1.

„Gaas läheb üha kallimaks,“ ütles Aldo lahtise pliidiukse ees istudes ja suitsetades. Suitsujoa puhus ta iga mahvi järel ettevaatlikult kolde uksest sisse. Ta oli nooremapoolne mees, paaripäevase habemega ja kottis teksadega.
„Jajah,“ vastas Liia, olles ise ajalehte süvenenud. Teda olid need krematooriumijutud juba ammu ära tüüdanud. Aldo vahtis veidi aega mornilt pliidiuksest sisse. Leekide valgus mängis tema näol ja raske oli mehe ilmest aru saada, kui naine seda vaadanud oleks. Naine aga ei vaadanud, ta oli süvenenud oma ajalehte.
„Tegelikult oleks vaja välja mõelda, kuidas saaks laipu niiviisi põletada, et gaasi vähem kuluks,“ ütles mees.
„Mhmh,“ noogutas Liia. Ta tõstis korraks lehte keerates silmad uudistelt ja heitis pilgu köögi ukse kohal rippuvale kellale.
„Hakkab üheksa saama, peaks poisi varsti magama panema,“ lausus ta, pööras lehte ja luges edasi.
Mees tõstis samuti silmad kellale, noogutas ja viskas koni pliidi uksest sisse. Talle endalegi oleks tublisti head und ära kulunud. Viimasel ajal nägi ta unes aina surnuid. Raske oli uinuda ja kerge üles võpatada. Igasugu veidrad hääled... Talle tundus juba, et mitte ainult unes, vaid ka ilmsi. Töö juures. Polnud enam tahtmist tööle minnagi. Viimati oli poisi kaasa võtnud, kuidagi seltsim tunne oli, kui üks elus hing samuti hoones ringi askeldas. Keldrisse, laipade juurde, ta poissi muidugi ei viinud.

Kui isa tuppa astus, seisis Magnus sirgelt püsti ja vaatas pingsalt mänguasjade riiuli taha nurka. Poiss võpatas ukse avanemise heli peale, nagu oleks ta midagi kartnud.
„Kell on üheksa Maku,“ sõnas isa. „Korja asjad kokku, aeg on põhku pugeda. Kui tahad homme minuga uuesti töö juurde kaasa tulla, siis pead varakult üles saama.“
Selle asemel, et hakata vannituppa minema, haaras Magnus isal jalast ja klammerdus tema külge. Ta oli juba suur poiss, ulatus isale vabalt rinnuni. Endiselt ei pööranud ta pilku riiuli tagant ära.
„Noh, mis sa nüüd vigurdad, marss pesema,“ sasis isa poisi juukseid. Too aga ei kavatsenudki lahti lasta.
„Kuskohast need mustad liblikad siia said?“ küsis Magnus hoopis.
„Mis liblikad?“
„See ja see ja see suur,“ näitas poiss toanurga poole ning puges isa selja taha. Aldo vaatas kuhu poiss osutas, kuid ei näinud midagi ebatavalist. Tuba oli valge ja varjegi polnud.
„No tule nüüd,“ mühatas ta. „Sõrad ja kärss on vaja roosaks nühkida. Egas sellisena saa magama minna.“
Magnus ronis isa kätt mööda talle sülle ja sosistas talle vaikselt kõrva: „Vii mind ise vannituppa.“
„Oi sind laiskvorsti,“ naeris Aldo. Tegelikult talle meeldis, kui poiss vigurdas. See tõi nende suhtlusesse mängu ja lusti, mäng ja lust olidki just see, mis veel aitasid teda selle surnupõletamise töö juures. Kui ei oleks olnud neid võlgu, siis püüdnuks ta juba ammu ametit vahetada. Ära hakkas tüütama veeta oma päevi koolnute seltsis.

2.

Poiss istus jalgu kõlgutades krematooriumihoone suures valges saalis. Selle ühe seina ääres, kõrge, seitsme küünlaga küünlajala kõrval oli pingile asetatud lahtine kirst, milles lamas vanaldane naisterahvas. Leinajad, arvult paarkümmend tükki, astusid ükshaaval kadunukese juurde ja jätsid temaga hüvasti. Magnus jälgis toimuvat huviga. Ehkki ta polnud esimest korda isa töö juures kaasas, oli see esimene surnu, keda ta nägi, ja need olid esimesed inimesed, keda ta nägi päriselt, mitte telekas, oma surnud sugulast ja sõpra leinamas. Päriselu oli tublisti teistmoodi, kui film. Keegi nuttis, jah, ent keegi oli sealsamas ükskõikse näoga, keegi lausa haigutas salamisi, seda pihuga varjates. Üks vanem, kiilaneva peaga tädike sosistas teisele valjusti kadunukese elu ebameeldivaid saladusi, mõnitades sinna juurde Aldo poolt lahkumiskõnet pidades kasutatud fraasi “lahke ja abivalmis”.
„Kui tema oli lahke ja abivalmis, siis see mis siin toimub ei ole mitte matus, vaid pulm!“ sosistas vanamammi nii kõvasti, et iga viimane kui leinaline kuulis. Kiilaspeaga vanatädi liigvali sosin oli kui teine lahkumiskõne surnule. Sellal, kui käidi kirstu juures austust avaldamas, luges vanamammi üles viimase kui patu, mis kadunuke oma eluajal teinud oli. Viimaks said kõik peale vanatädi kirstu juures käidud, viiulimäng lõppes ja tädikegi jäi kipras suuga kuulama, mis “õhtujuht” nagu ta poisi isa nimetas, järgmiseks välja pakub. Aldo aga juhatas leinajad kõrvalruumi, kus nad said seniks pika laua taha istuda, kuni kirst koos värske omanikuga tuhastatakse.

