Lew R. Bergi (1968-2005) õnnestunuimaks teoseks peetakse tema viimaseks jäänud romaani "Must kaardivägi" (2005), ent tema tuntuim tegelane on kahtlemata palgasõdur Willard; kirjaniku eluajal seikles too seitsmes erinevas loos. Paraku on osa neist lugudest ilmunud lehesabades, väikesetiraažilistes kogumikes jmt kohtades ning pole laiemale lugejateringile enam kättesaadavad. Lisaks oli autoril kaks lõpetamata käsikirja. Nüüd on kõik need ühiste kaante vahele kokku kogutud, uuesti toimetatud, kohandatud ja silutud.
Esimese asjana tuleb kindlasti öelda, et Willardiga on nagu AC/DC või Motorheadi looga, oled ühte kuulnud oled neid kõiki kuulnud.

Skeem on järgnev:

1. Helistab doktor Walker: "Willard meil on kriis, kiire kiire!"
2. Willard tuleb, turvab perimeetri, avastab tundmatu eluvormi (amfiibinimesed, tulnukad, veidrate võimetega mutandi jne).
3. Willard võitleb, kaotab paar meest ja tundmatu eluvorm kaob-sureb-hävib
4. Walker patsutab Willardile tunnustavalt õlale
5. Willard tunneb end etturina suures mängus

Aga ma ei ütle, et see oleks halb. Pigem nagu istuks vana, veidi kulunud ja virvendava ekraaniga kineskoop ekraaniga teleka ees ja telekast jookseb 80-nendate märulite õhtu stiilis Predaator, alien & co koos Lungreni, Swartsi ja teistega. Siin pole Tarlapi laadset maailmavalu ja jõuetut rusikaraputamist ühiskonna suunas. Või Veskimehe teostamatuid keskkooliaegseid unelmaid. Ainult puhas kompromissitu filmilik action ning vanakooli meelelahutus, mida autor ei ürita kuidagi meelevaldselt kõrgemaks kunstiks maskeerida. Ehk nagu alguses juba ütlesin: Willardi lugemisega ongi nagu AC/DC uue plaadi kuulamisega keegi ei loodagi sealt enneolematut tümakat või jumal teab mis saunde kuulata, kõik mida saad on vana, kulunud ja lihtne aga töötab. Kõik teavad, et saavad valgele keskealisele õllelembelisele heteromehele mõeldud rokki ja kärab küll


Willardi lemmikrelv: Star-84 püstolkuulipilduja.

Tore on, kuid ilmselt küsib mõni vanema põlve ulmik, et kas tasub ikka seda kogumikku osta, enamus jutte on ju juba varem läbi loetud? Ka mindki valdas teost esimest korda kätte võttes hirm. Kas 15 aastat hiljem mõjuvad „Kaos katselaboris“ ja „Polaarjaam“ sama vahvalt kui poisikesena? Ega ma ei rüveta täiskasvanuna ülelugemisega mingit osa enda lapsepõlvest? Võin omaltpoolt tunnistada, et tasub lugeda küll.
Üllatusena avastasin tekstid olevat endiselt sama kaasahaaravad ja lahedad kui kunagi aastaid tagasi lugedes. Ise pean selles esmajärjekorras „süüdi olevaks“ toimetajat Veiko Belialsi. Ta on teksti toimetanud suurepäraselt. Õigupoolest on sõna toimetamine isegi vale ja tegemist rohkem kaasautorlusega, ning Veiko poolt juurde loodud või siis vahel ka kustutatud lõigud muudavad nii Willardit kui tema kaaslasi sügavamateks, rohkem elus inimesi meenutavateks ning mitmekülgsemateks. Peamiselt selle tõttu, et tekstid haakuvad nüüdsest kenasti omavahel ning loovad ühtse järjest areneva maailma ning loo. Viimane, seni avaldamata, ja ilmselt kõige rohkem Belialsi poolset töötlust saanud tekst tõmbab aga kogu maailmale stiilselt kaane peale, jättes samas piisavalt palju lahtiseks, et mõni militaarulme kirjutaja saaks tulevikus kogu saaga uuesti üles korjata ning Willardile hulga mõnusaid järgi otsa treida (loodan, et kunagi keegi ka teeb seda).

Toimetamise ajal avaldas Veiko eravestluses isegi muret ega selline Kaasautorlus liiga kaugele lähe ja originaali ära riku. Nüüd raamatut lugenuna leian, et see oli tal asjatu hirm ning toimetaja aitas vaid Bergi mõtteid paremini välja tuua ja muutis nende manustamise lobedamaks.

Igal juhul on tegemist ilusa mälestussambaga ühele unikaalsele ja põnevale autorile ning ühtlasi aitab see kogumik paremini mõista, milline suur kaotus oli tegelikult Eesti ulmele Bergi surm.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0802)