Ropecon [hääldus soomepärane, mitte rõupkon – tuleb soomekeelsest sõnast ropeksi, mis on mugandus rollimängust] on suurim mitte-kommerts rollimänguüritus Euroopas, mis sel aastal leidis aset 25.-27. juulil Espoos (u. 10 km Helsingist läände). Suuresti on see pühendatud rollimängudele, lauamängudele ning LARPile, kuid mängiti ka Artemist, aeti juttu, värviti miniatuure ning kaugemal joodi ka õlut (nimelt ei tohi ürituse alal alkoholi tarbida). Loomulikult toimusid ka ettekanded ning osad neist saab peatselt ära toodud ka Reaktoris.

Ropecon on toimunud järjepidevalt juba 1994-st aastast – seega leidis sel aastal aset juba 21. Ropecon. Sel korral ei jäänud me käed rüpes ootama, et keegi meile sellest kirjutaks, vaid saatsime välkreporteri asja kohapeale uurima.

Selleaastasel Ropeconil olid aukülalisteks Luke Crane, kes on tuntud indie-rollimängude tegija (Burning Wheel, Freemarket (koos Jared Sorenseniga), Torchbearer (koos Thor Olavsrudiga) ning ka Mouse Guard) ja Kickstarteri mänguosakonna juhataja, ning Jason Soles, kelle repertuaari kuuluvad ka Eestis tuntud miniatuuri-mängud Warmachine ning Hordes ja massiivne rollimängumaailm ning –süsteem Iron Kingdoms. Samuti on ta loonud koos Nicole Vegaga väga veidra, pisut eemaletõukava, kuid suures osas lummava neo-viktoriaaniliku „kirurgpungi“, nagu ta ise seda nimetas, „Unhallowed Metropolis“.


Reedel kohale jõudes oli üritus juba täies hoos: kostümeeritud tegelased jooksid ümber Dipoli (konverentsikeskus, kus üritus toimus), söödi-joodi ning loomulikult mängiti. Kogu esimene õhtu kuluski suuresti ringivaatamisele ning olukorra ja hoonega tutvumiseks. Miniatuurimängudele oli eraldatud suur saal, kus võis täheldada kõiksugu erinevaid süsteeme ning tohutut hulka hoolikalt koostatud ning värvitud miniatuure. Ka mänguks mõeldud maastikud ei jätnud külmaks – oli veidrate onnikestega pikitud kõrbe, laevakonteineritega tööstusmaastikku, linna ning metsavahesid nii suvises kui talvises kliimas.

Kuna ma aga jõudsin kohale niivõrd hilja , jäi mul nägemata Luke Crane-i esimene ettekanne „Mees, tema töö ja mängud“ (Man, work and games). Samuti jäi mul nägemata ka teise aukülalise Jason Soles-i esitlus.


Lauamängusektsioonis oli lausa laenutus, kust võisid võtta mängu, seda mängida ning pärast tagasi viia. See oli ka kõige palavam osa kompleksist, kuna rahvast oli seal pidevalt ja palju. Mängusid, mida seal mängiti, oli täiesti seinast-seina. Täheldasin nii kummitusemängu kui ka Twilight Struggle’it, mida ma ise mängisin „õhtu“l poole kaheni. Oli ka palju prototüüpe, mida autorid olid tulnud siis kas avalikkusele näitama või tagasiside saamiseks tundmatutega mängima. Eriti jäi silma tõsiselt kõrge toodangu-väärtusega Salvage Team, mida ma tahtsin küll mängida, kuid milleni ma kuidagi ei jõudnud, kuna pärast reedet oli Samuli (mängu autor) juures pidevalt kohad kinni.


Samuti oli igasugu versioonides rollimänge ning suuresti kohta valimata istusid inimesed maha ning mängisid. Õnneks oli laudu piisavalt ning väga vähe oli neid, kes pidid kusagil nurgas või trepi peal oma mängujanu kustutama. Mängusüsteemidest täheldasin, et suurt populaarsust oli saavutanud (võib-olla oli lihtsalt demojaid palju) soomlaste endi äsja ilmunud kohutavalt ilusa graafikaga Astraterra, leidus ka FFG kirjastatud Star Wars: Age of Rebellioni süsteemi ning oma üllatuseks leidsin ka mõne laua, kus ikka veel mängiti D&D 3.5 Ed. Loomulikult oli enamus süsteeme mulle täiesti tundmatud, kuid ma ei pungestanud ka eriti, et nende kohta miskit teada saada.


