weinbergi-illukasÄra hüppa vette tundmatus kohas. (Vanasõna)

ARVAMUSED


„Hei! Mis mind kõige enam hämmastab, on see, et me tegelikult ikkagi ei olnud valmis… Saate aru, mis ma mõtlen!? Aastaid… heh – misasja! – aastakümneid on meile näidatud filme ja kirjutatud sellest tonnide kaupa raamatuid, kuidas tulnukad tulevad või kuidas me ise läheme või mida tahes… Kohtumine sõbralike tulnukatega või mingite kosmiliste õudelukate invasioon.
On õnneliku lõpuga
patriotismi sisendavaid lugusid ja ka päris mornsüngeid visioone sellest, mis võiks juhtuda.Ja ikkagi ei olnud me valmis! Mõtle ise, mees! Kui nad tõesti ühel suvalisel päeval saabusid, siis me lihtsalt ei olnud valmis! Ah et miks ma nii arvan? Vaadake, mis ümberringi toimub!? Rahutused, sõjaseisukorrad, viimsepäeva religioosne hullus…“ (Daniel Macenzie; New Jersey; 34-aastane autoremonditöökoja omanik)

„Tõsiselt, ma ütlen teile, see on märk sellest, et maailma lõpp on ligidal! Kindel see – lõpuaja märk…“ (Rachel Allen; Kentucky; 56-aastane raamatupidaja)

„Valitsuse vandenõu! Vot mis see on. Kindla peale on see valitsuse vandenõu. *** ma ütlen teile – ma näen sealt tagant *** CIA ja *** NASA kõrvu paistmas.“ (Billy Connely; Boston; 29-aastane elektroonikatehase liinioperaator)

„Tulnukad? Siin, New Yorgis!? Poja, mida sa suitsetanud oled…?“ (vana mees Brookliny silla juures, New York)

„Kõigepealt neegrid, siis homod, nüüd siis varsti hakatakse rääkima tulnukate õigustest! Näita mulle mõnda halli lõusta, siis ma tean, mille pihta oma tukki tühjendada! Hei, Mary! Too mulle veel üks õlle…“ (keskealine valge mees Mississippis)

„Võtke mind kaasa! Jep, mina oleks kohe käpp minema. Valitsus peaks neile survet avaldama, et nad inimkonna esindajad ka oma missioonile kaasaksid. Diplomaatiline esindus või nii. Kui NASA hakkaks värbama vabatahtlikke, kes lendaksid koos nendega Alpha Centaurile, siis minu küsimus oleks üksnes: kus ma saan end kirja panna!“ (Rorger Emmanuel; Los Angeles; 27-aastane äsja erru läinud merejalaväelane, seersant).


1. ÄRKAMINE


Kuidas kirjeldada seda õõva, mis kaasneb kosmoselaevas külmunest ärkamisega? Mul puuduvad selleks sobivad sõnad. Paanika? Hirm. Meeletu hirm, mis tundub täitvat kogu mu olemust, mis röövib mõistuse. Arulage õudus, suurem kui maailm. Karjuda tahaks, sest tunne on selline, nagu ma oleks määratud igavesele hukule.

Tõmbusin lamamisasemel kokku, veeretasin end põrandale ja jäin sinna kägardunult lamama, hing kinni, silme eest must. Et mul oli ruumi seda teha, olin järelikult „riiulist“ väljas. Riiuliks nimetasime tähelaeva „magamistuba“ täitvat… noh, riiulit. See oligi riiul. Meetrite kaupa riiuleid, kuhu olid üksteise kõrvale mahutatud külmaune kapslid. Enamik meie missiooni liikmetest lebasid seal nagu sardiinid karbis. „Magamistuba“ oli see osa Santa Mariast, mis mahutas riiuleid: ametlik nimetus oli elutoetussüsteemidega krüosektsioon.

Põrandale maandumine oli valus. See aitas mõistusel natuke koju tagasi tulla. Valu on sõber, eks ole!? Taastuva ümbrusetunnetuse, iseendast ja oma asukohast arusaamisega (stiilis: ah-soo, õige jah, ma olen kuskil kosmilises tühjuses, tulnukatelt saadud tehnoloogia abil ehitatud laevas, suundumas teise tähesüsteemi…) tulid ka muud impulsid. Tundsin, et pean püsti saama, mis iganes hinnaga. Ajasin end jalule, hingemattev õudus taandus natuke, andes ruumi vahetust ümbrusest peale suruvatele muljetele.

Ärkamisruumis mu ümber valitses korralagedus. Inimesed jooksid siia-sinna. Kusagilt eemalt – jeerum, see oli mööda ringjoone kaart õige mitu kraadi minu suhtes nurga all (riiuliesine ärkamisruum oli niivõrd pikk, et laeva peamiste elusektsioonide sõõrikukujuline arhitektuur oli selgelt nähtav, tajutav) – kandus mu kõrvu hüsteeriline nutt. Vasakul, samasuguse aluse ees nagu see, millelt olin end maha veeretanud, oli naisterahvas käpuli põrandal ja öökis oma sisikonda välja. Tema kehalt tilkus unekapsli geeli ja ta suust väljusid otsekui aegluubis punakasroosad klombid. (Ta tõepoolest oksendab oma sisikonda põrandale! rabas mind selge mõte. Saast… Oi saast! Keerasin pilgu enda ette tagasi.) Mu ees ärkamisruumi seina ääres sehkendasid kaks naist elustamisaparaatidega paari inimese ümber, kelle organism samuti streikis. Üht limast keha (mees) nühiti rätikutega kuivaks, teine vappus juba südamestimulaatori elektroodide vahel („Teine katse… Laetud! Eemale…“ Kummaline undamine ja tuhmid matsatused, kui elutud liikmed põrandat tabasid).

Tundsin sisikonnas jõnksatust. Oh, saast! Haarasin väikeselt laualt ärkamisaseme kõrval veepudeli ja jõin. Vesi oli leige ja tundus kuidagi lääge maitsega. Aga mu suu kuivas, spetsiifiline maitse vajas välja loputamist ja oi-oi-oi kui mõnus oli tunda vedelikku mööda suud ja kurku alla voolamas. (Loodetavasti sisikonda, mis erinevalt sellest naisest seal on veel ühes tükis…) Mul oli ilmselt tõsine vedelikupuudus.

Pöörasin uuesti tähelepanu vasakule, kus oli oksendav naine. Ta ei öökinud enam, vaid lebas nüüd liikumatult selle olluse sees, mida oli hetk tagasi väljutanud. Instinktiivselt püüdsin end püsti ajada, et minna appi (Kuigi ta on juba ilmselt surnud ja teha pole midagi! torkas mõte mind justkui kuskilt tagantpoolt.), aga niipea kui jalad alla sain ja oma asemest lahti lasin, haaras mind peapööritus ning kõrvu täitis kohin. Et mitte põrandale kokku kukkuda, toetasin end tagasi istuma.

See ajas lausa vihaseks: vaevalt mõni minut (tegelikult polnud mul ajataju ollagi) ärkvel ja ma tundsin end juba kohutavalt nõrgana! Jäin põrnitsema aseme peatsis olevaid seadmeid. Juhtmed ja tilgutid olid lahti ühendatud. Sirutasin käe ja tõmbasin enda juurde ekraani. Sellel ilutses minu pilt. Emotsioonitu dokumendikaader allkirjaga „Timothy Reese, keskkonnatehnoloog; prioriteet nr.5“ Viis tähendas, et ma olin kõigest veidi parema positsiooniga laevakoristajast; puhastusteeninduse juhtivinsener oli selle ametikoha täpne nimetus. Pildi kõrval oli inimese skeem, värvitud ühtlastes toonides kollase-rohelise kirjuks. Kollane oli peaosa. Peenes kirjas oli sealt näha hinnang: mõõdukas paanikahoog, desorientatsioon, vedelikupuudus. Kokkuvõtlik hinnang Timothy Reese’i tervislikule seisundile oli väga hea.

Mis mõttes!?
Kui see oli väga hea, siis mida nad pidasid rahuldavaks või kehvaks? Ei kujuta küll ette, kuidas keegi olnuks võimeline end pärast taolist „talveund“ suurepäraselt tundma. Ja „palju õnne“ neile, keda peaks tabama midagi tõsisemat kui „mõõdukas paanikahoog“…

Vaatlesin oma käsi ja jalgu. Need olid kahvatud. Tundusid kuidagi peenemad, kulunud. Proovisin meenutada. Kui kõik oli vahepeal läinud kavakohaselt, pidanuks me käesolevaks hetkeks olema läbinud pisut üle 4,3 valgusaasta. See kaos siin oli etteplaneeritud missiooniliikmete äratamine külmunest.

Kui see on plaan, siis mida nad veel kaoseks nimetavad!?


Veider pöörlemistunne sisikonnas andis märku laeva tehisgravitatsioonist, mis polnud muud kui suurte sõõrikute keerlemise poolt tekitatud tsentrifugaaljõud. Mul olid randmete ümber elastsed käevõrud, millel ühes kohas oli surve avaldamiseks plastikust punkt. Nahk selle punkti all oli valus. Seal ilutsesid sinikad.

Minu voodoo-rõngad...
Nii ma neid nimetasin.

Need vidinad olid mõeldud mu lolli tasakaalumeelt petma, et see arvaks kõik korras olema ega saadaks ajusse signaale, mille tagajärg olnuks merehaigus kõige selle juurde kuuluvaga. Külmutamine ja äratamine olid treeningu ajal olnud kukepea võrreldes alaliselt keerleva laeva poolt tekitatud tehisgravitatsiooniga. Sellega harjus, vähemalt lõpuks. Inimene harjub kõigega, eksole. Ja isegi suhteliselt kiiresti. Kuid senikaua oli lihtsalt süda paha.

Jõin veel vett. See maandus leigena sisikonna põhja, tegi seal keeru ja leidis tee tagasi välja. Öökisin käpuli põrandal, nii et hing kinni. (Jeesus! Palun… ainult mitte mu sisikond! kisendasin mõttes, kui mu keha läbistasid võimatult valusad krambid.) Kellegi käed haarasid minust hooletult ja sikutasid tagasi põlvili. Lõikavalt terav lõhn kargas ninna ja tundus lausa noana sõõrmeisse tungivat, lüües pildi selgemaks. Millegipärast oli eriliselt valus, kui mind hoiti kinni ja liigutati.

„Külm vesi kuluks ära,“ pressisin kähinal.

Üks meedikutest surus mulle plastpudeli külma mineraalveega („Joo, sul on vedelikupuudus!“ Ja-jah, kui mitte muud, siis vähemalt on, mida oksendada sisikonna tükkide asemel…) ja suundus edasi olulisemate asjatoimetuste juurde. Ma jõin. Istusin oma ärkamiskapsli serval ja jõin. Kuidagi õnnestus mul isegi pilk jalge ees ilutsevast venivast loigust lahti kangutada.

Pühade vägi, ma olen puha paljas!
jõudis kohale teadmine, et mu seisund ei ole põrmugi parem teistest, kes mu ümber ärkamisvaevasid läbi tegemas olid. Kas see pidigi nii olema? Mis ometi toimus? Keegi polnud meid teavitanud, et külmast ärkamisega võiksid kaasneda sellised jamad. Neetud – keegi polnud varem sedasi külmunes olnudki. Oli üks asi kopitada katsekambris kuskil orbiidil tiirlevas konservikarbis ja hoopis teine teema liikuda peaaegu valguse kiirusel läbi tähtedevahelise süvakosmose, ümbritsetuna laeva generaatorite poolt tekitatud väljadest, taludes kiirendust. Treeningul oli külmast ärkamisele järgnenud lihtsalt pohmakataoline enesetunne. Miskit pidi olema ikka väga valesti läinud.

Leidsin lamamisaseme jalutsist rätiku ja riided. Värisevate kätega harutasin rätiku lahti ja hakkasin maha nühkima venivat ollust, mis kattis suuremat osa mu kehast. Õudusega avastasin, et see koorub maha koos naha pindmiste kihtidega, paljastades sealt alt õrnroosa ihu, mis oli puudutades rämedalt valus.

Paanikasööst läbistas mu teadvuse ja ma röökisin oma hirmu välja, kuni pilt silme ees kustus.

* * *



Nad ei olnud selleks ette valmistatud. Neil polnud piisavalt inimesi, polnud piisavalt vahendeid, polnud piisavalt oskusi.

Neetud! See polnud küll osa kokkuleppest…
kirus Alice Maxwell endamisi. Surnud alasti mehekeha tema ja ta paarilise ees põrandal oli kuidagimoodi külmageelist puhastatud, ta oli tühjendanud süstlatäie elustussegu tema südamelihasesse, nad olid ettevaatlikult proovinud südamemassaaži ja suust-suhu hingamist (plastikust toruke vedeles sealsamas põrandal). Viimase abinõuna läksid käiku elektrišoki vahendid. Stimulaator ei andnud mingit tulemust. Kui elektrilöök oli sulatanud (Alice polnud kindel, et see oli õige sõna, kuid nii talle tundus) surnud nahakoed metallplaadi külge ja ta oli selle mehe rinnalt latakatena lahti rebinud, asetas Angelina Rojas oma käe tema omale ja ütles rahulikult: „Kullake, nüüd on küllalt!“

Alice punnis vastu. „Jäta, Max!“ ütles Angelina. Ta hääl oli vankumatu. „Me ei saa tema heaks enam midagi teha, kuid vaata, siin on jama silmini. Meid on vaja…“

Ta ajas end jalule. Kuidagi lõi sel hetkel laeva tehisgravitatsioon tema tasakaalumeele segi ja ta pidi seinalt tuge otsima.

„Kõik korras?“

Loomulikult mitte! Neetud, neetud, neetud!
Ta tundis, kuidas klomp tõusis kurku. „Jah,“ vastas ta. „Minuga on normis. Lihtsalt see hais…“

Ärkamisruumi täitis külmageeli, okse, väljaheidete, higi ja kes teab mille veel segunenud lehk. Tema vastas istus oma alusel mees (See on Reese! Heldene aeg…), kes proovis rätikuga endalt maha pühkida külmageeli, kuid tegi seda hooletult ja tõmbas maha oma surnud naha. Üleüldisesse häälte kakofooniasse lisandus tema võigas röökimine.

Angelinal oli juba süstal käes. „Tule!“ kamandas ta.

Alice liikus edasi automaatselt, suutmata pöörata oma silmi kisendava mehe ripnevate naharibade vahelt paistvale roosalt ihult. Oli see liha? Verd ei paistnud… Vennike rabeles, kui nad ta kahekesi alusele surusid, kuid oli liialt nõrk, et tõsisemat vastupanu osutuda. Alice hoidis teda paigal ja Angelina suskas talle annuse rahustit, mispeale mees jäi vait ja lõtvus.

„Järgmine!“

Nad liikusid vasemale. Seal oli põrandal oma okseloigu keskel maas naisterahvas. Alice keeras ta ettevaatlikult ringi. Silmad, mis talle vastu vaatasid, olid elutud. Pulssi polnud tunda. Ta asetas surnukeha põrandale, vajutas ta silmad kinni ja tõmbas lamamisaseme jalutsist rätiku, et sellega alasti keha kinni katta. Järgmine.

Nad liikusid ühe ärkaja juurest teise juurde. Abistades veepudelite, rahustite, elustuspüüete ja surnute katmisega. Kui kaua see kestis? Tundus, et terve igaviku. Korraga jäi ärkamisruum vaikseks. Ta tõusis püsti ja vaatas ringi. Tema ja veel seitse tehnikut-meedikut seisid ruumis justkui lahinguväljal.

„Kas keegi ütleks mulle, mis siin juhtus!?“ See oli Mario Conzales, laevaarsti abi.

Ärkamisruumi uks avanes ja sisse astus komandör Frank H. Donaghue. Murepilved lasusid ta näol kui ta vaatas ruumis valitsevat olukorda. Donaghue oli vana kooli mees, kasvanud välja NASA teise generatsiooni korduvkasutusega kosmoselaevade pilootide põlvkonnast. Tema ja ta kaaslased olid osalenud inimeste Kuule tagasiviimise, Marsile lendamise ja Jupiteri kuude uurimise projektides. Ta oli valitud UNRS1 Santa Maria komandöriks kümne kandidaadi hulgast. Parimatest parim.

„Situatsiooni kokkuvõte!?“ ütles ta napilt Conzales’i poole pöördudes.

Laevaarsti abi pühkis otsaesiselt higi ja vaatas hetke ringi. Tal oli vaja mõtteid koguda. Põrandalt leidis ta oma tahvli ja sealt äratatavate nimekirja. Pilguga loendas ta inimesed üle. Täitsa… ta hammustas omale huulde.

Komandör Donaghue ootas kannatlikult sõjaväelase vabaseisakus ukse ees.

„Esimeses grupis pidime äratama viiekümnest külmas viibivast missiooniliikmest pooled,“ ütles Conzales. „Kahekümne viiest inimesest on meil siin kuusteist surnut, kaks koomas, seitsmele andsime rahustit ja neil on ilmnenud tõsiseid tüsistusi, alustades desorientatsioonist, lõpetades… ee… naha koorumisega, ainevahetushäiretega ja võimalike ajukahjustustega. Kõik ellujäänud vajavad põhjalikku meditsiinilist läbivaatust ja järelravi. Aga…“ ta jäi vait ja vaatas ebalevalt komandörile otsa.

„Mis?“ küsis Donaghue.

„Seda, et söör, meie laevaarst, dr. Aldricht, on üks meie kahest koomapatsiendist…“ Conzales osutas käega lamamisalusele endast paremal, millel oli keskealise naisterahva pealtnäha elutu keha, mida ühendasid elutagamisseadmetega erinevad juhtmed ja voolikud.

Komandör seedis hetkeks kuuldut.

Jah, mis perssekukkunud riskianalüüs see oli, mille kohaselt arst, keda me nüüd vajame, pandi külma?
mõtles Alice kibestunult. Ta surus hambad kokku ja tõmbas sügavalt nina kaudu haisvat õhku kopsudesse, et pisaraid tagasi hoida.

„Olgu pealegi, rahvas!“ ütles Donaghue natuke häält tõstes. „Hoolitsege nende eest, kes on elus, koristage siit see laga kokku! Kui olete lõpetanud, siis Conzales ja Rojas – tulge operatsioonikeskusesse, et panna paika järgmised sammud.“

Conzales vaatas kaks hetke komandörile vaikides otsa. Ta sundis end meenutama, et oma olemuselt oli see siin lõppkokkuvõttes ikkagi sõjaväeline missioon (Lõuad pidada ja edasi teenida!), koos kõigi selle juurde kuuluvate käsuahelatega. „Saab tehtud… söör!“ vastas ta.

Neli ja pool tundi hiljem lahkus Maxwell ruumist pigem end lohistades kui kõndides. Ta läks oma kajutisse; see kaks korda kaks-ja-pool meetrit kast, mis sisaldas kitsast voodit, väikest riiulit, lauda ja kappi, oli tema privaatne kohake. Nelja ühetaolise ruumi omavahelises kokkupuutenurgas oli duširuum, kuhu ta end nüüd lukustas. Ta kooris oma räpased tööriided seljast, jättes need sinnasamma põrandale ja lasi kuumal veel mööda keha alla valguda. Aeglaselt vajus ta kitsa ruumi põrandale, võttis põlvede ümbert kätega kinni ja nuttis. Ta nuttis, kuni vesi sai otsa dušisüsteemist, nuttis, kuni ta pisarad otsa said ja terve mõistus, ilma milleta teda poleks kosmoselaeva lähedalegi lastud (või mine sa tea – mille olemasolu korral oleks ta ehk ise taibanud selle lähedale mitte sattuda), sundis teda end kokku võtma ja tagasi kajutisse minema.

* * *




[Timothy Reese’i missioonilogi; sissekanne 2028-07-31; kell 18:57; T-miinus 761 päeva, 14 tundi, 3 minutit…]

Ilmselt kõige lähedasem asi blogimisele, mida ma teinud olen, on oma töökalendri rutiinne täitmine. Seega saaksin ma tagasi vaadata ilmselt ca 20 aastat ja enam-vähem öelda, millega ma tegelesin. Kui veel fotod ja koduvideod ka juurde liita, siis saan üsna hea ülevaate oma elust sel perioodil…

Meile öeldi, et isiklike märkmete võimalikult regulaarne (loe: igapäevane!) tegemine on äärmiselt oluline taolise missiooni puhul. See aitab luua „põhjalikku mudelit“ taolise ettevõtmise jaoks. Mis iganes stsenaariumeid ka läbi ei jooksutata, mis iganes simulatsioone, reaalseid katseid ei korraldata, suuresti on meie ekspeditsioon Santa Mariaga ikka tundmatus kohas vette hüppamine ja me peame õppima ujuma allavoolu minnes.

Viibin hetkel NASA väljaõppebaasis [asukoha viited peidetud – avamiseks vajalik 7. taseme turvapääse] oma toas. Meile eraldatud eluruumid on väidetavalt täpne koopia sellest, mis ootab meid ees kosmoselaeval. Ei teagi, kas see on hea või halb. Mingis mõttes võimaldab see mul harjuda sellega, mis ootab ees, teisalt tundub natuke hirmutav mõte, et mine sa tea, võibolla tüdinen ma sellest niivõrd, et lihtsalt juba see fakt, et puudub igasugune keskkonnavaheldus, ajab hulluks. Hea küll – tõsi on see, et suurema osa asjast peame veetma külmaunes. Mis ühest küljest saab olema kergendus, sest säästab meid nürivast ajakulust ja sellega kaasnevatest kõikvõimalikest erinevatest probleemidest (loe – üksteisel kõri läbi närimisest), kuid teisest küljest tekitab mõte olla uue tehnoloogia juurutamisel inimkatsejäneseks kusagil kuklas ja alakõhus imelikult õõnsa tunde…

[sissekande osa peidetud – avamiseks vajalik 7. taseme turvapääse]

…Ei taha küll oma esimeses postituses jätta kõlama negatiivseid noote, sest kuulge ometi – ma saan osaleda inimkonna esimesel tähtedevahelisel ekspeditsioonil, aga… Alati on mingi aga. Minu aga on see, et hirm närib hinge. Noh, kui ma ei kardaks, siis ma ilmselt oleks loll. Ja ma ju ometi pole loll :)


2. MAAILM LÕPPES MAIKUUS


Gewtakid – nii nad endid nimetasid, tõlkes oleks selle vaste loomulikult inimesed, rahvas – sattusid Maale juhuslikult. Umbes nagu Columbus mõtles minna Indiasse, kuid „komistas“ hoopis Ameerikale. Mastaabid on tõepoolest veidi erinevad: Gewtak asub Maast 153,7 valgusaasta kaugusel; ja nemad olid teekonnal Alpha Centaurile. Valikute tegemise asi. Sama hästi oleksid nad võinud otsustada Maa kasuks, kuid valisid hoopis naabertähe. Riivamisi päikesesüsteemi äärealast möödudes „komistasid“ nad 1977. a. teele saadetud Voyagerile. Ma kujutan ette, et kusagil asustamata ürgmetsade sügavuses, kilomeetrite kaugusel igasugusest inimasustusest, võib matkaja üllatus olla samasugune, kui sattutakse maas vedelevale konservikarbile. Nende laeva aju peatas lennu, äratas üles meeskonna, kosmosesond korjati pardale ja - ennäe imet! - leidsimegi end silm-silma vastas tulnukatega.

