Seekordne ettekanne sai algtõuke Lauri Lukase arvustusest Baasis minu ja Metsavana ühisele tuumapungitsüklile. Tsiteerin: „Mul puudub vähimgi teave, kas „tuumapunk“ on Belialsi ja Metsavana leiutis, samuti pole mingit aimu, kas selles ülimõnusas žanris ka miskit muud loodud on, (kahtlustan vastuseid „ei“ ja „jaa“), kuid see polegi eriti tähtis.“

Seepeale hakkas asi mind ennastki huvitama ja teemaga edasi tegeledes hakkas see end tuumaseenena laiali ajama.
Mis on üldse punk? Inglise keele sõnaraamat annab vasteks “rämps“, „praht“, Ameerikas ka „halb“, „vilets”. On veel mitu tähendust, kuid enamasti negatiivses võtmes (näiteks „noor pätt“ ja „huligaan“). Üldiselt defineeritakse punki kui subkultuuri ning seda just vastandumise ja protesti kaudu. Pungile on iseloomulik protest kodanliku mõttelaadi vastu ja vastandumine võimule, poliitikale, mida algselt toitis suureneva viletsuse ja reaktsiooniliste hoiakute tekitatud pettumus- ja solvumistunne. Tihti on punkliikumine ideoloogiliselt seotud anarhismiga. Muusikas iseloomustab punki olematu pillimänguoskus ja lihtne helikeel. Niisiis – pea kõikidele erinevatele pungisuundadele on iseloomulik teatud agressiivne, võitlusvalmis hoiak, mässumeelsus, vastandumine ülejäänud ühiskonnale ja normaalsetele inimestele, tahumatu ja toores käitumine ning esteetika, varasema pungi puhul on üheks oluliseks omaduseks ka šokeerimispüüd ja „mäss mässu pärast“ ideoloogia ning käitumisstiil.
Kui see nüüd ulmesse üle kantida, siis ilmselt on tuntuimaks „pungiks“ ulmes küberpunk. Õnneks ei tähenda see oskamatust kirjutada ja lõpptulemusena rämpsu. Pungiga seob küberpunki stiil, kus kasutatakse ohtralt tänavalt pärit kõnekeelt, slängi, vulgarisme, samuti tegelased, kes on tavaliselt heidikud, tihtipeale kahtlaste või lausa kriminaalsete asjadega tegelevad tüübid, kes püüavad jääda sõltumatuks valitsevatest suurkorporatsioonidest ja kasutavad oma oskusi pigem egoistlikel eesmärkidel, sarnanedes mõneti algsetele punkaritele. Nende maailmanägemine on pigem nihilistlik, äärmiselt individualistlik ja moraalselt ambivalentne.
Ja loomulikult on küberpunki defineeritud ka kui küberneetika ja pungi sünteesi.
Väljend “küberpunk” ise pärineb Bruce Bethke lühijutust “Cyberpunk”, mis avaldati novembris 1983 ajakirjas Amazing Science Fiction Stories. Vaieldamatult tuntuim küberpungiautor William Gibson on ka eesti keeles mitme teosega esindatud. Üks küberpungi põhilisi ideolooge on Bruce Sterling, keda ei pea ka tutvustama.
Žanri peamised (klassikalised) märksõnad: tulevik, arvutid, häkkerlus, virtuaalreaalsus, tehisintellekt, siirikud ja implantaadid, tehisjäsemed, suurkorporatsioonid (zaibatsud), nanotehnoloogia. Uuemal ajal ka 3D printimine, kübersõjad jne.
On olemas ka postküberpunk, kus peategelased ei sõdi enam süsteemi vastu, vaid aitavad seda töös hoida, sest vastasel juhul kukuks tsivilisatsioon kokku. Inimolemuse digitaliseerimine. Üldiselt liigitatakse postküberpungi alla ka sellised alamžanrid nagu nanotehnoloogiaga tegelev nanopunk ja geneetika, geenimuundatud organismide, biorelvade ja muu biotehnoloogiaga, aga miks mitte ka kloonimisega tegelev biopunk. Biopungile lisaks on Paul Di Filippo kasutanud sõna ribofunk (ribo pärineb sõnast ribosoom, mida ta kasutab lühendvormina kõige bioloogilise kohta). Postküberpungi tekstinäide – Stross „Accelerando“. Isiklik seisukoht – on ulmet ja on punki. Õigustab oma nime.

Kõik järgnev läheb otsapidi nimetuse retrofutu alla.

