„Liigne agarus on ogarus,“ oli KGB ohvitserile Sergei Vallnerile isa aastakümneid tagasi, enne sõda õpetanud. Sotsmaadest saabunud kaasused tuletasid alati seda ütlemist meelde. Ühest äärmusest teise… olgu selleks siis inimnäolise sotsialismi lühinägelikud eksperimendid või vastupidi - liigne püüdlikkus Moskvale meele järele olla. Moskvast saabunud „совершенно секретно“ pitseriga toimik Budapesti raudteejaama asjas kuulus viimaste kilda.
Iseenesest oli pilt nagu peab: kaks aastat tagasi avati Budapestis uuendatud projektiga Lõuna Raudteejaam - Déli Pályaudvar. Arhitekt oli inspiratsiooni saanud hittfilmist „Planeet Bur“, mistõttu raudteejaama avar ning valguserikas ooteruum nägi välja kui intergalaktiline kosmosejaam. Hoone ehitusmaterjalidena kasutatud klaas, betoon ja teras moodustusid isekeskis kombineerudes esteetiliselt nauditavaid kaarjaid vorme. Kosmosejaama illusiooni loomisel oli ka oma osa erkpunastel ergonoomilistel plekktoolidel, mis siin-seal üksteise kõrvale asetatuna särtsakate kaartena külmhallile ruumile elu lisasid. Déli Palyaudvar oleks olnud igati nõukogude süsteemi eeskujulik visiitkaart, kui poleks olnud rida seletamatuid juhtumeid.
Juba raudteejaama siseviimistluse lõppjärgus oleks mitukümmend ehitajat peaaegu elu kaotanud, sest ootamatult sulgusid poolelioleva ehitise uksed ja aknad ning siseruumidest hakkas ära kaduma hapnik. Hingamiskõlbulik õhk oleks justkui nähtamatu aparaadiga ära imetud. Uksi-aknaid püüti nii seest- kui ka väljaspoolt lõhkuda, kuid miski ei aidanud. Alles siis, kui töömehed ükshaaval teadvust hakkasid kaotama, olukord normaliseerus.
Veelgi kummalisem lugu juhtus mõned kuud pärast raudteejaama avamist, kus keset eredat päeva kadus klaasseintega ooteruumis valgus. Tehislikus pimeduses oli kuulda õõvastavaid, inimolevusele ilmselgelt mittekuuluvaid mörinaid ja möirgeid. Olukord normaliseerus jälle iseenesest, pärast seda kui esimesed raudteejaama külastajad olid hüsteeriliselt tänavale jooksnud.
Viimane seletamatu juhtum lisandus mõned nädalad tagasi, mil äkitselt – ei tea kust – hakkasid ooteruumi imbuma maod. Erinevas suuruses ja värvigammas, sadade kaupa. Jällegi, pärast seda, kui inimesed olid jaamast lahkunud, haihtusid ka maod – justkui poleks neid iialgi olemas olnud.
Näis, et miski seletamatu vägi soovis inimesed raudteejaamast eemal hoida ja Ungari siseministeerium ei olnud suuteline juhtumiga ise toime tulema.
Toimikus oli Vallnerile kolm ülesannet. Esiteks – selgitada välja, millest on juhtumid tingitud. Teiseks – tagada, et neid juhtumeid enam ei toimuks. Kolmandaks – tagada, et tõendusmaterjalid eelnevate juhtumite kohta oleks neutraliseeritud. Sergei Vallner teadis, et see viimane puudutas ka inimesi. Otseselt mahalaskmisele nüüd, tsiviliseeritud seitsmekümnendatel Vallner kedagi ei olnud saatnud. Oli ka rafineeritumaid meetodeid, nagu näiteks sundravi psühhiaatriahaiglas.