Kui kadunukese lähedased ja sõbrad olid laua taha juhatatud, lükkas Aldo kirstu katlaruumi. Ta oli üsna morn ja seda mitte leinast ega vanatädi sosinaist, vaid oli oma mõtetega juba keldris. Talle ei meeldinud keldris. Seal juhtus viimasel ajal veidraid asju. Äkki, mõtles ta, lükkaks seekord surnu tõesti ahju?
Magnus kõndis isale järgi.
“Kas mina ka näen, kuidas ta põleb?”
“Noh, kunagi kindlasti. Võin sind õpetada kuidas see käib,” vastas Aldo hajameelselt, “aga täna me teda ahju ei lükka. Gaas on kalliks läinud ja praegu on kokkuhoiurežiim. Ma ... ee... kogun neid ja siis põletan ühekorraga ära.”
“Kas nii on siis parem?”
“Odavam.”
“A kuhu sa neid kogud?”
“Keldrisse. Ole hea poiss, tee uks lahti ja oota mind siin.”
„Kas ma sinuga kaasa ei või tulla?“
„Ei, kindlasti mitte!“ Aldo hääl oli karm. „Mängi siin nii kaua.“
Magnus tegi isale suure raudukse lahti ja Aldo sõidutas kadunukese alla. Magnus vaatas talle järgi, võttis siis taskust telefoni ja pöördus ringi. Samal hetkel võpatas ta nii, et telefon kukkus maha. Tema ees lendles terve parv musti liblikaid. Neid oli nii palju ja nad olid nii suured, et muutsid ruumi hämaraks. Ta astus sammu tagasi ja liblikad lähenesid ähvardavalt, nagu sooviksid temast tükki hammustada.
„Isa!“
„Oota seal.“
Kuid Magnus ei kavatsenudki siin oodata, ta lippas paanikasse sattunult isale järgi.

3.

Teed keldrisse valgustasid üksikud sinakad lambid. Need olid liiga nõrgad, et anda piisavalt valgust. Aldo rakendas ka siin kokkuhoiumeetmeid. Magnus lippas isale mööda hämarat betoonist kaldteed alla jahedasse ja hämarasse keldrisse järgi. Altpoolt heljus üles veidrat lõhna. See oli kergelt magus ja kergelt ebameeldiv. Ta jõudis isale järgi päris all. Poiss vaatas suuri silmi talle avanevat vaatepilti. Ehmatusega põrkas ta sammu tagasi ja liibus vastu seina. Isa ei pannud teda tähele. Ähkides upitas Aldo rasket surnukeha raamilt maha. Mütsatades kukkus naise surnukeha keldripõrandale. Kuhugi mujale ei olnud teda panna, sest iga viimane kui vaba pind oli surnutega kaetud. Neid istus toolidel, lebas laudadel, laudade all, riiulitel ja riiulite all. Kõik uhkelt riides, näod sinakas valguses võikalt teravate varjudega, nagu pahased, et neid siin hoitakse, silmad pärani.
“Issi!”
Aldo võpatas ja pöördus nagu oleks teda hammustatud.
“Mis? Kus sa siia said? Ma ju ütlesin, et sa jääks üles!“
„Seal olid liblikad...“
Magnus kuulis oma selja taga praegugi pehmete, sametiste tiibade sahinat. Poiss oleks hea meelega isa juurde varju tormanud, kuid õõvastav vaatepilt siin sees, see pahaste surnute saal, muutis ta jalad nõrgaks.
„Mis pagana liblikad, marss üles!“
„Issi!“
Tiivalöögid jõudsid alla, poisini. Ta luksatas hirmust, kui liblikaparv tuhises tema ümber ja sööstis keldrisse, täites ruumi maast laeni. Tiivalöökide tuulest pudenes ühelt riiulilt alla kivist tuhaurn. Kõva raksatusega purunes see põrandale kildudeks. Aldo võpatas ja hüppas poisi juurde. Vandudes surus ta poja instinktiivselt enda vastu. Magnus tundis, kuidas isa värises.
“Issi!” piiksus poiss. Isa seisis liikumatult ja vaatas pead järsult siia-sinna keerutades suures hämaras kivikeldris valvsalt ringi. Ta ei näinud liblikaid, kes olid maandunud kõikjale surnutele, nagu kuuluksid nad kokku. Nende suured tiivad liikusid ähvardavalt nagu ootaksid nad midagi. Magnus püüdis ära arvata, mis see võiks olla. Ta andnuks seda neile, kui teadnuks, mida nad tahavad.
“Nooh, see oli rott, ma arvan. Neid siin ikka sibab.”
Kuid ta hääl oli imelik, kuiv ja katkev.
“Need on liblikad! Nad tahavad midagi!”
“Rott, lükkas urni alla va säinas. Lähme nüüd, ruttu!”
Ta lükkas poissi enda ees ukse poole. Järsku paiskusid mustad liblikad taas lendu ja ruumi täitis kõrvulukustav liblikatiibade kahin. Neid oli ignoreeritud, nad polnud rahul. Nüüd kuulis tiibade häält ka Aldo. Ta pigistas kõvasti poja kätt.
„Lähme!“
Nad ei jõudnud siiski uuesti liikuma hakata. Äkki tundis Magnus kuidas midagi suurt ja sooja ta endasse haaras. Mustad tiivad sulgusid ta ümber ja silmapilk muutus kottpimedaks. Poiss hakkas karjuma. Aldo, kes tundis samuti tiibade mööduvat puudutust, krabas poisi sülle ja tormas ringi vaatamata kaldteest üles.


4.

Liia istus poisi voodi ees ja hoidis teda pooleldi kaisus. Vahepeal rääkis Magnus midagi, siis liigutas end, nagu tahaks kuskile minna, põgeneda. Naine ei saanud aru, mis toimub. Ta oli rahulikult laupäeva veetnud, raamatut lugenud ja plaaninud veel korra tukkuma jääda, kui järsku tormas sisse näost valge Aldo, poiss käte peal kõlkumas nagu surnu. Esimesel hetkel tundis Liia, et ta ei suuda liigutada, tuhat mõtet jooksid tal peast läbi. Alles siis, kui Magnus liigutas end, sai naine esimesed sõnad suust.
“Mis juhtus?”
Ta peaaegu karjus need mehele näkku. Kuid see oli samamoodi šokis ja seletas midagi segast. Kui Liia sai aru, et mingit vigastustega õnnetust ei ole toimunud, rahunes ta ja lasi läbi pea kõik ema ja vanaema õpetatud tarkused. Talle ei tulnud hetkekski mõtet poissi haiglasse või kiirabisse viia. Ei iial! Ta vanaema oli elanud kõigi 100 haiguse ja tõve kiuste. Elas täpselt nii kaua, kuni nad ta haiglasse viisid. Seal ta suri. Samamoodi oli ka emaga. Nüüd ei kavatsenud naine enam kedagi oma perest haiglatele ohverdada. Ta külvas poisi üle kõiksugu taimeleotiste, salvide ja mikstuuridega. Lõhnaained, kompressid, kõik-kõik, mis ta teadis ja tegi. Poisi seisund ei läinud ei paremaks ega halvemaks. Nüüd, vastu hommikut vajus naise pea viimaks voodiservale ja ta vajus unne.