Ilmselt ootas kogu maailm hinge kinni pidades, et kosmoselaevast väljuvad mingid „Roswelli“ või „X-Filesi“ vaimus väikesed rohekashallid, ülemõõduliste peade, tohutute tumedate silmade ja vibalike kolmesõrmeliste kätega mehikesed. Või hoopis mitmejalgsed, putukate, limukate või millegi veel hullema sarnased peletised. Noh, paranoia, mis lahvatas, kui saabujad osutusid häbematult inimlikeks, ületas kõik ootuspärased piirid. Kindlasti on nad kujumuutjad! Inimsarnasus varjab mingeid sootuks hirmsamaid olevusi. Niikuinii on nende eesmärk võita meie usaldus ja sellele järgneb halastamatu invasioon.

Ei tundu ju kuigivõrd tõenäoline, et tulnukad kosmosest on lihtsalt suurt kasvu inimesed. Gewtaki gravitatsioon on 1,23 Maa gravitatsioonist, mis selgitab gewtakide massiivsemat luu- ja lihassüsteemi, nende keskmist kasvu 198 cm ja seda, et pikimad neist küündivad isegi kuni kolme meetrini. Neil on rassitunnustena valdav pronksjas nahatoon, ulatuslik tedretähnilisus (mitte üksnes ninaümbruses ja põsesarnadel nagu tihti inimestel, vaid üle keha ja sageli lausa suurte laikudena, meenutades isegi natuke kamuflaaži) ja tumepruun kuni süsimust juuksevärv, kusjuures esineb ka loomulikku juuste mitmevärvilisust. Sellistena mõjuvadki nad tahes-tahtmata sõdalasrahvana.

Paranoialainele ja vandenõuteooriatele ei suudetud muud moodi piiri panna, kuni gewtakid pakkusid välja mõne avaliku, neutraalse, rahvusvaheliselt usaldatava riigi teadusinstituudi poolt teostatud uuringu. Valik langes Stockholmi Kuninglikule Meditsiiniinstituudile; seal mängisid kaasa rootslaste Nobeli traditsioon ja muud sellised kaalutlused.

Tulemused: inimeste ja gewtakide füsioloogilised ja geneetilised erinevused on kõigest mõne võrra suuremad kui maal erinevate põhirasside europiidse, negriidse ja mongoliidse erinevused. Sisuliselt võiks öelda, et kui kunagi oli rassipiiriks kontinent või maailmajagu, siis antud juhul lahutas inimkonda neljandast, gewtaki põhirassist 153,7 valgusaastat. Tegelikult olid inimesed liigina homo sapiens gewtakidele geneetiliselt lähemal kui näiteks neandertallastele, keda ometi oleme harjunud endi eellasteks pidama.

Kuidas on see võimalik? Sellele küsimusele ei ole olnud seni võimalik teaduslikult vastata. Me saame teha vaid loogilisi oletusi. On tegelikult saatuse iroonia, et kosmosetsivilisatsiooniga kontakti sattumine ei andnud ammendavaid vastuseid mõningate inimkonna põhiküsimuste kohta.

Oma uurimisrännakutel olid gewtakid leidnud veel kaks Maa-laadset enklaavi, kus elasid erinevad inimese alamliigid: ühel planeedil tegutsesid varase raua-aja tasemel nomaadid, kes planeedi külmale kliimale sobilikult olid üle keha kaetud tiheda karvkattega ning kelle keskmine pikkus küündis 130 sentimeetrini. Neid hakati meedias kiirelt kutsuma väikesteks lumeinimesteks. Teise planeedi asukad olid parema analoogia puudumisel vaste meie polüneeslastele: nad elasid sisuliselt veemaailmas, sest kogu nende planeedi elamiskõlblik maa oli kas põhja- ja lõunamandri rannikul või nende vahele jäävatel arhipelaagidel. Peamised energiaallikad olid tuul, vesi ja päike; olemas olid esimesed elektriseadmed, sidet peeti raadio teel.

Kogu muu elusloodus, mida gewtakid olid leidnud ja mis oli kõrgem mikroobide tasemest, ei erinenud oma olemuselt Maa elusloodusest. Jah, vormid, toitumisahelad ja muu varieerus, kuid elu keemia – süsinik, vesinik, hapnik, lämmastik, fosfor olid ikkagi põhilised. Palju spekuleeritud ränipõhist elu ei esinenud kusagil, kuhu nad seni oma jala olid tõstnud. Sellest sai üks peamisi teaduslikke küsimusi, mille kallal järgnevatel aastatel pead murti.

Meil on sel teemal välja kujunenud mõned peamised müüdid, mis on tänaseks päevaks elujõuliseks jäänud. Nimetan neid müütideks, sest viisil, kuidas tavaline rahvatarkus neid esitab, ei pretendeeri neid teooriad enamaks kui loomis- või saamislugudeks. Ja loomulikult heidavad ühe loo uskujad teistele ette mida tahes, alates religioossest ignorantsusest kuni teaduse müstifitseerimise ja faktide eitamiseni. Rääkimata muidugi sellest, et kogu asi on üldse valitsuse vandenõu…

See osa religioossest kogukonnast, kes oma mõtlemisvõimet päriselt kaotanud ei olnud, tõttas elu universaalsuse fenomeni nimetama selgeks märgiks Jumala olemasolust. Mis veel võis olla ilmsem, kui et Jumal on igal pool elu loonud üht mudelit järgides? Loomulik ju, et „loonud inimese oma näo järgi“, ei saa me eeldada, et Jumala loodud intelligentsed olendid mujal universumis võiksid välja näha nagu hiidkalmaari ja prussaka ristandid.

Katoliku kirik, mis paljude jaoks üllatuslikult oli teiste universumist pärit rassidega kohtumise võimalikkuse (ja selle järelmõjude) üle arutlenud juba alates 20. sajandi viimastest aastakümnetest, tõttas pärast Rio de Janeiro kirikukogu teatama, et loomulikult on kiriku perspektiiv laiem kui üksnes üks maailm. Paavst isiklikult kutsus gewtake üles alustama religioosseid, filosoofilisi ja eetika-alaseid dialooge.

Oli ka väike vähemus, kes leidis, et nüüd lõpuks on saatana võim ilmseks saanud ja gewtakid pole muud kui lihast ja luust deemonid, kes püüavad eksitada pühasid väljavalituid. Sellise mõtteviisi pinnalt kasvas välja ka paar äärmusrühmitust, kes püüdsid algatada vastupanuliikumist gewtakidele. Terrorismivastase sõja käigus omandatud kogemused aitasid küll õnneks vältida tõsiseid intsidente.

Suur osa populaarteaduslikust mõttetööst tegeles versioonidega, mille kohaselt elu siinses Galaktika nurgas pidi olema mingi kunagise ülitsivilisatsiooni biotehnoloogiline eksperiment, mis mõnes maailmas vilja kandis. Lennukatest fantaasiatest kantud mõtlejad kujutlesid inimkonda, gewtake ja viimaste poolt avastatud intelligentseid rasse iidsetel aegadel eksisteerinud tähtedevahelise tsivilisatsiooni mandunud riismetena, mis on kaotanud oma tehnoloogilise taseme ja paraku ilmselt ka ajalooteadmised. „Pimeda ajastu“ on nüüd viimaks suutnud murda gewtakid, kelle käsutuses on taaskord tehnoloogia tähtedevaheliste ühendusteede rajamiseks. Muidugi ei olnud kuskilt võtta (teaduslikke) tõendeid, mis kasvõi kaudselt kinnitanuks ülitsivilisatsiooni olemasolu.

Ega gewtakidel endil targemaid selgitusi anda olnud. Nende jaoks oli see Suur Küsimus. Inimkonna avastamise ajaks olid neil valgusest kiiremini liikuvad tähelaevad, nad suutsid ehitada portaale (kunstlikud ussiurked), mille läbilaskevõime oli meie mõistes veoautosuurune. Lisaks põhisüsteemile Gewtakil olid nad rajanud kolooniate võrgustiku, mis ulatus ligikaudu viiekümne valgusaasta kaugusele koduplaneedist, hõlmates kokku kümmet maailma. Nende tähelaevad olid laiendamas läbiuuritud kosmilist ruumi vahemikku 150 – 200 valgusaastat. Eeskätt pakkus neile huvi Gewtaki ja Linnutee keskme vahele jääv ruum. Perifeeriat, kus tähti oli järjest hõredamalt, loeti vähem prioriteetseks, sest selle uurimine oli ressursimahukam. Kuid nad ei olnud leidnud oma Suurele Küsimusele selgitust. Mitte kusagil ei olnud jälgi muistsetest tsivilisatsioonidest, olgu siis inimeste või mistahes teiste olevuste omast.

Gewtakide
kolooniad sidus emamaaga terviklikuks ruumiks nimetatud portaalide võrgustik. Nad liigutasid ühest punktist teise inimesi ja nende esmaseks ellujäämiseks ning edasiseks sidepidamiseks vajalikku varustust. Kõik muu tuli ehitada kohapeal. Seega näiteks ei olnud mõeldav, et lisaks Maale saabunud tähelaevale olnuks vaja karta terve vaenuliku laevastiku ilmumist või kasvõi immigrantide lainet. Lähim gewtaki koloonia oli rohkem kui 50 valgusaasta kaugusel, mis tähendas seda, et otselennul kulunuks siiajõudmiseks igal juhul mitukümmend aastat. Portaalindus oli alles lapsekingades ja niivõrd kallis tehnoloogia, et nad poleks vaevunud seda ressurssi niimoodi raiskama. Mis huvi pidanuks neil olema meid rünnata või massidena siia trügida, kui mujal oli ruumi küllaga?

Kui rahumeelsed diplomaatilised suhted inimkonnaga olid sisse seatud, siis jätkas nende tähelaev (ühelt poolt hea tahte märgina, teisalt tulenevalt nende algsest missioonist) oma teekonda Alpha Centaurile. Nad jätsid Maale esinduse: kokku kakskümmend viis gewtakit. Teadlased ja diplomaadid ning neid teenindav personal (julgeolek). Koostöös ÜRO-ga hakati ehitama Maa esimest portaali. Nad võtsid riski jagada meiega oma tehnoloogiat.

Ebameeldiv üllatus tabas aga inimkonda ja gewtake sootuks teise nurga alt kui meie mõnevõrra heidutav komme endid hambuni relvastada või nende võimalik soov allutada tehnoloogiliselt madalama arengutasemega maailma. Enne kui nemad ja meie jõudsime piisavalt kaugele endi immuniseerimisega, suutis meie kohalik kuri gripp koostöös nende organismis leiduvate viirustega muteeruda millekski sootuks uueks. Kahest võistlevast teooriast võõrast maailmast pärit haigustekitajate suhtes, osutus tõeks halvem variant. Nimelt arvas päris suur hulk teadlasi, et teistel planeetidel elutsevad bakterid, viirused ja nende vasted ei ole suutelised inimesi ja teisi Maa elusorganisme mõjutama, sest nad ei oska meid nö lugeda – me oleme liialt erinevad. Õigus oli aga neil, kes meenutasid Kolumbuse aegu ning seda, kuidas rõuged ja süüfilis edasi-tagasi üle Atlandi purjetasid. Erinevused ei olnud piisavad ja pisikud olid vägagi „kirjaoskajad“.

Tulemuseks oli pandeemia, mille rahvasuu ristis g-viiruseks. Siinkohal on avalikult kättesaadavates andmetes mõnevõrra tühi maa. Teada on, et suurem osa gewtaki diplomaatilise esinduse liikmeid suri g-viirusesse, mis mõjus neile tõsisemalt kui inimestele. Vaatamata ränkadele kaotustele, suutsid nad lõpule viia portaali ehitamise. Selle käivitamine oli suur sündmus inimkonnale. Ilmselt veelgi suurem oli šokk kui portaalist tungis meie poolele gewtaki eriüksus, mis viis endaga kaasa ellujäänud diplomaadid ja laskis seejärel portaali õhku, põhjustades Staten Islandil tõsiseid purustusi ja inimkaotusi.

Kuna puudusid teise poole sidekoodid, siis ei võimaldanud uue portaali ehitamine gewtakidega ühendust võtta. Nad vaikisid, vältisid kontakti. See oli kriisihetk. Mis saab edasi? Kas nad on siiski mingil põhjusel otsustanud meid rünnata? Maal võttis nii mõnigi valitsus (sealhulgas istuv USA president) seda intsidenti otsese sõjakuulutamisena. Rahumeelsemad mõtlejad ja arvamusliidrid spekuleerisid valdavalt teemadel nagu gewtaki ühiskonna enese sisemine kriis või siis näiteks g-viiruse järelmõjud, kuigi ei ole teada, kuidas võinuks haigus jõuda nende emaplaneedi ja kolooniateni, enne kui Maa portaal valmis sai. Järeldusena tulnuks käsitleda portaali hävitamist ennetava rünnakuna. Vandenõuteoreetikud jällegi arendasid ideid stiilis maalaste püüdlus imbuda gewtaki ühiskonda selle vallutamise eesmärgil.

Inimestele on kombeks tugev sisemine konkurents. Kui ÜRO hakkas koostöös EL-i, Venemaa, India ja Brasiiliaga ette valmistama grandioosset projekti, mille tulemusena pidi saadetama inimkonna esimesed tähelaevad Gewtakile, siis USA ja Hiina alustasid oma tähelaevastiku ehitamise programmidega. Eesmärgiks oli valduste hõivamine lähimates tähesüsteemides. Alanud oli võidujooks uute kolooniate ja nendes leiduda võivate ressursside nimel.

Räsitud maailma jaoks oli sellest vähemalt niigipalju kasu, et omavaheliseks kaklemiseks ei jagunud enam niipalju aega.

* * *



[Alice „Max“ Maxwelli missioonilogi; sissekanne 2028-08-14; kell 19:44; T-miinus 747 päeva, 13 tundi, 14 minutit…]

Nate Hague [missiooni psühholoog // tsensori märkus] – see siin on kummardus sinu tagasihoidliku isiku ees! Et sul oleks rõõmu lisaks kõigi meie napakuste ja sisemiste umbsõlmede ärakuulamisele ka seda lugeda, kuni oskad peast tsiteerida. Kuigi ilmselt on sul õigus – rääkimine ja kirjutamine aitab asju enda jaoks läbi mõelda. Ja isegi kui ma sellest aru ei saa, siis teadlane minus käsib usaldada teadlast sinus…

Kus ma olin siis, kui toimus esimene kontakt? Jumal, kuidas ma vihkan seda küsimust! Hinge vaakuv Facebook, siis veel Twitter, Google+ ja kõik need teised virtuaalsed seinad on kaetud ilmselt eksabaitideni küündivates kogustes selleteemaliste repliikidega.

Mina niisiis istusin ehtsa nohiku kombel, kummikindad käes, kittel seljas ja prillid ees, tõmbekapi juures ning nägin kurja vaeva, et sünteesida hapnikku klorofülli sisaldava tehismuru, UV-lambi, veeauru ja rohke süsihappegaasi abil. Biokeemia magistrantuuri projekt. California Ülikool. Ma ei teadnud üldse, mis toimumas oli.

Õhtupimeduses sõitsin oma autoloksuga koju ja leidsin Craigi (poiss, kellega tollal koos elasin) majatrepil istumas ja kitarri tinistamas ja ümisemas Beatlesi laulukest „Eile veel, muretu ja meeldiv maailm näis2…“ Kui kummardusin teda tervituseks suudlema, siis lõi tema hingeõhust vastu pahvakas ebamäärast lehka – stiilis 1 osa viskit, 2 osa kanepit ja muud sellist, mis kedagi kainemaks ei tee.

„… täna siis…“ jõmises ta edasi, kui ajasin end sirgu ja tõmbasin juba kopsud õhku täis, et midagi sapist öelda – kurat küll! Mina raban nii, et perse lohkus ja tema on siin täis kui tinavile ja selle asemel, et kasvõi kuskil all linnas mõnes kõrtsis paar dollaritki teenida, kulutab oma viimase, et saaks korraks end pilve tõmmata! „…varjud, need me ümber kokku lõid…“

Aga midagi oli nagu teisiti. Temas oli kuidagi mingi süngus, lootusetu ahastus kui ta mulle seal oma uimas pilguga otsa vaatas, kitarri-plõnnimise lõpetas ja küsis: „Sa uudiseid p’le vaadan’d või?“ Läksin sisse, võtsin laualt puldi ja lülitasin teleka sisse. Ja seal see oli: tulnukate laev New Yorkis. Ja suur tähelaev orbiidil. See sürreaalsuse tunne oli ilmselt sarnane sellega, mis valdas inimesi 11. sept. rünnakute ajal kaksiktornide kokkukukkumist reaalajas vaadates. Et kas see on mingi film või päris asi? Ja siis kui keegi nägi inimest kuskil n-korruselt kukkumas ja taipas, et persse – ta just nüüdsama seal mu oma silme all kukubki surnuks – siis saabus šokk.

„Mis meist saab?“ küsis Craig mu selja tagant. Seisin ikka veel keset elutuba ja jõllitasin ekraani nagu oleksin puuga pähe saanud.

Ühisfirma? Pühade vägi! Tulnukad on saabunud New Yorki ja ta küsib minu käest, mis nüüd edasi saama hakkab!? Kas polnuks mitte tema asi tõeliselt tubli ja mõistva mehena mul ümbert kinni võtma ja ütlema midagi stiilis, ära muretse, kallis, kõik saab korda. Teravamalt kui eales varem tajusin seal ja sel hetkel, et sellest – rahu tema hingele – luuserist ei tule kunagi sellist meest, kellega koos mul võiks tulevikku olla…

Muidugi. Tagantjärgi tarkus olla täppisteadus. See oli ju ikkagi maailma lõpp. Ma tahaks näha seda tegelast, kes tol hetkel teadis, mis järgmiseks juhtub.

Tol mõnusalt sumedal maiõhtul, kui maailma senine pale otsa lõppes, asutasin end magama, jättes pilves Craigi juurdlema selle üle, mis edasi saab. Omas mõttes olin juba „meie-osa“ sellest võrrandist välja taandanud. Meist ei saa küll midagi, kullake!

Ärkasin vastu hommikut. Vaatasin kella. Kolm läbi nelikümmend kolm minutit. Midagi oli valesti. Minu sisemine alarm andis häiret. Midagi oli väga valesti. Tõusin üles, tõmbasin hommikumantli selga ja läksin elutuppa. Laual oli see, mis tema kokaiinist järele oli jäänud, krediitkaart, juhiluba, rahakott, kaks tühja klaasi. Pudel vedeles diivani ees kummuli põrandal. Ninna lõi vänge hais: väljaheited, okse, mis iganes…

Keerasin ta enam-vähem istuma. Ta oli külm ja elutu. Otsisin ta kaelal pulssi, seda ei olnud.

Olin telefoni õhtul jätnud kööki lauale laadima. Hüppasin püsti ja tormasin läbi koridori. Seal, köögi laual oli tühi tabletipurk. Mu enda unerohud… Mõnikord oli mul raskusi unega. Palju ta neid neelanud oli? Piisavalt.

Võtsin telefoni ja valisin 911.

3. LOOMULIK KADU



[Alice „Max“ Maxwelli missioonilogi; sissekanne 2035-03-13; kell 23:07; 1598. missioonipäev]

Tegelikult peaksin ma magama. Aga persse kõik! vot mis ma selle kohta ütlen. On olnud hetki, kus olen jäänud eriarvamusele Vana [komandör Donaghue // tsensori märkus] lähenemisele laeva sisekorrareeglitele alkoholi suhtes. Täna on mul aga tõsiselt hea meel, et Remy [Hollande – peakokk // tsensori märkus] seadis juba esimestel päevadel kööginurka oma väikse pruulikoja üles. Vana mõõtis meile täna korralikud ratsioonid Tulist Jutti, öeldes et vajame hingelist tuge (Nate! ära võta isiklikult, kuid tõesti-tõesti, seekord näikse Remy pruul olema paremaks tasakaalustajaks kui südamlikud vestlused sinuga…) ja kui kellelgi peaks järgmisel päeval pohmakas olema, siis pigistab ta se’s suhtes silma kinni. A’ kui keegi meist peaks seepi ja nööri tarbima, siis äratab ta meid isiklikult surnuist üles üksnes selleks, et meid oma käega maha lüüa…

… kui ma panen silmad kinni ja püüan magama jääda, siis näen ja kuulen ma ikka veel seda, mis ärkamisruumis toimus… Tunne on, justkui oleks see hais ja need hääled minusse imbunud.

* * *



Mismoodi ma kujutasin ette sihtpunktini jõudmist? Pigem sellise rõõmsameelse sündmusena: juubeldused, kallistused, õlalepatsutused, õnnesoovid. Juhtide motivatsioonikõned. Inimestel hing teotahtest pakitsemas. Kui vaid oleks šampanjat!

Missiooni ettevalmistusperiood kestis kokku kaks aastat. Üks osa füsioloogilistest testidest oli olnud poole aasta pikkune külmaune tsükkel NASA uues kosmosejaamas. Ärkamist oskan võrrelda vahest ehk üldnarkoosiga: tunne on selline tühi, nagu kistaks sind kuskilt pimedusest välja ja samas toimuks kõik justkui aeg-luubis. Vastuoluline, seda küll. Pärast oli õige mitu päeva selline külm tunne. Mis kõige kummalisem – külmkapp tekitas tõsist vastumeelsust. Teine paralleel on sel seisundil loomulikult pohmakaga. Rahvasuu nimetab seda kassiahastuseks. Minu meelest peaks rõhk olema sõnal ahastus.