Major Vallner ei vaevanud minutitki pead selle üle, miks tuhandete punaimpeeriumi julgeolekutöötajate seast just tema Budapesti saadeti. „Kes ikka koera saba kergitab, kui mitte koer ise,“ oli isa veel Sergeile korduvalt rõhutanud. Tagasihoidlikkus oli Sergei Vallnerile tundmata voorus. Kui üks kuuendik edumeelsest maailmast vajas kõrgkvalifitseeritud psühhomanipulaatorit, soovitas Vallner alati kõigepealt iseennast. Aastatepikkuse järjekindla enesereklaami tulemusel teadsid nüüd Vallneriga kontakteeruda kõik sotsialistlikku süsteemi julgeolekutöötajad, kel oli abi vaja kas dissidentide kangekaelse vaimu murdmisel, tõhusate propagandastrateegiate väljatöötamisel või psühhiaatrilistel hämaraladel orienteerumisel.
„Seltsimees Vallner! Jó reggelt kivánok! Tere hommikust!“
Vallner muigas põlglikult. Tõepoolest „tere hommikust“ - egas´ ometi see närviline kekats ole Istvan Zallai, siseministeeriumi eriasjade volinik?
„...ja miks te arvate, et mina olen seltsimees Vallner?“ uuris kõnetatu reserveeritud toonil
„Kas te siis ei olegi?“
„Olen küll. Ma küsin, millest te seda järeldate?“
„Vaadake, meil on täna siin tööl väga erilised spetsialistid, nagu teile telegrafeerisin...“ kostis ungarlane kohmetunult naeratades
„Kas teie olete seltsimees Istvan Zallai?“
„Jah, ma...“
„Seltsimees Zallai, me pidime kohtuma täpselt kokkulepitud kohas kokkulepitud ajal. Selline isetegevus võib kaasa tuua kogu konspiratsiooni mõttetuks muutmise ning sellega seonduvalt karmi distsiplinaarkaristuse.“
„Vabandage mind... Tõesti minu viga... Olen valmis vastutust võtma...“
Vallner jälgis põlglikult, kuidas tema ees seisev ümaravõitu lüheldane kolmekümnendates eluaastates siseministeeriumi ametnik abitult vabandusi otsis. Iseloomutu intrigant näis olevat see Zallai, nagu allaheitlikud sõltuva suhtlusstiiliga inimobjektid ikka. Tegelikult olid nad reaalsest kohtumispaigast kõigest paarkümmend meetrit eemal viis minutit varem, mis ei oleks mitte kuidagi konspiratsiooni kahjustanud. Küsimus oli võimu ja üleoleku kehtestamises, millega Vallner suurepäraselt hakkama sai. Nüüd siis võis lubada natuke lahkemat suhtlust
„No pole hullu,“ manas Vallner näole laia võltsnaeratuse ning ulatas terekäe „rõõm teiega kohtuda seltsimees Zallai.“
„Ja-jah…muidugi... Rõõm on minupoolne.“ Zallai käsi oli külm, lõtv ja niiske. „Varázsló nägi teid perroonil liikumas ning tundis ära. Mõtlesin teid tervitama tulla. Vabandan veel kord.“
„Varázsló on siis...“
Zallai vaatas närviliselt ringi, kuid keegi raudteejaamas ringisebivatest inimestest ei paistnud kahe soliidselt rõivastunud härra omavahelise vestluse suhtes erilist huvi üles näitavat.
„Varázsló on jah üks meie eriagentidest... Neid on kokku kolm ja nad on juba tööd alustanud. Ma tutvustan Teile neid…“
Siseministeerium oli palganud kolm ekstrasensoorsete võimetega inimest raudteejaama uurima. Ilmselgelt olid siinsed võimutäitjad meeleheitel.
„ Selge pilt,“ ühmas Vallner. „Seltsimees Zallai, aga kas te pole uurinud hallutsinogeensete ainete võimalust.“
„Loomulikult oleme seda võimalust kaalunud, aga ei ole mõistlikku lahendust leidnud. Lubage mainida, et raudteejaam on selle koha peal olnud juba sada aastat, aga juhtumid algasid alles kaks aastat tagasi. Pealegi on need juhtumid olnud küllaltki pika ajavahega, et saada head alust seoste uurimiseks,“ jahvatas Zallai
„Saamatud!“ mõtles Vallner. Mis siin muud olla sai kui hallutsinogeenid ja massipsühhoos. Küsimus on pigem asjaolus, kas nägemusi põhjustav aine on lähtunud loodusest või on siin tegemist organiseeritud kuritegevusega.