Aldo hoidis end see aeg kõrvale. Ta kartis, et Liia vaatab talle otsa ja küsib, seekord vastust nõudes: mispärast? Naabrimuti pärast, oleks vastus olnud. Endise naabrimuti pärast, kes oli Aldo vastu olnud lahke nagu oma ema, kui poiss oli väike olnud. Ta oli surnud ja üksik ja keegi ei tahtnud temaga tegemist teha. Ehkki Aldo polnud teda mitukümmend aastat näinud, otsustas ta, et avaldab mutile veel viimast austust. Ta oli nüüd ju matusebüroo omanik. Alustas matmisega, ajapikku oli kosunud ja võtnud just laenu ja ostnud kremeerimisahju. Haigla surnukuuris ei tundnud ta vanamemme õieti äragi, kui pidi ta seal teiste koolnute seast üles otsima. Eks vanadus ja haigus ikka muudavad inimest. Lõpuks leidis ühe vanatädi, kelles oli tuttavaid jooni aimata. Surnuaial käis kõik ruttu, omakseid ju polnud. Peale matust läks ta koju, kutsus kirstukandjatest sõbrad enda poole, et nii-öelda mälestuspits võtta. Pitsist sai juba pudel, kui uksekell helises... Lävel seisid kaks lõunamaalase moodi meest ja tahtsid teada, kus on nende mamuulja? Suure dziibiga, kuhu ka kirst peale mahtus, sõideti öösel surnuaiale, otse haua äärde. Kaevati mamuulja välja ja pandi õige memm asemele. Aldol vedas, et hing sisse jäi. Mägede pojad olid oma mamuulja rüvetamise pärast väga vihased. Õnneks oli nende matus järgmisel päeval, tahtsid surnuvalvet pidada. See-eest aga nõudsid nad meeletut valuraha, kui Aldo naabrimemme kõrval kirstus ei tahtnud lõpetada. Sai makstud see valuraha. Aldo ei julgenud Liiale öeldagi, vaid üritas kulusid vaikselt kokku tõmmata ja rasked ajad üle elada. Töölised tuli lahti lasta, elekter miinimumi peale, kremeerimisahju kinni kuni paremate päevadeni. Ta otsustas teki tuua ja naisele peale panna.


5.

Tuul sasis maja ees puuoksi, ulus korstnas. Aldo seisis akna all, vaatas tuult, jahtunud kruus kohvi käes ja mõtles. Magamatus muutus aina suuremaks piinaks. Päevad möödusid juba nagu vati sees. Mis oli poisiga juhtunud? Ta rüüpas kohvi. Tegelikult oleks pidanud küsima – mis üldse toimus seal all, keldris. Siiani oli ta selle ees silmad kinni pigistanud, ajanud kõik magamatuse süüks, et ta näeb viirastusi. Kuid nüüd, esimest korda tunnistas ta endale, et keldris vist kummitab. Midagi imelikku seal igatahes toimus. Veidrad hääled, asjad vahetasid asukohti, kukkuv urn.
„Aldo!“
Aldo pöördus võpatades ringi. Hääl oli võõras. Kuskohast oli võõras saanud siia, tema kööki? Kuid köögis ei olnud kedagi. Aldo põrnitses imestunult tühja kööki ja ta süda jättis löögi vahele. Ei saanud olla, et siin ka juba. Ta pöördus tagasi akna poole.
„Aldo!“
Mees võpatas ja pöördus taas. Tühi! Köök oli ju tühi! Siis nägi ta silmanurgast midagi musta vilksatamas. Kiiresti pööras ta pead, kuid ei näinud midagi. Aldo pani kohvikruusi käest. Üle ta selja jooksid tahtmatud värinad. Ta neelatas, mõeldes, et mis siis saab, kui ka siin hakkavad asjad kukkuma ja mööbel liikuma. Seda ei saanud lubada!
„Aldo!“
Aldo võpatas, vihastas ja virutas toolile jalaga. Kolinal lendas taburet köögi teise serva.
„Käige kuradile jobud!“
Ta läks, tõstis tabureti tagasi oma kohale.
„Ma teile veel näitan, raisakari!“
Ta vahtis vihaselt ringi, kuid vaadata ei olnud midagi. Lihtsalt tühi köök. Ta ei olnud enam isegi kindel, kas ta oligi midagi kuulnud või seda endale ette kujutanud. Hakkas ta hulluks minema? Ei! Maku oli näinud musti liblikaid. Kas nad ründasid teda! Täiskasvanule nende hullutamine ei mõjunud, aga poiss... Lapsed on ju vastuvõtlikud. Tema oli arvanud, et tal on lihtsalt süümekatest luupainajad, et magada ei saa. Ta rüüpas väriseva käega kohvi, kõrv valvsalt kikkis. Majas valitses vaikus. Oleks siis kelleltki küsida? Aga kellele sa lähed seda rääkima? Ta ei saa ju öelda, et kõik surnud on tal keldris kuhjas, põletamata. Kellele sa seda räägid? Kellele? Siin aitaks ainult ime, aga kuskohast sa seda imet võtad? Kui ainult... minna otsima abi mõne nõia juurde. Mingi muu asi ei tundunud enam aitavat. Ainult ime. Ja nõiad pidid tegema mõnikord imesid. Kas minna tõesti mõne juurde ja küsida, paluda, et nood teeks midagi. Laipu põletama nad muidugi ei tule, aga äkki saaks neist häältest lahti ja mis kõige tähtsam – Maku! Kuidas poissi aidata? Mis temaga üldse juhtus? Närvivapustus? Või mingi... kummituste loits? Seestumine? Ta oli valmis juba kõike uskuma. Ja magada – äkki saaks nõialt midagi, mis laseks tal jälle kord normaalselt magada. Niiviisi vatise peaga oli raske mõelda. Selge peaga ei oleks ta kunagi poissi krematooriumisse kaasa võtnud! Ta ju teadis, et seal on midagi imelikku, isegi kui ta seda endale tunnistada ei tahtnud.

