Teadlaste Öö Festivali raames 30. septembril 2016 toimunud vestlusringi „Ulmekirjanduse võimest näha tulevikku“ ettevalmistamisel ennast ise kirjutanud essee.
Ulmekirjanduse mõte nagu mistahes kirjanduse alaliigi mõte on kujutada inimeseks olemist ja jutustada lugusid inimeseksolemise eri aspektidest, mis võivad avalduda eri situatsioonides. Kuna ulmes on autor sündmustiku konstrueerimisel vabam kui teistes žanrites - eeskätt tänu sellele, et tal on vabadus see maailm, kus tegevus toimub ja kus miski on üldjuhul ka oluliselt teisiti, kui meile teadaolevas maailmas, ise kokku panna - siis on tal ka rohkem võimalusi eri situatsioonide konstrueerimiseks ning seeläbi ehk ka seda inimeseks olemist vähemalt potentsiaalselt rohkemate või alternatiivsete nurkade alt valgustada.
Kuigi eksisteerib osa ulmekirjandusest, nn tõsiteaduslik fantastika, mis paneb suurt rõhku teaduslikule tõepärale ja tehnilistele detailidele, ei ole teadustäpsus kindlasti hea ulme vältimatuks eelduseks; pigem on teadussaavutused ja teaduse võimalikud arengusuunad enamikele autoritele lihtsalt inspiratsiooniallikaks oma lugude kirjutamisel. Ning muidugi on ulmekirjanikke igasuguseid, nii nagu on regulaarselt laiemale avalikkusele mõeldud teadusajakirju lugevaid autoreid, on ka neid, kes ei saa millestki aru ega soovigi selle poole püüelda. Samamoodi on teadusliku tõepära suhtes väga erineva valulävega lugejaid. Philip K. Dicki „Martian Time-Slip“ (kus kujutatud Mars ei erine millegi poolest planeedist maa, või isegi veel kitsamalt Ameerika Ühendriikidest) või Brian Aldissi „Hothouse“ (kus ronitakse Maalt Kuule mööda sinna kasvanud puutüve) on kindlasti vastuolus sellega, mis teadus meile astronoomiast räägib, kuid kas tegu on ebaõnnestunud ulmega, sõltub juba lugeja vaatenurgast.
Püüd jääda vaid teadusega võimaliku raamidesse kitsendaks autorite valikuvabadusi. Nt on kindlasti võimatu ajas rändamine, aga kes tahaks loobuda sel teemal kirjutatud tervest reast köitvatest lugudest? Ka väära eeldusega on võimalik edukalt opereerida, nt juurelda ajaparadokside üle, ehk mis juhtub siis, kui minna tagasi minevikku ja tappa oma vanaisa. Võib juhtuda, et mingil imepärasel põhjusel midagi ei juhtu, võib juhtuda, et universum kukub kokku, võib juhtuda, et tekib mitu paralleeluniversumit jne. Võib kirjeldada ka teadaolevalt võimatut alternatiivajalugu, mis realiseerub mingi ajaloolise sündmuse teistmoodi toimumisel ja teha seda väga põhjalikult, metoodiliselt ja nauditavalt. Küll on aga tähtis see, et kui autor on mingid reeglid kehtestanud, ta neist ise loo raames kinni peaks.
Samamoodi on ilmselt võimatu valguse kiirusest kiiremini liikumine, aga kui me ulmes sellega lepiks, poleks meil paljusid suurepäraseid mastaapseid kosmoseoopereid ja me kolistaks heal juhul ringi päikesesüsteemi piirides või oleksid kõik kosmoselood põlvkondade laevade lood.