Soome ürituste juurde peab kuuluma ka korralik saun ning ega seegi erand olnud. Natuke konverentsikeskusest eemal mererannas oli täitsa ilus suur saun, kus end päevasel ajal värskendamas sai käidud ning õhtul korralik leil võetud. Leiliruumi mahtus vabalt 15 meest (naiste jaoks oli teine saun – sinna ei lastud mind isegi pressipassiga) ning kuuma oli küllaga. Mööda laudteed võis läbi pilliroo ka mereni minna ning end vajadusel kasta. Kuna aga märgiti, et põhi seal suurem asi ei oli ning parasjagu pidi laht õitsema, siis ei vaevunud ma sinna ronima. Kokkuvõtvalt väga lahe päev.


Laupäeva hommikuses lõõsas sai end saunamajja duši alla veetud ning eesseisvaks päevaks esinduslikuks tehtud. Sellele järgnes pisut ringivaatamist, uudistamist ja ka ostlemist, kuna müügiala tehti lahti juba kell 10. Nodi oli seal palju, kuid enamus siiski Soomele kohaste hindadega. Sai võetud mõned lahedamad särgid ning hulk rollimänguraamatuid, mille peale Eestis niisama lihtsalt ei satu. Kell 11 algas Luke Crane-i teine ettekanne „Kuidas kirjutada aastaga üks-kaks raamatut ning selle käigus mitte maha surra“ (How to write one to two books a year and not die). Selle käigus rääkis ta muidugi suuresti enda kogemustest rollimänguraamatute kirjutamisel, kuid ta tutvustas ka meetodeid, mida võiksid kindlasti ka eesti noored kirjanikud edukalt kasutada. Pikemalt toome selle ettekande ära juba augustikuu Reaktorinumbris.

Peale ettekannet oli piisavalt vaba aega, et teha Luke-ga intervjuu (ilmub samuti järgmises numbris) ning pisut juttu puhuda. Isegi intervjuu ajaks jäi saali oma kümmekond inimest publikuks, kes hiljem tunnistasid, et selline minipaneel oli väga huvitav olnud.


Pärast seda oli mul enne järgmist intervjuud paar tundi vaba aega, mille ma sisustasin ringi kolamise ning uudistamisega. Toimus ka MtG turniir, millest võttis osa üle 100 mängija (minu eelmise õhtu Twilight Struggle kaaslane suutis end lohistada 17-ndaks), Riichi Mahjongi võistlus ning Troonide mängu LCG Soome meistrivõistlus. Avastasin ka Ropeconi raamatukogubussi, mis oli otsast-otsani täis rollimänguraamatuid, ulme- ning fantaasiakirjandust. Sain ka tuttavaks raamatukogutädiga (alati kasulik), kellega rääkisime pikalt-laialt Eesti raamatukogude puudujääkidest (mis ei ole loomulikult nende endi põhjustatud) ning nende võimalikest lahendustest. Sain ka Helsingi raamatukogu laua- ning rollimängude laenutuse top 10-ne, mille lubasin naljatades meie kultuuriministrile saata, et las vaatab, millega meie põhjanaabrid hakkama on saanud.

Jason Soles, minu järgmine ohver, on Seattles elav kirjanik, kunstnik ning muidu mõnus tegelane. Temaga sai tehtud intervjuu Dipoli lähedal asuvas vabaõhukohvikus, kus üks korraldajatest mind ka külma õllega kostitas (hinnad on seal eestlase jaoks kõike muud kui mõistlikud). Ka temaga sai pärast ametlikke küsimusi mõnusalt juttu puhutud ning uuritud tema connidel käimise kohta, millest ta rääkis täpselt niikaua, kuni taipas, et diktofon ikka veel lindistab. Ju tal oli siis miskit varjata. Tema intervjuuga saab tutvuda juba lähimate kuude jooksul võrguajakirjas VP, mis keskendub pisut rohkem lauamängudele kui siinne. Jasoni mängu Warmachine kohta kirjutas eelmise aasta Reaktori jaanuarinumbri ulmkonnakroonika.


