Me kõik teame muinasjuttu Tuhkatriinust, kes orjas oma kurja kasuema ja tigedaid kasuõdesid. Lõpuks sai ta endale kristallist kingad ja ilusa printsi. Marissa Meyer´i raamatus „Cinder“ pole kristallkingi ega haldjast ristiema. On robotjalaga vaeslaps Cinder (lühend inglisekeelsest nimest Cinderella - Tuhkatriinu), kuri Kuu kuninganna Levana, Ida Ühendriikide prints Kai, katk ja palju androide.
„Kuu kroonikate“ esimese osa tegevus toimub tulevikuühiskonnas, kus Maa on üle elanud neljanda maailmasõja, aega arvatakse sõja lõpust alates, osa inimkonnast on kolinud Kuule elama ning sealne valitsejanna kuninganna Levana tahab hirmuäratavatest mutantidest koosneva sõjaväe abil allutada Maad oma ülemvõimule. Ainsaks rahu hoidmise võimaluseks on Kuu kuninganna abielu Ida Ühendriikide printsiga. See tähendaks aga vabatahtlikku alistumist võimuahnele Levanale.
Lisaks sõjaohule hoiab Maa elanikke hirmul ülikiiresti leviv katk.
Küborgist mehaanik Cinder elab koos võõrasema ja kahe kasuõega. Just nagu Tuhkatriinugi, peab ta tegema musti töid ja teenima perele elatist, samal ajal kui tema õed endile ballikleite selga proovivad ja printsiga kohtumisest unistavad. Cinderi keha koosneb osaliselt metallist ja juhtmetest ning rinnas lööb silikoonist süda. Ta on teiste silmis värdjas – ei inimene ega robot. Ometi saab just Cinderist printsi ihaldusobjekt.
Klassikalise muinasjutuga sama rada kulgev tegevusliin võtab ootamatu pöörde, kui Cinderi kasuõde haigestub katku ja selgub, et Cinder ise ei nakatugi surmatoovasse haigusesse. Ilmsiks tulevad suured saladused ja tähtsaim neist on lugeja jaoks juba poole raamatu pealt ette aimatav.
Raamatu plussidest ja miinustest:
Tuhkatriinulugu uues küborgikuues mõjub värskendavalt, võrreldes seniste läägete töötlustega. Draamat, õhkamist ja grimasse tuleb ette sageli, sest tegemist on noorteromaaniga, aga idee on hea ja sarkasmigi leidub piisavalt. Näiteks kõrvitsa asemel saab tõllaks bensiinimootoriga auto – sealses ühiskonnas prügimäelt välja kaevatud uunikum. Moodsamad inimesed sõidavad ringi hõljukitega.
Prints on ilueedist jobu, kuid küllap oligi nii mõeldud, järgimaks originaalloo eeskuju. Noormeest ei häiri isegi tema isa surm. Tüüp jookseb ikka Cinderi sabas ja üritab meeleheitlikult neidu ballile kutsuda. Võib-olla on kõrgeaulisel noormehel õliplekkide fetiš, sest Cinder suudab ennast printsiga kohtumise ajaks alati lootusetult ära mäkerdada.
Sama klišeelikult mõjub Kuu kuninganna – ilus, aga väga paha. Ta suudab rahva mängleva kergusega oma lummale allutada, sest kuulastest on aja jooksul välja arenenud hüpnootiliste ülivõimetega rass. Tekib küsimus, mille jaoks seda sõda siis veel tarvis, kui kõikvõimsatel kuulastel lihtsameelsete Maa elanike ümber sõrme keeramine nii lihtsalt välja tuleb? Nad saadavad Maale spioone, kes varastavad katku surnud inimeste identiteete ja sulavad sedasi rahva hulka. Küsiks jälle: kui inimene on surnuks tunnistatud, kas tema isiksuse jätkuv eksisteerimine ei tekita mõningaid kahtlusi?
Omaette humoorikas tegelaskuju on doktor, kes üritab tulutult leida katkuvastast ravimit. Enamuse ajast tegeleb ta arstitöö asemel hoopis oma mütsi peast võtmise, kiilaka pealae sügamise ja mütsi pähe tagasi panekuga. Lisaks suudab ta Cinderi süsteemi kokku jooksutada ja liiga palju rääkida.
Kokkuvõttes oli raamat noorteromaani kohta üllatavalt loetav. Alguses häiris mind lihtsakoeline lauseehitus, kuid ma ei tea, kas soojenes kirjaniku sulg ajapikku üles või süvenesin ise nii, et sõnastusele enam nii palju tähelepanu ei pööranud, igatahes muutus lugu üha kaasahaaravamaks ning oodatud õnneliku lõpu asemel katkes tegevus põnevuse haripunktis. Jään huviga järge ootama.
Inglise keeles on „Kuu kroonikaid“ avaldatud viis osa: „Cinder“ (Tuhkatriinu), „Scarlet“ (Punamütsike), „Cress“ (Rapuntsel), „Fairest“ (kuri kuninganna Levana) ja „Winter“ (Lumivalgeke). Lisaks on originaalkeeles ilmunud “Kuu kroonika“ tegelastest üheksa lühijuttu.