Teele minnes oli ärkvel meeskonna moodustanud komandör, piloot, kaks abipilooti, laevaarsti abi, käputäis insenere, füsioterapeute ja psühholoog, kokku kaheksateist meest-naist. See oli minimaalselt vajalik hulk laeva käigus hoidmiseks. Tundsin külmavärinaid mõeldes sellele, mismoodi need 18 inimest olid üle nelja aasta (1596 päeva kui täpne olla, ja täpsus on laeva pardal üks peamisi väärtusi) sooritanud oma igapäevast rutiini – teinud oma tööd, et laeva käigus hoida. Mõni ime, et meil oli selle hulga peale olnud vaja tööle rakendada täiskohaga psühholoog. Me kõik olime teatud hindamiskriteeriumi alusel peast põrunud, et midagi niisugust ette võtsime.

Ülejäänud seltskond – enamik teadusmissiooni liikmed ja mõned insenertehnilise personali „varumängijad“ – laoti kohe laeva pardale jõudmise järgselt kapslitesse ja külmutati. Kapsli pind tundus selja all kõva, aga samas mugav ja ei olnud külm. See oli minu kapsel, täpselt minu keha kuju järgi tehtud. Mu keha kleebiti andureid täis, veenidesse viidi toitelahuste voolikute jaoks kanüülid, teadsin, et uinutamise järgselt topivad nad mulle ka hingamisvooliku kurku. Külmauni tähendab, et ainevahetuse protsessid aeglustatakse miinimumini. Kuni raku tasemeni välja. 99,9% peatub ka vananemine, mis on protseduuri peamine võlu. Kuid see vähene, mis toimib, vajab ikkagi hapnikku, toitaineid ja võimalust jääke väljutada.

Unenäod oli see kõige jaburam osa. Tegelikult ei oska me ju ärgates öelda, millise osa ööst me und näeme. Millal unenägu algab ja millal lõppeb. Treeningul ei olnud mul unenägudega probleemi. Aga kuskilt läheb see ajajoon, mille ületamisel tekkisid kõrvalekalded. Kui tavaliselt öeldakse, et unenäod on justkui maandusjuhe, mida aju kasutab puhkamiseks, (defragmenteerimiseks, kui soovite arvutiterminoloogiat kasutada), siis unenäod, mis kestavad aastaid, ilma et sul oleks puhtfüüsiliselt võimalik ärgata, mõjuvad kardetavasti teistmoodi.

Niipaljukest siis helge meeleolu saatel sihtpunkti jõudmisest.

Esimene ärkamisjärgne üldkogunemine operatsioonikeskuses oli süngevõitu. Komandör Donaghue näoilme oli murelik, kulm kortsus ja väsimus õhkumas kogu tema olemusest. Inimesed istusid toolidel, need meist, kes olid ärkamise käigus ellu jäänud ja vähegi suutelised meditsiinitiivast lahkuma, olid samuti kohal. Me olime justkui muumiad vanadest multifilmidest – rohkemal või vähemal määral sidemetes.

„Me oleme kaotanud oma 75-liikmelisest meeskonnast 46 inimest,“ ütles komandör Donaghue. Ta hääl oli rahulik ja selge. Faktidel põhinev juhtimine.

Paanikahoog, desorientatsioon, vedelikupuudus, oksendamine, naha koorumine. Nahk sidemete all sügeles nii, et ilma rahustiteta oleksin end arvatavasti puruks kraapinud. Kuid need olid tüsistused, millega võisin end veel õnneseeneks lugeda. Mina olin nende hulgas, kes jäid ellu. 46 meie hulgast ei elanud pooleteise tuhande päeva pikkust külmaund üle. Oli see nüüd loomulik kadu? Risk, millega missiooni planeerijad olid arvestanud, kuid millest meile polnud räägitud. Või oli see lihtsalt halb üllatus? Nagu keegi sõjaväelane oli öelnud, et kõik lahinguplaanid on väga head ja paikapidavad kuni esimese lasuni. Saast! Me pole ju lahingus…

„Ma saan aru, et olukord võib tekitata igasuguseid mõtteid,“ jätkas komandör, „kuid meil on missioon, mis on meie kätte usaldatud!“ Siin see siis oligi: ikkagi sõjaline operatsioon.

Donaghue’l oli kasutada elukutselise sõjaväelase eelis: harjumus juhtida kriisisituatsioonis, harjumus kaotada enda alluvuses teenivaid inimesi. Oskus sealjuures jääda olukorra peremeheks, suutlikkus säilitada terve mõistus. Mida inimesed tõeliselt vajavad? Me vajame lootust; kui sa ei saa seda inimestele anda, siis anna neile armastust. Kui sa seda ka anda ei saa, siis anna neile lihtsalt tegevust. Donaghue koondas meie mõtteid eesmärgile, tegevusele, põhjusele, miks me üldse siin olime ja mis ei sõltunud sellest, keda me kaotasime või kui palju.

„Tuletan teile meelde, meie missioonil on kolm peamist eesmärki. Esiteks: leida gewtaki uurimislaev, millega kaotati kontakt,“ jätkas Donaghue. „Teiseks: võimalusel tuua selgust, miks gewtakid meiega suhted katkestasid ja kolmandaks kaardistada Maale lähim tähesüsteem Alpha Centauri ja tema kaaslane Proxima Centauri. Eriline huvi on keskendunud koloniseerimiskõlblike planeetide leidmisele. Nende missioonieesmärkide suhtes ei ole mitte midagi muutunud.“

Teine piloot Goodwill Chijioke andis käega märku, et tal on küsimusi.

Donaghue noogutas. „Ma kuulan, C.J.“

„Söör, kas poleks siiski mõistlik pöörduda kohe koju tagasi?“ küsis C.J. „Panna tööle portaal, mille kaudu saaksime tagasi minna, ja siis võiks Houston saata siia juba portaali kaudu uue missiooni…“

Mustanahaline Chijioke oli sarnaselt minuga sidemetesse mähitud. Tema tume nahk, mis siin-seal sidemete vahelt paistis, oli veidra roosakas-lilla alatooniga.

„Nagu ma alustuseks ütlesin, oleme me kaotanud 46 kaaslast,“ sõnas Donaghue endise rahuga. „Täna on meil puudu tegelikult valdav enamik teaduspersonalist. Seega ei ole meil tõesti võimalik teostada suuremat osa meie missiooni jaoks planeeritud teadustööst.“ Ta vaatas otsa mulle. „Ma ei taha kõlada lugupidamatult meie langenud kaaslaste suhtes, kuid Santa Maria ei ole kaotanud oma manööverdusvõimekust. Laeva toimimise seisukohalt oleme me täiesti operatsioonivalmiduses.

Meie võimuses on otsida gewtakide laeva. Me saame vähemalt 99% kindlusega määrata selle viibimist siinses tähesüsteemis. Meie teine ülesanne on otseses seoses sellega, kuidas laheneb esimene. Niipalju kui me saame, peame gewtakide laeval infot hankima.“

Ta tegi käega ebamäärase žesti. „Ja kui me oleme juba nii pika maa maha sõitnud, siis vähim, mida sellele lisada, oleks natuke ringi vaadata. Iseenesest mõistetavalt peame me üles seadma portaali, mille kaudu on meil võimalik pöörduda tagasi Maale. Samuti on portaali kaudu võimalik tuua siia tagasi vajalik tehnoloogia ja inimesed, et asuda ehitama vahejaama. Igal juhul on meie rolliks rajada kui mitte just koloonia, siis vähemalt eelpost.

Daamid ja härrad, ilma liigse dramaatikata, me oleme juba teinud ajalugu! Nüüd tuleb sellele üksnes lisada.“

Tekkis mõtlik vaikus, mille kestel me olime ametis kuuldu seedimisega. Alalhoidlikkuse ja uudishimu konflikt, vot mis see oli. Tegelikult on see üllatav, et selline mees nagu piloot tegi ettepaneku tagasi pöörduda. Võisin vaid oletusi teha, kuivõrd heidutav pidi ärkamiskogemus olema Chijioke’i jaoks.

„Kas me korraldame vähemalt mingisuguse tseremoonia oma, ee… kaotatud kaaslaste mälestuseks?“ küsis Mario Conzales mõne hetke möödudes. Tundus, et komandöri motivatsioonikõne ei langenud just kuigivõrd viljakale pinnasele.

Rahva seast kostus reaktsioonina heakskiitvaid mõminaid ja repliike.

Komandör ootas natuke, et jutuvada vaibuks. „Jah, ma usun, et see on hea mõte,“ ütles ta. Laeva aja järgi oli varajane ennelõuna. Kaosega lõppenud äratusest oli möödunud natuke rohkem kui 48 tundi. „Täna, enne õhtusööki, mis on tavalisel ajal, see tähendab kell 1800, koguneme vahedekil, et öelda hüvasti langenud kaaslastele.“

Infotunni ülejäänud osa kulus selleks, et arutada edasisi tegevusi. Alpha Centauri süsteemini jõudmiseni oli hinnanguliselt aega veel 63 päeva. Oluline fakt oli muidugi see, et need päevad pidid kuluma rajajooneni jõudmiseks, mida võis pidada süsteemi piiriks. Paar teekonna jooksul laevalt välja lastud sondi olid suutnud koguda ja edastada piisaval hulgal vaatlusandmeid, millele tuginedes oli suudetud tähesüsteemi kaardistada.

Panin enda jaoks tallele teadmise, et laeva andmebaasides on hunnikute viisi informatsiooni, mida on vaja läbi töötada. Olin lõppeks üks kahest ellu jäänud teadusmissiooni liikmest. Bioloog Thomas LeQuinn istus siinsamas kõrval, sama sandis (või pigem siiski heas) seisus nagu minagi. Kogu missiooni teadusprogramm tuli ümber hinnata ja kohandada muutunud oludele.

Enne nõupidamise lõppu tutvustas Mario Conzales meile laeva füsioteraapia rutiine. „Loomulikult peame me alustuseks keskenduma sellele, et aidata teid kõiki üle ärkamisjärgsetest tüsistustest ja šokist,“ rõhutas ta. „Kuid nagu me ülejäänud oleme siin lennu jooksul selgeks saanud, on äärmiselt oluline pidada kinni treeningukavast. Lisaks on end igati õigustanud meie psühholoogiline tugi,“ ta viipas Nate Hague’i poole, kes seepeale end kergitas ja ärkajatele kummarduse tegi. „Nate’i… ee… dr. Hague’i regulaarne külastamine on äärmiselt oluline meie kõigi jaoks… Ja et kellelgi ei tekkiks teisiti arvamusi, siis see on kohustuslik.“

„Arvestades olukorda, on meil vaja kõigil üheskoos tublisti vaeva näha, et oma missiooni programm ümber korraldada,“ ütles komandör Donaghue uuesti jutujärge enda kätte haarates. „Me korraldame töögrupid, mis tegelevad uute tegevusplaanide väljatöötamisega ja seejärel ka elluviimisega. Seega kõigi eelduste kohaselt ei tohiks meil järgmise paari kuu jooksul igav küll hakata.“

Miks küll tundus sel hetkel, et igav kosmosereis võrdunuks hea kosmosereisiga?

4. OLGU VAAKUM TEILE KERGE



[Timothy Reese’i missioonilogi; sissekanne 2035-03-16; kell 22:38; 1601. missioonipäev]

Väga suur osa inimkonnast on end pühendanud surnutekultusele. Isegi kui me ei pane enam surnutele hauda kaasa „manuseid“ toidu, tarbe-esemete, ehete ja isegi teenijate näol, mida kunagi arvati lahkunul teises ilmas vaja minevat, siis on ikkagi surnuaed olnud see „koht“, kuhu minna, kus mälestada, meenutada, mille juurde ikka ja jälle tagasi tulla. Hindud on heitnud sadu aastaid oma surnute tuhka pühasse Gangese jõkke, hiinlastel on ujuvate laternate traditsioon, Põhja-Ameerika indiaanlased sidusid oma surnuid tekkidesse ja tõstsid neid puude latva, vanad kreeklased ja roomlased pidasid auväärseks tulematust…

Tihti on juhtunud, et teisest kultuurist pärit rahvaste matusekombed tunduvad meile kummastavad, olgu siis müstifitseeritud või hoopiski barbaarsed, hoolimatud justkui ei peetakski lahkunutest lugu. Huvitav, kuidas muudab meie suhtumist surnutega hüvasti jätmise viisidesse täherännakute muutumine igapäevaseks loomulikuks inimtegevuse osaks? Kas saab olema nii nagu kunagi meremeestel oli kombeks surnud veevoogudesse saata – ma mõtlen, et kas me hakkame ühel hetkel tundma, et surnukeha õhulüüsist välja laskmine ei olegi külm, hoolimatu sigadus, vaid täiesti auväärne „matuse“ viis?


* * *



Mida öelda matustel, mida peetakse avakosmoses? „Mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama“ ei kõla justkui kohaselt. Pole ju mulda… Olgu vaakum sulle kerge? „Puhka rahus“ kõlab samuti mõnitusena inimesele, kes suri üle nelja aasta kestnud (külma)une tüsistustesse. Hea küll – kedagi neist 46 ei lasknud me õhulüüsist välja. Võib-olla need ajad veel tulevad, kui leitakse, et see on täiesti sobiv viis lahkunutel minna lasta. Kui ollakse valgusaastate kaugusel igast objektist, millel oleks vähimatki sarnasust maapinnaga, millesse on võimalik kaevata auk surnukeha matmiseks. Nii nagu ajastuid tagasi oli tekkinud arusaam, et purjeriidest kott ja natuke raskust lisaks on täiesti sünnis viis meremehe lähetamiseks märga hauda.

Ma tean, et see ei tee minust just kuigivõrd populaarset tegelast, kuid vaadates neid vahetekile rittalaotud tugevast riidest laibakotte (keegi ettenägelik inimene oli laeva varustuse hulka arvestanud neid piisava varuga) oli minu peamine emotsioon tänulikkus, et ma olen elus. Kuskil teadvuse taganurgas kollitas teadmine, et tegelikult on minu jaoks ju ka laoriiulil olemas taoline tumedat värvi tõmblukuga kott.

Alice Maxwell oli pakkunud end vabatahtlikult tseremooniat juhatama. Komandör ütles mõne sõna, mille kokkuvõtlik mõte oli julgustuses keskenduda olevikule ja tulevikule, mitte jääda kinni juhtunud tragöödiasse. Max luges ette surnute nimed ja kirjeldas lühidalt nende planeeritud rolli missioonil.

Matused pole just päris minu rida. Halvad mälestused…

„Kõik korras?“ sosistas LeQuinn, kes istus minust vasemal.

Hingasin sügavalt sisse, hoidsin hinge kinni ja sulgesin silmad. Kaks hetke hiljem hingasin vaikselt välja ja noogutasin. „Pole hullu.“

„Sa ei taha midagi öelda?“ küsis LeQuinn

Raputasin pead. „Ei tunne küll sedamoodi…“

„Miks mitte?“

„Matused pole päris minu rida.“

Vaatasin ringi. Inimeste ilmed olid tõsised. Oli pisaraid, oli kurbust. Võib-olla vähem, kui võinuks oodata. Mis meid hetkel ühendas, oli lihtsalt sündmusejärgne šokk. Vaja oli kuidagi lihtinimlikult juhtunule joon alla tõmmata ja edasi liikuda. Ärasaatmisteenistus andis võimaluse väljendada oma inimlikkust. Saime üksteisele kinnitada, et me pole kaotanud seda olulist osa iseendist - võimet hoolida kaasinimesest.

„Sa olid ju ometi kunagi jutlustaja?“ LeQuinn tundus olevat siiralt üllatunud.

Sedan’d küll. Surnutega - või kui hoolikalt järele mõelda, siis pigem leinajatega - tegelemine oli aga minu nimekirjas viimane valik. Mu naine Maria töötas meie kodulinnas arstina, kui gewtakid saabusid. Selleks ajaks, kui g-viirus kontrolli alla saadi, olin matnud linnas 98 inimest: 57 last vanuses mõni kuu kuni kaheksateist aastat, 21 pensionäri, 19 täies elujõus olnud inimest ja omaenda naise…

Kui tema haud oli kinni aetud, siis läksin koju ja kirjutasin kiriku vanematekogule avalduse, milles teatasin, et ärgu nad minuga enam arvestagu.

„See ei tähenda, et mulle matused meeldima peaksid,“ vastasin.

Kõik surnukehad pakiti kokku ja paigutati laeva lastiruumi.

* * *



Kolm päeva pärast äratust tabas Santa Mariameeskonda uus kaotus. Nigel Bauer, krüosüsteemide insener ja parameedik, poos ennast oma väikeses kajutis üles.

Alice Maxwell pidi assisteerima laevaarstiks ülendatud Mario Conzalest meditsiinilisel läbivaatusel. Ta pidi vaikimisi endale tunnistama, et mingi tuimus hakkas tema üle võimust võtma. Ta sulges oma emotsioonid kuhugi enda sisse, paksu seinaga kapslisse. Õnneks ei võtnud protseduur kaua aega. Nad pakkisid lõpuks õnnetu Baueri surnukeha samasugusesse musta kotti, komandör korraldas lühida teenistuse, millele ka seekord kogunesid kõik, kel vähegi jalg kandis ja töökohustused võimaldasid.

Õhtul istus Alice koos teise krüotehnikuga, Agelina Rojasiga köögi kõrval söögiruumi nurgas laua taga. Peakokk Remy oli neile kummalegi kallanud plasttopsi topeltkoguse oma kuulsat pruuli, mida meeskond kutsus Tuliseks Jutiks, sest see maandus neelamise järel sisikonda nagu tulejuga.

„Kuidagi eriliselt imelik tunne on olla laevas ainuke krüosüsteemide tehnoloog.“ Rojas silmitses Maxwelli ja naeratas siis, kuid see oli pigem selline morn naeratus. „Sinul on vähemalt see ökoloog-planetoloog, Reese.“

„Mis mõttes?“ küsis Maxwell.

„Noh, teil oli hea klapp juba ettevalmistuses ja teie mõlema teema on ökoloogia, mis siis et sinul laeva elutagamissüsteemid ja temal planetoloogia…“

Eks ole,
mõtles Maxwell oma topsipõhjas järgi olevat kollaka tooniga Tulise Juti lonksu silmitsedes. Siin me oleme, kodust miljardite kilomeetrite kaugusel, inimkonna esimesel tähtedevahelisel missioonil ja kogu see laibarida ja… ja… See siin mängib kosjamoori!?

Ta tühjendas topsi ja tõmbas kõrvetuse peale hinge. „Kas ma kuulen sinu hääles kadeduse noote, chiquita?“ Võib-olla peaksingi minema ja Reese’i üles otsima… Selle mõtte juures tundis ta õhetust oma näole kerkimas.

Rojas tõstis oma topsi otsekui toostiks ja ütles naerdes: „Sul pole õrna aimugi, kullake!“

Saast!
Maxwell tõusis, ütles teisele head ööd ja läks oma punkrisse.

* * *



[Alice „Max“ Maxwelli missioonilogi; sissekanne 2035-03-16; kell 21:04; 1601. missioonipäev]

Ma pole kunagi pidanud matuseteenistust. Kuni tänaseni. Kusjuures meil on ju pardal endine jutlustaja. Ilmselt oleks Vana [komandör Frank H. Donaghue // tsensori märkus] palunud Reese’il [Timothy Reese – keskkonnatehnoloog, terraformeerimise insener // tsensori märkus] teenistus läbi viia, kuid ta on omadega suht sandis seisus. Conzales [Mario Conzales – laevaarsti abi // tsensori märkus] ütleb, et need, kellel olid nahakahjustused, kurdavad hetkel kõige enam kiheluse ja sügelemise üle. Rahusteid ja valuvaigisteid pidi kuluma sellise tempoga, et varsti on meie ladu tühi…

Ega ma tegelikult teagi, kuidas üks korralik matusetalituse korraldamine välja peaks nägema. Loomulikult olen ma matustel osalenud. Enamasti on kohal kirikuõpetaja, kes loeb midagi Piiblist, lauldakse, kodusel kogunemisel süüakse, juuakse, räägitakse midagi lahkunu kohta. Aga 46 inimest! Mida sa oskad nende kohta öelda? Heakene küll, me oleme treeningute ajal kõik üksteisega rohkem või vähem tuttavaks saanud. Mõnega lähemalt tuttavaks, teisega isegi sõbraks... Ja siiski on see niivõrd suur seltskond, et parimal juhul on nad head kolleegid, tuttavad. Kõigi kohta ei jõua kõnesid pidada.

…nimede lugemine ja igaühe kohta mingigi asja ütlemine tundus olema õige asi, mida teha. Et mitte keskenduda niivõrd sellele numbrile – 46 surnut! Vaid pigem tuua mõtteid sellele, et nendes surnukottides on meie kaaslased, inimesed nagu sina ja mina…



5. AMET EI RIKU MEEST



[Timothy Reese’i missioonilogi; sissekanne 2028-08-14; kell 20:03; T-miinus 747 päeva, 12 tundi, 57 minutit…]

Nate [Hague; missiooni psühholoog // tsensori märkus] andis täna kõigil missiooni liikmetele kohustusliku „koduse ülesande“ – panna oma missioonilogisse kirja väike tükk nimega „Kus ma olin siis, kui toimus esimene kontakt?“ Jälgides rahva reaktsiooni sellele, kujutan ette, et tal saab olema kas väga põnev või äärmiselt masendav lugemiskogemus…

…võin siira silmavaatega kinnitada kõigile, et mitte miski ei suuda jutlust rohkem rikkuda, kui uudistevõrkudesse prahvatanud teade sellest, et New Yorki kohale, nii silma järgi hinnates ÜRO peahoone kohale, on ilmunud UFO. Me nägime kogudusena tublisti vaeva, sättides oma jumalateenistuse aega sedasi, et see sobiks võimalikult paljudele inimestele; ma tegin nädalast-nädalasse kannatlikult tööd, valmistades ette oma sõnumit kokku tulnud mõnekümnele inimesele.