Õhtu jätkus ringivaatamisega, inimestega tutvumisega ning loomulikult saunaga. Pärast sauna läksin otsisin üles ühe varem kohtutud ameeriklase, kes elas täiesti juhuslikult Eestis ning suundusime koos viskipudeliga randa, et otsida üles mõned mu soome tuttavad (loomulikult toimus tutvus Ropeconil), eesmärgiga soojendada heanaaberlikke suhteid. Selle käigus sai üksteise üle nalja visatud, roppe, poliitiliselt ebakorrektseid ning rassistlikke anekdoote räägitud (mida sa teed, kuid avastad oma tagaõuest haavatud mustlase? – lõpetad naermise ja tulistad uuesti) ja viskit joodud. Kokkuvõtvalt fantastiline päev.

Pühapäeva hommikul olin ma eelmise õhtu tegudest pisut räsitud, kuid minu reipus taastus, kui ma olin natuke festivalil ringi vaadanud, õrnalt keha kinnitanud ning suures koguses vett joonud. Mind ootas ees veel kaks ettekannet ning intervjuu Timo Multamäkiga, kes andis välja lauamängu Phantom League.


Esimene ettekanne oli teemal lapsed ning mängud, kus esinejateks olid Miska Fredman (Astraterra), Luke Crane (Burning Wheel, Torchbearer, Mouse Guard) ning Mike Pohjola (Heroes of the Storm/Age of the Tempest) ning jutt keerles selle ümber, mida lapsed rollimängudes näha tahavad ning kuidas see nendeni viia. Arutleti ka selle üle, kuidas on tekkinud üldse turg laste-rollimängude jaoks ning mil viisil oma mängu paremini kliendini viia. Lapsevanemana oli seda väga huvitav kuulata, kuid kuna ma jäin hiljaks, siis ei hakanud ma poole pealt seda linti võtma.

Minu intervjuu Timoga aga lükkus pidevalt edasi, kuna Timo oli ka üks korraldajatest ning pidi pidevalt ringi tallama. Lõpuks sain ma ta just enne Luke-i ettekannet kätte ning kuigi ma ei olnud kindel, kas ma olen suuteline poole tunniga talle esitama kõik küsimused, mis me Aigariga olime hommikul välja mõelnud, oli ta täiesti veendunud, et kui ta hetkel ei ole võimeline poolt tundi sellesse panustama, siis hiljem on see veel keerulisem (hõivatud tegelane, mis teha). Intekas aga tuli väga kenasti välja ning kuna ta rääkis võrdlemisi pikalt ning laialt, jätsin ühe küsimuse vahelt ära, millele oli ta eelmise vastusega juba vastanud.

Pärastlõunane Luke Crane-i ettekanne kandis pealkirja „Rollimängud on vinged“ (RPGs are awesome), kus esineja lahkas rollimängu kui erinevate tahkudega ning mitmedimensioonilist jutustust, tuues välja autorite mitmuse ning jagades mängijate otsused viide erinevasse kategooriasse. Loodetavasti saab ka sellest lugeda juba järgmises Reaktoris.


Üritus lõppes korraldajatepoolse sõnavõtuga suurel laval, kus kohaletulnuid autasustati parimate kostüümide, kirjutatud seikluste ning kõige muu, mille eest saab veel autasustada. Kuna rahvast oli palju, saali tagumisse otsa oli heli halvasti kuulda ning osa jutust soome keelne, ei saanudki ma täpselt aru, mille kõige eest seal kedagi autasustati. Lõpus hakati laula Ropeconi ametlikku laulukest, kuid mina kui kehva hääle-kõrvaga isik, kes soome keelest mütsigi ei jaga, lasin selleks ajaks juba jalga. Kokkuvõttes ülikõva üritus.