6.

Magnusel ei olnud sugugi parem. Liia istus ööd ja päevad poisi voodi kõrval, läpakas põlvedel ja otsis viise, kuidas teda aidata. Ta ei saanud aru, mis oli juhtunud ja Aldo ei julgenud talle ka rääkida, mis oli juhtunud ja mis tema arvates oli põhjus. Naine oleks ta elusalt ära söönud. Võtta poiss kaasa kummitavasse keldrisse? Praegu tundis ka Aldo ise, et see oli vale, oi kui vale, aga mis seal enam teha oli. Ta vihjas naisele võimaliku psühhotrauma kohta ja mainis, et mine tea, äkki nägi surnut. Liia ei vaadanudki teda nagu hullu, ta oli valmis kõigeks – lõpuks, ehk isegi oma foobiate kiuste ka arstideks – peaasi, et poiss saaks terveks.

Kahekesi uurisid nad pikalt eri posijate kohta. Rahutud hinged, poltergeistid. Nad olid leidnud kolm erinevat tegijat, kes teistest veidi enam silma paistsid. Läitsjärve Sulev. See mees polnud küll nende esmane valik, kuid teistel olid käed-jalad nii tööd täis, et üks ütles kohe, et esimene võimalik aeg on kolme nädala pärast, teine lausus, et tema juurde on elav järjekord, mis kuni nädala aega võtab. Sulev aga oli öelnud, et kui on kiire mure, siis tule kohe. Liia oli muidugi lugenud võrgust, et sel mehel on kahtlane minevik. Too olla teinud igasugu, ei seaduse ega eetikaga kokku käivaid asju. Vaid korraks lõi Aldo kõhklema, kuid lõppeks see teda ei morjendanud, tema jaoks oli see isegi nagu soovituskiri, sest ka mure, millega ta nõia juurde läks, ei olnud seadusekuulekusest tulnud. Laipade keldrisse peitmine selle asemel, et neid ära põletada ja omastele tagastada, läks kindlasti mingi paragrahvi alla. Millise just, seda Aldo ei hakanud otsima, milleks? Kui vahele jääb, küll ta siis teada saab. Kui vahele ei jää, siis pole ka põhjust mööda koodekseid tuhnida. Parem kasutada seda aega Maku jaoks tervenemise võimalusi otsides.

Nõial oli talu otse Läitsjärve kaldal. Nõid hoiatas telefonis, ta on endale soliidse karja verejanulisi koeravolaskeid ümber maja luusima korjanud. Ärgu siis külaline ehmatagu. Aldo kehitas õlgu, koeri ei olnud ta kunagi kartnud. Teejuhatus oli selge ja lihtne. Nõial oli veebis oma koduleht, kus üleval kaart. Igati kaasaegne mees. Seal polnud küll reklaamitud teda kui nõida, vaid kui“vaimse masaaži” pakkujat, mis iganes see siis ka tähendama pidi. No muidugi oli seal jutt juures, mis see teeb ja milleks see hea on aga Aldo ei hakanud seda lugema. Peamine oli, et see oleks efektiivne ja aitaks.

Asi, mis Aldot pead murdma pani, oli tasu küsimus. Rahaga oli tal käes suurem kitsas kui kunagi varem. Midagi ei olnud teha, ilmselt pidi ta võtma nõiale maksmiseks taas laenu. Kindlasti saab ta seda ainult neetult soolase protsendiga, sest juba olid kuuldused levinud, et tal ei lähe krematooriumiäri hästi. Liia sellele ei mõelnud, tal oli muud muret ja Aldo hoidis samuti suu kinni. Nende paari päevaga oli Liiale tekkinud paar halli karva, ei olnud vaja naisele rohkem muret.

7.

Nõia elamine seisis üsna korralikku mõõtu järve kaldal. See ei olnud midagi erilist, kuid praktiline ja ratsionaalne maaelamine. Kinnine värav sundis Aldo masinat peatama ja väljuma. Avaras õues ei olnud peale paari kana ja hane kedagi näha. Hoolimata hoiatustest, ei paistnud maja ümber erilist koerakarja. Vaid haned kogunesid tiibu sirutades värava taha. Nad tegid nii suurt lärmi, et oleksid ka surnu üles ajanud ning majast lippaski välja noor naisterahvas. Ilmselt peremehe naine.
„Kõss-kõss!“ peletas ta hanesid.
“Tere,” püüdis Aldo hanede kisast üle karjuda. “Ma tulin Sulevi juurde. On ta kodus?”
“Tere,” vastas naine, sai haned eemale ja naaldus väravale. “Kahjuks ei ole Sulevit kodus. Aga ta peaks varsti naasma, nii et kui teil on mingi pakiline asi, siis äkki ootate. Ma ei oska küll öelda, kas ta tuleb tunni-kahe või kolme pärast, kuid õhtupimedaks on ta igatahes olemas.”
“Imelik, et ta jahile läks, ma ütlesin küll, kui temaga telefonis rääkisin, et tulen täna.“
Naine naeratas vabandavalt.
“Sulevil on aeg-ajalt jah, selliseid ootamatuid ja äkilisi jahilkäike, mida ta ei anna ette planeerida. Jääte ootama või mitte?”
“No ma tunnikese vast ootan, kui teil selle vastu midagi pole. Pikk tee siia, narr oleks hakata kohe tagasi minema.”
Naine noogutas.
“Astuge siis sisse, ma teen teed,” ja hakkas ees tagasi maja poole minema. Aldo seadis oma sammud nii, et kõndis tal kõrval.
“A kus siis koerad on? Siin pidi olema hulgem kurje koeri?”
“Need on koos peremehega metsas. Päeval pole siin midagi karta. Öösel ka tegelikult mitte. Kõik, kel pahad mõtted peas mõlguvad, teavad juba, et valve tugev.”
Majas pakkus naine külalisele pliidi servalt sooja teed ja värskeid pirukaid. Säärane külalislahkus leevendas tema kerget okast peremehe vastu, kes niiviisi kohtumise eel jahile oli tormanud. Siis kuulis ta õue pealt kära ja nägi aknast välja vaadates, et tema otsus ootama jääda oli õige. Seal naases ei keegi muu kui peremees ise oma koerakarja eesotsas. Koeri oli kokku kuus. Nad … Mitte nad, elusolendi kohta käivat sõna ei saanud nende kohta kasutada – need - kujutasid endast suuri, hundisarnaseid ja vasikasuurusi koletisi, kuid, Aldol oli raskusi oma silmade uskumisega – kunagi ehk elavad, kuid nüüdseks täiesti selgelt surnud. Tühjade silmakoobastega ja tuima, ühetaolise raskepärase liikumisega, tekitasid nad Aldos külmi, sisemisi võdinaid. Neis koletistes oli mingi külm aura, mis levis kaugele elukate ümber ja tungis ka läbi akna tuppa, pannes mehe, kes neid sealt vaatas, kananahka. Ta oli millegipärast kindel, et elavad koerad ei olnud teda veel tajunud, kuid surnud juba teadsid, et ta seal on ja neid vaatab. Tahtmatult astus mees aknast eemale, et nende painest vabaneda.

