Pühendusega Rattusele, keda enam pole.

„Mida uut peaks ma veel tegema? Neid on siin sadu miljoneid!“ Kosmoselaeva Välk 1 stardi juht heitis veel ühe äreva kiirpilgu turvamonitoridele. „Või isegi miljardeid ja neid tuleb juurde.“
„Viska neile tuumapomm, põleta napalmiga, palu neid põlvili või kutsu oma vanaema vana kass. Mul ükskõik, kuid Välk 1 peab startima! Peate laeva täna kella 19-ks platvormile viima ja homseks üles seadma, muidu ei jõua te stardiakna lõpuks ettevalmistustega mitte mingil moel valmis! Järgmine sobiv stardiaken on aga inimkonnal alles kahekümne seitsme aasta pärast, kui kõik orbiiti korrigeerivad planeedid on õiges kohas. Meie inimkond tuleb viia teiste tähtedeni, et juhuslik katastroof seda ei hävitaks, nagu paar korda on juba peaaegu juhtunud! Mõtle inimkonnale …“
Side katkes. Nagu alati ei hoolinud Üks sideprotokollidest. Talle ju reeglid ei laiene, mõtles Ruth sisekommunikatsioonipuldi poole pöördudes. „Käsud mult, töö teilt“ oli Ühe deviis.
„Elekter üks, kas generaatorid peavad?“
„Esimene, teine veel peavad, kolmandat putitame, neljas lonkab, kuid töötab,“ kostus valjuhääldist elektrisüsteemide juhi hääl. „Kõrgepingeliinid on endiselt maas ja neid me niipea tööle ei saa, kõik veel üleval püsivad juhtmed ja postid on rotte täis. Mis neil küll viga on, R?“
„Ei tea. Jätka. Side lõpp.“ Ruth klõpsas sideselektori siseturvalisuse sagedusele. „Mu tulekeeleke, kuidas teil seal läheb?“
„Kuradi musi, raisk. Kas sa ei suuda neile siis selgeks teha, et nad peavad tara pidama saama! Kuhu perse nad selle elektri pistavad, et aed ei pea?“ Järgnes valing mitmekeelset roppust. „Neid tõpraid on siin igal pool ja neid tuleb juurde! Meil saab varsti juba igasugune laskemoon otsa ja me pole laeva angaari kõrvetamiseni veel jõudnudki. See näeb välja nagu rikka õuduskirjaniku jõulupuu!“
„Ja õudsemaks läheb, mu leegike. Number üks andis meile vaid neli tundi ja,“ ta viskas pilgu kellale, „29 minutit, et Välk 1 angaarist minema saada. Seda tuleb ju veel tankida ja …“
„Kurradi püha pu… …“
Ruth katkestas järsult turvaülema intiimkehaosi täis pikitud sõnavalingu: „Me peame. Kas kuuled, peame! Kui sul on vaja, tulen ma ise ja tapan rotte kasvõi oma paljaste kätega, kuid peame! Seni aga võta staabilt kogu valve ja varustus ära. Läbi uste nad siia ei pääse ja lähimad neli tundi otseselt minust ei sõltu. Järgmisena läheb valve toidulaolt. Selge? Vastuväiteid käsule on? Side lõpp.“
Ruth vabastas tumbleri. Karl on tippprofessionaal, käsk on talle püha, seda ta teadis. Naine sirutas jalad välja. Kolm sekundit puhkust. Ta pidi seda endale lubama.

See kõik, mida hiljem verehalliks vaibaks kutsuma hakati, algas 100 tundi enne suurt starti, enne seda hetke, kui Maa raskusjõu kütkest pidi lahkuma esimene tähtedevaheline koloniseerimislaev Välk 1. Nõtke kaunidus, tehnoloogia ime, teadustöö tõeline pärl, mille jaoks oli juba aegsalt nii maalähedasele orbiidile kui ka kaugemale päikesesüsteemi vajalikku varustust ja kiirendus tugirakette viidud. Niimoodi vähendatud stardikaal kui ka uut tüüpi mootorid pidid Välk 1-le andma enneolematu kiiruse. Kõik see muutis aga stardiakna üsnagi kitsaks.
Ja just nüüd, enne inimkonna suurt hetke, hakkas siit ja sealt tulema teateid, et liikvel on enneolematu hulk rotte. Halle, musti, pruune ja lausa kirjuid, sekka laborivalgeidki, keda ei peata ükski takistus ja kes ei kohku kasutamast ühtegi võimalust, et kiiremini stardiala poole jõuda. Juba vaid kakskümmend seitse tundi hiljem nähti esimesi neljakäpalisi külaliste horde ka stardialal, kes olid sinna jõudnud ilmselt toitu toonud furgooni katusel. Kui aga juhttorni kõrval maandunud helikopteri lastiruumist pudenes välja üle kahesaja pruuni roti, käivitati kogu alal häire oomega, mis oli algselt küll mõeldud terroristliku rühmituse laiaulatusliku enesetapurünnaku peatamiseks.
Nii oli see olnud. Ja nüüd? Nüüd olid inimesed peaaegu kaotanud. Nad ei tohtinud mitte mingil juhul kaotada!