Tõsiselt: mõnikord pead oma ajud pahupidi keerama, et leida midagigi tähendusrikast, mis võiks inimeste eludesse jätta positiivse jälje. Kuidas see lugu oligi: prostituudilt küsiti, kas ta on kunagi mõelnud kirikust abi otsida ja tema oli segaduses: „Mis mõttes? Ma tunnen end niigi sitasti!“ Kui inimene ei saa jumalateenistusel positiivse, innustava kogemuse osaliseks, siis kus veel? Ja-jah – see oli tegelikult retooriline küsimus…

Ja siis keerab üks kusagilt galaktika avarusest meie planeedile seilanud kosmoselaev kogu minu ponnistuse, töö ja vaeva tuksi!

Oli imeilus maiõhtu. Kevadlilled lõhnasid, rohi ja puulehed olid oma esimeses roheluses. Lähedal võpsikus laulis ööbik; ilmselt nii kuis kõrist tuli ja kops kandis. Vee ei olnud sääski. Vaatasin, kuidas inimesed rahutult vesteldes end koduteele asutasid. Parkimisplats jäi autodest tühjaks. Majahoidja, südamlik vanatädi, patsutas mulle õlale ja ütles midagi mõttetut, ning lahkus siis, jättes mind üksi kiriku ette; Maria, mu abikaasa pidi tol pühapäeval linnakese medpunktis 24-tunnises vahetuses valvearstiks olema.

Vaatasin üles sügavsinisesse taevasse, mööda kirikutorni ehtivast lihtsast puuristist. Justkui lootes seal näha lähemale laveerivaid kettakujulisi tähelaevu. Neid muidugi ei olnud.

weinbergi-illukas

* * *



Kuidas koostada esimese tähtedevahelise missiooni meeskond? Meetodeid selleks on ilmselt seinast seina. NASA lahendas asja lihtsalt: neil oli oma seltskond, kelle hulgast valida missiooni juhid, laeva piloodid-navigaatorid, samuti insenertehniline personal. Ja siis olid neil seal mõned kohad, mis täideti avaliku konkursi korras. Pole just kõige tüüpilisem töö, aga lõppude lõpuks on meil vaba maa ja vaba rahvas ning tegelikult ju nii mõnestki poisist ja tüdrukust, kes väiksena unistas astronaudiks saamisest, saigi astronaut. Kui eeldused on täidetud, võimalused olemas ja inimene ise ka soovib, siis võib ta kosmosesse lennata küll.

Erinevate ametitega on ikka nii, et kuni pole turgu, seni pole ka selle valdkonna ameteid. Veel sajand tagasi polnud ühtegi IT-inseneri ega programmeerijat, poole sajandi eest polnud meil neid väga palju. Ja siis korraga olid kõik kohad neid täis. Noh, poole sajandi eest ei olnud meil ühtegi keskkonnatehnoloogi, kelle erialaks oleks olnud maasarnastamine. Täna pole meil neid eriti palju. Varsti – kui läheb hästi – võib juhtuda, et neid on kõik kohad täis... Mina olin piisavalt hull ja leidsin Wisconsini Ülikoolist professori, kes ei kohkunud mõtte juurest tagasi ja nii sai alguse UWTI3. Kui MIT4 keskendus gewtakide poolt maha jäetud portaalitehnoloogiale ning NASA ja CALTECH5 koostöös sõjatööstusega (Boeing ja NGC6) hakkasid arendama energiaallikaid, laevamootoreid, kaitseväljasid, kerekonstruktsioonide materjale ja loomulikult relvastust, siis Wisconsinis keskendusime sellele, mida ja kuidas peale hakata nendes kohtades, kuhu me lõpuks peaksime välja jõudma: elukeskkonna loomisele teistel planeetidel.

Me alustasime eeldusest, et kosmoses puutume kokku peamiselt kaht tüüpi maailmadega: liiga külmad ja liiga kuumad. Paremate analoogiate puudumise tõttu nimetame esimesi marsilaadseteks ja teisi veenuselaadseteks. Marsil on elutagamise süsteemide osas peamisteks puudusteks oluliselt väiksem gravitatsioon – raskused atmosfääri „kinnihoidmisel“ – samuti pole seal magnetväljasid, mis tekitaksid loomuliku kaitse kosmilise kiirguse vastu. Veenuse probleem on ilmselge: kui sa just pole hüljatud rauakaevanduse reovees elutsev termofiilne bakter, mis kannatab pH-tasemeid alla nulli (sellised on muideks päriselt ka olemas!), siis suuremates kogustes CO2 ja väävelhapet sisaldav atmosfäär ja temperatuurid üle 700K on tõsiseks väljakutseks. Ehk siis kaks põhilist probleemi: kuidas luua atmosfääri ja vee keskkonda planeedil, kus need puuduvad ning kuidas „konditsioneerida“ üle võlli aetud kasvuhooneefektiga atmosfääri?

Keskendusin oma doktoritöös esimesele probleemile.

Minu käest on korduvalt küsitud, kuidas endisest jutlustajast sai terraformer. Kuidas ma üldse Wisconsini ülikooli sattusin? Tegelikult olin ma selle kasvandik juba niikuinii. Magistrikraad keskkonnatehnoloogias, spetsialiseerumine ökosüsteemide taastamisele. Seega on vastus küsimusele pigem selgitus, mismoodi minust jutlustaja sai.

Esiteks tuleb võtta arvesse, et Põhja-Ameerika kultuurilugu on suuresti religiooniga läbi põimunud. Kirikul ja kirikuõpetajal on olnud kogukonnas sajandeid keskne ja lugupidamist vääriv koht. Religiooni ja teaduse konflikt pole siin kunagi olnud nii terav kui Euroopas. Ja tihti on pigem teadlased sellest tagasi tõmbunud. Suurem enamik teaduskogukonnast ei väida küll omavat „isiklikku jumalasuhet“, kuid kalduvad pigem siiski tunnustama maailmavaadet, mida võiks nimetada teistlikuks, kui mitte otseselt kristlikuks.

Mu isa ja vanaisa olid olnud erinevates paikades jutlustajateks. Vanem vend läks nende jälgedes ja ma ise õppisin ameti nii-öelda põlveotsas meistrite kõrvalt selgeks. See oli niisugune nädalavahetuse tegevus. Hobi pole just õige sõna, kuid mõte on selles, et inimestena soovime me oma elule ka mingit sotsiaalset väljundit. Minu ja mu abikaasa jaoks tekitas sotsiaalse sidususe kogukonnaga, mille liikmed me olime, kohaliku väikese kiriku tegevuses osalemine. Ja nagu ikka teinekord juhtub, kui vanad olijad eest maha surevad, siis kukub niimoodi välja, et mõni noorem ja kogemata natuke aktiivsem (suurema suuga) kodanik tundub olevat nii loogiline valik tühjaks jäänud ametipostile.

Noh, kui loed loomislugu ja kui sulle pakutakse võimalus ise olla see, kes ütleb „tühja ja palja maa kohal hõljudes“, et siia tulgu vesi ja seal saagu kihama elu, siis mina igatahes kaks korda ei mõtle. NASA-l ei olnud ka vaja pikalt mõelda. Me olime UWTI-s loonud piisavalt palju simulatsioone ja reaalseid mudeleid, olime saanud patendid oma esialgsetele tehnoloogilistele lahendustele ja kui NASA jõudis sinnamaale, et Marsile baas rajati, siis lisaks portaalide, energiaallikate, kaitseväljade ja muude lahedate kellade-vilede katsetamisele saime meie hea võimaluse rajada kümneaakrine haljasala, mille eesmärgiks oli kujuneda neto hapnikutootjaks. Sellest kasvas välja pilootprojekt Marsi maasarnastamiseks.

Santa Maria
missiooni nimekirjade koostamise ajal esitasin taotluse ning mind kutsuti katsetele. Olin tegelikult alles teine või isegi kolmas valik. Ega meil ametlikke pingeridasid olnud. Aga - vanus 49 pole just enam esimene noorus, et asuda esimest korda kosmosereisile. (Marsil käis meie töörühm portaali kaudu – päris sürreaalne kogemus, mida soovitan soojalt kõigile, kui võimalust on.) Füüsilistelt näitajatelt, mis on paraku äärmiselt olulised taolise ettevõtmise käigus, olin tagasihoidlik. Samuti ei lahterdu ma kategooriasse „noored ja vihased teaduse tegijad“. Kuid juhtus nii, et üks kandidaatidest sattus autoõnnetusse (tal endal polnud häda, kuid naine sai surma ja lapsed jäid tema hooldada) ja teine ei sobinud psühholoogilise profiili alusel, mida peeti õige veidi kaalukamaks teguriks kui mõningaid füüsilise vormi vajakajäämisi. Ja nii saigi minust astronaut.

* * *




[Timothy Reese’i missioonilogi; sissekanne 2030-08-31; kell 20:03; T-miinus 0 päeva, 12 tundi, 57 minutit…]

Ma heidan magama viimast korda enne starti. Viimane normaalne, loomulik uni enne pikka mälestusteta (mälu)auku. Mind on alati uni kui niisugune natuke nagu heas mõttes häirinud. Ma ei väsi imestamast selle üle, millise nihke see tekitab ajatajus, kui sulgen õhtul silmad ja siis avan need hommikul ja vahepeal on möödunud mitmeid tunde. Kunagi ei jää mälusse jälge isegi sellest päris une-eelsest seisundist. Mõnikord juhtub küll, et mõtled ja mõtled ja mõtled millegi üle ning siis korraga, kui mõtted eriti jaburaks lähevad, ärkad arusaamisega, et tegelikult olid magama jäänud…

Homme hommikul kell 9:00 on süstiku väljalend. 12 tundi hiljem laekume NASA Space Port One’i, mille külge haagituna ootab „väljalendu“ Santa Maria. Seal mahutatakse meid kapslitesse, külmutatakse ja laotakse siis „riiulitesse“, kus oleme enamiku teekonnast. (Huvitav, milline oleks õigem termin: teekond, lend, „hüpe“ läbi tähtedevahelise ruumi või mõni veelgi omapärasem termin?)

Äratus on planeeritud selliselt, et meil jääb enne Alpha Centaurini jõudmist piisavalt aega viia end kurssi sellega, mida oleme selleks hetkeks süsteemi kohta suutnud välja selgitada. Jääb aega, et taastuda. Ilmselt me seda siiski vajame. Mis määral? Ei oska öelda. Igatahes oli proovikülmutamise järgne ärkamine seotud ebameeldiva enesetundega, mille NASA laborivennad kiirelt ristisid krüomelliks (tuletis sõnadest krüogeeniline pohmell)…

Kõik mu isiklikud asjad, millega soovisin kajutit sisustada, on juba saadetud Santa Mariale. Homme pole mul teha muud kui kaks kätt taskus (siiski-siiski – skafander seljas) jalutada süstikule ning ongi kõik. Kuidagi eriliselt jube tunne: mis siis, kui ma midagi maha unustan?


6. KOSMOSEREISI ABC


NASA väljaõppebaasi saabusin ma ühena viimastest missiooni liikmetest. Varumees. See ma olin. Mitte just kõige meeldivamal talvisel päeval, pikast teekonnast väsinud, külmast ilmast väntsutatud, jõudsin kohale parasjagu õhtusöögi ajaks. Mulle näidati mu tuba kätte, panin koti voodi kõrvale maha, vahtisin ruumis ringi mõttega, et kas see ongi tõepoolest selline punker ning suundusin siis koos saatjaga mitu korrust allpool ja kuskil teises üüratu hoone serva olevasse sööklasse. Toiduletilt sain kandiku, kuhjasin sellele õhtusöögi ja asusin pilguga otsima kohta suminat täis ruumis. Mõni tõstis pilgu taldrikult ja vaatas mind korraks uudishimulikult, kuid kusagilt ei paistnud kutset.

Üks seltskond istus kuueses lauas viiekesi: kaks naist, kolm meest. Läksin nende juurde.

„… St. Mary on tegel’t suht’ väike laev…“ seletas üks meestest, sportliku olekuga tõmmu, hallikirjute lühikeste juustega mees, kelle tasku kohal oli nimesilt HALLER. „Muidugist – võta näiteks ISS või hiinakate jaam… mis-ta’s-nüüd-oligi? Või eelmise põlvkonna süstikud… Siis nojah – meie oma on kui hiiglane sipelgate hulgas.“

„Jõudu!“ ütlesin. „Tohib teie seltskonnaga liituda?“ Toetasin oma kandiku lauale, ilma et oleksin oodanud kellegi poolt- või vastuväiteid. Lõppeks oli see ainus vaba koht, mida nägin ja ma olin liialt väsinud viisakusega üle pingutamiseks.

„Olgu jõud sinugagi,“ vastas Haller tõsisel ilmel, mille peale naised (siltide kohaselt MAXWELL „Max“ ja MCCONNELY) rõõmsalt muigasid.

Tõmbasin tooli eemale ja istusin.

„Reese,“ sõnasin enese tutvustuseks. „Mina olen Timothy Reese.“

„Oot’ – sina oled see jutlustajast ökovend või?“ pahvatas LEQUINN-i sildiga vibalik sell mu vasemal käel.

Haller pani kahvli taldrikule ja pühkis sõrmed salvrätikusse puhtaks ja sirutas mulle käe. „Joe, lukkseppade brigaadi ülem.“

Kulmukergituse peale lisas ta: „Peatehnoloog, noh!“

„Kuule, varumees!“ Teises lauaotsas istus ROBBINSON-i7 nimesildiga mees. „Missuguste palvetega sa kavatsed seal planeeti reformeerima asuda?“

Statistilise tõenäosuse kohaselt on igas vähegi suuremas tavapärases inimkoosluses ikka mõni jobu. Nate Hague selgitas meile ühes loengus, et kosmoselendude ajastu algusest alates oli tehtud kõige erinevamaid katseid, et õppida selgeks, kuidas koostada täiuslikku missioonimeeskonda. Üllatavat oli nende uuringute tulemustes niipaljukest, et igas võrdluskatses toimisid nö normaalsed kontrollgrupid paremini kui ideaalsete näitajatega meeskonnad.

Seal sel hetkel aga mõtlesin korraks juhmilt, mida sellise asja peale kosta. „Veed kogunegu taeva all ühte paika, et kuiva näha oleks ja maast tärgaku haljas rohi8… Need vist peaks asja ära ajama.“

„Aamen selle peale!“ laksatas Haller käega vastu lauda, pälvides naeru ja ümberringi peade pööramist.

Robbinson põrnitses mind korraks pahuralt ja pööras siis tähelepanu oma söögi viimastele raasudele.

Maxwell lehvitas mulle LeQuinni kõrvalt: „Mina olen Alice Maxwell, sõpradele Max.“ Ta naeratas rõõmsalt ja loomulikult ei tundunud seepeale mulle kõik enam nii tume ja masendav.

Järgmine kohtumine Alice Maxwelli ja Thomas LeQuinniga toimus mul juba hommikul. Alustasin orientatsiooni ja leidsin oma rõõmuks, et Alice oli minuga ühes töörühmas. Lisaks muidugi veel LeQuinn ja trobikond keemikuid, biolooge, geneetikuid, klimatolooge, geolooge, astronoome, kokku kaksteist teadusmissiooni inimest. Alustasime tutvumisest, õppekavade läbi käimisest, füüsiliste treeningute plaani selgeks tegemisest. Lõppude-lõpuks ei saa üle ega ümber sellest, et meile kõigile tambiti tundide kaupa pähe teooriat, kuidas on Santa Maria konstrueeritud, kuidas selle erinevad sõlmed töötavad, kuni sinnamaani, et pidime virtuaalsuses isegi proovima laeva ja süstikutega lendamist, elutagamissüsteemide töös hoidmist, reaktorite käivitamist ja seiskamist; rääkimata kinnisilmi ja pimedas laevas orienteerumisest, tulekahjuõppustest ja tuhandetest muudest pisiasjadest.

Haller oli see, kes meile pidas loenguid laeva ehitusest. Sellest, kuidas tegelikult oli Santa Maria ju pisike paat võrreldes gewtakide uurimislaevaga, kuidas isegi juba samuti töös olevad UNRS Infinity ja UNRS Endeavour, laevad, mida planeeriti läkitada Gewtakile enesele, olid suuremad ja kiiremad.

„Ma tean küll, et ega see teil olemist paremaks ei tee, kuid olgem ausad – Santa Maria on väike ja armas protüüp,“ sõnas ta säravil silmil meile laeva skeeme presenteerides ja sinna juurde selgitusi andes.

„Tegelikult ma ei tahtnud seda teada!“ sosistasin Alice’ile, kellega istusime (muidugi juhuslikult) loengusaalis kõrvuti.

„Nagu te näete, siis on laeva kandvateks osadeks mootorid, väljageneraatorid, lasti, kütuse ja elukeskkonna moodulid, relvatornid – jajah, me oleme tõepoolest relvastatud – ja loomulikult termotuumareaktor,“ seletas Haller, osutades skeemidel erinevatele elementidele. „Meie selge tänuvõlg austet gewtaki rahvale, kes asendasid meie kivikirved ja aurumootorid natuke kaasaegsema tehnoloogiaga…“

Tegelikult ei olnud Haller kuigivõrd hea loengupidaja.

„Alcubierre’i
mootor, lühidalt ALCUB-mootor. Ei midagi ülearu uut siin päikese all - see käis kontseptsioonina NASA töölaualt läbi juba millalgi 1990.aastatel, kuid jäi pidama paari tehnilise „pisiasja“ taha: negatiivne mass ja loomulikult selle tekitamiseks vajalik energiakogus…“ Ta vaatas loengusaalis ringi justkui lootuses, et keegi midagi vahele ütleb. „Nii et olemegi tagasi reaktori juures...“

„Kuidas me oleme kaitstud tähtedevahelise vesiniku radiatsiooni eest?“ esitas üks geneetikutest küsimuse.

Haller oli silmaga nähtavalt õnnelik auditooriumi panuse üle.

„Kaitseväljad – tänu reaktorile on meil piisavalt energiat, et tekitada magnetväljad ja hoida need üksikud vesiniku aatomid ohutus kauguses. Või kui täpsem olla, me oleme läinud sammukese edasi,“ ta aktiveeris skeemil mingid laeva osad. „Need on vesinikukollektorid. Sedasi saame liikumise ajal kütust ammutada. Ei, see ei tee laevast igiliikurit, kuid vähendab oluliselt kütusepaakide mahtu.“

„Ma saan aru, et me liigume ligikaudu valguse kiirusel –“ ütles keegi teine.

„0,98 LS’iga9, kui täpne olla…“ pistis Haller vahele.

„… kuidas on lahendatud erirelatiivsuse teema? Me peaksime ju valguse kiirusele lähenedes muutuma lõpmatult raskeks ja aeg liigub hoopis teisiti…?“

„Noh… See konks peitub jällegi alcub-mootoris ja energiaallikas,“ seletas Haller. „Gewtakid näiteks käitavad oma laevu isegi 1,35 LS’iga. Lihtsalt – suurem on parem, eks ole… Vaadake, mida alcub-mootor tegelikult teeb, on see, et ta „surub kokku“ laeva ees olevat ruumi ja „venitab välja“ laeva taga olevat ruumi. Selliselt oleme me justkui „mullis“, mille tõttu liigume tavaruumist sõltumatult ja kiiremini kui valgus teoreetiliselt ja ei ole ka konfliktis vana hea Einsteiniga…“

„Ausõna, kui teoreetilise füüsika koolkond oma suu lahti teeb, siis ilmselt juba Max Plancki ja Niels Bohr’iajast peale kõlab nende jutt nagu mingi erilisemat sorti posimine,“ sosistasin Alice’ile. „Sama hästi võiksime panna nõia luua selga lendama ning püüda seda inimestele müüa teaduse pähe.“

„Sa oota, kuni ta portaalideni jõuab!“ vastas Alice vaikselt naerdes. „Mu noorem vend ilmselt arvaks, et ta on surnud ja sattunud ulmekirjanike paradiisi…“

Portaalid. Jah… Kunstlikud ussiaugud toimisid hästi – oli võimalik liikuda silmapilkselt ühest punktist teise – aga olid üüratult kulukad. Energia kogused, mida need vajasid tööks olid astronoomilistes suurusjärkudes. Seetõttu liigutatigi väikeseid masse. Santa Maria pardale oli portaal kaasa antud. Juppidena, sest niimoodi võttis see vähem ruumi. Idee oli selles, et lähme kohale, paneme portaali püsti ja selle kaudu saame ilusti tagasi „hüpata“ ning järgmiste tulijate jaoks on loodud sillapea. Ainus oluline viga seisnes selles, et portaaliseanss, mis taganuks meile kõigile kojupääsu, jätnuks laeva sisuliselt minimaalse avariiressursi peal kuhugi orbiidile tiirlema.

Lõppeks – kas ongi nii tähtis sellest aru saada, kuidas see töötab? Ma mõtlen minul, keskkonnatehnoloogil? Peaasi, et see toimib ja et meil on mõni teoreetiline füüsik miljardi inimese kohta, kes sellest aru saab ning trobikond insenere iga miljoni inimese kohta, kes oskavad teooria baasil töötava masina ehitada ning seda käitada ja vajadusel hooldada. Et meie ülejäänud võiksime õndsa naeratusega lennata.

* * *



Süstikureis Cape Canaverali kosmodroomilt üles Space Port One’i dokki ei olnud üldse lõbus. Lennukiga lendamine on ilmselt maksimum, mida ma heal meelel üle elan. Kuidagi eriliselt tobe-õnnelik tunne tekkib iga kord, kui lennuk hoovõturajal „gaasi põhja“ paneb ning mootorite üürgamise saatel sind vastu seljatuge vajutab. Sel hetkel saab igaüks olla justkui natuke kiire ja vihane. Kosmoselendudega tegelevatel kodanikel on kombeks nimetada gravitatsiooni õelaks eideks10. Selle eest pole pääsu ning kui kanderakett lasti ja inimesed sisikonda pahupidi pöörava rappumise, pöörlemise ja su keha laiaks vajutava ülekoormuse saatel taevasse lennutab, siis mina küll imestan, kuidas on olnud niivõrd vähe õnnetusi. Ilmselt seetõttu, et kõike seda kontrollitakse üle, kontrollitakse üle ja vaadatakse siis veel mitu korda üle, enne kui nupule vajutatakse.

Ja siis on korraga surve möödas, kaadervärk mu ümber ei rapu enam ning on vastupidiselt kõigile mu hirmudele ikka veel ühes tükis. Inimesed juubeldavad (mis sest, et nad on kõik juba treeningute ajal pidanud seda korduvalt üle elama), mõned lahti päästetud esemed hõljuvad mu ümber ning veider tunne kuklas annab märku, et süstik on vabalangemises. Kaaluta olekus ei ole mõistlik oksendada. See tasub endale meelde jätta. Kahelda pole tarvis. Kuid ikka leidub keegi, kel pidamist pole. Näiteks mina või Nate Hague.

