häving-lõunaringkonna-triloogia-iJeff VanderMeeri raamat pealkirjaga „Häving“ juhatab sisse äsja ilmuma hakanud „Lõunaringkonna“ triloogia. Varasemalt on kirjaniku loomingut eesti keeles avaldatud antoloogiates „Täheaeg 4“ ja „Täheaeg 9“. Originaalkeeles ilmunud „Häving“ võitis 2014 aastal parima ulmeromaanina Nebula auhinna.

„Hävingus“ kirjeldatakse salapärase piirkonna X uurimist, mis ametliku versiooni järgi on lihtsalt üks ökokatastroofi all kannatav piirkond. Mitteametlikult toimuvad seal aga imelikud asjad ning keegi ekspeditsioonidel osalenutest ei tule tagasi enam päris endisena.
Kuigi tegemist on ulmevaldkonda kuuluva teosega, liigitaksin selle lisaks ulmele psühholoogiliseks thrilleriks. Peategelase sisemaailm on ülirikkalik, kuid ta varjab seda teiste inimeste eest läbitungimatu maski taha. Ainsad, kelle vastu ta sügavamat huvi tunneb, on taimed ja loomad. Introvertse ja kaaslaste jaoks pisut hirmuäratava naise pärisnime pole raamatus mainitud. Kõiki kutsutakse nende ametinimetuse järgi: bioloogiks, antropoloogiks, psühholoogiks ja maamõõtjaks. Raamatu peategelane bioloog liitub ala X uuriva ekspeditsiooniga kahel põhjusel: et uurida eraldatud piirkonna omapärast loodust ja saada vihjeid, mis võis juhtuda tema abikaasaga, kes osales eelmises ekspeditsioonis. Abikaasa tuli küll koju tagasi, kuid ta oli otsekui ümber vahetatud ning suri peagi salapärastel asjaoludel. Ta polnud ainus, kellega nii juhtus.

Pinge kasvab tasapisi ning olustik muutub üha õudsemaks. Alguses ilmuvad Torniks nimetatud tunnelisse kummalised piibelliku kõlaga laused, siis hakkavad uurimisrühma liikmed ükshaaval kaduma ning lõpuks tuleb bioloogil silmitsi seista ülimalt ebatavalise olendiga. Kõigel toimuval on olemas põhjus, mida inimmõistus vaevu vastu võtta suudab.
Kuna lugu on jutustatud läbi bioloogi silmade, esitatud tema päevikuna, on raamatus rohkelt looduskirjeldusi. Loodusteadlase fanaatiline soov võtta absoluutselt kõigest proove, samal ajal, kui teda ähvardab reaalne surmaoht, tundub lausa naljakana. Ah, et sealt koletisepesast võetud proov läks luhta? Lähen ja võtan uue! Mis siis, et järgmisel korrale ei pruugi ma enam elusana tagasi tulla. Just selline mõttekäik iseloomustab „Hävingu“ peategelast. Samas mainib bioloog oma märkmetes, et üks varasema ekspeditsiooni liige oli enda päevikus kirjeldanud ainult ühte karuohakat ja sellel lendavaid putukaid. Miks? Sest tõde, millest ta püüdis mööda vaadata, ületas taluvuse piire.
Omamoodi huvipakkuvaks liiniks on psühholoogist tegelase töövõtted rühmakaaslaste mõjutamiseks. Selgub, et inimesi on ülimalt lihtne programmeerida, omades vastavaid teadmisi ja õpitud oskusi. Mis juhtub aga siis, kui kodeeritud käsud enam ei mõju ja allumisest saab järsku allumatus?
Raamatu pealkiri „Häving“ saab seletuse alles teose lõpuosas, kus selgub, mida see sõna antud kontekstis täpselt tähendab. Olgu vihjeks öeldud, et sõnadel on sealses uurimisrühmas väga suur kaal.
Filosoofilisi arutlusi leidub üpris palju ning mõni tõde vääris minu jaoks lausa üles märkimist. Üks neist tsitaatidest, mis võtab kogu raamatu päris hästi kokku, kõlab nõnda:
„Nii püüab maailma hullus sinusse asuda: väljast sisse, sundides sind elama võõras reaalsuses.“

Märuli ja kiiresti areneva tegevusliini austajatele võib „Häving“ tekitada mõningase pettumuse, kuid rahulikuma loomuga lugejatele, kes sarnaselt raamatu peategelasele tavatsevad inimesi ja nende tegevust eemalt jälgida, pakub romaan kindlasti äratundmisrõõmu ja mõtteainet. Mina ise kuulun nende viimaste hulka ja arvan, et raamat oli lugemist väärt. Jään huviga järgesid ootama.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0555)