„Aga seal töötabki meie agent Varázsló,“ osutas Zallai vanemaealise meesterahva suunas, kes peopesasid väljapoole hoides äraseletatud ilmel akende all edasi-tagasi tammus. „ta on endine miilitsatöötaja. Väga usaldusväärne ja tunneb süsteemi. Oleme tema andeid ka varem kasutanud eeskätt salakaubavedajate tabamisel ja kadunud isikute otsimisel. Tema anne on avanenud järk-järgult ja muutub üha tugevamaks. Asendamatu abimees meile … lihtsalt asendamatu…“
„Miks ta niimoodi kätega…kas tal on peopesades salasilmad?“ ironiseeris Vallner
„Kas just salasilmad,“ muheles Zallai pugejalikult, „aga teatav erakordne tundlikkus. Ta ise väidab, et tajub energeetikaid läbi peopesade… aga seal on Boszorka. Tema saab informatsiooni läbi religioossete ilmutuste. Muuseas, ta on elanud kaks aastat Eestis, nunnakloostris…“
„Õigeusklik?“
„Ei-ei katoliiklane… kloostris oli ta nii-öelda palverännakul“
„Ja te leiate, et nõukogude riigiasutusel on sobilik teenistusse võtta usuhulle?“
„Eheh…vaadakee-e…eheh,“ kaotas Zallai hetkeks enesevalitsuse. „Ta nii väga hull ei olegi…ja temast on abi olnud ka. Katoliku kirik on ju olnud ka oluline kultuurielement Ungaris, sellest niisama lihtsalt ei vabane…muidugi me püüame selles suunas. Pealegi on Boszorkal ka korralik nõukogude inimese amet – ta on nõudepesija ühes Budapesti piimasaalis. Ametiühingu kaudu me Boszorkani jõudsimegi.“
Tõepoolest. Pealtnäha ei andnud sensitiiv Boszorka vähimatki vihjet kirikuga seotuse kohta. Soliidses hiirhallis kostüümis, brünetid kohevad juuksed seatud korrektselt soengusse ja poolkõrgetel platvormkontsadel umbes neljakümnendates eluaastates naisterahvas jalutas infotabloode ees justkui aega parajaks tehes.
„Aga kui hulludest rääkida, siis…“ Zallai viitas lõuaga salkusjuukselise umbes kahekümnendates naisterahva suunas, kes suletud silmil istus ühel punastest plekktoolidest. „Varázsló soovitas teda, mul endal oli kahtlusi. …tema nimi on Tündér ja me tõime ta siia otse Lipotmező psühhiaatriahaiglast. Ta on seal elanud alates 1967. aastast.“
„Kümme aastat psühhiaatriahaiglas…. Nii noor inimene! Miks siis ometi?“
„Vaadake…. Tündéri vanemad olid rahvavaenlased 1956. aasta sündmuses ja paraku mõlemad kontrrevolutsioonilise tegevuse kaudu hukkusid…. Tündér oli siis ainult kolme aastane ja sattus loomulikult lastekodusse. Ilmselgelt varane vanemate kaotus jättis parandamatu jälje lapse psüühikasse ja mitte ainult...“ Zallai tasandas häält. „Tündéri puhul ei ole ilmnenud ainult ekstrasensoorsed anded, vaid ka psühhokinees“
„Psühhokinees!?“
„Jah, anne liigutada objekte mõtte jõul…“
„Ma tean väga hästi, mis on psühhokinees…. Lihtsalt see kõlab hullumeelsena….“
„Täiesti mõistetav, mul endalgi on raske seda uskuda…. Aga Varázsló oli veel ametis olles Tündéri juhtumiga põhjalikult tööd teinud… Ja Varázslód me usaldame. Ta on meile olnud asendamatu abimees…. Lihtsalt asendamatu….“
"„Jah, te ütlesite juba seda,“ katkestas Vallner Zallaid järsult. "Hull soovitab hullu – väga „mõistlik“. Pole ime, et Moskva otsustas sekkumise kasuks, kui siin niimoodi asju aetakse.