Ropecon oli esimesel pilgul justkui mini-Essen – palju mängijaid ning erinevat sorti mänge, kuid päris kärmelt jõudis mulle kohale arusaam, et siinne üritus on pigem mängija- kui mängudekeskne. Igaüks võib võtta oma mängu ning otsida omale kaaslased, palju suurem rõhk on rollimängudel ning paljude kuulsamate mängujuhtide nimekirjad täituvad päris kiirelt. Mitu saali oli reserveeritud Artemisele, mille registratuurilaua taga oli justkui nõuka-aja lihapoe järjekord. Õnneks oli vähemalt Artemise lipulaeva ruumis kaamera ning selle otseülekanne jooksis registreerimislaual olevasse läpakasse, mida kõik huvilised vaadata said. Paljud küll tutvustasid oma uute mängude prototüüpe, kuid seda pigem tagasiside eesmärgil. Väljaspool müügiala ei püüdnud sulle keegi midagi maha parseldada (v.a. üks tüüp ulmeajakirjade sektsioonist, kes püüdis kõigile möödujatele 1 €-ga maha ärida miskit soome keelset lehte – millest see täpselt oli, jäi mulle mõistatuseks).


Huvitaval kombel ei olnud pühapäeva konverentsikeskusesse jõudes üldse seda nukrat tunnet, et varsti saab see kõik läbi, nagu see tihti on Estconil on. Kõik jätkus kuidagi samamoodi ning tundus, et see ei lõppegi. Võimalik, et sellel oli oma osa asjaolul, et mu laev lahkus alles kell 21 õhtul ning ma ei pidanud kuhugi kiirustama, pigem vastupidi. Võimalik ka, et mul oli selleks ajaks juba alateadlikult Soomest siiber ning hing ihaldas tagasi Eestimaa pinnale.

Inimesed olid toredad ning lahked. Probleemi korral võisid alati pöörduda infoletti (ja igal sektsioonil oli oma lett) ning nad leidsid su hädale kiirelt lahenduse. Ja kuigi väliskülalisi oli ehk sadakond (kogu külastajate arv ületas seekord taas 3900 künnise), mindi kiirelt üle inglise keelele kui taibati, et mõni soome keelt ei mõista (jah, tean, pean end kätte võtma ja ära õppima). Nähtud ettekanded oli väga huvitavad ning esinejad suurepärased, elavad ning tõmbasid kiirelt ka publiku enda entusiasmiga kaasa. Vaadata-katsuda oli palju ning kusagil pidevalt toimus midagi huvitavat – väljas sai kaeda või osaleda LARPil, võtta sõber kaasa ning proovida temaga sumomaadlust, vaadata seppade meisterdamist ning alati oli kohti mõnele laua- või kaardimängule. Toimus ka karaoke, improteater (millest ma taas halligi aru ei saanud), Wrestling (sõna ameerikalikus tähenduses), pidevad demod kusagil ning ka taaskehastajad näitasid rahvale rauaga löömist. Nagunii kõike ei näinud ning mida varem sa enda jaoks huvitavad asjad üles märkisid, seda lihtsam sul oli. Mina alustasin sellega alles laupäeva õhtul ning selleks ajaks olid pooled põnevad ettekanded juba möödas. Tähelepanek järgmiseks aastaks.


Kui millegi üle kurta, siis oleks see väga tihe kava. Ma saan aru, et väljamaalasena ei tohiks ma hädaldada, kuna soomekeelne programm oli veel hullem, kuid isegi ingliskeelsed ettekanded kattusid ajaliselt, mis on võrdlemisi halb näitaja. Võimalik, et neid lihtsalt ei koti, kuid oleks hea (vähemalt väliskülaliste jaoks, kellel on niigi vähe kuulata), kui need saaks vähemalt klappima.

Kui kellelgi on huvi mõningate kavas olevate ettekannete vastu, siis eelmistel aastatel on osad Ropeconi youtube kanalisse üles riputatud. Võib sellel silma peal hoida. Täheldasin, et osasid vähemalt lindistati. Luke Crane-i kaks viimast ettekannet tulevad ilmselt juba augusti lõpus ka Reaktori youtube kanalisse.

Kui vähegi võimalik, siis olen ka järgmine aasta minemas. Loodame, et ka siis on põnevad aukülalised põhjamaale tulemas. Samuti soovitan igal rolli-, lauamängu- või LARPihuvilisel vähemalt korra proovida. Helsingi on lähedal ning üritus on seda kahtlemata väärt.

Kõiki Ropeconil tehtud pilte saab näha Reaktori galeriis.