Eks raamatute headuse üle saab otsustada mitut moodi ja nagu Ulmekirjanduse Baas on aegade jooksul näidanud, siis ongi igal inimesel omad mõõdupuud. Kellel mõnus sulejooks, kellel huvitavad ideed, kellel alltekst ja sümbolid.
Margus Haava „Kuidas lõhnab kuri“ on mõnusa sulejooksu romaan, kirjutada autor oskab. On väga hea, et meie ulmemaastikule on sisenenud ja loodetavasti püsivalt, mitte lihtsalt vilksatanud, uus paljulubav autor. Raamat on õhuke, kuid parasjagu just sisu jagu. Tegevus toimub kuskil suurte mägede maal, mereäärses riigis. Täpsemalt, endises riigis, sest maailmast on üle käinud see ja teine koledus, ning nüüd püüab igaüks oma väikse sootsiumi luua, et postapokalüptilises maailmas hakkama saada.
Tegelased, kelle saatus meie ees lahti hargneb, on huvitavad ja eripalgelised. Tasapisi tekib nende kõigi vastu sümpaatia, isegi nn. antikangelaste suhtes, sest lugejat tutvustatakse neid kujundanud sündmustega ja nii saab aru, miks tegelased teevad oma asju nii nagu nad teevad. Ainus, mis tegelaste juures vajaka jääb, on veidi enam süvitsi minemine ja tutvustamine pikemalt, kui paari tagasivaate jagu. Õhukesele romaanile oleks kindlasti oma paarkümmend positiivset lehekülge juurde andnud tegelaste dialoogide kaudu parem väljajoonistamine. Seltskond, kes elus ja surmas ringi seikleb, räägib omavahel veidi liiga vähe. Selle võrra oleks saanud ka välja jätta näiteks isand raadioamatööri, kes oli selline veider eraldiseisev tükk, ilma milleta oleks tekst ainult võitnud, kuna ta ei seostunud vähimalgi määral põhilooga.
Eks otsi oli loos lahti jäänud veelgi. Otseselt need ei sega, sest peategelased ei peagi saama kõike detailideni ja lõpuni teada, mis maailmas sünnib, eriti kui see maailm on selline „kui näed, siis tapa“ keskkond. Kuskohast sa seal ikka nii väga informatsiooni hangid. Kuid seikluskirjanduse žanris oleks lugejasõbralikum, kui ei oleks sees liialt asju, mis jäävad lõpuni avamata.
Just seikluskirjanduse ja postapokalüptika sõpradele julgeksingi seda romaani soovitada. Rohkem isegi vast seikluskirjanduse sõpradele, sest postapokalüptikaga on siin nii nagu kipub minema meinstriim zombikirjandusega – kuna lugusid sel teemal on palju, siis midagi põrutavalt uut eriti ei ole. Küll on aga see, mis olemas, kirjutatud mõnuga loetavalt. Loodetavasti ei jää see kirjaniku viimaseks teoseks.