Paus läbi. Ruth hingas sügavalt välja. Mis ka ei juhtuks, Kõik peab jätkuma, ta pidi tagama, et kõik töötaks ka siis, kui teda juhtimas pole.
„Teadaanne kõigile. Oomega kuubis. Kõigile-kõigile. Operatsioon Oomega kuubis neljaks tunniks. Tagada laeva transport stardiplatvormile ja seal säilimine mistahes hinnaga, jumal hoidku meid siin ja teises ilmas.“
Ta kuulas lakoonilisi emotsioonituid vastuseid: „Oomega kuubis neljaks tunniks lennujuhtimiskeskuses vastu võetud.“, „Oomega kuubis neljaks tunniks meditsiinikeskuses vastu võetud.“, „Oomega kuubis …“
Kõik, kelle tööks oleks olnud järgmise nelja tunni jooksul olla valvel mistahes ootamatusteks, jätsid oma töö ja läksid rottide vastu, mis iganes neil nende loomade vastu välja panna oli. Mürgid, tulirelvad, valvekoerad. Kui muud polnud, oli inimestel kästud varustada end löömiseks sobilike raskete esemetega.
„Kõigile. Vajadusel asendab mind turvaülem. Edasi vastavalt Oomegale. Side lõpp.“
Ruth teadis, et ta peab varsti staabihoonest väljuma, või ta lõigatakse teistest nii side kui füüsilise liikumisvõimaluse poolest ära. Ta teadis, et järgmised neli tundi on kõige kriitilisem, sest edasi olid neil käed vabamad. Kõik laeva turvaalast väljapoole jääva võis siis kasvõi napalmi ära uputada ja ükski kass ei kräununud. Välk 1 missiooni eest oldi kõige kõrgemal valmis maksma mistahes hinda, kasvõi Ruthi enda elu, miljonitest rottidest rääkimata. Kuid ikkagi. Jah, kuid ikkagi vaevas Ruthi kõige enam hoopiski sadade miljonite rottide surm kõigile täiesti arusaamatutel põhjustel. Milleks?
Ruthil oli endal lapsena kolm vahvat rotti, kes tegid igasuguseid trikke, suutsid näiteks kolmekesi koos laualt maiuspalu näpata – üks rottidest tuli temaga mängima ja kui tüdruk tagasi laua poole vaatas, oli maiuspala sealt jäljetult kadunud. Läks tükk uurimist ja mõtlemist, enne kui tüdruk mõistatuse katki hammustas. Ja nüüd siis selline hullus?

