Minu esimene ja kahjuks ka viimane jutuajamine Henn-Kaarel Hellatiga leidis aset käesoleva aasta sees, kui käisime tal koos Veiko Belialsiga külas. Hellat, kes oli just meie saabumise hetkeks lõpetanud jalutuskäigu õues, võttis meid heal meelel vastu. Ta paigutas meid enda hubase korteri elutuppa istuma, keetis teed ja pani klassikalise muusika mängima.
Esimese asjana selgus, et ta oli hiljuti lugenud läbi Veiko Belialsi „Kogu maailma valgus” ning hurjutas kohe Veikot selle eest, et ta kipub kirjutama liiga eskapistlikke ulmejutte. Sealt läks meie jutt teemadele, mida võiks ulmekirjandus kajastada, ning Hellat arvas, et kui ta praegu võtaks mõne ulmeteema ette, siis arvutite ja inimkonna suhte ja võimaliku tsivilisatsiooni digitehnoloogia tõttu kokkukukkumise. Edasi viisin ma jutu Kaburile ja Mati Vagale. Alguses oli Hellat ammusurnud sõprade teema ülesvõtmise osas küll puiklev, aga sulas aegamööda lahti ning rääkis muuhulgas näiteks, kuidas ta sai Boris Kaburiga tuttavaks Ain Kaalepi suvilas, kus Kabur Kaalepile puid lõhkus. Omaaegsetest ulmehuvilistest meenutas ta veel Tõnu Kõivu ja näiteks seda, et Strugatskite „Ajastu ahistavad asjad” oli tegelikult tema poolt Matti Vagale pakutud pealkiri. Vagaga seoses meenutas Hellat veel sagedasi Pärnus käike ja sealseid napsuvõtmisi.
Muidugi ei saanud me kuidagi mööda ka tema romaanist „Naiste Maailm”. Hellat oli tõsiselt kartnud, et seda mitte ainult ei avaldata, vaid ta heidetakse teose kommunismivastalisuse eest Kirjanike liidust välja. Lõpuks sai sellest aga kõige suurema tiraažiga avaldatud ulmeteos ja mingi hetk tundis isegi Lenfilm selle vastu huvi. Hellat andis heameelega loa nii tõlkimiseks kui filmimiseks, aga kahjuks jäi see vinduma. Hellat käis mitu korda isiklikultki Venemaal asja ärgitamas, aga tulemusteta. Nüüd tagantjärgi oletas ta, et asi oli selles, et talle oli vastumeelne pistise andmine – ilma selleta aga too aeg Venemaal asjad ei liikunudki.
Tänapäeva ulmest ja ulmekirjandusest rääkides tunnistas Hellat, et on sellega kehvalt kursis. Loetud asjadest oskas ta meenutada vaid Indrek Hargla teoseid ning lisaks meenus talle ka Weinbergi nimi. Muus osas aga kiitis tänapäevaste ulmefännide agarust ja suuri teadmisi. Sellepeale, et me Belialsiga ei pea endid ühe ja sama põlvkonna ulmefännideks, ta ainult naeris ja tuletas meelde, et ta on sama vana kui me kahepeale kokku.
Küsimusele, miks Eestis on hoolimata selle väiksusest aktiivne ulmeelu, pakkus ta vastuseks meie suurt linnasõbralikkust. Ulme on ikkagi intensiivsest linnastumisest sündinud kirjandusliik.
Kokku vestlesime pea viis tundi ja lisaks ulmele ka kunstist, Mati Miiliusest ja veneaegse kirjastamise eripäradest. Ulmekirjandus, krimikirjandus ja humoorikas kirjandus vajas Hellati sõnul sageli kaitsmist, kuna toonasele Eesti NSV kirjanike liidu juhile Paul Kuusbergile ei olnud ükski neist žanritest meelejärgi. Probleemiks võis kergesti saada ka autori enda isik, näiteks „Kaksikliigi” avaldamist peeti ebasobivaks, kuna autor oli vaimuhaige.
Hellatil ei tulnud küll mõni nimi aegajalt meelde, aga muidu oli ta mõte äärmiselt terav ning too hetk poleks osanud arvata, et ta meie hulgast nõnda peatselt lahkub. Igal juhul on mul siiralt hea meel, et me Veikoga selle retke ette võtsime.