks autot, mis vajab lisaks varuosadele ka kütust. Kui bensiin või diislikütus saab otsa, siis on sul tegu kasutu rauakoluga. Paarkümmend aastat edasi võid küll vanu kütusevarusid leida, juurde ilmselt ei toodeta, kuid siin on oht probleemi otsa sattuda, mida filmides samuti eiratakse. Bensiini põlemist soodustavad komponendid on lenduvad ja kanistris loksuva vedeliku paakikallamine võib olla sama tõhus kui sinna põit tühjendada. Diislikütus kogub endasse aja jooksul vett ja pakub soodsat kasvupinda paljudele bakteritele ja seentele. Igasugu uued ja moodsad elektroonikat täistopitud sõidukid võib kohe ära unustada, kuid taolised vedelikud panevad isegi vana ja robustse sõiduki mootori proovile. Ja kui kütust leidub, kuid miski komponent läheb lootusetult katki, siis tuleb sõiduk edasiliikumiseks maha jätta. Ja nii ehk teisiti – isegi auto kasuks otsustades on mõistlik üks ratas kaasa võtta just nimelt selleks puhuks, kus autost enam ühel või teisel põhjusel asja pole. Ka murtud jalaga hobune on asi, mida ei ole võimalik remontida, ehkki antud juhul saad endale ühe korraliku kõhutäie enne teeleasumist lubada.

Kuid tagasi jalgratta juurde. Nagu juba öeldud, sellega saab kaasas vedada nii mõndagi, kuid oletame, et jääd tõesti teele katkise keti või kummiga ja mingeid varuosi pole. Erinevalt autost või hobusest on aga üks eelis – sa ei pea sõiduvahendist loobuma, vaid saad teda lähima asustatud punkti lükata, kus on lootust ehk abi saada. Või kas on? Arvan, et on küll. Nagu mõned lõigud tagasi mainitud, kui rattaid üldse kasutatakse, siis on neid ka kokku kogutud. Ja sõltuvalt oludest võib olla rattaid rohkem kui sõitjaid. See annaks aga päris suure hunniku varuosi, rääkimata nendest, mis on eraldi toodetud. Tõsi küll, ka siin jõuab punktini, mida mainisin kütuse juures. Kvaliteedi kadu aja jooksul. Sõltuvalt materjalist, millest nt sisekummid valmistatud on, võivad neid ohustada erinevad tegurid. Mikroobid, UV-kiirgus, lekkiv kütusepaak kusagil laos... need kõik võivad saatuslikuks saada. Varakult päästetud materjalid võivad siiski kaua vastu pidada, kuid eeldame, et kätte on jõudnud punkt, kus tõepoolest kõik vana on ära kasutatud või lagunenud. Ühe vastuväitena jalgratta kasutamisele on toodud, et nende tootmine ja käigushoidmine vajab moodsa tööstuse infrastruktuuri. Ka sellele saab vastu vaielda. Jätan siinkohal kõrvale 19. sajandi esimese poole puitraamiga katsetused, mida ei saa küll kuidagi praktiliseks pidada. Kuid ei tasu unustada, et esimese õhuga täidetava kummi leiutas John Dunlop juba aastal 1887. Seega, muidugi eeldusel, et inimkond pole mandunud täielikku keskaega, ei ole isegi käsitsi valmistamine välistatud.

Kõige selle jutu eesmärgiks ei olnud suruda kaalukausse teise äärmusesse, mis püüaks väita, et jalgratas on ainuõige ja kõik muu absurd. Püüdsin näidata, et tegu on praktilise alternatiiviga, mida on lihtsalt liiga palju eiratud. Kuid muidugi pole ma esimene inimene, kes antud puudujääki märganud. Foorumeid ja blogiposte antud teema kohta on mitmeid ja antud teemat saaks käsitleda veel palju pikemalt ja põhjalikumalt, kui ma seda antud juhul tegin.



Lõpetuseks, et mitte liiga teha neile, kes on sellele mõeldud, mainin siin mõnda teost, milles on jalgratastele tähelepanu pööratud.
• Stephen King „The Stand“ – maailmas, kus viirus tapab 99,4% maailma elanikkonnast sõidavad mitu tegelast jalgrattaga. Üks neist mainib ka, et sõiduvahendi üheks eeliseks on vähene müra.
• Max Brooks, kelle raamat „World War Z“ (või vähemalt selle pealkiri) hiljuti filmiks tehti, on kirjutanud ka teose „The Zombie Survival Guide", milles mainitakse mitmekülgseima liiklusvahendina jalgratast! Võttes arvesse, et ka sellest raamatust üritatakse filmi teha, olgu see punkt vähemalt mingitki moodi sees.
• Teema kohta materjali otsides osutus lemmikleiuks kellegi S.R. Martini raamatusari „Swampland“. Lugemiseni pole kahjuks jõudnud, kuid idee on piisavalt pöörane, et huvi pakkuda. Nimelt terroriseerivad kolmandas raamatus maailma muteerunud jalgratturid, kes teritavad oma hambaid ja kelle nahk on kiivrite peale kasvanud.
• S.M. Stirlingu Emberverse’i seeria postapokalüptilise maailma aluseks on füüsikaseadusi muutev juhtum, mis muudab kasutuks elektroonika, püssirohu ja sisepõlemismootorid. Nii sisaldabki esimene raamat „Dies the Fire“ jalgratastel jõukusid.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0832)