8.

Mõistmatus ja hirm segunesid Aldos. Surnud koerad? Peale Magnusega juhtunut uskus ta, et mingit vaimuvärki võib olemas olla, sest raske oli leida mingeid muid, ratsionaalseid seletusi. Kuid ringi kõndivad surnud koeraraiped olid midagi sellist... no mida ei saanud olla! Mehaanilised äkki? Ta oli valmis uskuma pigem robotkoeri, kui liikuvaid surnuid. Ent, miski pime, ürgne pelg temas ei suutnud siiski välistada, et äkki tõepoolest. Peremees sisenes jalgu trampides majja, kuid koerad jäid õnneks välja. Aldo mõtles, et kui need elukad oleksid sisse tulnud, siis oleks tema igatahes akna kaudu välja hüpanud.
“Ilus tervis,” hüüdis peremees esikust heatujuliselt. Aldo pidi end enne koguma, kui vastata suutis.
“Tere-tere.”
Kätt peremees ei pakkunud ja Aldo ei olnud kindel, kas ta oleks seda ka vastu võtnud. Mitte pärast seda, kui ta oli aknast näinud Sulevit neid... olevusi, patsutamas.
“Ma sain koerte käitumisest kohe aru, et keegi on külla tulnud. Oleks muidu veel ringi uidanud, aga kui nad juba hambaid laksutama hakkasid, siis oli selge, et on paras aeg hakata koju tulema.” Sellal kui ta seletas, riputas Sulev metsariideid koridori varna. Lõpuks köögis, valas ta endale teed ja hakkas isukalt pirukaid mugima. Tema elukaaslane oli kadunud õue koeri karjatama. Aldo ei heitnud pilkugi välja. Ta eelistas neile elukatele mitte mõelda.
“Nii,” pomises peremees söömise vahele. “Kui soovid, siis võid oma loo lagedale tuua. Sa ära pane tähele, et ma niiviisi kohe söögi kallale asusin. Päev otsa mööda metsi ja maid tallanud, kiskus kere nii heledaks, et kõhunahk hakkab juba läbi paistma.”
Aldol võttis aega, enne kui ta suutis rääkima hakata. Peremees teda tagant ei kiirustanud, sõi rahulikult pirukaid ja rüüpas tassist teed. See oli nii demonstratiivselt vaba käitumine, et Aldo hakkas mõtlema, kas see koertega sisenemine polnud mitte etendus tema jaoks? Peremees näitas oma oskused ette ja lõi kliendi pahviks. See mõte julgustas Aldot veidi. Ta sai kõnevõime jälle tagasi ja kuigi kobamisi, ka mure räägitud. Sulev kuulas ja noogutas.
„Tuttav lugu, ei midagi erilist, selliste asjadega tegelen ma iga päev.“
Aldo kujutas ette koeri õuel ja hakkas vaikselt uskuma, et Sulevi jaoks ongi tema probleem midagi igapäevast.
„Vaja oleks poiss terveks teha ja neist kummitustest...“
„See on tehtav,“ kinnitas Sulev taas ja jõudis kohe tasuni välja. See polnud rahaline. Kuuldes mida nõid soovib, arvas Aldo, et ta kuulis valesti ja palus korrata. Nõid kordas ja seekord ei petnud nõia väline heatujulisus enam abipalujat, tolle sinistes silmades sätendas midagi jälki.
„Kas... kas ma võin hetke mõelda?“
Sulev tegi suuremeelsust väljendava käeliigutuse.
„Minul kiiret ei ole.“
See, mõtles Aldo, on samm edasi sealt, kuhu ma ise oma tegemistega olen jõudnud. Ta oleks keeldunud, kuid minna tühjade kätega tagasi koju, poja voodi kõrvale, kui ometi on väidetavalt olemas võimalus.
„Kui Magnus saab terveks – siis minugi poolest,“ lausus ta.

9.