Üksteise järel, ohutut vahet hoides väljusime pärast dokkimist süstikust ja liikusime sadamatehniku juhendamisel ootava tähelaeva poole. Meid oli kokku kümme inimest, viimane grupp, kes enne väljumist laevale jõudis.

„Jälgige ümbrust!“ kamandas tehnik valjul häälel. „Pole meil siin vaja nädal aega teie verepiiskadele jahti pidada, kui te kuskile vastu end lõhkuma peaksite…“

Santa Marial võttis meid lüüsi juures vastu Alice Maxwell. Vahetasime tervitusi ja ta suunas meid esimese sõõriku kodarate sõlmpunkti.

„Väärib meelde tuletamist, et mõistlik on kodarates liikuda nii, et su pea on laeva kesktelje suunas!“ hõikas ta esimestele, kes temast juba möödas olid.

„Rattad pöörlevad?“ esitasin tarbetu küsimuse. Sõõrikud olid kaks viiekümnemeetrise raadiusega ratast, mis pööreldes kiirusel kolm tiiru minutis tekitasid kunstlikku raskusjõudu 0,5 g.

Max naeratas ja noogutas. „Jep, bioloogilised materjalid ja külmutatud reisikaaslased vajavad gravitatsiooni. Kõik elutagamissüsteemid on juba kolm nädalat töös olnud. Ilma vähimagi tõrketa, muideks,“ lisas ta ja pilgutas silma. Me olime olnud koos lugematutes rühmatöödes (tegelikult oli neid ühisülesandeid väljaõppeperioodil kokku 217), sest kuulusime mõlemad nn ökokampa, mille liikmete roll oli vastutada elutagamissüsteemide ja hilisemate terraformimise alaste eksperimentide eest. Ütleme nii, et mul oli kolleegiga vedanud.

Tõukasin end mööda käiku edasi kuni kodarani, mis osutas noole ja kirjaga ühisruumidele elusektsioonis. Keerasin jalad ette ja pusisin allapoole liikuda. Alguses pidin seinale kinnitatud redelil käte jõul liikuma, kuid siis hakkas raskusjõud tunda andma ning ühel hetkel oli juba vajalik end korralikult kinni hoida. Tunnel mu ümber näis liikuvat, kui tasakaalumeel defineeris uuesti kategooriad „all“ ja „üleval“ ning taaskord pidin pingutama, et mitte oksele hakata. Allpool olijad poleks minu suhtes erilist tänulikkust ilmutanud.

Ligemale viiskümmend meetrit laskumist… Üldiselt võiks ju nüüd arutleda teemal, et lift leiutati rohkem kui sada aastat tagasi. Lift oli teises kodaras täiesti olemas. Kuid nelja põhikodara peale kokku oli kaks lifti ja kaks manuaalse läbimise käiku. Topeltsüsteemid, seda esiteks. Teiseks: igasugune liikumine avardab silmaringi ja võitleb lampjalgsuse vastu. See on tuntud rahvatõde. Kui sinu saatuseks on olla kosmoses, siis igasugune tegevus ja koormus, kui seda on mõistlik rakendada, on ainult kasuks. Seega me ronisime.

Ühisruumi seinal võttis meid vastu suur ekraan, mis näitas paigalpüsivat pilti kosmosest ühes servas lõigukese maaga.

„Vaadake hoolega, daamid ja härrad!“ tervitas meid komandör Donaghue ekraani kõrvalt. „See on viimane, mis me oma kodust näeme võrdlemisi pika aja jooksul.“

Santa Maria liigutamiseks kosmosedokist (kus see oli muideks suurem kui „sadam“ ise, sest ka sadama ja orbitaaltehase ehitamine toimus samaaegselt esimeste tähelaevade ehitamisega) stardipositsioonile kasutati puksiiri – kosmoselaeva, mille peamiseks komponendiks olid kütusepaagid ja mootor. See lohistas suure masinavärgi dokist ohutusse kaugusesse, et oleks võimalik käivitada laeva enda kiirendusmootorid ilma ümbritsevat õhku laskmata. Kui reaktor oli saavutanud oma töövõimsuse, olime Maast juba 1 AÜ kaugusel ja tegelikult ammu külmutatud. Siis käivitati ALCUB-mootorid ja Santa Maria hakkas sirges joones „lõikama“ läbi kosmose Alpha Centauri suunas.

Mina ise olin selleks hetkeks, kui laev liikuma hakkas, suundunud magalasse, koorinud end paljaks, lasknud tehnikul ühendada juhtmed, voolikud ja seadistada masina. Surusin alla kerge paanikaimpulsi, kui magamiskapsel mu ümber sulgus. Loendasin numbreid tagurpidi nagu hääl mu kõrvus käskis: 10…9…8…7…6… Pimedus.

Ja siis tulid unenäod…

Saast!
mõtlesin (või nägin unes mõtet sellest), aga ei suutnud ärgata.

* * *




[Timothy Reese’i missioonilogi; sissekanne 2035-03-23; kell 18:04; 1608. missioonipäev]

Piin, nuhtlus, häda ja viletsus, totaalne ikaldus… Vera [Kpowsky, füsioterapeut // tsensori märkus] jätkas täna taastusraviga. Ma pole kunagi olnud eriline spordifanaatik, ei rajal ega tugitoolis. Kui missiooni ettevalmistuse ajal olid treeningud mu jaoks need kõige raskemad asjad ja nii mõnigi kord tundus, et ma tõesti katken nende otsa, siis ausõna – poolgravitatsioonis taastusravi, taevas halasta...! Isegi mu väike varvas on treenimisest haige. Keegi võiks välja mõelda sellised tabletid, et võtad ühe, ja nahk kasvab tagasi, võtad teise ja oled midagi Tony Starki ja Clark Kenti vahepealset. Või vähemasti oled jälle seesama sinaise, kellega oled ilusasti harjunud, eks ole…

… Mul ei lastud laatsaretis kaua mõnuleda. Juba järgmisel päeval pärast matusetalitust kupatas Vera mind koikust välja, pistis tahvli pihku ja näitas harjutustekava ette. Mitte, et mul pr. Kpowsky vastu midagi personaalselt oleks (rahu tema ja kõigi tema poolataridest esiemadega), kuid meie vahel on mingi lihtsalt seal olev antipaatia. Minu õnnetund seisnes selles, et Max [Alice Maxwell // tsensori märkus] määrati mulle personaalseks juhendajaks…

… Võiks ju mõelda, et kosmoselaevas on ainult „kellad-ja-viled“ – kõik käib käeviipe, liikumissensorite, kavalate lülitite, naha alla siirdatud kiipide, AI-tasemel über-arvutite ja muu taolise saatel. Ei, kus sa sellega!? Ma pidin end seaks vihastama, kui tahtsin laatsaretist välja saada ning selleks pidin pusima lükandukse avamisega. Käsitsi! Proovige ise, kui olete oma nahast enamiku kaotanud ja seetõttu pealaest jalatallani sidemetes, kui te olete ikka veel poolenisti krüomellis ja koordinatsioon on võrdlemisi häiritud ja kõige tipuks peate veel jagelema poolgravitatsiooniga, mida tekitab hiigelsõõrik, mille sisemine pind on teile jalgealuseks; proovige sellistes tingimustes käsitsi avada lükandust…

… Rada on meil elusektsiooni keskel olev koridor, mida kasutatakse jalutamiseks ja jooksmiseks. Nagu vanad head mitmerealised kiirteed: äärmised read on lonkijatele, sisemised kiirkõndijatele ja päris sisemine on jooksjatele. Kas poleks lihtsam sisustada mingi ruumikene jõusaalile omaste seadmetega sh. kõndimis-jooksmis-masinaga? St. Mary pardal on võimla ka olemas. Aga siin pole midagi, mis poleks läbi mõeldud, mäletate! See va jooksurada on meie vaimsele tervisele äärmiselt vajalik. Õnneks pole see niisugune nagu Space Port One’i treeningmoodulis, mis oli pöörlev silinder, mille sisepinnal käis elutegevus. Seal sa nägid kodanikke, kes olid 180 kraadi sinu kohal ja neid kes olid 90 kraadi eespool või 270 kraadi su selja taga. Ma nägin ikka ja jälle und sellest, kuidas ma kõnnin või jooksen seal ringil ja siis korraga on all ja üleval omadega sassis ja ma kukun ja kukun ja kukun…


7. HOMMIKUSED UUDISED


Alice Maxwell ärkas missiooni 1615. päeval hommikuse rutiini kohaselt kell 0615. Ta tõusis, pesi silmist une ja loputas suud. Järgmised minutid, kuni kell näitas 0625, kulutas ta võimlemisharjutustele oma punkri vabal pinnal: venitused, painutused, kätekõverdused, kõhu- ja seljalihaste harjutused. Saanud sedasi pulsi natuke kiiremini lööma ja luud-liikmed-lihased soojaks, tõmbas ta selga lühikesed spordiriided, kinnitas kella käele, pistis kuularid kõrva ja suundus kõrvu paitava muusika saatel kergel sörgil läbi koridori jooksurajale.

Nagu enam-vähem kõigil hommikutel iga varasema 1614 päeva jooksul, leidis ta eest tuumafüüsik Inga McConnely11, Alexander Mayham Connori12, Marina Martinezi13 ja Joel Halleri14, kes igaüks omas tempos mööda rada liikusid. Tavapärasest rutiinist erines üksnes see, et McConnely ja Haller sörkisid teisel rajal kõrvuti ja vestlesid.

Rada oli 312 m pikk. Terve sõõriku sisemise pinna ümbermõõt. Maxwell alustas kiire kõnniga, läbides sedasi ühe ringi ja läks seejärel üle sörgile, veel kolm tiiru hiljem tõstis ta tempot ja läbis järgmised kolm ringi päris kiiresti, misjärel sörkis kaks ja kõndis viimase. Kokku 3120 meetrit. Ta oli selleks hetkeks läbinud rajal 5 038 800 meetrit, üle viie tuhande kilomeetri. Ikka 3,12 kilomeetrit korraga… Nigel Cavanaugh, matemaatik-navigaator, kelle teeneid ei vajatud, enne kui nad jõuavad kohale Alpha Centauri süsteemi, oli treeninguperioodi ajal arutlenud võimaluse üle töötada välja 312-ndik-süsteem.

Kell 0800 oli tema valitud hommikusöögiaeg. Talle meeldisid hommikud, mil ta ei pidanud kiirustama. Hetked köögis, kui sai lihtsalt olla. Tema „tööpäev“ algas kell 0900 ja kestis kuni 1800. Kui midagi ei juhtunud, oli tal seejärel aega rahulikult oma missioonilogi täiendada, lugeda või vaadata midagi, tüüpiliselt käis ta õhtuti ka jõusaalis. Une jaoks tuli temal kasutada vähemalt 8 tundi (personaalne norm), mis tähendas, et enamasti oli ta voodis ja püüdis uinuda kell 2200. Mõnikord ei olnud see nii lihtne.

Ökoloog Reese, kes oli laatsaretist välja lastud, istus seina-äärse laua taga ja nokitses toidu kallal. Alice kõhkles hetke ja manööverdas siis kandikuga, millel oli taldrik muna, peekoni ja salatiga ning klaas mahla ja tass kohvi, Reese’i juurde ja istus teisele poole lauda.

„Hommik!“ ütles ta. „Ma nagu ei näinud sind jooksurajal…“

Reese kergitas pilgu taldrikult ja naeratas naisele natuke virilalt. „Ma olen pigem selline õhtune trenni tegija tüüp.“

„Niipalju kui mina aru saanud olen, siis sa pigem pole üldse trenni tegija tüüp.“

Mees lõikas poolenisti söödud peekoni küljest killu ja noogutas. „Vastab tõele.“

„Kuidas enesetunne on?“ uuris Alice. Ökoloog oli olnud tema hoole all. Viimastel päevadel pidid kõik, kel oli vähegi mingeid meditsiinilisi oskusi, tegelema külmast äratatutega, abistama neid taastusravis, hoidma neil silma peal, pakkuma emotsionaalset tuge. Alice oli pidanud vähendama oma igapäevatööd elutagamissüsteemidega miinimumini, et leida aega nendeks lisategevusteks. Omajagu nöökimist oli tulnud Angelina Rojasi poolt, kui selgus, et Reese määrati tema hoolealuseks. Mehe enda varjamatu heameel oli ilmselt näha kõigile, kes temaga kokku puutusid. Alice oli lõpuks mõttes õlgu kehitanud ja kõik pikalt saatnud. Tegelikult ju ökoloog meeldis talle.

„Käib kah, kui paremat ei ole,“ vastas Reese. Ta jättis lõigatud peekonikillu suhu pistmata. Asetas hoopis kahvli taldrikule ja lükkas poolenisti söömata toidu natuke kõrvale. „Kuidas sa seda süüa suudad?“ küsis ta, vaadates naist, kes hävitas isukalt oma toitu.

Alice kehitas õlgu. „P’le see nii ’ull midagi,“ ütles ta täis suuga. „Küll sa harjud…“ Ta võttis toeka lonksu mahla. „Selle kohta võiks öelda: parem elu tänu kemikaalidele. Sel toidul on võrdlemisi vähe ühist tegelike munade, sealiha või aedviljadega. Valgud, süsivesikud, rasvad, kiudained, vitamiinid. Värvi, lõhna ja maitset ka näpuotsaga juurde. Eks ole – lõppeks helendame kõik pimedas, a’ kui sul ikka on kõht tõsiselt tühi, siis hakkab hernesupp ka hästi maitsema.“

„Mis mõttes?“ Reese kergitas kulmu.

Nende laua juurde jõudis oma kandiku ja toidulaadungiga peainsener Haller. Ta maandus laua otsa.

„Hei-hei!“ „Hommikust!“ „Mis siis uudist laias ilmas?“

Haller määris krõbuskile väikesest kuubikust urgitsetud margariinikillu ja asetas sellele vorstimaitselise proteiinilaastu. Krõmpsatuse saatel haukas ta sellest suutäie, saates puruvalangu oma kandikule.

„Mida Max sulle hernesupiga öelda tahtis,“ teatas insener Reese’ile, „on see, et isegi kui miski su jaoks jälk tundub, siis teeb tühi kõht imesi’. Nimelt tõeliselt tühi kõht.“

„Aga hernesupp?“ Reese’i nägu väljendas mõistmatust. „Miks peaks keegi hernestest suppi keetma?“

„See on niisugune vanamoodne traditsioon: võtad hernest, sibulat, porgandit ja soovitavalt suitsutatud sealiha, keedad seni, kuni moodustub enam-vähem selline ühtlane roheline löga ja siis sööd ja tunned ennast hästi.“ Alice muigas kõveralt.

„Ilmselt pole ma piisavalt kaua söömata olnud,“ pomises Reese. Teised naersid tema näol olevat vastikuseilmet.

„Noh – kui nüüd päris aus olla, siis ilmselt on isutus ja vastumeelsus meie meeldivalt tehisliku toidu suhtes pigem psühholoogiline reaktsioon ja jätkuv krüomelli kõrvalmõju…“ ütles Alice.

„…ei midagi niisugust, millest lahke Max sind tapva koormuse ja füsioteraapia-nimelise piinamismaratoniga vabastada ei suudaks…“ pistis Haller vahele.

„… millest me… Nojah. Just see, mis Joe ütles.“ Alice tegi meestele grimassi ja jõi tühjaks oma kohvitassi. Ta tõusis ja läks lisa tooma.

„Mis siis üldiselt toimunud on?“ küsis Reese insenerilt.

„Viimase 24 tunni jooksul või alates Maalt lahkumisest?“ küsis Haller.

„Sinu vabal valikul nende kahe äärmuse vahel,“ vastas Reese.

„Hmmm. Las ma mõtlen. Me oleme lennanud Centauri suunas. Üsna sirges joones. Söönud palju „võltstoitu“, teostanud loendamatuid teaduslikke katseid. Nokitsenud masinate kallal. Lennanud, söönud, nokitsenud, katsetanud, lennanud, söönud, nokitsenud, katsetanud. Nii omajagu päevi järjepanu… Üldiselt oli meil võrdlemisi igav kuni selle õnnetu äratuse päevani.“ Haller tõsines ja pööras pilgu Reese’ilt oma taldrikusse.

Igav võrdub hea…
mõtles Reese.

Maxwell tuli kohviga tagasi.

„Kas kodust ka midagi kuulda on? Idee kohaselt oleks pidanud öösel toimuma sideseanss…“ Ta kühveldas kohvi sisse suhkrut ja segas tassi sisu energiliselt.

„Jaa, loomulikult!“ vastas Haller ilmselgelt teemavahetusest kergendust tundes. „Me saime infopaki kätte. Sõnumeid kõigile. Lisaks ka uuenduste komplekti St. Mary tarbeks.“

Nähes Reese’i nõutut pilku, tegi ta käega žesti enda ümber, justkui püüdes kogu laeva haarata. „See siin, vennas, on hunnik rauda ja polümeere, lisaks tarkvara ja trobikond inimesi. Ei taha sinu kasvuhooneid ja laudasektsiooni kuidagi solvata, Maxie, kuid ütleme, et põhiosas on see nii… Mõtle nüüd ajas tagasi – mis juhtus tehnikaga vahemikus 1900–2000? Mis juhtus tehnoloogiaga ajavahemikus 1990–2010? Heldeke! Kui me ei saaks regulaarselt iga paari kuu tagant uuendusi, siis oleks St. Mary tänaseks juba sama hea kui termotuumareaktori najal ringi hulpiv muuseumieksponaat. Sisuliselt oli laev juba Maalt lahkumise hetkel vananenud… Ee… Hmmm… Seda te vist jälle ei tahtnud teada?

Noh… Igatahes on meil lastiruumis mõned tonnid materjale ja töötoas igast’ vahvaid mänguasju. Niikui vähegi saame, uuendame laeva pidevalt. Tarkvara on see kõige lihtsam asi, seni kuni suudame arvutitele komponente ise toota. Aga me kõpitseme ka seadmete kallal, parendame väljageneraatoreid, timmime reaktoreid ja mootoreid, navigatsiooniseadmeid.“

„Kuidas see info meieni jõuab?“ küsis Reese. „Ma mõtlen, et me oleme ju nelja valgusaasta kaugusel Maast…?“

„Kuidas Hans ja Grete koju said?“ küsis Haller.

„Eh…? Mingi leivaraasukeste jama oli. Aga minu meelest sõid linnud selle kraami ära ja nad ei jõudnudki ju koju, vaid hoopis sügaval metsas elava nõiamoori juurde, kes neist ahjupraadi teha tahtis.“

Maxwell ja Haller naersid mõlemad. Insener vangutas pead. „Sul ikka on tõeliselt sünge maailmapilt, Reese!“ ütles ta. Pühkinud kandikult krõbuskipudi omale peopesasse, võttis ta Reese’i kohvitassi ja oma tühjaks joodud mahlaklaasi, asetas need teineteisest paarikümne sentimeetri kaugusele ja puistas siis krõbuskiraasud kahe vahele ritta, sättis paari laiali veerenud tükikest paremini ja osutas sellele: „Näed sa: Maa ja meie. Staatiline mudel, eks ole, proportsioonid pole õiged ja mis kõik veel. Vahemaad on räme-suured. Me poetame oma sabast välja mõned majakad, mis on oma olemuselt nanoportaalid: suur kolakas reaktor, et tekitada nõelaaugu suurune ühendustee. Midagi materiaalset sealt läbi pressida ei õnnestu või kui, siis ehk aatomeid, pole tegelikult proovinud… Aga elektromagnetlaineid edastab ta küll. Kokkuvõttes on see niisugune väikest viisi nagu lahti keritud telegraafikaabel meie ja kodu vahel. Viskad siitpoolt sõnumi sisse ja voila!, tuleb teiselt poolt hetkel ligi 10-minutilise viibega välja. Sedasi on isegi veel võimalik suhelda. Suurte andmemassiivide teisaldamine võtab muidugi kauem aega – protsessorite läbilaskevõime ja nii.“

Reese silmitses installatsiooni laual. Nõiad ja luuad.

„Ja mis siis viimase uudistepakiga meile laekus?“ küsis Alice. Ta teadis hästi, et kui Haller endale kuulaja leidis, siis võis ta vaimustusega rääkida igasugustest asjadest, mis tema töövaldkonda puutusid, alustades tähtedevahelise vesiniku kontsentratsioonist ja sellest, kuidas prognoosidega puusse panek 0,1% võrra võis mõjutada nende missiooni õnnestumise tõenäosust ja võimalusi koju tagasi jõuda; jätkates uute nanoprotsessorite süsinik-struktuuri ja termotuuma reaktorite mõõtmete vähendamisvõimaluste teemal (Kui vaid õnnestuks mõistlikul moel suurendada nende töös hoidmiseks vajaliku magnetvälja tihedust üle senise kriitilise piiri!) ning lõpetades näiteks antud vestlusteema juures aruteluga, mida oleks ikkagi vaja teha, et raasukesterea asemel reaalajas portaalside alcub-liikumises tähelaeval tööle hakkaks. Maxwell ei olnud Halleri jaoks hea kuulaja.

„Ah? Mis seal ikka, sama vana jama…“ lõi Haller käega.

