Stranger Things viib meid (tagasi) aegruumi, kus asjad olid lihtsamad, ning meeleheitlik ainulaadsuse poole püüdlemine pole eksistentsi ainus eesmärk. See toob meieni klassikalise õudusloo, mille keskmes on valitsuse eksperimendid, psühholoogilised traumad, ning lõpuks ka klassikaline kollijaht.

Meid viiakse unisesse USA 80ndate väikelinna, mille elanikel pole millegi üle kurta. Elu veereb vaikselt omasoodu, elatakse, sigitakse ja suretakse. Just seda idüllilist lihtsat elu, mis oli alles üsna hiljuti, on siin sarjas ülihästi edasi antud. Lapsed sõidavad jalgratastega, sest keegi ei pea vajalikuks neid helebeeži perebussiga trepist treppi sõidutada - pole ju terroriste, pedofiile ega ateistlikke liberaale. Politseinikud hammustavad sõõrikut ja lürbivad kohvi peale, sest mingid väikesed juhtumid ei jookse niikuinii kuskile ära, veel vähem vajaksid need riiklike korrakaitseorganite sekkumist. Tiinekad käivad koolis ja räägivad popmuusikast. Klassikalised peremudelid, valge aiaga maja ning labrador.

Idüll võikski kestma jääda, kuid mängu tuleb klassikaline salajane valitsusorganisatsioon, mille eesmärgid ja meetodid on samuti ajastutruud - supervõimetega laste väljaarendamine, kelle abil kommuniste võita, spioone leida, ning Coca Cola purke kortsutada. Ja nagu on ühe õuduka alustamiseks vaja, läheb ka see eksperiment ettemääratud rada - ikka käest ära.



Loo peategelasteks on kamp täiesti tavalisi poisikesi - mängivad keldris Dungeons and Dragons’i, käivad jalgratastega romulas, kaikaga kola togimas, ning kooli raadioklubis teiste raadioamatööridega suhtlemas. Asjad lähevad tõsisemaks siis, kui üks nendest jäljetult kaob. Selle kadumise juures on kõige veidram just see, et selliseid asju sellises väikelinnas lihtsalt ei juhtu - miks peaks keegi kaotsi minema, kõik muud asjad on liiga kaugel, ning linnake ise on liiga väike, et selle sisse ära kaduda. Kadunud sõbra asemele leiavad poisikesed aga laborist ära jooksnud supervõimetega neiukese, kellega koos siis kadumaläinud sõpra otsima hakata.

Ülaltoodud pealiini ümber ja kõrval põimub lahti aga veel hulgaliselt erinevate vaatenurkade käsitlusi. Kadunud laps oli ju kellegi poeg, kellegi vend, kellegi väikese venna sõber jne. Linn on väike, kõik tunnevad üksteist, mis teeb aga tihti inimsuhteid hoopis keerulisemaks. Vaatajale pakutakse ka täiesti korralikku ja realistlikku suhtedraamat, mida on väga heade tegelaste ja näitlejate tõttu lausa tore vaadata. Samuti vääriks äramärkimist Winona Ryderi poolt mängitav kadunud poisi ema, kes on tõesti kõik 8 osa usutavalt hüsteeriline, ning pole ülemängitud. Tige-tülpinud šerif jätab tõesti mulje, nagu tal oleks tõesti väga raske inimeste väikeprobleemidest hoolida. Kõikidele tegelastele on antud põhjalik ja väga usutav taust, mis selgitab nende käitumist. Ükski karakter ei tundu rangelt klišee järgi käivat, kuid keegi ei mässa ka klassikalise rolli vastu, pigem käitutakse lihtsalt normaalsete inimestena.

Kogu teemale annab lisavürtsi kuri valitsusorganisatsioon, mis annab endast parimat, et kogu lugu kinni mätsida, ning ka oma kadunud katsejänest üles leida. Nii jagunevadki inimesed kiiresti kahte leeri - ühed, kes usuvad, et linnas on koletised, lapsed ei kao niisama, ning valitsus hämab, versus “normaalsed”, kes on veendunud, et eelnimetatud inimesed on lihtsalt paranoilised, või siis lausa hullud.



Stranger Things on justkui sügav kummardus klassikalistele 80ndate õudukatele. See ei esitle ennast uue suurteosena, see ei nõua sügavaid mütoloogilisi teadmisi ega isegi ürita meeleheitlikult originaalne olla. Selle asemel võetakse parimaid, järgi proovitud detaile, ning lüüakse need uhkelt läikima. See nopib kokku kõik elemendid, mis teeb vanad õudukad heaks, ilma et sinna pressitaks tänapäevast ängi ja ahastust. Isegi ehmatuskohad olid hästi tehtud - nendega ei liialdatud, ning need mõjusid just parajalt - vaatajat ei üritatud suure sähvaka-põmakaga oimetuks lüüa, kuid pingest ja üllatustest puudust ei tulnud. Kogu jutuvestmine jättis ohtralt ruumi fantaasiale, kuid suutis seda samal ajal õiges suunas juhtida.

Kokkuvõtvalt võiks öelda, et tegu on stiilipuhtama 80ndate õudukaga, kui paljud päriselt 80ndatel tehtud õudukad seda on.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0668)