metro-2035Metro maailma fänniks sain ma kohe peale selle avastamist. See on ju ugridoom uuel tasemel – sarnase kultuuriga inimesed elavad maa all, pimeduses, lootusetuses ja masenduses. 20 aastat omaenda viletsuses ja õnnetuses püherdamist tundub rohkem masohhism kui reaalne elulaad. Igatahes, mängisin ühe hooga läbi Metro 2033 mängu, lugesin esimese Metro raamatu sellele kohe peale, ootasin veidi Metro: Last Light mängu, mängisin selle suure õhinaga läbi. Esimese mängu alustamisest saadik oli mul arvutiekraani lähedale seinale kleebitud Moskva metroo kaart, just sellisena nagu see Metro maailmas on – uute nimede, riigikeste ja ohtudega. Et lugemisele või mängimisele sisseelamine oleks täielik, et ma teaks alati, kus Artjom on, mis seal läheduses toimub ja mis kohe-kohe valesti võib minna.

Edasi läks juba nukramalt. Mängude Redux versioonid olevat neid ainult halvemaks teinud. Aga suva see veidike graafikaparandusi. Haarasin õhinal Metro 2034 fännitõlke järgi, sest tollel hetkel midagi paremat ei olnud. Ja proovisin lugeda. Lausa mitu korda proovisin, aga ei jõudnud sellega kuskile. Esimese raamatu hoogne tegevus oli asendunud väsimatu ja lakkamatu hädaldamisega. Eks oma roll oli ka faktil, et peategelaseks ei olnud võetud noor, aateline ja uljas Artjom, vaid keegi vana rongimehhaanik, kes on otsustanud, et vaatamata oma olematule kirjaoskusele on tema Metro Homeros. Mingi hetk, pärast järjekordset pikemat (ja ka halvasti tõlgitud) sisemist monoloogi olin sunnitud alla andma. Fakt, et 2034 jäeti meelega, ning lausa Glukhovski agendi soovitusel Eestis trükkimata ütleb kõnekalt, et viga ei olnud minus.

Ja siis tekkis võimalus saada endale trükivärske eestikeelne Metro 2035, ilmselgelt haarasin koheselt selle järgi. Lootsin saada esimese raamatu järge või siis vähemalt nii head järge, kui oli Last Light esimesele Metro mängule. Kahjuks nii ei läinud. Mis siis valesti läks?

Esiteks. Kogu Metro õhustik baseerub tundel, et „seal metroos on halb elu, aga realistlikult võttes ei tohiks neil niigi hästi olla”. Võtta kasvõi elementaarne entroopia, Metroo elektriga varustamine vajaks korralikku elektrijaama. Rääkimata sellest, et šampinjonide ja sigade peal töötav ökosüsteem ei saaks ei kaua kesta, ega täisväärtuslikku toidulauda pakkuda. Aga las olla, äkki ikka saab. 2035 viib aga selle ebaloogilisuse veel kaugemale. Üritatakse luua kontraste heade ja halbade tingimustega jaamade vahel. Reaalsuses kukub see aga välja selliselt, et viletsas jaamas oleks selliste tingimuste juures inimesed ammu surnud, ning õitsevate jaamade tingimused tunduvad ületavat kogu metroo tootmisvõimet. Asi on jõudnud nii kaugele, et maa peal sõidetakse juba autodega ringi. Mis siis, et tänapäeva bensiin läheb paari aastaga hapuks, ning kõikvõimalikud tänapäevaste autode õrnad komponendid ei elaks 20 aastat tuumatalve üle.

Teiseks. Artjom on kogu peo staar. Muidugi, tegevus peabki toimuma peategelase ümber, peategelane peabki asjad liikuma panema. Aga 2035s on see kuidagi liiga läbipaistev. 20 aastat on suuri plaane tehtud ja asju aetud, ning viimane puuduv hammasrattake on Artjom. Vaene Artjom ei saa ühegi suvalise inimesega kokku põrgata – alati on tegu loo arengu jaoks tähtsa isikuga, kellel on tähtsat juttu rääkida ja kõrvalmissioon anda. Nii kui Artjom mõnda jaama satub, läheb seal actioniks lahti. Aastaid on pingeid hõõrutud, aga vot Artjomi tulek on hea ettekääne suure sõja alustamiseks. Isegi WC-pott, mida Artjom oma toodanguga õnnistab, on strateegiliselt paigutatud. See ei ole minupoolne liialdus, vaid nii oligi.