* * *



„Kuidas enesetunne on?“

See tundus olevat viimastel päevadel Alice Maxwelli lemmikküsimus. Me istusime koos tema farmis, nagu ta oma töötuba-laboratooriumit nimetas. Kummalisel kombel oli see ka ainuke ruum terve laeva peale, kus minu seniste kogemuste kohaselt ei olnud õhus seda iseloomulikku steriilsuse hõngu. Põhjustatud oli see asjaolust, et Max kasvatas oma laboris orgaanilist toitu. Seda polnud seal küll palju, kuid laeva jäätmete ja heitvee puhastus- ja regenereerimissüsteemi kaasabil toodetud väetiste, stabiilse valgus-, temperatuuri- ja niiskusrežiimiga suutis ta tänu tihedale külvitsüklile üsna stabiilselt iga nädal natuke värskeid aedvilju ja maitseaineid kööki suunata. Lisaks oli tal seal kohalik kanala. Nädala aja munavaru pluss iga kuu natuke värsket päris liha. Ta oli proovinud ka tõuke kasvatada, need olla head proteiiniallikad, kuid ei osutunud meeskonna seas populaarseks. Raske arvata miks, eks ole…

Oli üks teine hommik. Enamik mu sidemetest olid maha võetud, roosakas nahk hakkas tasapisi muutuma normaalsemaks, ei sügelenud enam nii hullusti ja ohtra salviga määrimise tulemusena ei kestendanud ka eriti. Hakkasin harjuma söögiga, millest koosnes laeva menüü, lihastesse oli jõud tagasi tulemas, mis tähendas, et taastusravi polnud enam selline hiina-piina nagu esimestel päevadel. Ettevalmistused, mida tegime Alpha Centaurile jõudmiseks (meil oli veel ligikaudu kolmkümmend päeva teekonda jäänud) tähendasid seda, et mind määrati Alice Maxwelli ja Thomas LeQuinniga ühte töörühma, mille ülesandeks oli läbi töötada stsenaariumid võimalikel avastatavatel planeetidel elu olemasolu ja elusobivuse (inimeste jaoks) analüüside läbiviimiseks.

Kuid hoolimata progressist tervise taastumise rindel polnud mu enesetunne suurem asi midagi. Nii ma talle ütlesingi.

Ta keeras pilgu viiekümnetolliselt seinale kinnitatud ekraanilt, mis oli jaotatud kümneteks väiksemateks pildikesteks, ja silmitses mind natuke imestunult.

„Mis siis viga?“ küsis ta.

Kuidas seletada seda sisemist ängi, mida ma tundsin? Kehitasin õlgu.

„Mis sul seal õigupoolest toimub?“ küsisin ekraanile osutades, et teemat endalt kõrvale juhtida.

Alice mängis kaasa (kiitus talle, et oskas jätta õiges kohas urgitsemise pooleli) ja kraamis kuskilt sahtlist lagedale plastkarbi, mis oli täis metallist ja plastikust mutukaid, mitte suuremad kui harilikud prussakad või keskmist mõõtu koduämblikud. Nende mõte oli teostada rutiinseid vaatlusi sellistes laeva osades, kuhu inimesed mingi valemiga ligi ei pääsenud. Samas oli äärmiselt oluline, et hallitus ei vohaks vales kohas või et tõesti kuskil prussakad või sipelgad endile pesa ei ehitaks. Teoorias peaks muidugi sellised asjad olema välistatud, kuid niisugustes süsteemides nagu Santa Maria pidi keegi (antud juhul mina ja Alice) tegelema ka sisuliselt võimatute asjade toimumise ennetamisega.

Vaatasin neid tillukesi, keeruka programmi poolt juhitavaid masinaid ja juurdlesin oma halva enesetunde üle. Ma arvan, et see oli koduigatsus.

* * *




[Timothy Reese’i missioonilogi; sissekanne 2035-03-29; kell 20:17; 1617. missioonipäev]


Sõnumid kodust. Loen neid ja tekkib selline veider nihestatud tunne, et kustmaalt läheb reaalsuse ja fiktsiooni piir ja kummal pool piiri olen mina. Hullem veel – kumb on „päris“ ja kumb „väljamõeldis“. Siin on kuskil mõnekümne sentimeetri kaugusel seina taga külm ja elutu vaakum, sealt tuleb uudistevoos infot sellest, kuidas tänu termotuumareaktorite rakendamisega energeetikasektoris muutub kogu majanduse struktuur, alustades toidu hindadest ja lõpetades kontinentidevahelise transpordiga, kuidas lõpuks ometi on inimkond relvastatud reaalsete vahenditega, millega saab pöörata globaalseid kliimamuutusi ümber…

… Kodus ei ole tegelikult kõik mitte ilmtingimata hästi: loen kohalikke uudiseid siis näen, et Sheboygan, Manitowoc, Two Rivers ja teised väikelinnad Michigani järve kaldal püsivad veel võrdlemisi elusad tänu Milwaukee ja Madisoni jõukale keskklassile, kes tahavad ikka jätkuvalt suveks kuhugi ära, metsa, jõe või järve äärde, loodusesse, kuid üldjuhul tõmbavad suured tehnoloogiaarenduskeskused nagu Chicago ja tuhast tõusev Detroit inimesi aina suurema jõuga…
… Jäänud on veel paar nädalat, siis oleme Alpha Centauri süsteemis. Täna alustasime pidurdusega. Peaksin olema elevil, põnevil. Ilmselt on mu pea paks kõigist nendest andmetest, mis sondide kaudu kogu aeg peale jooksevad, et lisaks mõtlemisele on raske midagi tunda…



8. LENDAV HOLLANDLANE



[Alice „Max“ Maxwelli missioonilogi; sissekanne 2035-04-10; kell 19:58; 1629. missioonipäev]

Peaaegu kohal. Nüüd, kus see on juba siinsamas, käega katsuda, on ootamine seda raskem. Tahaks juba näha, tahaks juba tunda seda tunnet: mitte enam Armstrongi kombel väike samm ja suur hüpe, vaid… Kuidas seda nüüd siis nimetagi? Mingis mõttes on kõik inimkonna eksistentsi vältel alustatud ja lõpetatud teekonnad olnud sellele siin eelkäijateks. Mõte sellest, et me teeme siin iga päev inimkonna AJALUGU, on üheaegselt kõikehõlmavalt vaimustav ja natuke ka hirmutav…

… Distantsid saavad sootuks uue tähenduse. Maa on kusagil seal 4,129*10¹³ km kaugusel, me oleme sügaval Alpha Centauri süsteemis ja ometi on meie sihtmärk kaugemal kui ükski hoomatav vahemaa Maal elades olnud on. Kolumbuse teekond oli tibusammuke võrrelduna sellega, mida tegid Apollo programmi mehed. Ja nende läbitud teekond, nii teedrajav kui see ka polnud, on siiski köömes sellega, mis ma olen läbinud St. Mary pardal. Ma olen teises tähesüsteemis!!!

… Ootan… ootan… ootan… Miski imelik pinge on õhus. Pikk ootamine, asjaolu, et kõik pole siiski läinud nii hästi kui tahtsime – kes saakski meile ette heita, et närvid läbi on? Reese ütles täna samuti, et aja kulgemine on justkui küünte kasvu kiiruse tasemele aeglustunud…


* * *



Tegelikult nad siiski tähistasid sihtkohta jõudmist. Või noh, mitte just päris sihtkohta, aga igal juhul seda, et laeva sensorid „korjasid üles“ gewtaki laeva kutsungi. Nad olid jõudnud mööda Proximast, mis toimis süsteemis justkui Jupiter ja Saturn päikesesüsteemis, korjates kokku ja paisates laiali komeete, mis võinuks ohustada sisemises nn biotsoonis olevaid planeete. Alpha ja Beta kaksiksüsteemis oli kolm kivist planeeti, mis paiknesid liialt lähedal kaksiktähele, et seal elu võimalik olnuks. Tähtede gravitatsioon hoidis neid lukustatuna, üks külg sisse pööratud. Vulkaaniline aktiivsus ja põrgukuumus ühel pool, pimedus ja külm teisel. Viies ja kuues planeet olid liiga kaugel, liiga külmad. Neljas planeet asus parasjagu sellisel kaugusel tähtedest, et teoreetiliselt võinuks selle pinnal leiduda vedelas olekus vett ja eluks sobilik keskkond. Gewtaki laev tiirles geostatsionaarsel orbiidil ümber neljanda planeedi.

Pidu, mis korraldati, ei olnud iseenesest mingi suurejooneline asi. Lihtsalt koguneti köögis ja salongis, laudadel olid söögid-joogid, komandör andis taaskord loa Tulise Juti välja jagamiseks. Martin Cohen lasi üldkõlaritesse valimi viimaste aastate edetabelimuusikat, mis tekitas sobilikku elevust. Alice Maxwell ja Angelina Rojas ja Joselin Laquerta suutsid oma väljavalitud „ohvrid“ väiksele tantsule vedada. Reese kurtis, et tunneb end seal nurgas koos Maxiga tammudes nagu puujalaga karu, kuid lõppude-lõpuks sai nalja nabani ja tundus, et see oligi midagi, mis kogu meeskond vajas.

Järgmisel hommikul pärast oma hommikust rutiini (tal oli selleks hetkeks Rajal läbitud 5 042 544 meetrit) leidis Alice kööki sisenedes sealt eest C.J., Martinezi, Robbinsoni, ja Albrighti15 neljakesi laua ümber midagi vaiksel häälel arutamas. Kui ta nendest esimest korda möödus ja nad vait jäid, siis ei pööranudki ta sellele eriti tähelepanu. Kui ta oma kandikuga teise laua äärde suundus, siis tekkis taas neliku vestlusesse paus.

Mis neil seal arutelu all võis olla? Alice istus ja asutas end söögi kallale, lastes mõttes silme eest läbi eelmise õhtu sündmusi, kas miski võinuks teistele anda alust näiteks teda taga rääkida? Ääri-veeri trehvas ta paari pilku, mis pisteliselt tema poole saadeti. Reese ilmus välja mõned minutid hiljem ja seekord pööras ta juba ekstra tähelepanu, mismoodi nelik laua taga reageeris. Nad jäid taaskord vaikseks. Kui Reese kandikuga tema juurde maandus, siis jätkus teises lauas tasane jutuajamine.

Sama kordus, kui saabusid Haller ja Rojas ja Laquerta. Muu lobisemise sekka proovis Alice tabada kõrvallauas toimuvat, kuid õige pea pakkis nelik end kokku ja lahkus köögist.

„Mis viga?“ küsis Reese kui Alice neile mõtlikul ilmel järele vaatama jäi.

Naine kehitas õlgu. „Ah… tead – ma niisama mõtlen… Noh, nad ilmselt räägivad eilse peo muljeid ja mulle miskipärast tundub, et ma olen nende lugudes üks peategelasi.“

Reese kergitas kulmu. „Või nii…“ Ta tõstis oma mahlaklaasi: „Kuulujuttude terviseks! Kuidagi peab ju endale meelelahutust leidma…“

Laquerta ja Haller lõid temaga heal meelel klaase kokku. Rojas muigas niisama ja Alice tegi talle seepeale grimassi. Laua all teisele vastu säärt oleks tahtnud virutada! Aga jah – füüsiline vägivald ja sellekohased reglemendid.

Kööki sisenesid Connor ja McConnely.

„Mis gewtaki laevalt uudist?“ küsis Reese valjul häälel üle ruumi.

Connor peatus laua juures, McConnely viipas neile tervituseks ja läks hommikusöögi järele.

„Läänerindel muutusteta,“ sõnas abipiloot. „Istuvad oma konservipurgis ja on vait.“

„Arvatavasti on seal ainult kummitused, zombid, mingid ilged sitikalaadsed parasiidid või energiaväljadest koosnevad olevused!“ hõiks McConnely üle õla.

„Noh – Haller ütles, et meil on trümmis terve sepikoda – vahest saame seal mõned hõbedast kuulid valada, enne kui peame kurjade vaimudega võitlusse astuma,“ tähendas Reese.

„Lendava Hollandlase terviseks!“ teatas seepeale Haller. Teised ühinesid naerdes toostiga.

* * *



Mingi iseäralik kõhedus tekkib sellest, kui tähtedele minnes leiad eest laevavraki. Ei kujutagi ette, mis võiks olla süngem, kas leida näiteks kuskilt Sahara liivalagendikelt või Antarktika liustikelt poolenisti mattunud tohutute mõõtmetega võõrtsivilisatsiooni kosmoselaeva riismed või näha elutuna ümber tundmatu planeedi tiirlevat laeva, millest tead, et mõned aastad tagasi kandis see elusaid inimesi, olgu siis pealegi, et need olid gewtakid. Haller oli lasknud lendu nime Lendav Hollandlane. Kuulsa kummituslaeva nimi levis meeskonna seas kulutulena, asendades ametliku mugandatud versiooni GRV16 Alpha Centauri neil oli kombeks nimetada oma laevu tähesüsteemi järgi, kuhu teel oldi ja gewtaki oma nimetus ei öelnud meile ju midagi. C.J. torises mingil hetkel, et see on tema meelest halb enne ja me peaksime nad tegelikult rahule jätma ja üleüldse… Veelkord – ei väsi imestamast, kuidas sellisest pidurist sai üldse tähelaeva piloot? Võib-olla pani külmast äratamise aegne-järgne trauma tal mõned kruvid logisema? Igatahes ei võtnud teda sel hetkel keegi tõsiselt.

Teine emotsioon kõheduse ja varjudes hiilivate ohtude tajumise kõrval oli loomulikult põnevus. Selline ärevus, mis paneb sind tooli serval nihelema, küüsi närima ja ehmatusest hüppama, kui midagi ootamatut juhtub. Kohe-kohe pidi saama vastuse küsimus, miks gewtakid kontakti katkestasid, miks lasti õhku New Yorgi portaal, miks ei võetud enam uuesti ühendust. Loomulikult ka see, kas üldse keegi on Lendava Hollandlase pardal veel alles, olgu elusa või surnuna. Ja kas me ikka saame oma küsimustele vastused? Võib-olla tekkib vaid uusi küsimusi, pettumust, frustratsiooni… Sõnaga: see oli üks segaste emotsioonide virvarr.

„Niisiis, rahvas, küllalt imetlemisest!“ teatas komandör Donaghue kui olime ligemale pool päeva Hollandlase kõrval sünkroonis ümber Alpha Centauri IV mingi murdosa tiiru teinud (gewtaki laeva tiirlemisperiood oli 23 standardööpäeva) ja kõigile meie kontakteerumiskatsetele ei tulnud mingit vastust.

Skaneerimine andis vähemalt niipaljukest informatsiooni, et laeva sisetemperatuur oli vahemikus 18 kuni 23 kraadi Celsiuse skaalal ja välimised kilbid ei olnud mitte lennuseadistused, vaid üldkaitse režiimil, seadistatud kiirgustõrjeks. Kuid katsed laeva arvutivõrku sisse murda või muul mõistlikul moel suhelda ei kandnud vilja.

„Me moodustame abordaažimeeskonna,“ ütles komandör. „Tänan vabatahtliku panuse eest leitnant Lattifah’d17, seersant Laquertat ja dr. Rajeevi18 ja dr. Reese’i.“

Meie „vabatahtlik“ seltskond põhines järgmistel kaalutlustel: Daniel Lattifah oli Santa Maria abipiloot, tema hooleks jäi süstiku juhtimine, põkkumine ja meeskonna turvamine. Laquerta oli teine löögirusikas – igaks elujuhtumiks – ja meedik. Rajeevi otstarve oli hinnata gewtaki aluse tehnilist seisundit. Minu roll oli bioloogiline riskihinnang, analüüsid. Lisaks olin saanud ka natuke läbirääkimiste alast koolitust. Kui meil pardal oli üldse diplomaate, siis komandöri Nate Hague’i kõrval olime selleks mina ja Connor. Meie pealäbirääkija oli kahjuks mustas kotis enam-vähem absoluutse nulli keskkonnas.

Abordaažimeeskond oli nii-öelda b-tiim: abipiloot, abitehnoloog, parameedik ja keskkonnatehnoloog. Meie kaotust sai komandör endale võimaldada. Selle osas ei tehtud mingeid illusioone. Nagu ka tegelikult selle „vabatahtlikkuses“. Ainus vabatahtlik asi oli olnud missiooniga liitumine. Kord juba pardal, olime käsualused.

Nii me siis hiivasime paar laserlõikurit kaasa, Dan ja Laquerta nägid oma skafandrites ja käsirelvadega välja nagu ehtsad terminaatorid, mina ja Ray tarisime tahvleid ja mõõteinstrumente. Santa Maria pardal oli neli süstikut. Kõik võrdselt suutelised manööverdama avakosmoses ja sooritama kütusevaru piires maandumist ja õhkutõusmist kuni kahekordse standardgravitatsiooniga planeedi pinnalt. Võtsime neist ühe – Pintoja eemaldusime Santa Mariast aeglaselt.

Jälgisin ekraanil vaikselt kasvavat gewtakide kosmoselaeva, kuni see täitis kogu vaatevälja süstiku ees. Kõik oli vaikne – selles tähenduses, et keegi ei võtnud meiega ühendust, ükski laeva sektsioon ei liikunud, tundus, et me ei ole ühegi sihtimis- ega seiramissüsteemi fookuses.

Dan edastas iga natukese aja tagant kutsungit avatud kanalitel. Kui keegigi võttis seda vastu Hollandlase pardal, siis meile ta endast märku ei andnud.

„Teeme paar vaatlustiiru ümber selle vraki,“ sõnas Dan vaikselt meile

„Sina oled roolis,“ vastas Ray.

Tiirutasime aeglaselt ümber pealtnäha elutu laeva.

Silmitsesin ekraanil gewtaki laeva parrast. Seal tundus ühes kohas olema ligemale süstikusuurune luuk. „Kas see võiks olla sobilik koht pardale minekuks?“ osutasin sellele.

„Võimalik,“ ütles Dan. „Teen veel ühe tiiru, kui midagi targemat ei leia, siis tuleme siia tagasi ja lõikame endale läbipääsu.“

„Lendav Hollandlane oli legendi järgi selline laev, mis liikus alati vastutuult ja selle meeskonnaks olid elavad surnud või vaimud või mis iganes. Igatahes, kes sinna pardale läks, siis kui ta ka elusalt tagasi tuli, oli ta peast hall ja kaotanud mõistuse,“ tähendas Ray vaikselt. „Mine sa hullu tea – võib-olla on lõpuks C.J.-l õigus…“

„Milline kena legend,“ tähendasin.

Laquerta hetis Rayle tõreda pilgu ja rohkem selleteemalisi märkusi ei laekunud.

Kui jõudsime tagasi kohani, kus olime luuki näinud, tabas meid üllatus: luuk oli avatud. Dan sünkroonis meie liikumise gewtakide laevaga. Ta kordas kutsungit. Avas siis ühenduse Santa Mariaga.

„Mis toimub?“ kostus meie kõlaritest Donaghue murelik hääl.

„Keegi või miski on Lendava Hollandlase küljes suure luugi avanud!“ vastas Dan.

„Edastage meile ka parem pilt!“ ütles komandör. „Hoidke oma praegust positsiooni, säilitage valmisolek manöövriteks, relvad sooja!“

Kuivõrd mõistlik on ikka rusikatega vehkima hakata oluliselt suurema ja tundmatute võimekustega kosmoselaeva külje all? Vaatasin kulme kergitades Danile ja Laquertale otsa. Piloot plõksis vaid nuppe ja edastas emalaevale pildi sellest, mida me ise nägime.

„Paistab, et see on nende süstikuruum. Seal paistab olema vähemalt kaks tükki ees. Ja ruumi oleks parasjagu, et meie oma ka ära mahuks,“ kirjeldas Daniel meie ees Pinto tulede valgel avanevat pilti.

„Ärge sinna sisenege!“ ütles Donaghue pärast hetkelist mõttepausi. „Kas sa saad kinnitada ennast luugi kõrvale laevakerele?“

„Peaks olema tehtav!“ vastas Dan ja keeras meid põhjaga Lendava Hollandlase poole ning liikus väga ettevaatlikult lähemale. Krigina saatel puudutas süstik Pinto suure laeva kere. Dan sisestas kiirelt juhtkonsoolil korraldusi. Läbi süstiku kere kandus meieni nõrk sahin-sisin, mis tähistas pindade haakumist. Gewtaki leval valitses endiselt „vaikus“.

„Skafandrid!“ kamandas Dan. „Suundume Lendavale Hollandlasele!“ edastas ta sõnumi komandörile. „Lülitan side ümber skafandritele!“

Tõmbasime kiivrid pähe ja ta nullis kabiinis rõhu.

„Ärge üksteisest lahku minge! Hoidke sidet ja ei mingit kangelase mängimist!“ jagas Donaghue korraldusi. „Tulge eluga tagasi!“

„Püsige turvaköie küljes!“ ütles Dan ja tõukas end süstikust välja.

Kõik minu impulsid sõdisid selle vastu, et süstikust väljuda. Tundsin, kuidas mu otsaesine higiseks tõmbus ja samas külmalaine mu selgroogu pidi üles uhkas.

„Läksime!“ nügis Ray selja tagant.

„Liigutage end väga rahulikult!“ juhendas Daniel, kes „seisis“ saapaotstele toetudes juba gewtaki laeva küljeplaatidel.

See seal on „all“!
sisendasin endale ja püüdsin oma lootusetult sõlmes koordinatsioonitajule suunad peale suruda. Neetud – siis kui sul on vaja, pole voodoo-rõngaid kuskilt võtta… Vaikselt tõukasin end üles ja tõmbasin süstikuservast kinni hoides edasi. Turvaköie üks ots oli kinnitatud Pinto külge, teisega liikus Dan avatud luugi poole. Keegi või miski pidi olema selle avanud! Mis siis kui see sama – entiteet? – otsustab selle meie selja taga sulgeda? Jah, meil on relvad ja lõikurid, kuid kas meil on ka aega neid kasutada? Lõppude-lõpuks olid needsamad – sundisin end mõttes kasutama sõna „inimesed“ – tulnud portaali kaudu New Yorki, lasknud selle kaadervärgi keset linna õhku, vaatamata tagajärgedele… Luugini oli umbes kümme meetrit. Dan kinnitas köie väikese kronsteiniga viie meetri kaugusele ja siis veel teisega otse luugi serva juurde. Ta oli minust kaks-kolm sammu eespool ja Laquerta ja Ray tulid mu selja taga.

Sisenesime luugist suurde ruumi, mille keskel ja teises servas seisid kaks süstikut. Võrdlemisi sarnased sellele, milline oli Pinto. Ruum oli pime, meie skafandrite külge kinnitatud tuled ja Laquerta käes oleva lamp olid ainsad valgusallikad. Nii Dan kui Laquerta hoidsid laskevalmis oma käsirelvi. Ruum tundus ulatuvat läbi laevakere ning selle nina ja ahtripoolses seinas olid luugid, mis viisid laeva sisemusse. Luuk meie seljataga ei sulgunud ootamatult. Veel mitte.

Ümbritsetuna arusaadavatest objektidest, mis võimaldasid lihtsalt määratleda suundi all, üleval, vasemal, paremal, ees ja taga, ei olnud minu desorienteeritus ka enam nii hull. Läksime ühe luugi juurde, mis jäi laeva nina poolsesse seina. See avanes nupuvajutuse peale. Teisel pool oli lüüsikamber. Trügisime sinna sisse ja Dan sulges ukse. Lüüs täitus õhuga, mille skafandrikuvar tunnistas hingamiskõlblikuks ja teatas, et ei tuvasta sellest võimalikke potentsiaalseid haigustekitajaid.