„Asi on lihtne, ei midagi keerulist teie jaoks,” ütles Sulev. “Ma annan teile kaasa ühe oma koertest.“
Aldo võpatas. Nõid naeratas. Ta vilistas ja Aldo kuulis kõrvaltoast mingit liikumist. Miski ajas end püsti ja tuli lohiseval sammul köögi poole. Kas üks neist oli kogu aeg kõrvaltoas olnud? Ta sundis ennast toaukse poole pöörduma. Samal hetkel kui ta silmad ukseni jõudsid, ilmus sinna musta peletise ähvardav varikuju. Nõid rääkis täpselt, mida Aldo tegema peab, kuid Aldol oli raskusi tema seletusi jälgida. Ta oli otsekui kivistunud. See koletis talle sinna krematooriumisse?!
„Neljandal päeval võite raipe minema visata ja rahulikult oma toimetusi tegema hakata.”
„Ah?“
Peremees ei solvunud, et klient teda ei kuulanud, vaid hakkas rahulikult uuesti seletama. Tõenäoliselt oli ta sellise efektiga harjunud, küllap isegi arvestanud. Aldo kuulas, vähemalt püüdis seda teha, ise aga jõllitas koera. See ei haisenud, see ei liigutanud, see lihtsalt seisis uksel, suurte kihvadega lõuad ammuli, kärbatanud keel ripnemas, karvad tokerjad, silmad peast välja jooksnud.
“Saite aru, mida te tegema peate?”
“Noh, jah,” pigistas Aldo endast välja. „Tundub, et sain.“
„Küsimusi on?“
Aldo keskendus, mõtles uuesti kõik läbi ja üks küsimus tal tekkis.
“Kuidas ma selle koera sinna viin?”
Ta ei kujutanud ette, et ta peaks selle eluka enda juurde autosse võtma. Aga mis siis, kui politsei ta kinni peab ja küsib, miks teil surnud koer autos on? Mis ta siis vastab? See on mu lemmik Karvapall, ma lähen teda matma? Aldo hingas aeglaselt, end rahustades, sisse ja välja. Lollus, mõtles ta siis, politsei on nüüd küll viimane asi, mille pärast muretseda. Tegelikult peaksin ma muretsema selle üle, et see mees siin ajab mulle mingit jama ja mina usun, mokk töllakil.
„Oma autoga viigi, ta püsib vagusi, ei pea kartma, et ta seda ära reostab.“
„Võin ma seda koera lähemalt uurida?“
„Muidugi!“
Aldo noogutas, tõusis ja läks koera juurde. Ta ei puudutanud seda, ei teinud tema ümber tiiru. Ta lihtsalt seisatas selle eluka ees ja tundis – õõva. See, mis elaval olendil oli sees, hõljus sellel siin, väljaspool, ümber. Ta tundis, kuidas „see“ puudutas teda oma nähtamatute haarmetega ja Aldo põrkas tagasi. Puudutus ei olnud füüsiline, kuid tunne, et see kerge kontakt jättis ta hinge midagi määrdunut, oli äärmiselt füüsiline. Aldo taganes veel sammu, pöördus ringi ja istus tagasi, enam kordagi koera poole vaatamata.
“Olge rahulik, ta kuulab teie sõna väga hästi.”
Aldo noogutas.
„Tahate proovida?“
Aldo raputas pead. Ta teadis, et pole mõistlik jätta kaup proovimata, kuid ta ei thtnud nüüd kohe, jalamaid selle... selle... asja, lähedale minna. Tundus, et Sulev mõistis seda. Ta ei käinud peale, kuid lasi kliendil oma õpetusi kaks korda korrata.

10.

Tuul vuhises lahtisest autoaknast sisse ja peksles Aldo juustes. Aldo hoidis kogu tee, mis ta koeraga koju sõitis, akna lahti, sest ehkki Sulev kinnitas, et mingit raipehaisu ei ole, ega saagi olla, tundus Aldo seda ometi. Kui mitte ninaga, siis oma kehaga, oma hingega. Koera autosse viies sai ta teda ka esimest korda käsutada. Kooljakoer oli tõepoolest kuulekas. Tegi täpselt mis kästud ja mehaanilise robotkoera mulje süvenes veelgi. Kuid see mulje püsis ainult nii kaua, kuni ebaelukale lähedale ei läinud. Lähedalt sai ka pime aru, et midagi oli mäda, sest selleks ei olnud tarvis silmi, ega nina, sa lihtsalt tajusid seda. Kui elukas pagasiruumi ronis, nägi Aldo, et koer oli ka niisama üsna raipe moodi seisus - tolle küljed olid sisse langenud, roided turritasid välja ja üldse oli ta nii kondine, et raske oli uskuda nagu võiks selline kosu üldse koost lagunemata liikuda. Aldo tänas mõttes jumalat, et ta autol oli eraldi pagasiruum ja elukas ei viibinud temaga ühes salongis. Sellest hoolimata keeras Aldol kogu aeg sees ja aeg ajalt kippus jalg gaasipedaalil värisema. Ta püüdis keskenduda teele, ent mõtted keerlesid vägisi muude asjade ümber. Poja, naise, kummituste, koera ümber.

Krematoorium paiknes üsna linna servas. Tänu sellele ja õhtusele ajale, ei olnud ümbruskonnas kedagi üleliigset ringi kollamas. Välisukse avas Aldo aeglaselt ja vastutahtmist. Temas oli mingi halb eelaimdus, kuid ta ei osanud selle eelaimdusega midagi ette võtta. Ei saanud ta ju koera enam tagasi viia. Aldo pani jalamaid tule põlema, et nad ei peaks minema pimedas läbi suure leinasaali. Tema kingad kajasid suures tühjas ruumis kumedalt vastu ja sellele saateks krabisesid koera küüned vastu põrandat. Tundus, nagu kasvaksid selle küünised iga sammuga pikemaks. Aldo piilus areldi üle õla, kuid ei, hirm oli see mis temas kasvas, mitte koera küüned. Siis jõudsid nad tagaruumi ja keldriukse ette. Seal jäi Aldo seisma. All ootasid neid kummitused. Viimane kord oli ta sealt pagenud, poiss kätel. Tal ikka veel kõrvus riiulilt kukkunud puruneva urni heli. Hea meelega oleks ta andnud siinsamas käsu koerale pihta hakata, kuid Sulev oli käskinud seada koer laipade juurde. Aldo niisutas huuli, paotas ukse ja pitsitus hinges astus ta keldrisse viivasse koridori. Tuled põlesid siin ikka veel, niipalju, kui neist üksikutest seasilmadest kasu oli.
“Noh, tulge juba te raisad, näidake, et olete siin,” pomises Aldo omale nina alla. Ta oli valmis esimese krõpsu peale koerale käsku andma, saaks ainult selle asjaga ühele poole. Kuid vaimud nagu kiuste ei andnud endast mingit elumärki. Kas nad kiusasid teda või siis tundus koer neile ohtlik ja nad olid jalga lasknud. Ta avas keldriukse, lootes viimast. Laibad, lagunenumad kui varem, haisvamad kui varem ning, klaasjad silmad, mida ta ometi oli nii palju kordi kinni vajutanud, olid pärani ja jõllitasid oma tühja pilguga tema poole süüdistavamalt kui iial varem.