Järgmine enimtuntud suur „punk“ on aurupunk (steampunk), mis sai nime ameerika ulmekirjaniku Kevin Wayne Jeter´i käest ja mis sündis omamoodi vastandusena ülipopulaarsele küberpungile. Omamoodi kentsaka faktina võib välja tuua, et küberpungi klassikud William Gibson ja Bruce Sterling on olnud ka aurupungi sünni juures oma koos kirjutatud romaaniga „The Difference Engine“.
Aurupungi maailm on sünge, ühiskondlik ebavõrdsus on klassiühiskonna näol sinna juba ajalooliselt sisse kirjutatud, kuid teisalt on uuem aurupunk pea alati ka lõbus ja mänguline, täis pööraseid seiklusi. Ajaliselt paigutub aurupunk enamasti viktoriaanlikule Inglismaale, harvem orjanduslikku Metsikusse Läände, aga eranditult on tegu 19. sajandi lõpuga. Märksõnad: aurumasinad, hullud teadlased, saladuslikud kurjamid (Rappija Jack), sõja eelõhtu ja koloniaal-orjanduslikud suhted, õhulaevad (dirižaablid, zeppelinid, õhupallid) – neile on ka eraldi alamžanr koos lendavate linnade ja muu lendamise, õhulahingute ja õhupiraatidega – sailpunk, Babbage'i arvutid, mehhaanilised nukud, üleskeeratavad asjad, hoorattad, vedrud ja muud leiutised (kellavärgipunkClockpunk või Clockworkpunk, tihti paigutub varasemasse, baroki või renessansi ajastusse; lemmiktegelane Lenardo da Vinci). Omaette alamžanri moodustab teslapunk – elekter, generaatorid, poolid jne. Isiklik seisukoht – on ulmet ja enamasti ka punki. Õigustab oma nime.

Timepunk


Nüüd jõuame nähtuseni, mille nimi on timepunk ja mis eesti keeles võiks kanda nime ajastupunk. Selle üldnimetusega nimetatakse ulmet, mis paigutab tegevuse mingil kindlal arengutasemel peatunud maailma (aurupunk – viktoriaanlik 19. sajandi lõpp). Tuleb välja, et aurupungi eel ja järel on veel terve rida punke.
Kivipunk (Stonepunk) – kiviaeg, kivi, puu, luu. Jean M. Auel´i “Koopakaru hõim” järgedega; Rosny “Võitlus tule pärast. Hiidlõvi”; „Mammutikütid”. Isiklik seisukoht – enamasti pole ei ulmet ega punki. Ei õigusta oma nime. Eelajalooline seiklus.
Pronkspunk
(bronzepunk) – pronksiaeg. Pronks. Isiklik seisukoht – enamasti pole ei ulmet ega punki. Ei õigusta oma nime. Ajalooline seiklus.
Rauapunk
(ironpunk) – rauaaeg. Isiklik seisukoht – enamasti pole ei ulmet ega punki. Ei õigusta oma nime. Ajalooline seiklus.
Sandaalipunk
(sandalpunk) – räägib antiikajast (Vana-Rooma, Vana-Kreeka, Trooja sõda, Alexander Suur jne). Enamasti on siin kõik see, mida “mõõga ja sandaalide” alla paigutatakse Selle loogika järgi oleks Tarlapi “Meie – kromanjoonlased” korraga nii kivi- kui sandaalipunk! Isiklik seisukoht – enamasti pole ei ulmet ega punki. Ei õigusta oma nime. Ajalooline seiklus.
Keskaja punk
(middlepunk) – keskaeg, ristisõjad, konkista, inkvisitsioon, reformatsioon, kuningas Arthur. Võib esineda ka nimede lossipunk (castlepunk), küünlapunk (candlepunk) (Vahemärkusena – kõige küünlapungim dialoog, mis mulle meenus: “Hei, õeke, mis sul seal vankris on?” - “Küünlad. Pühade õdede jaoks!”) ja katkupunk (plaguepunk) nime all. Kui on maagilisi elemente, siis ka vangikoopapunk (dungeonpunk). Katkupungi näitena on toodud Connie Willise „Doomsday Book“. Isiklik seisukoht – isegi kui ulmet on, pole enamasti punki. Ei õigusta oma nime. Ajalooline seiklus, fantasy, alternatiivajalugu, ajaränd.
Kellavärgipungist oli juba juttu. Tekstinäitena tuuakse Paul McAuley “Pasquale's Angel”. Ka aurupungil siinkohal rohkem ei peatu.
Diiselpunk (dieselpunk) – XX sajand, 1920ndatest–50ndtaeni. Või düstoopses versioonis post-apo. Diiselmootorid, hiiglaslikud õhu- ja merelaevad, kolvid-kepsud-silindrid, modernism, pilvelõhkujad, kodumasinad. Suhteliselt lähedane on ka decopunk – stiilist Art deco. Kui on natsisümboolika mängus, siis võidakse kutsuda ka Nazipunk või Blitzpunk. Isiklik seisukoht – tihti sisaldab midagi muud. Post-apo on nimetusena palju informatiivsem.
Transistorpunk
on varane küberpunk, aastad 1960–1970. Televisioon, satelliidid. Aga ka külm sõda, seksuaalne vabanemine, droogid. Sealt ka nimi psychedelipunk ja weedpunk.
Isiklik seisukoht – sf nimena ajab ju asja ära. Milleks see pungi nimega epateerimine?
Tuumapunk
(atompunk) – ajaliselt suhteliselt kattuv diiselpungiga, küsimus on rõhuasetustes. Mainin siinkohal vaid ajaliinil ära ja tulen selle juurde hiljem tagasi.
Edasi tulevadki küber- ja postküberpunk koos juba mainitud nano- ja biopungiga. Sealt edasi on ajaliinis vaid kosmosepunk (spacepunk), mis peaks sünteesima kosmose teemat, noir-sünguse ja tehnoloogiaga. Tavakosmoseooperist küünilisem. Isiklik seisukoht – enamasti ei õigusta üldse oma nime. On olemas kosmoseooper, kosmosepõnevik, sf. Mis kosmosepunk on Riddick või 2001: Kosmoseodüsseia; Galactica või Star Trek või Star Wars?