Kolmandaks. Esimene Metro oli õudne. Mängud oma pimedate tunneliseiklustega olid õudsed, aga Metro esimene raamat on üks väheseid, kus ma olen lõigu ära lugenud, peatunud, seedinud, lõigu uuesti lugenud, raamatu käest pannud ja läinud ilusatest asjadest mõtlema. Metroo on salapärane, selles roomavad mustad Homo Novused, väärastunud rotid, kummitusrongid sõidavad kolinal paralleel-metroos, kummitused sosistavad pimeduses, maapeal on veidrad kiskjad, raamatukoguhoidjad, ning Kremli tähtede hüpnootiline sära on jäänud paljudele Stalkeritele viimaseks nähtud asjaks siin elus. Atmosfäär on üleloomulikust ja veidrusest tüse, kui ilmselged lihast ja luust koletised välja jätta, ei saagi lõpuks teada, kas üleloomulikud asjad olid üleloomulikud, või olid seenepuskar ja radiatsioon inimeste ajud ära küpsetanud. Metro 2035 kokkuvõte – ei ole hirmsamat koletist kui inimesed ise. Kogu raamatu peale on lisaks inimestele üks väike rott ja üks õnnetu kana. Kõik nii loomulikud kui üleloomulikud koletised on kadunud, maagia on kustunud ja mutandid vist sõid üksteist jäägitult ära. Iga nurga taga varitsev surm või hullumine, põnevus ja õudus – hoolikalt ja põhjalikult välja jäetud. Isegi nendes lõikudes, kus Artjom peab üksi mööda kottpimedat tunnelit kõndima, ei ole ühtegi oigavat toru või kahtlast krabinat.

Neljandaks siis – mida Metro 2035 meile pakub? Ma ütleks, et hästi palju poliitikat. Ma sain näiteks tänu sellele raamatule lõpuks hästi selgelt aru, miks on hea neonats olla. Artjom muigab endamisi oma teekaaslaste üle, kes tahavad Uues Reichis neonatsideks hakata, „endal lauba kõrgus kolm sõrme”. Ehk siis, alati on Need Teised süüdi, meie oleme õilsad, intelligentsed ja head. Sellist suhtumist tambitakse läbi terve raamatu – keegi pole päriselt paha, kõik tahavad ainult head, lihtsalt Need Teised ja pööbel ei saa sellest aru. Ja üldse kõige parem oleks, kui inimesed jääks igaveseks metroosse manduma. Mutandid ja üleloomulik on asendatud ehtsa vene, kui mitte isegi NSVL ideoloogiaga – meie elu võib halb olla, aga Need Teised tahavad sellegi hävitada. Seetõttu peame end kaitsma, ükskõik mis hinnaga.

Kahjuks ei ole ma taas kord enda arvamusega üksi. Goodreads’i arvustusi lugedes jääb kõlama minu esitatud kriitika kontsentreeritud vormis – Lovecrafti stiilis aeglaselt mööda selgroogu lugeja fantaasiasse roniv õudus on kadunud, selle asemel on ajupesu, poliitika ja varivalitsused. Inimesed on lihtsalt rotid labürindis.

Sisukokkuvõtet kui sellist pole isegi vaja. Glukhovski lohistab Artjomi ühelt teatrilavalt teisele, kus tal on oma väike, kuid ülitähtis roll täita. Pärast selle täitmist tuleb järjekordne halb ja segane aeg, kus tuleb välja, et just juhtunu taga on sügavamad keerdkäigud, kõik polegi nii lihtne kui alguses tundus! Korrutada sama valemit viie suurema ja kolme väiksema sündmuse jaoks ja oledki jõudnud raamatu viimastele lehekülgedele, ning lõpuks kihutab Artjom vastu päikeseloojangule.

5/10. Ootasin enamat.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0603)