11.

Kostis tuhm löök ja üks urn liikus. Aldo tõmbus seda kuuldes pingesse. Keldrit läbis vaevutuntav tõmbetuul, see oli imeõrn joon siin läppunud õhus, kuid kõrvetavalt külm, nagu jäätunud põrgu. Kellegi nähtamatud käed libisesid ta juustesse. Aldo röögatas hirmust. “Võts!” karjus ta, unustades täiesti, mida nõid oli talle õpetanud. „Võta! Rebi! Jära!“
Koer, seni nii truult talle järgnenud, tardus. Aldo karjus edasi ja põgenes. Ta ei vaadanud kordagi tagasi, hoolimata sellest, et selja taga algas kohutav möll. Asjad lendasid siia-sinna laiali. Raskeid urne pudenes riiulitelt nagu õunu, lauad ja lendasid ümber ja riiulid raksatasid seintelt maha. Mitte miski, mida liigutada andis, ei jäänud paigale. Aldo jooksis üles, oodates iga hetk, millal keegi nähtamatu temast kinni haarab ja sinna alla, surnud koera lõugade vahele veab. Mitmel korral tunduski talle juba, et miski hakkas hõlma, kuid ummisjalu, uksi enda taga pärani jättes, kihutas ta keldrist välja, läbi saali ja esiuksest õue. Isegi seal ta ei peatunud, vaid kihutas hullunult kodu poole.

Väljas oli hämar, äärelinna tänavad tühjad. Ta aeglustas sammu ja piilus üle õla tagasi. Krematooriumi uks oli pärani, muidu oli aga kõik vaikne ja pime. Siis aga liigutas miski kõnniteeäärsete puude kroonides. Ta hirmunud silmade pilk teravustus võimatuseni ja mees oli kindel, et ta nägi kuidas puuvõrade varjudes laperdasid talle järele liblikate tumedad varjud. Ta sööstis edasi, ühtepuhku tagasi vaadates ja järeleandmatuid jälitajaid nähes sammu kiirendades. See hullumeelne tormamine kestis terve igaviku, kuni alles paar tänavavahet enne kodu, hakkasid ta mõtted jälle tööle ning mees seisatas. Ta ei tohi otse koju minna! Mitte siis, kui nood tal sabas on! Ta põikas kõrvaltänavale, jooksis järgmise nurgani ja piilus tagasi. Vaikus. Ta ei näinud midagi. Ükski vari ei tundunud liikuvat. Isegi õhk seisis paigal. Kuum higi nirises Aldo lõõtsutavat keha mööda alla, käed ja jalad värisesid. Kui uskuda seda järvenõida, koertemanajat, siis peaks nüüdseks olema koer juba kogu keldri puhtaks teinud. Osad vaimud lõhki kiskunud ja lasknud teispoolsusse hajuda, teised minema peletanud. Lisaks veel need, kes teda siia jälitasid. Äärmisel juhul, ütles nõid, võib see kõik aega võtta kuni neli päeva. See ei loe, kui osad pagevad, koer leiab nad üles. Siis arvas ta nägevat tänava teises otsas liikumist. Nagu mingi suur vari oleks libisenud hääletult üle ristmiku. Aldo tõmbus kiirelt tagasi. Uuesti välja piilunult tundis ta kergendust, et see vari ei olnud tulnud tema poole, kuni talle jõudis kohale hirmus mõte. See vari oli suundunud ju edasi – sinna kuhu Aldo oli esmalt jooksnud. Tema kodu suunas!

Hirmu unustades võpatas Aldo taas liikuma. Mis siis, kui nad majja jõuavad? Kas nad ründavad Liiat samamoodi nagu poissi? Kas nende võim hakkab täiskasvanule peale? Ta kiirendas sammu ja hakkas taas jooksma. Kui nad juba enne tegid sigadusi, painasid, siis mida võib mõni nüüd teha?

12.

Majas oli vaikne ja rahulik. Liiga rahulik. Õhtuhämaras aias tundus justkui kööku vajunud. Valguseta aknad kumasid pimedust ja õõva. Aldo hiilis vaikselt lähemale, trepist üles, püüdes vältida vähimagi reetliku hääle tegemist. Uks punnis vastu, ega soovinud avaneda, kui aga avanes, kriuksatas reetlikult. Aldo seisatas uksel, ta ei usaldanud siseneda. Tühi koridor ukse taga kumises kuuldamatust vaikusest, mees oleks tahtnud hea meelega pageda, põgeneda, ja ta olekski seda teinud, kui oleks vaid olnud, kuhu. Ta köhatas ja seegi hääl sumbus koridoris, nagu oleks see surnud samal hetkel. Aldo võttis end kokku.
„Liia!“ hüüdis ta.
Nimi, mis tähendas Aldole nii palju, põrkus vaikuselt tagasi. Mingit vastust ei tulnud. Ta pidi sisse minema ja vaatama. Koridori teises otsas oleks nagu midagi pisikest ja musta laperdanud. Aldo põrkas tagasi, üle läve taas trepile, kuid juba oli must vilksatus kadunud. Kas ma nägin seda, või mängib hirm mu mõistusega juba vingerpussi? Kogu mehe keha võitles praegu hirmuga, higistamisega, südamepekslemisega, külma ja kuumalainetega. Ta ei saanud ainult aru, millise neist reaktsioonidest kutsus esile paanikasegune õõv liblikate ees ja mille tema püüd neile vastu hakata. Kui kummitused peaksid tõesti siin olema, siis mida ma nende vastu teha saan, mõtles ta. Mitte midagi! Tal polnud aimugi kuskohas oli see neetud koer, kes pidanuks teda aitama. Igatahes mitte siin! Ilma selle penita aga polnud mitte kõige vähematki, mida ta teha saaks. Ja kui ma lähen ja näen, et Magnuse või Liiaga on sündinud või sündimas midagi halba? Mõte, et tema pere on ohus, sundis Aldo liikuma. Mõne kiire sammuga oli ta möödas köögist – tühi. Oli möödas elutoast ja magamistoast – tühjad. Lükkas lahti vetsu ja vannitoaukse – ei kedagi. Lõi pärani Magnuse toa ukse. Siin!