Hakkasin kiivrit peast võtma, sest see oli minu jaoks tõeliselt häiriv asjandus.

Laquerta peatas mind, haarates mul randmest. „Kas sa ikka arvad, et see on hea mõte?“

„Miks mitte?“ küsisin.

„Me ju ei tea, mis…“

Tema vastuse katkestas teise lüüsiukse avanemine. Kiire käeliigutusega suunas ta oma relva koridori ja lükkas sellega mind vastu Rayd ja iseennast teise kambriseina pihta. Koridoris põles avariivalgustus. Näha polnud kedagi. Nad seirasid koos Daniga koridori veel mõne hetke.

Dan koputas oma käsivarrel oleva skafandri juhtarvuti ekraani ja vandus.

„Mis…?“ küsis Ray.

„Meil ei ole enam sidet…“ pomises Dan jätkates toksimist.

Mu skafandrikuvaril ei toimunud ohunäitude mingeid muudatusi – temperatuur oli jahedavõitu, rõhk normaalsest madalam, kuid õhk oli igal juhul hingatav ja ei sisaldanud meie jaoks teada olevaid patogeene. Dehermetiseerisin oma skafandri ja võtsin kiivri peast. Hetkelise kõhkluse järel tegi Ray sama.

„Segased olete…“ porises Dan. Ta heitis veel uurivaid pilke ümberringi ja katkus ka enda kiivri peast.

Hoidsin seda kobakat ühe käega kinni ja hiivasin end koridori mööda edasi.

„Hei!“ protesteeris Laquerta. „Pea hoogu ja lase ratsavägi ette!“

Püüdsin kõrvale tõmbuda, mis ei olnud eriti edukas katse. Laquerta nügis mind kõrvale ja liugles koridoris mõne meetri jagu edasi.

Korraga kõlas kuularist puise aktsendiga hääl: „Tervitus, maalased! Palun mitte tegutsege agressiivselt. Mina juhtimiskeskuses teid ootan. Mina teid kohale juhatan ja siis meie räägime.“

„Jeesus…“ sosistas Laquerta. „Nad on siin elus!“

Vaatasime üksteisele otsa. Mis siis nüüd ette võtta?

„Lähme ja vaatame nad üle!“ ütlesin lõpuks. „Selleks me ju tulimegi või kuidas?“

„Võib-olla peaksime minema tagasi, et anda teada, et meiega soovitakse kontakti võtta?“ kahtles Dan. Ta pöördus lifti poole, kuid samas sahises selle uks kinni ja nupuvajutuse peale ei juhtunud midagi. Olime lõksus.

Dan virutas mõtlematus vihahoos vastu liftinuppu ja põrkas oma liigutuste tõttu vastu seinu ja kerkis lae alla. See oli ligemale kolme ja poole meetri kõrgusel, märkasin nüüd. Gewtaki laeva sisemust iseloomustas avarus võrrelduna Santa Mariaga.

„Palun!“ kõlas uuesti hääl. „Mina annan andmed teie pealik, et teiega kõik hea on. Teie tulete nüüd juhtimiskeskusesse. Palun!“

* * *



Alice Maxwell istus oma tavalisel tööpostil ja jälgis korraga nii laeva sisemuses toimuvat kui väliskommunikatsioone. Kui side abordaažimeeskonnaga katkes, siis esimene mõte, mis tal peast läbi vilksas, oli seotud Reese’iga. Seda taibates punastas ta omaette ja kirus tundeid, mis tal keskkonnatehnoloogi vastu olid tekkinud.

Samal ajal, kui sidekanaleid täitis pingeline püüe nelja gewtaki laeva sisenenud kaaslasega, paelus Maxwelli tähelepanu sootuks teistsugune tegevus: C.J., Martinez, Robbinson ja Albright toimetasid midagi laeva lastiruumis. Kasvava imestusega jälgis ta, kuidas nelik varustas end relvadega. Mida nad ometi tegid? Ta klõpsis kiirelt läbi teiste kaamerapiltide ja leidis koridorist, kustkaudu pääses lastiruumist elusektsioonidesse passimas LeQuinni ja Cavanaugh.

Kas nad pidasid seal vahti? Alice vangutas pead – ilmselt oli ta mingil põhjusel liialt paranoiline. Ta pööras uuesti tähelepanu sidele. Mis tal vahepeal kuulmata-nägemata jäi? Abordaažimeeskonnaga ei olnud kontakti saadud. Aga üllatus-üllatus: gewtakid rääkisid! Lendav Hollandlane (Neetud nimi! Nagu meil siin vähe probleeme oleks, peab veel keegi tondijutte ka rääkima…) edastas sõnumit, et nelja pardale tulnud maalasega on kõik korras. Gewtakid palusid Santa Maria meeskonnal rahu säilitada. Komandör Donaghue jagas kaptenisillal käsklusi, mis lendasid justkui kuulipildujast. Santa Maria kilbid keerati täisvõimsusele, relvasüsteemid seati löögivalmis, üleüldise häireolukorra tuled ja sireenid täitsid laeva kõrvu ja silmi riivava müraga.

Huvitav, kas C.J. koos oma kaaslastega valmistas ette võimalikke kaitsemeetmeid, kui gewtakid peaksid vastu kõiki ootusi siiski agressiivseks osutuma? Alice raputas pead. Ei ole ju võimalik, et sõidetakse maha mingi 4,13*10¹³ kilomeetrit ja kõik üksnes selleks, et saaks jälle püssi paugutada!

Millal me ometi ükskord õpime!?


Ta viskas korra uuesti pilgu lastiruumi. C.J. ja teised ei hakanud silma. Ta ei leidnud enam ka LeQuinni ja Cavanaugh’d koridorist, kus nad natukese aja eest olid olnud.

Kus te olete…?
Ta kammis pilguga kaamerapildikesi, silmas ühes kohas liikumist ja sai neliku, ei – esialgu siiski üksnes LeQuinni taas oma vaatevälja.

Mida…?
Alice vahtis suuri silmi, kuidas bioloog lähenes pealtnäha laskevalmis relv käes tema tööruumide uksele. Saast!

Kiirelt, paaniliselt (kõik paranoilised häirekellad peas lärmi löömas) otsis ta ülejäänud viit tegelast: Robinson oli masinaruumis, C.J. koos teistega jõudsid parasjagu sel hetkel kaptenisillale viiva ukseni. Ta kargas püsti ja sööstis ukse juurde enam-vähem samal hetkel, kui LeQuinn selle teiselt poolt avas. Esimene kättejuhtunud ese oli riiulis vedelenud poolemeetrine vasest torujupp. Alice ei teadnudki, miks ta selle kaasa haaras – uksel ju polnud ei linki ega sanga, et seda seestpoolt saanuks blokeerida. Aga toru osutus kasulikuks, sest sellega sai pahaaimamatule LeQuinnile virutada. Valuröögatusega pillas mees oma relva maha.

„Sina lits…“ Teine toruhoop niitis ta jalgelt maha.

„Jeerum…“ sosistas Alice koridoris ringi piiludes. Mida pidi ta nüüd teadvusetu mehega ette võtma? Ta lohistas LeQuinni sisse ja sulges ukse. Mis edasi?

Ta otsis läbi oma sahtlid ja riiulid, leidmaks midagi, millega saaks mehe kinni siduda. Heitnud vilksamisi pilgu ekraanile, jäi ta seda jõllitama ja pressis uuesti vandesõnu läbi hammaste. C.J. oli oma kaaslastega sillal kontrolli haaranud. Niipalju jõudis ta näha, et Donaghue ja Connor lebasid maas.

LeQuinni oigamine tõmbas ta tähelepanu pakilisematele probleemidele. Suutmata midagi asjalikumat välja mõelda, virutas ta mehele veel korra. Sellega võitis ta endale natuke lisaaega. Lõpuks leidis ta peenikese traadirulli ja kõigepealt esmaabipakist võetud sidemega kerge polsterduse teinud, sidus ta traadiga teadvusetu bioloogi käed seljataha kinni. Siis sidus ta kinni ka mehe jalad. Ja pärast hetkelist kõhklust lisas kohmaka ühenduse käte ja jalgade köidikute vahele. LeQuinn hakkas uuesti teadvusele tulema. Maxwell virutas talle uuesti torujupiga. Nii… Nüüd oli jälle natuke aega.

Mida põrgu päralt nad saavutada tahavad?


Kas nad tõesti tahtsid laeva üle võtta? Mässu korraldada? Ja miks pidi LeQuinn tulema siia, tema tööruumidesse? Sest siin oli neetud elutagamissüsteemide juhtimiskeskus. Loomulikult sai kõike kontrollida sillalt. Kuid siin oli tagavarasüsteem…

Alice istus oma töölaua taha ja tõi arvutiekraanile elutagamissüsteemi kontrollmooduli.

„No vaatame…“ pomises ta vaikselt.

9. PROBLEEMID PARADIISIS


Mõnikord on küsimused olulisemad kui vastused, mis sa neile saad.

Mis juhtus gewtaki uurimislaevaga? Miks nad lasid õhku portaali? Miks nad katkestasid igasuguse kontakti? Tööversioonid ja arvamused olid olnud erinevad.

Ellujäänud gewtakide eestkõneleja, keskealine Ghento Shenalo Dhomicuse (mees) ütles vaevaliselt sõnu seades: „Teil üks legend, väga vanast ajast pärit, ühelt teiselt maalt, mitte sealt, kus meie suures linnas olime. Legend räägib naisest ja laekast. Haigused ja häda laekast välja said, sest uudishimulik oli naine… Teie lagedaks pühkisite meie maailma. Teie meie nuhtlus ja häda.“

Kuidas sa sead sisse rahumeelseid diplomaatilisi suhteid seltskonnaga, kes nimetab Maad oma rahva Pandora laekaks? Ja selle asukaid nuhtluseks ja hädaks? Aga kui nad näitasid meile oma laeva lastiruumi, mis oli täis surnukehasid, siis ei olnud just kuigivõrd palju ettekujutusvõimet tarvis, saamaks ette pilti, milliseid õudusi olid nad üle elanud, kuidas nende inimesed laevas üksteise järel Maalt teadmata kaasa saadud g-viirusesse surid. Nad teadsid New Yorki portaali õhkulaskmisest ja kartsid, et me oleme osa saabunud kättemaksuaktsioonist.

Lhayto Shenalley Dhomicianey
(naine ja nagu selgus, siis Ghento partner, lepinguline elukaaslane) ei suutnud hoida ära pisaraid, kui rääkis mismoodi nad polnud enam suutelised oma laeva mujale juhtima, sest kütusevarud olid otsakorral. Nad olid otsustanud lõpuks püüda vastu pidada niikaua kui võimalik lootuses, et ehk saabub abi kodumaailmast. Aga sõnumid kodumaailmast olid muutunud kohutavaks, sest Maalt lahkunud gewtakid olid haiguse endaga ka sinna kaasa viinud ning see levis kontrollimatult, kuni ühel päeval lihtsalt side katkes. Nad lootsid meeleheitlikult, et vahest on meil sõnumeid nende kodust ja raske oli jääda külmaks, nähes pettumust nende nägudel, kui ütlesime, et meil pole Gewtakiga mingit sidet. Nad olid oodanud üle kümne aasta ja see oli olnud asjata…

Lõpuks saime kokkuleppele, et meid lastakse tagasi Santa Mariale. Meie käsutuses oli võimalus käivitada portaal – see vajas küll kokkupanekut, aga oli reaalne vahend meie kõigi Maale tagasi toimetamiseks ja siinse tugijaama personali kohale toimetamiseks.

Jõudsime tagasi süstikuruumi ja side Santa Mariaga taastus. Komandör Donaghue asemel oli teisel pool kuuldel I piloot Dickens.

„Tore teid jälle elavate maal… ee… laeval kuulda…“ Dickensi hääl oli kuidagi pinges. „Me juba siin plaanisime teile ratsaväega järele tulekut…“

„Hoidke rada vaba!“ ütles Dan ja käivitas Pinto manöövermootorid. Aeglaselt eemaldus süstik Lendavast Hollandlasest ja me suundusime tagasi oma laeva poole.

Dan parkis Pinto ilusti tagasi selle kohale, vabastasime end rihmadest ja hiivasime süstikust välja. Mina olin teistest natuke maad eespool, mõned meetrid jäid veel luugini, mis viis käiku, mida mööda sai liikuda sõõriku kodarateni. Korraga vallandus meie ümber häiresignaalide lärm ja vilkumine.

„Mis lahti!?“ karjusin üle müra samaaegselt Rayga. Laev tundus meie ümber värisevat. Pöördusin selja taha vaatama: luuk, mis eraldas süstikuruumi väliskeskkonnast, rebenes mu silme all, paindus ja paiskus minema. Nähtamatu jõud lennutas mind tagasi süstiku suunas. Ma ei kujuta ette, kuidas Dan suutis sellise külmaverelisusega toimida, kuid nägin teda endale kiivrit uuesti pähe kinnitamas, samal ajal lendas temagi laeva külge rebenenud avause suunas. Laquerta karjatus sumbus vaakumisse, mis tekkis süstikuruumi, kui õhk sellest tekkinud rebendi kaudu välja voolas. Tundsin, et mul on raske hingata. Kiiver oli sealsamas mu ees lendamas, nii lähedal ja ometi käeulatusest väljas. See põrkas vastu Pinto ülaserva ja muutis suunda. Paiskusin raskelt vastu süstikut, silmist lõi tuld.

Õhku!
tahtnuksin kisendada, kuid hing jäi kinni. Polnud enam midagi, mida hingata. Takerdusin kuhugi kinni. Või oli see Dan, kes minust haaras? Või Ray… Pimedus.

Kui ma uuesti teadvusele tulin, olin ikka pimeduses. Proovisin end liigutada, kuid avastasin, et mu jalad ja parem käsi olid kinni seotud.

Õhk! Ma saan hingata! Tänu Jumalale…


Kus ma olin? Mul oli skafander seljas ja ma olin mingis pimedas ja kitsas kohas.

Järgmiseks jõudis mulle kohale, et viibin kaaluta olekus. Meenutades sündmusi süstikuruumis, ei sisendanud see erilist julgust. Santa Maria oli ilmselt tõsiselt vigastatud: sõõrikud ei pöörle enam või ei ole enam kasutatavad elukeskkonnana.

Pöörasin pead ja nihutasin end alusel niipalju kui sain, et ümbrust näha. See põhjustas peas ebameeldivat valu. Üks mu silm tegi kuidagi eriliselt haiget. Meenus kokkupõrge Pintoga. Hea küll, vähemalt olin elus. Mu vasak käsi oli vaba. Kobasin sellega paremat kätt ja sain lahti klambri, mis seda kinni hoidis. Aktiveerisin skafandri juhtpaneeli ja sain natuke valgust.

Viibisin riiulis. Selles samas riiulis, mida kasutati krüoune kapslite jaoks. Mind oli pistetud kapslisse, jalad ja üks käsi klambritega kinni. Kapsel ise ei olnud suletud.

„Hei! Kas keegi on kuuldel?“ hõikasin kommunikatsioonisüsteemi.

„Reese!? Oled see sina?“ kõlas vastuseks Alice Maxwelli hääl.

Jumal tänatud! Keegi oli veel elus!

„Mina jah,“ vastasin. „Kus sa oled?“

„Riiulis kinni!“ vastas Alice ja lisas: „Sa oled eluga tagasi… See on tore!“

„Eks ole… Ma olen ka riiulis kinni…“ Proovisin oma jalgadeni ulatuda, kuid ruumi jäi selleks väheks. „Ma ei saa oma jalgu lahti, et riiulist välja ronida.“

„Mina ka mitte! Kuule – kuidas te tagasi saite ja mis juhtus?“

„Me lendasime Pintoga tagasi. Ja siis käis miski pauk ja ilge jama… Mis siin toimus?“

„Keegi korjas igatahes ellujäänud kokku ja toppis meid siia riiulisse.“ Maxwell vandus vaikselt. „Vabandust… Ma proovisin veelkord oma jalgadeni ulatuda, umbes tuhandendat korda, kuid see on lootusetu… Mul on selline kusehäda, et silme eest juba kollane! Neetud purk!!! Vabandust, Reese…“

„Minu mäletamist mööda on skafandritel regenereerimissüsteem,“ tuletasin talle meelde. „Võid rahulikult püksi teha…“

„Oh, ole vait, Reese!“

„Tõsiselt. Sa ei mäleta või!?“

„Jäkk!“ kõlas vastuseks.

Mitte püksi tegemine on üks primaarsematest refleksidest, mis meisse lapsena sisse taotakse. Mõningatega meist tehakse seda sõna otseses mõttes. Isegi niisuguses olukorras, millest me end leidsime, ei olnud seda kerge ületada.

„Me oleme kaaluta olekus,“ ütlesin lihtsalt selleks, et vestlust käimas hoida.

„Täheldasin jah.“ Alice’i nohin täitis mu kiivri nii et tunne oli nagu olnuks ta siinsamas. „Kui ma peaksin tõepoolest kollaseid piisku oma kiivris ringi heljumas nägema, siis ausõna, Reese – ma tulen ja kägistan su omaenda kätega ära…“

Natuke aega vaikust. Kirumist ja vandumist polnud kuulda.

„Palju õnne! Sul hakkas nüüd ilmselt kergem ja poole tunni pärast peaksid oma süsteemikuvarist nägema, et su veetagavara on mingi pluss kümme-viisteist protsenti.“

„Ole vait!!!“

„Kui sa soovid.“

„Reese!?“ kõlas hetke pärast. „Tegelikult ära ole vait.“

„Mis siis nüüd?“

„Eee… Kuidagi kõle on. Ma parem kuulan sinu rõvedaid repliike, kui istun siin ja ootan, millal terminaatorid mulle järele tulevad…“

„Hea küll. Kedagi teist ei ole kuulda olnud?“

„Ei. See ilmselt tähendab, et üldine sidesüsteem on maas… Saast…“ ohkas ta.

Vaikus.

„Alice…“ ütlesin. Vaikus oli vastik.

„Jah?“

„Mis siin toimus?“

„Ah-jaa… Õigus küll… Eee… C.J., Martinez, Robbinson ja Albright ja LeQuinn ja Cavanaugh proovisid laeva üle võtta…“

„Mida!? Mingi nali või?“ See ei olnud ometi võimalik… C.J.-l võisid ju kruvid logiseda, aga mäss kosmoselaevas? See ei saanud olla võimalik!

„Nad tungisid sillale ja seal vist läks asi käest ära… Ma nägin Vana ja Connorit maas, haavatud või surnud…“ Kuulsin, kuidas ta neelatas. „LeQuinn proovis minu tööruumidesse tungida, aga ma… noh, ma sain talle miski torujupiga piki pead virutada ja sidusin ta kinni.“

Heldeke…. „Ja siis?“

„Noh – ma kruttisin natuke elutagamissüsteemide kallal – lülitasin sillal ventilatsiooni välja ja süsihappe tulekustutid tööle ja siis… siis hakkasid nad tulistama ja siis läks asi käest ära…“ Ta jäi jälle vait.

„Nii et me võime olla siis vabalt ilma kokku kolmest piloodist, komandörist, navigaatorist ja tont teab kellest kõik veel.“

Natuke süngevõitu perspektiiv. Optimist pidavat olema halvasti informeeritud pessimist. Ja meie olime hetkel tõelises infosulus. Alice vedas ninaga, poetas vaikselt paar vandesõna ja vabandas siis naeratades.

„Hei! Mis toimub!?“ liitus korraga meiega veel üks hääl.

„Reese ja Maxwell siinpool!“ vastasin. „Kes sina oled?“

„Al olen! Kus ma olen!? Mis juhtunud on?“

Seletasime Alice’iga kokale, mis oli toimunud ja mida me ise teadsime. Enne kui sellega ühele poole saime, tulid kuuldele veel Remy, Joe Haller ja Dan.

„Noh – Dan, mul on hea meel, et vähemalt keegigi on elus, kes on suuteline mõne lendava masinaga ringi liikuma,“ ütles Haller justkui korrates Maxwelli pessimistlikke hinnanguid olukorrale.

„Neetud C.J.…“ porises Dan. „Kes ometi sellele mehele Goodwill nimeks andis?“

„Jõudu kodanikud!“ liitus meie vestlusringiga uus hääl. „McConnely siinpool!“

„Hei, Inga!“ hüüdis rõõmsalt Haller. „Kas sina oled ometigi natuke targem kui meie ülejäänud ja valgustad meid, mis toimub?“

„Kannatage natuke, Conzales, Dickens ja Rajeev tulevad kohe alla ja aitavad teid välja,“ vastas McConnely.

„Kohe“ oli kakskümmend neli minutit hiljem. (Ma vaatasin kuvarilt aega.) Avariivalgus heitis kahvatut kuma ärkamisruumi ja riiulisse. Selleks ajaks, kui minu plate välja tõmmati ja ma jalad lahti sain, olid teised juba ringi heljumas.

Kaaluta olek pole mu tugevaim külg, eks ole.

„Ära oma skafandrisse oksenda!“ Alice tuli – hõljus – mu juurde ja pani oma kiivri minu omaga kokku nii, et ma nägin tuhmis valguses tema nägu. Ta naeratas mulle ja tõstis julgustavalt pöidla. „Sa näed tõesti sitt välja!“

No tänan väga! Kuvasin oma näopildi ekraanile ja tegelikult tuli Maxwelliga nõustuda. Mu üks silm oli sinine ja teisel meelekohal ilutses vastiku moega õmblus. Väiksemaid kriime oli üle näo veel.

„Läksime!“ kamandas Conzales.

* * *



Sild oli enamvähem ära paigatud. See kümme tundi, mis oli intsidendist möödunud, oli ellujäänutel kulunud hullu moodi tööd rabades: rusude koristamine, et mööda koridore ja ruume oleks võimalik liikuda ilma ohuta saada torgitud sõelapõhjaks, suuremate lekete peatamine, et luua mingitki normaalrõhuga sektsiooni, kus inimesed saaksid olla ilma skafandriteta; juhtimissüsteemides vigastatud osade asendamine, reaktorite ja väljageneraatorite stabiliseerimine, elutagamissüsteemide diagnostika ja kümned muud pisiasjad.