Ulmet on mõneti raskem lugeda kui tavakirjandust, sest iga kord raamatut alustades tuleb tundma õppida erinevat maailma, mille autor on välja mõelnud; mida aeg edasi, seda keerulisemaks see maailm läheb, sest millegagi tuleb üha nõudlikumaks muutuvat lugejat üllatada. Pulbiajastul oli asi lihtsam, tegelane lihtsalt "sattus" kuskile nagu John Carter Marsile ja kukkus seal seiklema või siis leiutas ta oma kodulaboratooriumis mingi kiire või jõuvälja, mis ta universumisse seiklema paiskas või tegi garaažis endale gaasiahjust raketi. Tolleaegsele lugejale see sobis, praegune peaks seda naeruväärsuseks. Seda enam, et üksildase leiduri elik hullu teadlase lugusid, mida on kirjutatud alates Shelley „Frankensteinist“, ei saa ka väga realistlikeks pidada.
Mündi teine külg on, et autor, kes mõtleb mingi asja välja, peab selle lugejale selgeks tegema ning et teos ei jätaks muljet kasutusjuhendist, peab autor oma selgitused kuidagi sündmustikku peitma. Nii või naa ei saa sellega liiale minna, sest pole mõtet teha oma teosest mingit erinevaid teooriaid lahkavat traktaati.
Õnneks saab autor toetuda eelnenud ulmekirjanike põlvkondade panusele, justnagu teaduses, tsiteerima kedagi ei pea, aga paljud tehnoloogiad ja terminid (
à la hüperruum) on läinud üldkasutusse.
Nii või naa on märksa suurem osa ulmest meelelahutusliku funktsiooniga, kus seotus teadusega on lihtsalt dekoratsioon, butafooria ja sisuliselt jätkatakse lihtsalt seiklusjuttude traditsiooni. See oli omal ajal ka väga loomulik jätk, sest eksootilised valged laigud maakeral, kuhu autoril oli võimalik oma teose sündmustik viia, kadusid lihtsalt ära. S.t et mingid pärismaalased, elukad või võõrad tsivilisatsioonid džunglis asendati tulnukatega; rakettidega lendamist ilmaruumis võib võrrelda piraadilugudega jne.
Kehv ulmekirjanik kirjeldab, mida inimene mingi leiutisega teeb, hea ulmekirjanik kirjutab pigem sellest, mida leiutis inimestega teeb. On öeldud ka nii, et hea ulmekirjanik leiutab auto, veel parem liiklusummiku. Eelnevast tuleneb, et ulmekirjanduse esmane funktsioon ei ole tuleviku ennustamine (sellega tegeleb futuroloogia), tehnoloogiate arendamine (selleks on teadus), teaduse arengu teemadel spekuleerimine (sellegagi tegeleb mingi teaduse/futuroloogia kombinatsioon) või inimeste harimine teaduse alal (selleks on populaarteaduslik kirjandus ning ulmest teaduslikku tõe otsimine ei ole targem selle otsimisest „Halloo, Kosmose“ saadetest). Ulmekirjanduse esmane funktsioon on jutustada mingit lugu. Soovitavalt inimestest.
Ehkki ulmekirjandus ei ole futuroloogia, tuleb ulmeautoril sellega tahes-tahtmata mingil määral tegeleda, sest mingi maailmaloogika tuleb tal konstrueerida. Tuleviku ennustamisega on lood kohati nagu ilmaennustamisega – on üsna turvaline ennustada homset ilma, samuti on turvaline ennustada ilma kaugemas tulevikus, sest see viimane ei huvita eriti kedagi ja me ei ela 100 aasta pärast, et ennustust kontrollida, küll on aga märksa keeruline õigesti ennustada kasvõi järgmise nädala ilma. Analoogiliselt on suhteliselt turvaline kirjutada lähituleviku lugusid, nn tehnotrillereid, sest asjad ei jõua viie aastaga tõenäoliselt eriti palju muutuda ja pakkuda mastaapseid visioone aastatuhandete pärast saabuvast ajast (kuigi on ka vastupidiseid näiteid nt Olaf Stapledoni „Last and First Men’i“ näol, mis on päris jabur raamat), kuid kõige raskem on näha ette tulevikku, mis saabub 20-100 aasta pärast.
