Eesti ulmetähed

Sellekuiseks ulmestaariks on Ulmekirjanduse baasi looja, tehnikateadlane, muusikahuviline ning loomulikult suur ulmefänn Andri Riid.

1. Mida praegu loed?
Vendade Strugatskite "Tigu nõlvakul" ehk siis seda täielikku versiooni, mis Orpheuse Raamatukogus hiljaaegu ilmus. Kuna varasemalt eesti keeles ilmunud samanimelise raamatukese lugemine (palju aastaid tagasi muidugi) pole endast mälusse mingeid jälgi maha jätnud, siis mõtlesin, et miks ka mitte. Paraku on lugemine pisut takerdunud, sest just sel hetkel, kui lugu end minu jaoks põnevaks keris, oskasin ma raamatu umbes nädalaks voodi alla ära kaotada. Nii et häälestusega on antud hetkel kehvasti, aga mis sitasti, see uuesti.

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Üldiselt ei jäta ma alustatud raamatut pooleli, niisiis võiks vastata küsimusele ka lihtsalt "tahtejõud" või "ustavus valitud kursile". Aga kui tõsisemalt vastata, siis eks see ole mingi veregrupile sobiv kombinatsioon autori stiilist, tegelastele kaasaelamise võimalikkusest, loo või selle taustsüsteemi uudsusest ning kurat teab millest veel.
Naelutuse tugevusega on asjad seda kehvemad, mida rohkem üldse lugeda, sest aina vähem suudab miski üllatada ning tunne, et oled seda kõike juba varem näinud, on kerge tekkima. Selles mõttes oli teismelisena "Härjapõlvlaste kaitseala" lugemise elamus kindlasti vägevam kui ükspuha mis teosest saadav emotsionaalne laeng täna.

3. Ulme kolm lemmikut? Paari lausega neist lugejaile.
Eks neid ulmekirjanduse vallast tulebki otsida. Ma arvan, et kolm nime – Philip K. Dick, Robert Sheckley ja Philip Jose Farmer – katavad mind köitva spektri enam-vähem ära. Mingeid spetsiifilisi lemmikraamatuid mul pole, kõigil nimetatud autoritel on päris mitu teost, mis väga-väga meeldivad (Philipidel romaanid, Robertil jutud, eks ole). Teisalt on isegi lemmikautoritega sama häda, mis ilukirjandusega üldisemalt, et kui esimesed kogemused on vaat et ilmutuslikud, siis autori loominguga tutvust jätkates jõuad paratamatult ka mitte nii õnnestunud teosteni ...

KESseltsi laborisünd

Suve hakul sai nii, et kogemata kombel oli meie KESseltsi jaoks ikka avatud Kuressaare teatrimaja kohvik teadmata põhjusel kinni ning me kolisime Meie Maa toimetusse. KESselts on inimesed, keda liidab huvi kirjanduse, lugemise ja kirjutamise vastu. Selgus, et kohale olid tulnud vaid need, keda huvitabki eelkõige loovkirjutamine. Selgus ka, et tahame niimoodi jätkata.
Niisiis tekkis üsna spontaanselt KESseltsi kirjutamislabor. Me kirjutame ka ulmeliste teemadel, kuivõrd kirjutajateks on ulmefännid. Aga mitte keegi ei keela teemasid mitteulmelisteks keerata. Kuigi, teemad, mis siiani on olnud, kisendasid ulme järele.

Esimesel korral kirjutasimegi poole tunni jooksul lühijutu teeml "Tühi tuba", mille hiljem ette lugesime ja kodus viimistlemiseks võtsime. Järgmiseks korraks saatsime jutukesed Mehisele, kes vormistas neist väikese vihiku. Ikka selleks, et kõik saaksid kõigi jutte hiljem lugeda. Teatavasti on mõned lood lugemislood, teised aga ettelugemislood.

