Septembrinumbri jutuosa avas Indrek Hargla romaanikatkend, aga sellest ma siin kirjutama ei hakka, sest katkend on katkend ehk reklaamtekst ning romaan peaks ka juba väljas olema, või kohe-kohe on...

Karri Kaas, Asso Puidet - Valguse võimendamine ergastatud kiirguse abil
Päris sileda keelekasutusega tekst – on tunda, et autoritele või vähemasti ühele pole kirjutamine võõras. Samas, jutus puudub elu, sellised üsna kiretud kirjeldused, ilmetud inimesed ja ettearvatavad sündmused. Ei olnud erilist minekut, aga kuna pidin arvustama, siis lugesin muidugi läbi ning lõpu poole täheldasin ka mingit pinget tekkimas. Ning siis sai jutt otsa...
Sisulise poole pealt? Ma päris täpselt ei saanudki aru, miks see jutt on kirjutatud? Kas autorid tõsimeeli uskusid, et nad pakuvad välja ühe ulja põhjenduse ühele kuulsale katastroofile? Või mõtlesid välja ägeda eksperimendi? Loed ja loed, aga sisulist kulminatsiooni ei tule... otsad lihtsalt tõmmati toorelt kokku ja kõik tekkida võivad küsimused jäeti vastuseta...
Mis eksperiment see oli? Kuhu liikusid objektid ja inimesed? Mis toimus pärast seal jaamas ning mis juhtus Romani ja selle eestlasega? Need teemad oleks olnud muarust märksa huvitavamad lugeda, kui Nõukogude Liidu kolkaliku radarijaama elu-olu perestroika alguspäevil.
Autorid ei peaks nüüd mu jutu peale nööri seebitama hakkama, kuid enne järgmise jutu kirjutamist võiks mõelda küll, et miks, kuidas jne.
5/10

Karmo Talts - Reevesi ema
Jutt on kohe algusest peale selge ja klaar ulme, aga see ei tee teksti siiski eriti köitvaks. Autor jutustab ühe erilise ja andeka poisi lugu kusagil kõrgtehnoloogilises keskkonnas. Üsna mitu lõiku ja üsna mitu lahedat detaili ja siis tuleb eelviimase lõigu enam kui piinlik ja banaalne lõpuosa, mis tappis kõige selle mis hakaks juba tekkima.
Taaskord tekib küsimus, et miks? Mida tahtis autor öelda, kas tal oli midagi lisada sellele filmile ja neile tekstidele, mille olemasolust ta ei pruugi ehk teada...
5/10

Mõlemale jutule panin ma hindeks n-ö nõrga kolme, aga suuresti vaid siiski autorite vähest loomekogemust arvestades. Midagi ju oli, aga milleks see kõik? Jah, ma mõistan ja ka tean, et iga jutt ei saa olla pöördelise tähenduse või olemise alustalasid raputava toimega, aga midagi võiks ju tekstis siiski olla. Köitvust, mõnusat ütlemist, kasvõi seiklust, seisukohta olude asjus, ägedaid kirjaldusi, kaelamurdvaid kontseptsioone... kasvõi mingi alguse ja lõpuga lugu võiks olla. Jah, mõlemas jutus ju mingi lugu oli, aga esimeses oli see pigem selline kulgev kirjeldus, mis mingil hetkel lõpetati ning teises oli hulk juppe, mis banaalsusse maandusid.

Andku nüüd autorid mulle andeks, aga isegi nende tekstide põhjal arvan ma, et te suudaksite enamat...