75. Worldcon toimus Helsingis mitu kuud tagasi, kuid mõned teemad on alati aktuaalsed. Mina sain Worldconil olla vaid kaks päeva ning isegi siis mitte terved päevad. Kuid nende kahe päeva jooksul võtsin ma osa mitmetest kirjutamisteemalistest paneelidest, kus jagasid oma kogemusi juba kogenud kirjanikud. Mõned neist paneelidest olid küll täiesti kasutud ja 45 minutit leierdati lihtsalt teada tuntud teemat, kuid siit ja sealt noppisin ma välja mõned nipid kirjutamiseks, eelkõige tehnilise poole pealt.

Kirjutamine on aeganõudev tegevus. Enamus kirjanikke valmistuvad enne romaani alustamist ning ulmekirjanikud loovad tihti täiesti uusi maailmu, seda viimsetegi pisiasjadeni. Sellegi poolest kipub suur osa alustajaid kirjutamise pooleli jätma. Miks? Kui sa oled oma loo suhtes nii kirglik, oled loonud elava maailma ja tead, kuhu jutustatav lugu peab välja jõudma, siis miks see pooleli jätta? Kuidas hoida motivatsiooni püsiva joonena ja mitte lasta sellel põhja prantsatada?
Paneelis „Motivational Methods” jagasid kirjanikud (Karen Haber, Sebastien de Castell, Sylvia Spruck Wrigley, Jeffrey A. Carver) tõsiasja, et igal loomingulisel inimesel on päevi või perioode, kus ta ei taha tegeleda isegi oma armastatud tööga. Samuti on tihtipeale raskusi alustamisega. Kirjutamine on tegevus, mida peaks tegema järjepidevalt, iga päev, kuid samas ei tohiks see iial muutuda tüütuks kohustuseks. Kirjanikud tõid välja järgnevad nipid:

* Sisenda endale, et teed vaid tunni. Seda pole ju liiga palju? Kui tund on ikkagi liiga palju ja sul on keskendumisraskused, tasub mõelda intervallkirjutamise peale. 25 minutit kirjutad, 5 pausi. Hoo sisse saades kaob pausiaeg täitsa ära.
* Jaga inimestele, mis sa teed. Las sõber küsib su käest, et mis sa täna kirjutasid või kui palju. Mõnele mõjub avalikult võetud kohustus distsiplineerivalt.
* Lõpeta eelmisel päeval kirjutamine nii, et sa tead, mis edasi saab. Nii ei alusta järgmine päev tühja pea ja lehega.
* Muusika. Vali stseeni jaoks vastav muusikastiil. Aitab väga hästi tunnetuse kätte saamisel. Hea oleks romaani jaoks täiesti eraldi playlist luua.
* Kui tuleb kirjutamisblokk ning ei tea, kuidas edasi, sirvi ideede kausta. Kõigil kirjanikel on kuhugi loomingulised ideed üles kirjutatud. Sealt võib edasiminekuks inspiratsiooni saada.
*The Most Dangerous Writing App sunnib järjest kirjutama ja mitte liiga kaua toppama, sest muidu kaob kirjutatud tekst lihtsalt ära. Karm, aga mõjus.

Kui juba kirjutama hakata, siis kuidas? Kas algusest lõpuni, kirjutades välja kõik, mis hingest tuleb ja siis hiljem üleliigne välja lõigata, või kirjutada üles hädapärane ja hiljem teema laiemalt avada? Igal kirjanikul on omad meetodid. Paneelis „Write Long and Cut, or Write Short and Add”
rääkisid viis kirjanikku (Natania Barron, Jeremy Szal, Leo Vladimirsky, Bo Balder, Chris Beckett) enda kogemusest.
Kõik viis kirjanikku olid nõus, et nende jaoks on kõige parem viis esimese mustandi valmissaamiseks lihtsalt kirjutada see lugu enda seest välja, isegi kui see tähendab täiesti kohutavat tulemust. Eesmärk on kirja saada võimalikult palju. Mõnede stseenide puhul, millega kohe tegeleda ei taha, võib ka kasutada kiiret kirjeldust ja minna edasi, et hiljem see siis täielikult välja kirjutada. Pigem jäi kõlama soovitus „Write long and cut”.
Kuidas oleks kõige parem juba valmis lugu toimetada? Loo struktuuri võiks paika panna kõige enne, juba kirjutamise käigus, sest hiljem on see aeganõudvam. Varakult peaks ka märkama loo ebavajalikke tegelasi, keda välja lõigata. Kui romaan on juba valmis ja sa avastad, et mingi tegelane on üleliigne või üdini tüütu, siis tema eemaldamine loost eeldab suuremat sorti ümberkirjutamist. Tegelase väljalõikamist soovitati siis, kui ta tundub võltsina, marionetina, ehk ei ole loomulik ning mõnikord ka siis kui tegelasi on tohutult palju ja neist kõigist ei käi lihtsalt jõud üle.
Kiired hädapärased muudatused. Hiljem, valmis lugu on hea ka kõval häälel ette lugeda, sest siis märkab ebaloomulikku lauseehitust ja puist dialoogi kõige paremini. Peab olema ka valmis terveid lõike ja peatükke lihtsalt ära kustutama. Kindlasti on vajalik ka beetalugejate ehk testlugejate kasutamine, kuna nemad märkavad vigu värske pilguga.

Mõnikord peavad isegi kogenud kirjanikud meelde tuletama põhitõdesid. Kuid eriti tähtis on see algajatele kirjanikele, kel ei ole tekkinud veel püsivat kirjutamisharjumust ning kellel jäävad suur osa alustatud lugudest pooleli. Kõhklus ja kõikuv motivatsioon on inimlikud. Igal kirjanikul on omad nipid, mis mõjuvad talle kõige paremini.
Lõpetuseks tahaks ma meelde tuletada põhitõde, et kirjanik on see, kes kirjutab, mitte see, kes ainult mõtleb kirjutamisest.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1020)