Mis edasi? Kuna kõigile tundus sobivat, et valime kohapeal teema, arutame seda natuke ja hiljem kodus kirjutame, siis nii on saanudki. Viimase tööna valmisid väikesed stsenaariumid – 30-45minutilised, mis pidid olema pilootosad seriaalile. Et kõlbavad üksi vaadata, ja lugu läheb edasi. Kriteeriumeid oli teisigi.

Mõned said valmis, mõned mitte. Piltidel on näha, kuidas üks tublidest teeb oma stsenaariumist kokkuvõtet. Piltidelt jäid välja kolm kirjutajat, kelleks üks oli haige, teine aga kilulinnas. Kolmas varjus kaamera taha. Loodetavasti liitub meiega veel mõni Saaremaa kirjutamishuviline. :)

Ene Kallas

Fotod: Ene Kallas

Melchiori esitlus

Kolmapäeval, 4. juunil, kell 16 toimus Eesti ajaloomuuseumis Tallinnas raamatu „Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika” esitlus koos huvitavate ülesastumiste, saksa õlle & õllekõrvasega. Pärast ametlikku osa jätkus üritus juba märksa ulmeteemalisemalt ja ulmikutekesksemalt alguses asutuses nimega Koht ja hiljem Hargla enda koduaias kerge grilli ja tsilli saatel. Aga las pildimaterjal kõneleb enda eest.

Pildistas Heli Illipe-Sootak.

Tartu ulmikud Õlleministeeriumis

Tartu ulmikute teine reede toimus traditsiooniliselt endises Labürindis ehk nüüdses Õlleministeeriumis ja kohal oli rekordarv ulmikuid. Lisaks paljudele vanadele nägudele oli kohal erakordselt palju uudisuudishimulikke ning üle kaheksa-üheksa aasta ka üks ulmeühingu asutajaid – Raul Sulbi isiklikult. Nagu arvata võib, jätkus ulmeteemalist juttu kauemaks ning vapramad liikusid pärast edasi linna peale. Nagu Melchiori esitlusestki, on ka sellest üritusest ohtralt pilte.

Pildistasid Metsavana ja Die.

Kivirähk tegi Prantsusmaal Kingi selja prügiseks.

Andrus Kivirähkile anti üle Prantsuse fantaasiakirjanduse auhind Le Grand Prix de l’Imaginaire parima välismaise romaani kategoorias. Kivi​rähk sai auhinna oma romaani „Mees, kes teadis ussisõnu“ eest, mis on olnud Prantsusmaal erakordselt menukas alates selle ilmumisest möödunud aasta algul.

Le Grand Prix de l’Imaginaire on Prantsusmaa vanim ja mainekaim auhind fantaasiakirjanduse valdkonnas, auhinda antakse välja alates 1974. aastast. Tänavune väljaandmine oli järjekorras juba 42.

Uudis pärit kultuuriministeeriumi leheküljelt.

Suri kultusteose „Lilled Algernonile“ autor Daniel Keyes

Pühapäeval, 15. juunil, suri kopsupõletiku tüsistuste tagajärjel ameerika ulmekirjanik ja kultusteose „Lilled Algernonile“ autor Daniel Keyes.
Pikemalt saab Daniel Keyesi kohta lugeda Raul Sulbi Postimehe artiklist.

Mõõknaine

Vahelduseks ka üks kurioosne raamatu-uudis väljaspool kirjastuste uudiseid. Viimast peamiselt seetõttu, et kirjastust pole sellel omakirjastatud teosel märgitud. Tutvustuses öeldakse teose kohta, et selles sisalduvad illusoorsed tõsielulood ning küllap huvitab ulmelugejat ka see, et autor peab Viljandis erootikapoodi ning teost kaunistavad tugevalt fotoshop`itud Luis Royo repod. Kas see on naine kui mõõk... või mõõga sees elav naine... või mõõgana elav naine... või mõõka kandev/valdav naine, jäägu ulmehuviliste endi välja uurida.