Samuti kehtib seaduspära, et kui autor just ei ennusta homset päeva, siis on liiga täpsetel, detailirohketel kirjeldustel ja ennustustel suur oht pöörduda autori vastu, kuna need aeguvad kiiremini ja muudavad võib-olla juba 10 aasta pärast ennustuse naeruväärseks. Pidevalt arenev teadus ja lisainfo, mis meil on ümbritseva maailma või ilmaruumi kohta õnnestunud hankida, on nullinud ära paljud omaaegsed lennukad ideed Marsi või Veenuse tsivilisatsioonidest või üldse Veenusel maandumisest.
Seetõttu pakun, et nutikad autorid püüavad tegelikult ennustada pigem trende, sündmusi või fenomene, aga mitte nende üksikasju; viimased on tagantjärele tihti pigem karikatuursed (Verne'i kahurikuul, millega kuule lennati, Asimovi positronajud või kasvõi Lukjanenko virtuaalreaalsuse köögipool).
Üks inimene ei saa olla lõputult läbinägelik, seetõttu võib ta ennustada õigesti arengut mingis valdkonnas, aga elu ka 20 aastat hilisemas tulevikus ei koosne ainult sellest valdkonnast, kõik muu areneb samuti edasi ja autor ei suuda kõike hallata. Robert Heinleini 1949. a koostatud 19-punktilises prognoosis aastaks 2000 on täppiläinud punkte näputäis. Mis sellest, et Heinlein oli päris leidlik, selgepilguline ning teadust-tehnikat jagav inimene.
Ehkki neid asju, mis ulmekirjanduses kirjeldatust teoks on saanud pole sugugi vähe, on neid kindlasti kordades vähem kui asju, mis kohe üldse teoks pole saanud või mis arenesid hoopis teist rada pidi. Sel lihtsal põhjusel, et valesti ennustada on palju tõenäolisem kui õigesti ennustada.
Ulmekirjanduses on palju valeprognoose, nt ei osanud paljud autorid sh Isaac Asimov, keda võibki pigem pidada võrdlemisi tuimaks ekstrapoleerijaks, ette näha miniaturiseerumist ja arvutustehnika arengut, mistõttu tema 50ndatel kirjutatud lugudes pole arvuteid üldse või on need hiidarvutid, millega peab perfokaartide vahendusel suhtlema. Iseenesest on ju ka robotid, nagu nad esinevad Asimovi teostes, lihtsalt mingi variatsioon majaneegrite teemal.
60ndatel seksuaalset vabadust jutlustanud ulmekirjanikud ei osanud ette näha, et võiks tekkida mingi letaalne suguhaigus, mis juhtus juba dekaad hiljem, nagu me teame. Suuri raskusi on olnud ka maailma poliitilise maastiku prognoosimisel, paljudes teostes õitseb Nõukogude Liit veel XXI sajandil uhkesti edasi. Paljudes teostes ei osata arvestada isegi majandustegevusega vältimatult kaasas käiva inflatsiooniga.
Tihti ülehinnati progressi kiirust kosmoselendude valdkonnas, eriti nn tulevikuajalugudes. Nagu me ajaloost teame, pärineb viimane mehitatud kuukülastus aastast 1972. Samavõrd alahinnati arvustustehnika tähtsust, pahatihti ei mõistetud isegi mitte programmeerimise olemust, igaks ülesandeks tuli ehitada spetsiaalne selleks mõeldud seade. Karikeeritult näeb see fenomen nii välja, et tüüp sõidab kosmoseraketi pardal Aldebaraanile ja kasutab arvutuslükatit kursi arvutamiseks.
Väga mööda on tihtilugu pandud sotsiaalse kombestikuga. Näiteks kasvõi hüpoteetilisel XXV sajandil elavad, kuid justnagu 50ndate koduperenaistena käituvad naised või see, kuidas kaugtulevikus kõik ahelsuitsetavad.