„Aga meil on siin teisel korrusel suurepärane puhvet, imekauni vaatega uuele magistraalile. Ehk soovite väikese kohvi, seni kuni eksperdid töötavad.“
Vallneril ei olnud kohvi ja imekauni magistraalivaate vastu midagi. Meelelahutuslikul eesmärgil võib ju kuulata, mida „eksperdid“ kokku jahvatavad. Pealegi oli mõned aastad tagasi KGB siseringkondades tekitanud elevust koduperenaine Nina Kulagina, kelle võime psühhokineesi abil objekte liigutada ei leidnudki skeptikute poolt lõplikku ümberlükkamist.
Raudteejaama puhvet oli nõukoguliku tarbimiskultuuri musternäidis. Siia oleks võinud vabalt tuua mõne piiratud mõtlemisega kapitalisti demonstreerimaks plaanimajanduse võidukäiku turumajanduse üle. Puhvet oli ruumikas ja puhas. Neljakohalistel modernse, voolujoonelise disainiga laudadel oli valge linik, lillevaas kunstlillekimbuga, soola- ja pipratoos ning tops pabersalvrättidega. Ettekandjad olid viisakad ja korrektsed. Ainult, et imeilusa magistraali vaate asemel oleks võinud maast laeni klaasakendest paista tume, lõputu kosmos koos mõne mööduva asteroidi ja päikesepeegelduses helendava hiigelsuure Kuuga. Arhitekt oli tõesti tabavalt edasi andnud kosmosejaama illusiooni.
„Mulle meeldib see jaam,“ ei jätnud Vallner oma muljeid saladuseks. „Andekas projekt. Mida selle maja arhitekt veel loonud on?“
„Mitte midagi, pean ausalt tunnistama. Kahjuks osutus andekas arhitekt rahvavaenlaseks. Sellel samal päeval, mil toimus esimene intsident siin jaamas, põgenes ta Austriasse.“
„Huvitav, huvitav…“ elavnes Vallner. „Ja te ei näe siin seost raudteejaama fenomeniga“
Zallai noogutas nõustuvalt: „aga loomulikult nägime. Seda enam, et valvuri sõnul oli arhitekt eelmisel hilisõhtul avaldanud soovi hoones üksi ringi jalutada. Loomulikult ei kahtlustanud valvur kurja. Kunstiinimesed on ju teada-tuntud oma ekstsentriliste tungidega.“
„No kuulge, siis on ju ilmselge, et arhitekt on midagi korraldanud. Jaamahoone tuleb mõneks päevaks evakueerida…. Põhjenduse ikka leiab…ehitusviga, varisemisoht." Enesekindlalt läitis Vallner sigareti. Déli Pályaudvari kaasus näis olevat lihtsam kui ennist tundus. Suure tõenäosusega oli kibestunud arhitekt peitnud ehituskonstruktsioonidesse taimeriga ballooni hallutsinogeense gaasiga. Asi see siis nüüd üles leida.
„Seltsimees Vallner, see ei ole nii lihtne…. Me oleme…“
Zallai abitud selgitused katkestasid ooteruumist kostvad püssipaugud ja rahva hüsteeriline kisa. Vallner ja Zallai kargasid püsti ning tormasid kohviku sisemise terrassipiirde äärde. Ooteruumi olid tunginud pruunis vormiriides isikud ja tulistasid valimatult reisijaid.