Nad olid tõepoolest siia tulnud! Toa nurkades, kord kadudes hämarusse, kord sealt ilmudes, lendlesid mustad liblikad. Parvedena, häiritult, nagu oleksid nad just liikumatult lamavatelt inimkehadelt õhku ehmatatud. Ta naine lebas liikumatult, looteasendisse kerratõmbunult poja voodi ees. Liia juuksed olid langenud tagasi, paljastades ta surnukahvatu näo. Voodis lebas Magnus, sirgelt nagu pulk, täpselt samasuguses asendis nagu ta oli Aldost jäänud. Kuid kui Aldo lahkus, siis Magnus hingas – kärinal ja raskelt, nagu midagi takistaks seda. Nüüd aga oli poisi suu avatud nagu kuivale heidetud kalal ja sealt ei kostnud midagi. Ka Aldo suu avanes, see oli hääletu raev, viha, mõistust rööviv tapahimu, mis tõi ta huultele kõik selle, mille ta oli Sulevilt õppinud ja ennist keldris unustanud. Need olid muistses murrakus sõnad, sajatused. Liblikad võpatasid ja sööstsid tema poole. Aldo karjatas, põrkas tagasi, tema selja taga kõmatas välisuks, järgmisel mikrosekundil köögiuks ja samal hetkel kolksatas mehe selja taga kinni magamistoa väljapääs. Aldo põrkas seljaga vastu uksetahvlit. Meest haaras külmus, ta tundis kuidas tema poole sirutus igalt poolt midagi tumedat ja kurja. Liblikad sööstsid talle ümber ja enam ei valitsenudki majas vaikus, vaid kõrvulukustav, pehmete liblikatiibade sahin.

13.

See ei olnud kindlasti nägemine, mille kaudu jõudis Aldoni aimdus, et midagi kurja ja verejanulist voogas koridorist, temast mööda, läbi ukse magamistuppa. Ta keha karvanääpsukesed tõusid seletamatus õudustundes püsti, isegi tema juuksed ajasid end ebaloomulikult sirgu. Läbi kõrvulukustava liblikatiibade kohinal kostis kaugusest tigeda ja näljase peni ulgumine. Toas puhkes tornaado, võitlus. Ta tajus seda kogu kehaga, kuid ei näinud midagi. Ta nägi vaid, et tumedad, laperdavad laigud tema ümbert taandusid, hajusid, kadusid. See kõik kestis vaid mõne hetke ja siis vajusid ta kehakarvad väsinult alla. Särisev energia oli kadunud. Saabus rahu. Uksed kogu majas kääksatasid, avanesid paokile, isegi aknad, ka need mis olid haagis, vajusid irvakile. Liia liigutas end põrandal, siis liigutas end Magnus. Aldo tuikus nende poole, jõud hakkas teda maha jätma. Liiga palju emotsioone oli temast täna läbi uhutud.
„Liia! Magnus!“
Naine ja poeg ärkasid nagu unest. Nad vahtisid segaste silmadega ringi, haigutasid, ega tundunud mõistvat kus nad on, mis aeg on ja mispärast on Aldo niiviisi hüsteeriliselt õnnelik.
Siis nende pilgud kohtusid ja hetkeks tundus Aldole et nende nägusid valgustas äratundmine.
„Ma nägin nii naljakat und,“ pomises Magnus. „Mina ka,“ vastas Liia. Aldo, kes oli kartnud neid ärkavat hirmust hullununa, haaras nad oma embusse.
„See oligi lihtsalt uni,“ pomises ta, „halb uni, aga nüüd on see läinud.“
Kergendus mida Aldo tundis, oli nii suur, nii ootamatu, et see tegi lausa füüsiliselt haiget. Kogu ta keha, kõik, iga viimane kui lihas oli pingest kange. Ka vaimselt oli ta täiesti kokkuvarisemise ääre peal. Ta püüdis end püsti ajada, kuid oli järsku täiesti kohmakas.
„Mis sinuga juhtus, isa?“ päris Magnus.
„Lihtsalt, mulle tundus hetkeks, nagu te oleksite...“ puterdas Aldo. Ta pühkis väriseva käega laubalt hoogudena pärlendama ilmuvat higi. Nendega on korras ja krematooriumi keldriga on kõik korras. Isegi rahadega saab kõik korda, sest nüüd on tal paik kuhu kõik need põletamata jäävad surnud inimesed panna. Nõid lubas nad ära osta. Mida nõid temalt ostetud kadunukestega teha kavatses, Aldot ei huvitanud. Tema pere oli tagasi, neid ei ähvardanud enam miski ja kõik saab tõesti korda.
„Läheme võtame selle peale ühe õlle,“ lausus Liia ja Aldo noogutas.
„Ehk isegi midagi kangemat,“ arvas mees, sest närvid tahtsid tõepoolest rahustamist.
„Tee jah mõned tropid,“ muigas Magnus isa toetades. Kuuldes neid kahte rääkimas, tõmbus Aldol seest aegamisi õõnsaks. Tema naine ja poeg, väike poeg, ei olnud kunagi niiviisi rääkinud. Magnus ei nimetanud ema kunagi Liiaks. Liia aga, kui ta üldse jõi, siis siidrit. Need kaks kõlasid siin nagu... ta neelatas. Üks nimeta õudus laotas end ta mõistuses laiali. Ei, ütles ta endale, seda ei saa olla, nii ei ole võimalik juhtuda!
„Ma võtaks tegelt ka ühe õlle,“ ütles Magnus, „või midagi kangemat. See oli tõega napikas.“
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0609)