Õigesti on ennustatud mõningaid nipsasjakesi, tihti tõenäoliselt pigem juhuslikult kui pingelise futuroloogilise ajurünnaku tulemusena. Krediitkaarte, tuumarelva, antidepressante, pihuarvuteid.
Võib-olla kõige uhkem täideläinud ulmekirjaniku ennustus on Arthur C. Clarke'i prognoositud sidesatelliidid, paraku ei ilmunud see prognoos tal ilukirjanduslikus teoses, mees oli ka üpris innukas futuroloog.
Üks kurioosne lugu on seotud vähetuntud kirjaniku Cleve Cartmilli 1944. a ilmunud looga "Deadline", kus ta kirjeldas tuumarelva konstruktsiooni sedavõrd detailselt, et temaga võttis ühendust FBI.
Ilu on vaataja silmades, Ray Bradbury tunnustatakse, et ta nägi ette
kõrvasiseste kõrvaklappide teket romaanis "451° Fahrenheiti"; minu meelest on selle romaani palju prohvetlikumaks ennustuseks interaktiivsed telesarjad, mida inimesed vaatavad, n-ö
reality TV. Selle üle, kas ja kus kirjeldati esimesena midagi internetilaadset, vaidlus kestab. Heinleinil oli välja mõeldud mingi pneumaatiline infosüsteem, mis infomaterjale sisaldavaid kapsleid kohale toimetas, kas seda võiks nüüd pidada interneti analoogiks, on interpretatsiooni küsimus. Tihti võibki jääda vaidlema, kas ähmasevõitu kirjeldusest annab dešifreerida mingit praegu eksisteerivat seadet, nähtust või protsessi; või kas lugeda piisavaks üksnes ideed või on vaja ka tööprintsiibi kirjeldust.
Ülisuur tõenäosus teha valeprognoose ei muuda siiski seda, et korralik ulmekirjanik, kui ta tahab kirjutada ulmelugu, milles leiab rakendust mingi teaduslik idee, võiks vähemalt populaarteaduslikul tasemel kursis olla selle teadusvaldkonna uusimate saavutuste ja arenguperspektiividega. Ulmekirjanikud „toituvad“ (populaar)teadusest, mitte vastupidi.
Teadusel on ulmele kahtlemata korrigeeriv toime, s.t et areng kosmoselendude ja täheteaduse vallas on muutnud realistlikumaks seda valdkonda käsitlevaid teoseid; samuti on arvutustehnika areng oluliselt muutnud meie sh ka ulmeautorite ettekujutust infotöötlusest ja selle võimalustest. See kehtib loomulikult samamoodi ka teiste teadusvaldkondade kohta. Mis ei tähenda, et mingid lähituleviku murrangud neis valdkondades ei võiks jälle asju pea peale pöörata ning terve virna teoseid teadusliku tõepära mõttes aegunuks kuulutada.
Ehkki üldjuhul on ulmekirjandus oma sügavuses ja sisukuses ulmefilmidest kaugel ees, meenuvad tuleviku ennustamisega seoses tegelikult esimesena ulmefilmid. Kasvõi 1989. aastal linastunud "Back To The Future" teine osa, mis kujutab mh elu-olu aastal 2015 (ja üldsegi mitte halvasti). Seda eeskätt seepärast, et erinevalt raamatust tuleb filmis interjöörile, s.o elu pisidetailidele rohkem rõhku panna. Kui raamatus siseneb inimene tuppa, ei pea me seda tuba lugejale tingimata kirjeldama, filmis tuleb aga see ruum koos kõigi üksikasjadega visualiseerida. Tihti meenuvad ulmefilmidest aga pigem anakronismid nt videotaksofon "Blade Runnerist". Rääkimata tegelaste soengutest ja garderoobist paljudes filmides, mis kannavad filmimisaja pitserit, selle asemel, et futuristlikult mõjuda.