„See on võimatu… see on võimatu,“ mõmises Zallai. „Kádár saatis Riikliku Kaitsebüroo aastaid tagasi laiali, need ei ole meie mehed. Need on kurjategijad. M-mõrtsukad! Kust nad need vormid said?“
Ka Vallner oli sissetungijate riietuses eksimatult ära tundnud Ungari Riikliku Kaitsebüroo ÁVH vormi. Kuigi major ei olnud selliseks korralageduseks valmis, oli tema koolitatud aju suuteline tegema kiireid järeldusi ja vastu võtma kiireid otsuseid. Veel suitsev sigaret kukkus põrandale. Vallner krabas pintsaku alla peidetult vöölt püstoli ning võttis täpsete tabamustega sissetungijaid rajalt maha. Riiklik Kaitsebüroo oli teinud tänuväärset tööd 1956. aasta „inimnäolise sotsialismi“ mahasurumisel. Ilmselt oli grupp riigivastaseid alles hoidnud veel tollest ajast büroo agentide vormirõivaid, et üllatusrünnakus nõukogude võimu diskrimineerida. Fenomenaalne kokkusattumus muidugi – just nüüd kui Vallner oli saabunud Déli Pályaudvari, osutus see uue vastuhaku stardipunktiks…
Zallai oli täiesti pea kaotanud. Ta otsis pilguga eriagente. Varázslód ja Boszorkat ei olnud üleüldise segaduse taustal kusagil näha. Tündér oli raskelt haavatuna toolilt põrandale libisenud. Kahjuks ei olnud ta ainus pihtasaanu. Hüsteerias inimesed püüdsid elu päästes varjuda betoonkonstruktsioonide taha ning murda tropis tänavale.
Kuul lendas rikošetiga aknaklaasi, jättes sellesse väikese ümmarguse augu. Vallner võttis sõrme päästikult ja langetas relva. Riikliku Kaitsebüroo agendid olid korraga õhku haihtunud niisama kiiresti, kui nad olid ooteruumi ilmunud. Déli Pályaudvar oli ilmutanud järjekorras juba neljanda õudus-stsenaariumi. Vallner oli segaduses. Äsja lihtsana tunduv lahendus oli libisenud käest hoomamatusse kaugusesse. Ühest küljest kõik klappis – sissetungijad ilmusid ja kadusid nagu klassikaline viirastus. Ent põrandal vedelesid reaalsed ohvrid….
Väljast kostusid sireenid. Tubli puhvetipidaja oli kutsunud kohale vajalikud ametivõimud. Miilitsa julgestuse saatel sisenesid ooteruumi kiirabitöötajad, kes haavatutele esmaabi andsid ja hukkunuid minema toimetasid. Viimaste hulgas oli ka nooruke Tündér. Ta oli enne surma suutnud verega kirjutada midagi plekktoolide toeks olevale betoonalusele: „Viktor Vallner 20.09.1940“
„Kas see nimi ütleb Teile midagi?“ uudishimutses Zallai „Teie sugulane?“
„Jah, minu isa. Ta sai sõjas surma. Ma kasvasin üles lastekodus“ Vastas Zallai trotslikult kirja põrnitsedes. Ent tema sees vallutas halvav hingevalu ühe keharaku teise järel. Oli tunne, nagu oleks südamepiirkonnas lekkima hakanud anumast hape laiali voolanud.
„Ahah…aga mis teie isaga sel kuupäeval siis juhtus…“
Majoris kihvatas viha, mis korjas kogu organismist kokku rusuva ängi ning paiskas selle suust välja sarkasmipommina: „Sel päeval tervitas minu isa koduhoovis nõukogude võimu.“
„Ahah…nojah…igati tore päev siis ju. Huvitav, et Tündér just selle ära tajus…. Arvestades olukorda.“
Vallner sai väga hästi aru, miks õnnetu elu ja veel õnnetuma surmaga Tündér just selle kuupäeva ära märkis. Jäi vaid loota, et ka teised eriagendid on sama andekad.

****
Zallai, Vallner ja kaks ekstrasensoorsete võimetega agenti istusid Siseministeeriumi koosolekute ruumis. Boszorka oli just suhteliselt leksikavaeses vene keeles, aga seda enam kehakeele võimalustega illustreeritult, selgitanud taevast kukkunud deemoni olemasolust Déli Pályaudvari raudteejaamas. Deemon toituvat inimese hirmudest ja ainus võimalus deemonist vabaneda on kogu raudteejaam kokku lükata ja paik pühitseda. Loomulikult ei tulnud selline lahendus kõne alla. Zallail oli Vallneri ees piinlik. Boszorka jutt ei olnud seekord just adekvaatsemate killast, jättes küsitavuse varju ka Zallai otsustusvõimele. Nüüd oli ainus lootus Varázsló tervemõistuslikkusel.