Muud pungid
Greenpunk, ecopunk – ökoloogiline tulevik, saastevabad energiaallikad, keskkonnateadlikkus.
Mannerpunk – kesksel kohal on maneerid. Nõuab läbimõeldud keskkonda ja sotsiaalset struktuuri, tegevus toimub ühiskonnas. Ja jälle – mis punk?!
Piratpunk – nimi ütleb kõik.
Splatterpunk – vägivald, veri, gore. Maniakid, mõrtsukad. Splatter on splatter, milleks veel see punk?
Surprisepunk – üllatus olla selle žanri ainus määraja. Bullshit!
Mythpunk – jumalate panthenon, müüdid, folkloor. Neil Gaiman, ilmselt siis ka Zelazny. Pole siin mingit punki. Fantasy, linna-fantasy. Linna-fantasy alla mahub ka elfpunk.
Nowpunk ja thenpunk – järjekordne Sterlingu väljamõeldud termin, millele lisati vastand. Nowpunk on kaasaegne väljamõeldis, toimunud kirjutaja kaasajal.
Estconil kohapeal mõeldi välja veel paar terminit: agraarpunk ja peegelpunk (viimane käis konkreetselt teose “Alice Imedemaal“ kohta).

Ja nüüd siis tuumapunk


Tipphetk ajavahemikus 1945–1965, kuid põhimõtteliselt kestis see kuni 80dateni. Külm sõda, võidurelvastumine, McCarthy nõiajaht Ameerikas, paranoia ja spioonimängud, Sputnik, Gagarin, Apollo, esimene inimene Kuul, Maa ümberkujundamine, räige ideoloogiline ajupesu, superkangelaste koomiksid, kiirgusrelvad, Tšernobõl. Skisofreeniline suurte lootuste ja suurte hirmude ajastu. Mõtetes lõputu Kosmose alistamine, kuid tagaõues tuumavarjendid.
Tuumapungi võib jagada laias laastus kaheks: utoopiline ja düstoopiline. Utoopilise poole peale mahub aatomi toel helge tuleviku ehitamine. Düstoopilisel poolel kõrguvad tuumatules tekkinud postapokalüptilised varemed või laiub tuumatalv.
On öeldud, et kõik, mis ulmes sel ajastul kirjutati, oli paratamatult tuumapunk. Aga kas ikka oli? Tuumaulme, seda küll. Aga punk…? Kas Verne kirjutas aurupunki? Ei. Ta kirjutas seiklusjutte ja geograafilist ulmet. Kas Kandõba, Ohhotnikov, Martõnov, Jefremov, Obrutšov ja teised kirjutasid tuumapunki? Vaevalt. Nad kirjutasid nõukogude ulmet. Mõni seikluslikumat, mõni oma arust sotsiaalsemat; mõni riigikaitseulmet, mõni inseneriulmet (mis armsad terminid!). Praegu tagasi vaadates tundub see kentsakalt punk nagu ka osa tollasest tõsiteadusest. Venelaste puhul puudus punk – see mässulisus, vastuhakk süsteemile, nihilism ja individualism. Nõukogude süsteem välistas selle ju täielikult. Ja äraspidi pungilikkust – seda riigi nihilistlikku ülesõitmist kodanikust, ei juletud veel sisse kirjutada.
Ja ka ameeriklased ei kirjutanud tuumapunki. Orwelli „1984“ on pigem antiutoopia, düstoopia, hoiatusromaan. Liiga vähe on seal seda progressiusku, tuumajõu ja teaduse ülistamist, mis tuumapungist õige tuumapungi teeb.

Vahvat lisamaterjali leiab saidilt: http://atompunkinspired.tumblr.com/
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0712)