Veebikoht Ulmejutulabor lõpetas käesoleva aasta mai alguses oma töö. See oli koht, kus ligi kolme aasta vältel osales kokku ligi 50 inimest, avaldades Bloggeri mootorile ehitatud lehel oma jutte ja jutukatsetusi ning kommenteerides teiste omi. Nii oli, kuid kirjutajad hajusid laiali, taganttõukajad tüdisid, eestvedaja pani poe kinni. Eks iga asi saab ükskord otsa, kuid soov kirjutada jäi.

Mai lõpus puhuti hing sisse uuele kohale Ulmemaardla - ulmemaardla.wordpress.com. Puht tehnilises mõttes koliti Bloggerilt Wordpressile, kuid asi juba töötab. Liitunud inimesi on hetkel (30. juuni 2014) 4 ja see on täiesti piisav alustamiseks.

Ka reeglites tehti muudatusi. Lühidalt: suurendati vabadust ja katsetamist. Vaba teema on kõigile osalejatele alati lubatud. Kui on olemas teema, siis sellel kirjutamise soovitav aeg on kolm kuud, võib avaldada ka katsetusi, maailmade kirjeldusi, tegelaste kirjeldusi, ehk siis pikemate juttude erinevaid ehituskive, et neile kaaslaste kommentaare või kaastöid oodata. Ka paiga suunitlus on pisut teine, Ulmemaardla on pigem hüppelauaks edasi veebiajakirjadesse, e- ja paberraamatute avaldamiseni, kohaks, kus kõige selle jaoks oma kirjutamismusklit arendada, koguda endale tagasisidet ja seda teistele anda. Kuid miks mitte ka koos ulmehuvilistega "hängida", lugeda uute tulijate ja vanade olijate kaastöid, kes on nimede taga, alati ju ei tea,

Tean, et nii mitmedki küsivad, et miks üldse ühised veebipaigad, mitte päris oma blogi, mitte päris (veebi)ajakiri. Milleks üldse ülepea kellegi vähema kui tippspetsialistiga oma kirjatöödest rääkida? Kui üldse ja ülepea rääkida. Mõni ütleb, et minu jutt on just selline, parim võimalikest ja kui seda ei mõisteta, pole inimesed mind väärt. Lihtne ja selge. Ei kirjutamistubadele, ei kirjutamisringidele, ei kirjutamiskursustele ja vankumatult ei e-kirjutamisringidele.

Nõus, kellegi jaoks on karge kivikoobas, tükk leiba iga hommik ja sulg, tuvi verega kivinõu ja järjekordne meeter koopaseina just see, mida ta šedöövri kirjutamisel vajab. Kummardan tema geniaalsuse ees, kuid tõelisi, elus kordagi vääratamatuid "geeniusi" on palju vähem kui maailma tippkirjanikke, veel palju vähem kui häid Eesti kirjanikke. Osavatest harrastus-hobikribajad, neist ei tasu siin aga üldse rääkida. Valdav osa nii esimestest, teistest kui loomulikult ka kolmandatest on jõudnud oma tasemele töö ja teiste tagasiside varal. Ainult tööst ja teooriast ei kipu alati piisama, keegi võiks vahel öelda ka, kas asi töötab, või mis mulje kirjutatu jätab. Kas lugeja meelest on sellel boamadu elevanti seedimas või hoopis lössis kübar. Kui lugeja mulje on teada, saab juba edasi vaadata, mida edasi teha, kas muuta või jätta - ega ka kommenteerija pole jumal, kes kõike teab ja kunagi ei eksi. Oma jutu jaoks on jumal hoopis selle kirjutaja.

Ja teiste juttude kommenteerimine, vigade, nõrkade ja tugevate kohtade üles leidmine, just mõlemat, nii nõrkade kui ka tugevate kohtade ülesleidmine.

Ernest Hemingway olevat öelnud, et hea kirjaniku tähtsaim oskus on hea sitadetektor. (“The most essential gift for a good writer is a built-in, shock-proof, shit-detector.”). Oma kogemusest võin öelda, et oma detektorit on kõige kergem treenida teiste juttude peal, sest enda kirja pandud sõnad kipuvad südamele liiga lähedased olema. Kuigi Hemingway ei öelnud lugude positiivsete osade kohta midagi, on minu meelest loo tugeva osa ülesleidmine vähemalt sama tähtis, eriti algaja kirjutaja puhul, kus suurem osa jutust võib olla rämps. Kuid mis siis? Kõik me oleme alustanud algusest ja vilja kasvatatakse .. mullast, peaasi, et see väärt seeme üles leitakse ja üles kasvatatakse.

Ja viimaseks asjaks e- ja tavaliste kirjutamistubade toetuseks. Tahaks ju vahel tunda, et sa ei ole oma hobis või siis tulevikuunistustes üksi. Tahad tunda, et kõigi koera-, kala ja lillekasvatajate kõrval, nikerdajate, küpsetajate, maalijate, pildistajate ja kogujate seas on kirjutajaid rohkem kui üks, rohkem kui sina.

Kui kirjutate ulmet, siis teile on kas Ulmemaardla, Tartu kirjutamistuba (võtke ühendust Metsavanaga jj@eenet.ee) või mõni teine paik või kooslus, mille võite kasvõi ise kokku kutsuda. Kui teate neist, võiksite neist Reaktori toimetusele teada anda.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0535)