„Ma näen, et te ei võta mu kolleegi juttu kuigi tõsiselt,“ alustas Varázsló, „aga ka mina tajusin kosmilise energia olemasolu. Kõige tugevamat kiirgust tundsin just selle koha peal, kus istus Tündér…vaene väike. Kas teate, et Tündér kartis lapsest saati kõige rohkem seda, et Riikliku Kaitsebüroo agendid tungivad tuppa ja tapavad ta sama moodi, nagu nad olid mõrvanud ta isa ja ema.“
"Valige oma sõnastust, seltsimees,“ hurjutas Zallner. "Tündéri vanemad olid rahvavaenlased ja…"
„Ma olen teinud ka taustatööd,“ jätkas Varázsló häirimatult. "... Võite seda lugeda nii öelda professionaalse kretinismi süüks minu pikkadest teenistusaastatest miilitsana. Rääkisin ehitusmeestega, kes olid tööl esimese juhtumi päeval. Nende seas ühel on paaniline klaustrofoobia. Kõige rohkem kartis see mees, et ta satub lõksu suletud ruumi, kus õhk järjekindlalt väheneb. Tuttav lugu, eks? See töömees kinnitas tol päeval toole seal, kus täna istus Tündér.“
Varázsló tegi dramaatilise pausi, vaadates kordamööda otsa Zallaile ja Vallnerile, oodates neilt reaktsioone. Zallai piidles omakorda Vallnerit.
„Jätkake…“ haugatas Vallner pilkude surve alt vabaneda püüdes. Pärast Déli Pályaudvari kogemust oli ta kaotanud tavapärase teravuse. Eestisse tagasi minnes tuleb esimesel võimalusel sanatooriumi tuusik lunastada
„Ma olen teinud veel taustauuringuid,“ jätkas Varázsló. „Eelmisel päeval enne esimest paranormaalset juhtumit langes jaama arhitekti kodukülas maale meteoriit. Naabrid rääkisid, et see oli lennanud läbi arhitekti maja katuse. Sama päeva õhtul tuli arhitekt jaama jalutama…. Ei olegi ekstrasensoorseid võimeid vaja, et üks ja üks kokku panna. Ehk siis minu ettepanek on mitte terve jaam maha lammutada, vaid kõigest see betoonitükk, kus on Teie isa nimi kirjas. Olen kindel, et leiate sealt seest pahandusetekitaja… aga olge siis ettevaatlik, nagu näete, on meteoriidikillul inimese teadvusele eriline mõju.“
Zallai säras: „Varázsló, Te olete meil ikka asendamatu abimees, me kindlasti kontrollime seda intrigeerivat hüpoteesi. Ehk siis kordan üle versiooni…. Esiteks on meil pildil kosmose-obsessiooniga andekas arhitekt, kes disainib teemast inspireeritud jaamahoone. Samas on arhitekt ka kibestunud loomusega ja plaanib riigist esimesel võimalusel lahkuda. Juhuse tahtel langeb päev enne riigist lahkumist otse arhitekti külla meteoriit. Kosmose-obsessiooniga arhitekt otsustab killu sellest peita vastvalminud jaamahoonesse. Ilmselt siis…. Romantilistel kaalutlustel?“
Varázsló sulges silmad ja mediteeris hetke avatud peopesi enese ees hoides, enne kui vastas: „Jah…midagi kurja kindlasti plaanis ei olnud… Jaamahoone ja kogu sellega kaasnev kosmoseteema oli arhitektile emotsionaalselt oluline… jah…see oli romantiline emotsionaalne otsus. Seda enam, et arhitektil oli plaanis riigist jäädavalt lahkuda. Peita kild kivistuvasse betooni oli hea lahendus. Ja hea oli, sest nii oli arhitekt ilmselt ise vähem kui tund meteoriidikillu võimuses.“
Zallner püüdis looga järge hoida: „Hästi… niisiis sellel meteoriidikillul on teatud…omadused….“
Varázsló noogutas: „Ütlen otse välja – võime materialiseerida inimeste hirmusid, kes satuvad piisavalt pikaks ajaks meteoriidi mõjusfääri. Raske seletada, aga ma tajun betoonist lähtuvat erilist musta kiirgust. Mu kolleeg siin võttis selle väga tabavalt kokku –taevast langenud deemon, kes toitub inimeste hirmudest. Ja kui inimese teadvusel kaob kontakt kiirgusega – kas minestus, piisav distants…surm, siis kaovad ka materialiseerunud hirmud.“
„Ahhaa…“ tegi Zallai mõtliku vahepausi Vallnerile jälle küsivalt otsa vaadates
„Nii, et siis taevast langev deemon, kes toitub inimeste hirmudest…“ Vallner kujutas ette, kuidas see selgitus Moskvasse saadetud raportil välja näeks. Teisalt ühe betoonitüki läbiuurimine ei ole kes teab, mis keeruline tegu. Tasub katsetada….