Tuli välja, et C.J. ja tema kaaslased olid vastusena Maxwelli „surkimisele“ avanud gewtaki laeva pihta tule. Nemad olid ka natuke vastu tulistanud. Kõik mässajad peale LeQuini olid tulevahetuse käigus oma otsa leidnud. Ja vaene bioloog oli Alice’i klobimise tõttu päris kehvas seisus. Conzales ei olnud eriti optimistlik.

Lendav Hollandlane ja Santa Maria olid teineteisest mõnevõrra eemale triivinud. Gewtakid ei andnud endast vähimatki elumärki. Meie olime samuti sisuliselt rivist väljas: vahetu oht küll puudus ja prognooside kohaselt suutnuks me järelejäänud seltskonnaga laevas vastu pidada ligikaudu kuus kuud. See polnud mingilgi moel rõõmustav perspektiiv, sest polnud loota, et poole aastaga saabuks Maalt abiväge. Meie sidesüsteem toimis ja nii olime saatnud sõnumid toimunust teele. Insenerid asusid teise ringi ülevaatust teostama, et saada aimu sellest, kas meil õnnestuks laeva liikumisvõimekus taastada ning millises seisukorras on lastiruumid oma varustusega. Põhiline mure oli, kas need konteinerid, mis sisaldasid portaali osi, jäid kokkupõrkes kahjustamata.

10. TERRA NOVA


„Mida sa teed siis, kui Islandil metsas ära eksid?“ küsisin sillal koosviibivatelt inimestelt.

Läbisegi kõlasid vastused: „Mis mõttes?“ „Otsin GPS-i abil lähima asustatud punkti.“ „Ei tea, pole Islandil kunagi käinud…“ „Mis see asjasse puutub?“ Neile lisandusid imestunud pilgud.

Kulus natuke aega, enne kui tekkis nõutu vaikus.

„Noh?“ nõudis McConnely. Umbes nii, et räägi oma asi lõpuni, siis saame muude, olulisemate asjadega edasi minna.

„Sa tõused püsti!“ ütlesin.

Ainus, kes selle peale naeris, oli Al. Tuli välja, et tema oli Islandil käinud.

„Mis sa sellega öelda üritad?“ küsis Conzales natuke tõredalt.

„Et teinekord on keeruliste probleemide lahendused tõepoolest lihtsad ja ilmselged,“ ütlesin. „Mitte nii, et igale keerulisele küsimusele leidub alati lihtne, ilmselge ja vale vastus…“

„Meil ei ole vaja teha muud, kui seada sisse baas Alpha Centauri IV-le ja alustada selle maasarnastamist.“ Vaatasin ruumis istujatele otsa.

See põhjustas jällegi elevust ja ühekorraga läbisegi rääkimist kuni sinnamaani, et osad juba hakkasid häält tõstma, et teistest üle rääkida. Mul on üks selline inimeste kategoriseerimise viis, mis ütleb, et on olemas hullude ideede genereerijad (antud juhul olin ma selleks ise), siis on need, kes haaravad sellest õhinal kinni (Haller, Cohen, Servantes ja Alice), siis on need, kes leiavad, et see on võimatu ja tõeliselt loll idee ja nii edasi. Viimaseks jäävad need, kes pärast seda, kui võimatu on teoks saanud, vaatavad tehtut käed rinnal risti ja leiavad, et kõik sai valesti tehtud ja mida kõike nemad ise oleksid teinud teisiti.

„Andke mulle tahvel, ma näitan teile, mida ma mõtlen!“ ütlesin valju häälega üle selle segaduse. „Praegu on see hetk, kus kõik ideed on võrdselt laual. Meil on ajurünnak. Kui mitte muud, siis vähemalt saate endid lollide ja hullude mõtete vastu seades ise miskit targemat välja mõelda.“

Dickens saatis tahvli aeglase käeliigutusega üle ruumi keereldes minu poole. Püüdsin selle kinni ja otsisin välja andmepakid, mis mulle huvi pakkusid. Kuvasin mõned pildid koos numbritega suurele ekraanile.

„See siin on Alpha Centauri IV, siin on meie ja Hollandlase asukohad, see seal on üks huvitav asteroid, mis tiirleb – näete - sellisel orbiidil. Möödub peaaegu riivamisi nii meist kui Hollandlasest. Asteroidi koostis on 87% jäätunud vesi. Ülejäänu on süsihappejää, hapnik, räni, näpuotsaga erinevat kosmilist sodi. Kui see on tähtedele piisavalt lähedale jõudnud, siis muutub ta sulamise tulemusena komeediks. Teeb n-pluss-üks tiiru ja sulab ilmselt varem või hiljem lõplikult üles.“

Tegin korraks pausi, et neil oleks mahti infot haarata.

„Hollandlane on liikumisvõimeline. Aga Dhomicuse rõhutas, et neil on enesehävitusseade, mis teeks kolossaalse paugu.“

„Mida sa saavutada tahad? Komeeti tükkideks lasta? Mis selle mõte oleks?“ puistas Conzales mulle küsimusi. (Loll mõte, võimatu teostada, ajaraiskamine… tuleb tuttav ette?)

Kuvasin neile natuke andmeid Alpha Centauri IV kohta. Kõrbeline planeet. Mass 1,07 Maa massi, ööpäev 27 tundi, üks suurem üks väiksem looduslik kaaslane. Keskmine temperatuur 5,3 kraadi üle külmumispunkti, ööpäevased temperatuurikõikumised väga suured. Vaba vesi puudus, poolustel seevastu olid muljetavaldavad jäämütsid, mis koosnesid nii veest kui süsihappegaasist. Planeedi telje kalle - 15 kraadi - põhjustas aasta-aegades niivõrd väikesed erinevused, et need võis jätta arvestamata.

„Eesmärk ei ole mitte lasta asteroid kildudeks, vaid maandada see Alpha Centauri IV-le,“ ütlesin ja lasin arvutil genereerida simulatsiooni, mis näitas, kuidas võiks Lendava Hollandlase enesehävitusseadme plahvatus muuta nimetatud asteroidi marsruuti, mille tulemusena see satuks planeedi gravitatsiooni mõjupiirkonda ja tabaks planeeti kusagil lõunapooluse jääkilbi serva läheduses.

„Mis selle mõte oleks?“ küsis McConnely.

„Tead, mida islandlased sadu aastaid oma kaljusel saarel põlvkond põlvkonna järel tegid?“ küsisin vastamise asemel. Retooriline küsimus. Loomulikult ta ei teadnud. See oli terraformeerimise õpikunäide, mitte tuumafüüsika 101. „Nad külvasid samblikku! Põlvkond-põlvkonna järel, et kunagi, iga üksikinimese jaoks hoomamatult kauges tulevikus oleks võimalik mulla teke ja taimede kasvamine. Me põhjustaksime selle kokkupõrkega planeedil olulisi muutusi: suure koguse jää sulamine, geoloogilise aktiivsuse suurenemine, atmosfääri koostise muutumine, võimalik isegi, et telje kaldenurga muutuse, millega kaasneksid selgepiirilisemad aastaajad ja algaks perioodiline polaarjää sulamine. Me suudaksime luua eeldused ökosüsteemi tekkeks…“

„Sa tahad lasta õhku terve tähelaeva lihtsalt lootuses, et see suunab asteroidi kokkupõrkele planeediga ja sa loodad, et selle tulemusena tekkivad eeldused ökosüsteemi kujunemiseks?“ Conzales vaatas mulle otsa suurte silmadega.

„Absoluutselt!“ vastasin, pannes oma häälde õige natuke nupust nikastanud entusiasti häält. „Minu meelest pole midagi toredamat kui asju õhku lasta. See oleks täiesti kolossaalne pauk.“

Järgnes veelkord paras segadus, kus enamik ruumisviibijaist üritas midagi asja kohta öelda. Enamik neist valjemal häälel kui ehk tarvidust olnuks.

„Kuulge!“ hüüdsin vaidluse sekka. „Mida on meil kaotada? Kui kosmoselaev välja arvata, muidugi… Meil on siin elutagamissüsteemid, mis läbi häda veavad välja neli-viis kuud. Hea küll – kuus kuud, kui me pingutame. Meil on siin laevas ja Hollandlasel jupid, millest Haller, Servantes ja teised suudaksid hea õnne korral ehitada töötava portaali… Ärge võtke südamesse! See on ka sündmus, mille tõenäosus jääb paraku alla 100%. Ja kui meil siis tõesti veab, on meil selleks toredaks hetkeks ehk isegi veel piisavalt kütust, et käitada reaktorit võimsusel, mis on vajalik portaali tööle hakkamiseks.“

Haller ja Servantes noogutasid nõustumise märgiks, mis vähendas tunduvalt Conzalesi ja McConnely vaidlushimu. Teised kuulasid jälle huviga.

„Kui kaua te ütlete, et portaali kokkupanek aega võtaks, eeldusel, et kõik laabub ideaalselt, mis – kas ma pean lisama? – ei ole kunagi nii,“ pöördusin Halleri ja Servantesi poole.

Haller kehitas õlgu. „Pole õrna aimugi. Võibolla kaks kuud, võibolla aasta ja võibolla laseme meid kõiki õhku…“

„Siin on sulle argumendid,“ ütlesin Conzalesile silma vaadates. „Me võime jääda siia hõljuma ja loota, et ehk õnnestub meie inseneridel ehitada töötav portaal, mille kaudu saame abi või ise evakueeruda. Alternatiivina on minu soovitus kolida planeedile Alpha Centauri IV. Hollandlase õhkulaskmine ja asteroidi põrgatamine on lõppeks kõigest ilutulestik. Isegi ilma selleta on seal all vett... See tähendab jääd…

Siin üleval on meil tehnoloogiat ja materjale, millega saame endale sinna mingisugusegi baasi rajada. Seal all saame me ühiselt ponnistada Hallerile ja Servantesile lisaaega võita. Kui peaks minema kõige hullema variandi kohaselt, siis peame seal vastu pidama neli-viis aastat. Lõppeks ikka tullakse meile järele. Aga seal all on see reaalne. Siin üleval loeme päevi, seal all võime elada!“

* * *



Ei ole midagi praktilisemat heast teooriast.

Kuigi jah – praktikas ei kujunenud olukord sugugi nii lihtsaks kui mu kõnedes ja arvutisimulatsioonis. Esiteks olid meil ainult loetud tunnid (97 tundi ja 13 minutit kui lõpuks täpne olla), et võtta Lendavalt Hollandlaselt kõik, mida pidasime väärtuslikuks. See oli ropp töö ja võidujooks ajaga. Lõpuks eraldasime laeva lastimoodulid põhistruktuuri küljest ja lükkasime need majakatega varustatult jälgitavale orbiidile, et hiljem vajalikku kraami süstikute abil üles korjata ja planeedile maandamiseks ette valmistada.

Santa Maria pardal oli neli maandamiskonteinerit just selliseks puhuks, kui leitakse planeet, millele tasuks baas rajada. Gewtakidel vastav varustus puudus. Konteinerite miinuseks oli nende üheotsa pileti süsteem: kõik, mis alla läks, sinna ka jäi. Seega pidime hoolsalt valima, mida võtta, mida jätta. Süstikutega oli mõeldav inimeste ja kergema varustuse üles-alla toimetamine, kuid ka neil ei olnud lõpmatut energiatagavara. Olemasolevatki kulutasime me uljalt Lendava Hollandlase revideerimiseks.

Siis saabus see päev, mil pidime tegema ilutulestikku. Seadsime Hollandlase kokkupõrkemarsruudile asteroidiga. See oli gewtaki laeva viimne lend. „Pauk“ oli tõesti ilus vaadata. Selle tulemused olid minu jaoks küll pettumuseks, sest paraku eraldus suurest asteroidist väiksem osa, mis 97% tõenäosusega (komakohad olid seal muidugi ka, aga noh…) pidi kukkuma neljandale planeedile. Põhimass jätkas teekonda natuke õgvendatud marsruudil ja ilmselt tegi Beta Centauri välimistes kihtides ühe vägeva vurtsu. Vähemalt ei tule ta bumerangina tagasi.

See väiksem tükk kukkus kuu aega hiljem hoopis üsna põhjapooluse lähedale, paiskas õhku koguse veeauru ja põhjustas võibolla sümboolseid maavärinaid tervel põhjapoolkeral. Minu poolt maalitud suured muudatused jäid kõik olemata.

Viimaks, 1703 päeva pärast Maalt lahkumist, olime kogu oma kolaga Alpha Centauri IV orbiidil, valmis alustama maandumist.

„Mis sa mõtled?“ küsis Alice, tulles hõljudes süstiku juurde, millega pidime kümne minuti pärast alla minema.

Silmitsesin läbi avatud luugi vaatevälja täitvat punakaspruuni planeedi pinda. Kõned olid peetud, plaanid mitmeid kordi üle vaadatud, läbi arvutatud, täpsustatud. Vaidlused olid vaieldud. Sõnumid Maale saadetud: me oleme üle elanud kosmilise laevahuku, oleme sattunud asustamata saarele, tulge ja aidake meid hädast välja. See seal oli meie jaoks uus maailm, vähemalt mingiks ajaks pidime sinna elama asuma. TERRA NOVA. Kas sellest ka meile uus kodu saab, eks aeg näita…

„Ma mõtlen, et lähme ja ehitame sinna õige ühe kasvuhoone,“ ütlesin ja ronisin süstikusse.

* * *




[Alice „Max“ Maxwelli missioonilogi; sissekanne 2036-12-30; kell 26:19; 642. päev Alpha Centauri IV-l]

… Südaööni on veel natuke üle poole tunni aega [Alpha Centauri IV ööpäeva pikkus on 26 h 54 min 28 sek // tsensori märkus] … Ma ilmselt ei harjugi kunagi selle kummalise oranži hämarikuga, mis siin enamiku ööst valitseb. Väikese Proxima teene. Pimedat aega on ainult napid kaks-kolm tundi…

… Ma väldin tegelikult olulisest kirjutamist. Reese, va paadunud romantik, tegi mulle ettepaneku. Kolm päeva tagasi, mu sünnipäeval! Jah – ma ütlesin talle jah! McConnely lubas meid paari panna, kujutage ette – esimene abielu, mis on sõlmitud tähtedel. Ta – Reese, ma mõtlen – tahtis, et see oleks Maa kalendri järgi 1. jaanuar. Siinset kalendrit Maa aja järgi kohendada… Noh, me ilmselt peaksime mõtlema välja kolmeteistkümnenda kuu… Näiteks Centaurus... Miks ei võiks aasta lõppeda hoopis 25. Centaurusega? Niipaljukest on neid päevi siin, et me saaksime parasjagu arvestada, et iga aasta oleks meil lisaks tavalistele standardkuudele 25 päeva veel. Kalender saaks päris kirves: iga neljas aasta oleks meil nö miinusaasta, kui lahutame Centauruse 25 päevast neli maha ja siis veel iga saja aasta tagant peame tegema miinusaasta, mil Centauruses on 20 päeva ja… Noh, ilmselt keegi mõtleb varem või hiljem parema süsteemi, aga alustuseks arvame aega niimoodi…

… Maandumispaigast ja meie baasist 17 km loodesse jääb sadade kilomeetrite pikkune kitsas maapinnalõhe. Esialgsed mõõtmised näitasid selle sügavuseks üle kahe kilomeetri… Reese kohe ei saanud muud moodi kui pidi sinna ronima minema. „Võib-olla on seal mingeid jälgi kohalikest eluvormidest… Võib-olla on seal süvendites vett,“ ütles ta ja muudkui läks sinna tagasi…

…saast…


11. EPILOOG


Alfa Centauri süsteemis kerkivad päikesed kõrbeplaneedi kohale alati teatud järjekorras. Kesköö paiku, kui inimesed on harjunud, et pimedus on kõige mustem, kerkib taevasse tagasihoidlikem kolmest: väike niinimetatud punane kääbus Proxima. See heidab planeedi pinnale mitte niivõrd valgust, kuivõrd pigem kahvatut oranži kuma,, kuulutades, et sametmusta ja võõraid tähtkujusid täis öötaeva valitsusaeg on lõppenud. Napid pimedusetunnid on möödas ja nüüd ootab ees kuuetunnine poolvalgus, millele järgneb päev oma punaka koidu ja sumeda õhutuse videvikuga.

Ei Alpha Centauri A-s ega B-s pole midagi sellest mahedusest ja leebusest, mis on omane nende väiksemale õele. Kevaditi järgneb Proximale esmalt Alpha Centauri B, ujutades oma punaka hõõgusega planeedi üle ja vahetult seejärel tõuseb silmapiirilt taevakaarele süsteemi raskuskese, Alpha Centauri A, mille heledus on poole suurem kui päikesel, hoolimata sellest, et massi on kõigest kümnendiku jagu enam. Mida kõrgemale taevas A tõuseb, seda enam varjutab ta oma väiksemad pereliikmed, kuni lõpuks seguneb kolmiktähe valgus mõnusaks soojaks kollakas-valgeks hoovuseks, mis Maalt saabuja silmale maalib ümbruse värvid võõraks, kuid kõrbeplaneedil elav rahvas leiab, et see on universumi kauneim valgus. Loomulikult – see on ju nende kodu.

Planeedil on üks linn: nostalgialembesed kolonistid nimetasid selle Saint Maryks. Kuulus tähelaev ise tiirleb jätkuvalt ümber planeedi geostatsionaarsel orbiidil. Teises, kolmandas ja neljandas kolonisatsioonilaines saabujad ehitasid selle ümber oma kosmosesadama: Orbis Porti. St. Mary alleedel ja parkides kanalite ja tiikide ääres jalutades on võimalik näha seda säramas ereda tähena otse põhjataevas. Sellest tehti taotluslikult kunstlik põhjanael, mis liikumatuna näiliselt pooluse kohal seistes on majakaks kõigile, kes planeedi pinnal soovivad üksnes omaenese silma abil orienteeruda.

Linna ümbruses on planeedi pinnal kasvav võrgustik teede ja kanalitega. Selle sõlmpunktides on väiksemad asulad, hiiglaslikud kõrgustesse pürgivad terrasspõllud, madalad ja laiad terrafoorumid, milles pulbitsevad järjepanu keemilised ja bioloogilised protsessid, mille tulemusena muutub aaker-aakri järel planeedi pinda inimelu erinevate tahkude jaoks kasutatavaks. Kolonistidel ei ole veel olnud vaja otsustada, kui kaugele nad lähevad planeedi maasarnastamisega. Koloonia ja selle ümber laienev elutagamissüsteemide ämblikuvõrk on esialgu veel üksnes väike roheline oaas selles pruunikaspunakas maailmas, mille poolustele on koondunud piisavalt vett, et koloniseerimist toetada. Lisaks sellele on planeet hakanud ilmutama viimastel aastamiljonitel suuremaid geoloogilise aktiivsuse märke, tänu millele paiskub vulkaanidest õhku külluslikult süsihappegaasi, vesiniksulfiidi ja muu jama sekka ka veeauru. Võttes arvesse ühelt poolt inimlikke ponnistusi, teiselt poolt looduslikke protsesse, võib see maailm mõnesaja miljoni aasta pärast olla sootuks erinev - õitsev (kas just roheline, aga igatahes elust kihav) paradiis.

St. Mary külje all on orbiidil tiirleva tähelaeva kõrval teine tähtsaimatest uue maailma mälestusmärkidest: Koloonia Süda. See on koht, kuhu maandusid UNRS Santa Maria ja Lendavaks Hollandlaseks ristitud gewtaki uurimislaeva meeskonna ellujäänud liikmed ja rajasid oma baasi: varustuse maandamiskonteineritest moodustatud elu- ja tööruumid. Neil õnnestus Timothy Reese’i ja Alice Maxwelli eestvedamisel ja õpetusel ehitada väike kasvuhoone, kust nad said hapnikku ja toiduaineid. Nad suutsid töökorda seada Hollandlaselt kaasa haaratud tagavarareaktorid, mis tähendas, et neil polnud puudust energiast. Kuid portaali nad ei suutnudki valmis ehitada.

St. Mary külje all on orbiidil tiirleva tähelaeva kõrval teine tähtsaimatest uue maailma mälestusmärkidest: Koloonia Süda. See on koht, kuhu maandusid UNRS Santa Maria ja Lendavaks Hollandlaseks ristitud gewtaki uurimislaeva meeskonna ellujäänud liikmed ja rajasid oma baasi: varustuse maandamiskonteineritest moodustatud elu- ja tööruumid. Neil õnnestus Timothy Reese’i ja Alice Maxwelli eestvedamisel ja õpetusel ehitada väike kasvuhoone, kust nad said hapnikku ja toiduaineid. Nad said töökorda seada Hollandlaselt kaasa haaratud tagavarareaktorid, mis tähendas, et neil polnud puudust energiast. Kuid portaali nad ei suutnudki valmis ehitada.

Peaaegu viis aastat hiljem jõudis UNRS Moby Dick’iga kohale järgmine missioon, mille poolt kohale toimetatud portaali kaudu saabunud päästemeeskond leidis planeedilt elusatena Inga McConnely, Joel Halleri, Albert Tehanu, Alice Maxwelli ja gewtakidest ainsana järele jäänud Ghento Shenalo Dhomicuse’i; ülejäänud kaaslased olid nad matnud väikesele surnuaiale oma baasi kõrval. Surmapõhjuseid oli erinevaid: kukkumine kõrgelt, liivatorm, mis lennutas väikeseid kive, rebides ribadeks skafandri, süstiku tõrge maandumisel, kiiritusdoos reaktorist, antibiootikumide otsalõppemine, elutahte kustumine. Surnuaeda ilmestavad madalad kivikääpad ja väikesed metalltahvlid, millele on laseriga lõigatud nimed, kuupäevad ja mõned mälestusread. Need on seal siiani alles, sest kuidagimoodi tundsid nii esmamaandujad kui uued saabujad, et see siin oli uue maailma üks kõige pühamaid paiku.

Alfa Centauri IV avati koloniseerimiseks 2051. aastal. Dr Alice Maxwell oli algsest Santa Maria missioonist ainus, kes tagasi pöördus. Enne lahkumist osales ta NASA pressikonverentsil, kus ajakirjanik päris temalt, miks ta sinna läheb. Miljarditelt ekraanidelt üle kogu maailma nägid inimesed suures plaanis Alice Maxwelli kurba naeratust kui ta vastas: „Seal, planeedil Reese, on mu kodu.“

Pildi autoriks Aili Gerz.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0715)