Inimene on eeskätt oma aja laps ega ole väga palju suuteline oma ajast kõrgemale tõusma. Ning ega peagi. Mina loengi ulmet rohkem kui midagi, mis dokumenteerib inimkonna lootusi ja hirme kirjutamise kaasajal.
Siiski ei saa öelda, et ulmekirjanikud tuleviku kujundajana kasutud oleks; Orwelli „1984“ on väga mõjuv näide äärmuseni arendatud totalitarismist, mis on kahtlemata mõjutanud inimeste mõtlemist. Ilmus palju teoseid tuumasõja teemadel, juhtmotiiviks see, kuidas võidurelvastumine mitte kellelegi head ei tähenda. On lugusid tarbimisühiskonnast, suurkorporatsioonidest, ülerahvastatusest, globaalsetest taudidest, kontrolli alt väljunud tehisintellektist, geeni- ja nanotehnoloogiast ja nendega seotud ohtudest; kõigest, mis inimesi meeli erutab. Peale selle on ulmekirjandus andnud teadusele ja tavakasutusse termineid, nagu näiteks sõnad robot, paabelkala, geenitehnika, küberruum, arvutiviirus, samuti
space- ja
tele- eesliitega terminid.
Üheks kõige läbinägelikumaks ulmeteoseks on peetud John Brunneri romaani „Stand on Zanzibar“. Tegu on 1969. aastal ilmunud uut lainet esindava, ilmumishetkeks kõige paksema ulmeromaaniga (üle 600 lk), mis kirjeldab maailma aastal 2010 ning sisaldab mh järgmist:
(1) Teoses tegutseb president Obomi (paraku mitte USA, vaid ühe väljamõeldud Briti endise koloonia president).
(2) Ühiskonda vapustavad peast põrunud üksikisikute poolt (tihti koolides) korda saadetud irratsionaalsed vägivallaaktid.
(3) Teiseks oluliseks ebastabiilsuse allikaks on terrorismiaktid.
(4) Võrreldes 1960. aastaga on hinnad kasvanud inflatsiooni tõttu kuus korda.
(5) USA suurimaks rivaaliks pole mitte Nõukogude Liit vaid Hiina. Rivaliteet on majanduslik.
(6) Euroopa riigid on loonud rahvaste liidu, et laiendada majandustegevust ja mõju maailmas. Mandri-Euroopa riigid on tihti kriitilised USA suhtes, Suurbritannia pigem toetav.
(7) Aafrika sörgib jätkuvalt muu maailma sabas ning Iisrael mängib võtmerolli Lähis-Ida kriisides.
(8) Kuigi abielu ei ole institutsioonina kuhugi kadunud, eelistavad noorema põlvkonna inimesed lühemaajalisi suhteid.
(9) Homoseksuaalsus on pääsenud põlu alt ning seksuaalvõimekust tõstvad preparaadid on laialtlevinud ja propageeritud.
(10) Mustanahaliste positsioon ühiskonnas on oluliselt paranenud.
(11) Autod on valdavalt elektriautod. Juhtivateks autotootjateks on General Motors ja Honda (tootis raamatu kirjutamise ajal põhiliselt mootorrattaid).
(12) Sellest hoolimata on Detroidist saanud kummituslinn.
(13) TV uudistekanalid levivad satelliitide kaudu.
(14) Televisiooniprogramme on võimalik endale ise koostada.
(15) Lennukid on varustatud meelelahutussüsteemidega, mille osaks on individuaalne ekraan igale reisijale.
(16) Arvutifaile prinditakse laserprinteritega.
(17) Tubakatooted on sattunud põlu alla, kuid kanepi omamine ja tarbimine on dekriminaliseeritud.
Kas sellest täideläinud ennustuste hulgast peaks järeldama, et „Stand on Zanzibar“ on kõige olulisem ulmekirjanduslik teos, mis eales kirjutatud? Vastus on „ei“, tegu on halvastiloetava ja laialivalguva romaaniga. Ulmekirjanduse hindamist ei saa taandada teaduslike hüpoteeside paikapidavuse kontrollile.