„Teie teeneid, seltsimehed, tasustatakse“ pöördus Vallner kahe ekstrasensi poole „aga ärge unustage, et täna siin ruumis räägitu jääb siia ruumi. Vastasel korral tuleb teid neutraliseerida.“

*******
Kui Vallner paari päeva pärast koduses Tartus Vanemuise tänava kontoris Budapesti juhtumi kohta raportit kirjutas, oli meteoriidikild Moskvasse toimetatud. Kerge ülesanne see ei olnud, arvestades turvanõudeid. Mis hoiak aga võtta Ungari Rahvademokraatliku Vabariigi Siseministeeriumi koostöö kohta sensitiividega? Tänu Varázsló vihjetele kosmilise objekti kohta lahendusele jaole saadigi. Tuleb järelikult anda heakskiitev hinnang. Mis sest, et täna, 1976. aastal näib, et kogu maailma tarkused on juba teada ja progressil ei olekski justkui kuhugi areneda. Niisama mõistatuslik kui kosmos, on jätkuvalt ka inimese teadvus. Kas tõesti võib mõte materialiseeruda ja tappa inimese? Kindlasti ootavad Moskva kolleege meteoriiditükiga põnevad eksperimendid ees. Ehk saab ka mõni positiivne mõte nii kõva laengu, et suudab materialiseeruda? Millised põnevad küsimused! Huvitav, kas must kiirgus oleks suuteline ka Vallneri alateadvusest hirme esile kiskuma? Pastaka hoog peatus. Vallneri vaimusilmas sähvatas betoonile kirjutatud verega tekst. Vaevalt, et Tündérile keegi selle info ette söötis. Aga tont seda teab… 20. september 1940. Päev, mille Sergei Vallner oli oma mälust sügavamaisse soppidesse peitnud. Sel õnnetul päeval tapsid punased otse koduõuel Sergei kaitseliitlasest isa Viktor Vallneri, lapseootel ema ja just 12 aastaseks saanud vanema õe. Sergei pääses tänu sellele, et varjas end koduste toimetuste eest puu otsas. Puu otsas oli ta veel terve järgmise päeva, enne kui naabrid šokis kuueaastase poisikese sealt alla tõid. Lastekodus õppis Sergei ära, et tema pere hukkus sõjas saksa fašistide käe läbi…
Ei, liigne agarus on ogarus. Las jääb musta kiirgusega mängimine kosmoseuuringute asjatundjatele. Elada tuleb tasa ja targu, õpitud reeglite järgi ja nii ongi kõik rahulik.
******
Koputus uksel. Vallner lükkas toimiku kiiruga ülemisse sahtlisse. Kabinetti sisenes häbelik nooruk.
„Kulmani koolist, jah?...Aga astuge palun edasi,“ viipas Vallner noorukile käega. „Mida ette kannate?“
„Esiteks,“ alustas see kiirkõnel vatramist, „räägiti meil ühikas riigivastaseid anekdoote.“
„Nii-nii... Nimesid paluks...initsiaatoreid, aktiviste, kaasajooksikuid“ Vallner võttis paberipakist puhta lehe ning jäi noorukile küsivalt otsa vaatama.