„Staap, kuusteist kutsub staapi alfa teatega.“
„Staap kuuleb.“ Ruth kummardus valjuhääldile lähemale. Kuusteist oli turvameeskond, mille ta oli just lasknud staabi hoone juurest ära viia.
„Näib, et rottide sihiks pole enam mitte laeva angaar, vaid hoopiski staap! Kohe, kui lahkusime, pöördusid kõik staabi suunas. Neid lahkub isegi angaarilt.“
„Oled kindel?“ Naine klõpsutas turvamonitoridel pilte, kuid üle veerandi neist olid juba kustunud ja ta ei saanud olukorrast korralikku ülevaadet. Läbinäritud side- ja elektrikaablid, rikutud seadmed, nii lõikasid rotid inimesi süstemaatiliselt üksteisest ära. Neetud venelased! Või hiinlased! See pidi olema nende kätetöö. Just samal hetkel kustus vasaku ülemise monitori ekraanilt insenerpersonali söökla uksest väljavoolava rotilaviini pilt.
„Täiesti kindel, staap. Me tulistame, tapame ja kõrvetame nagu jaksame, John leidis muuseumist vana vikati ja teeb sellega hoolega rottidele jalalühendust, kuid nad ei hooli. Nad jooksevad üle surevate kaasvendade, kasvõi üle meie, ja otsejoonelt staabi suunas. Neid on nii palju, et me ei pääse tegelikult liikumagi. Elavaid loomi ja laipu läbisegi on põlvini, kohati vööni, nad jooksevad, hammustavad, kui saavad, kuid kõik liiguvad ainult staabi suunas, mitte nagu enne. Keegi juhib neid sinna. Nad tahavad midagi staabist.„
„Neetud. Tänan, side lõpp.“
Ruth manas staabi hoone oma kujutlusse. Mitmekordne ja üleni raudbetoonist ehitis. See oli ehitatud vastu pidama pommitamisele ja alla kukkuvale kosmoseraketile, kuid kas ka igast väikseimastki august sisse närivale rottide hordidele? Ja mida teevad rotid peale siia tungimist? Miks nad üldse staabihoonet ründavad, on see nende tõeline siht või pettemanööver? Mida nende peremehed tegelikult soovivad? Kui neil on tegelikult ikka peremehi. Pealinna analüütikud olid raudkindlad, et taolise koguse rottide väline juhtimine pole võimalik ja see peab olema mingi bioloogiline hullus. Midagi nagu lemmingitel.
Naine heitis need kasutud mõtted kõrvale ning tegevusplaan ilmuski otsekohe valmis kujul tema ette. Ta avab pressisissepääsu. Just!
Hoone esimese korruse lõunapoolne osa oli avar eraldi sissepääsuga suur saal, mida kasutati pressikonverentside jaoks ja mille sai vajadusel ülejäänud hoonest hermeetiliselt eraldada. Hetkegi kaotamata vajutas Ruth nuppe, et valmistada rottidele avar betoonlõks.
„Ja siis, mu kullakesed.“ Ta ei teadnud veel, mida ta siis teeb, võib-olla ainult sulgeb uuesti rasked välisuksed, võib-olla läheb ja heidab lihtsalt saali kohalt väikeselt rõdult pilgu läbi turvaklaasi neile hullunud loomadele või leiab mingi võimaluse neid tappa, kuid igal juhul on ta mõneks ajaks kümned tuhanded rotid stardialalt kõrvaldanud. Miks nad enne polnud selle peale tulnud, et rotte majadesse lukustada? Hea küll, üks oli selle tegelikult ära keelanud, kuid Ruth ei hoolinud. Oli ju nüüd antud käsk tagada start mistahes hinna eest. Mis ta-hes!
„Kõigile.“ Ruth hoidis sõrme kindlalt sidetumbleril. „Sidekatkestus umbes 10 minutit. Kontrollin olukorda staabihoones.“

All pressisaalis avanev pilt polnudki nii hirmus, nagu ta oli endale ette kujutanud või turvakaamerate vahendusel näinud. Ei mingeid põlvepaksuseid rottide kihte või võikalt verist surevate loomade massi. Nii nagu ta siit kümne meetri kõrguselt üle saali näha võis, istusid rotid külg külje kõrval täites kogu saali. Nende korrapärased nagu joonlauaga veetud rivid katsid kõik toolid ja lauad nii nagu ka avara lageda põrandaosa laudade ees. Tema rõdule ilmumisel pöördusid kõigi nende pead üles naise suunas ning nad nagu kummardasid talle. Selline veider vaevumärgatav liikumine, mis levis üle kogu põranda.
„Kuidas nad seda küll teevad? Venelased või hiinlased või araablased või kes?“ Ruth silmitses mitmevärvilist loomade massi, mis jälle liikus. Tundus, et nad hakkasid mingit mustrit moodustama, mida olid nad ka varem teinud. Mõned rottidega võitlevad turvamehed olid raporteerinud, et aeg-ajalt moodustus rottidest mõneks hetkeks nagu mingi muster. Nüüd sai ta ilmselt mõnda neist fotodelt nähtud ja raportitest kuuldust ise oma silmaga näha. Mustad ja hallid rotid vahetasid otse tema rõdu all lagedal põrandal kohti. See oli põnev. Ruth kobas oma vanamoodsa pabermärkmiku ja pliiatsi järele. Ta pidi selle skeemi üles joonistama. Suured mustad rotid kui jämedad pikslid hallide rottide keskel. Ta puhastas mõistuse tunnetest, et näha seda, mida ta tegelikult näeb, laskmata end kujutlustest häirida. Pliiats libises vaikselt üle valge paberi, vajutades paberile rottide asukohtade rasvaseid punkte ühendades neid kohe õrnade joonte abil, kuni paberile tekkis:
Me Teame
maa hukkub.
Tahame lahkuda.
vähemalt 100 rotti laevale
või ka teie ei põgene
siiralt
Teie rotid
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0811)