Filmi näol on tegemist režissöör Denis Villeneuve poolt vändatud järjega 1982. aastal Ridley Scotti käe all valminud “Blade Runneri” nimelisele filmile. Läksin filmi vaatama üsna puhta lehena, ehk siis eelmist filmi mäletasin vaid uduselt ja sama uduselt mäletasin ka eelmise filmi aluseks olnud Philip K. Dicki romaani “Kas androidid unistavad elektrilammastest”. Saalis oli peale minu veel umbes kümme inimest, nii et seansi kohal hõljus selline rahulik ja kodune õhkkond. Film oli 3D, mis minu meelest sellele eriti palju juurde ei andnud, kuid ka ei seganud vaatamise naudingut. Huvitav, et see revolutsiooniline 3D viib minu arust filmimaailma justkui tagasi sellesse aega, kui sa vaatasid ja said aru, et tegijad on kasutavad papist maju ja plüüžist kolle. Film mõjub kohe kuidagi vähem tõeliselt.



“Blade Runner 2049” ise jättis mulle väga hea mulje. Film on tõeline kunstiteos ja tõik, et see ei mõju 3D ponnistuste tõttu paiguti kuigi tõelisena, ei häirinud üldse, sest kunst ongi paljudel juhtudel ebatõeline, nagu mitte sellest maailmast ja just seepärast nii maagiline. Värvid, näitlejate valik, süžee ja selle keerdkäigud, see kõik sulas väga nauditavaks tervikuks. Oleks mul olnud ostetud popcorn ja Coca-Cola, siis oleksin unustanud need ilmselt söömata-joomata.

Film räägib blade runnerina ehk tuleviku pearahakütina töötavast replikandist nimega KD6-3.7 ehk sõpradele lihtsalt K, kes jälitab muuhulgas ka teisi replikante, vanu, keelatud mudeleid. Seda tehes satub ta ootamatu saladuse otsa, millega ta siis ülemuse käsul ja ka isiklikust huvist, asub tegelema.



Saalist väljudes olin filmist vaimustuses. Korraliku süžeega film, lausa haruldus tänapäeval. Lisaks veel ka korralike karakteritega film, veel suurem ime, kus isegi need tegelased, kes ei ole bioloogilised inimesed, on huvitavad. Siinkohal viitan muidugi peategelase tehisintelligentsist sõbrannale, kes elas vaid virtuaalsel-holograafilisel kujul. See küberpungilik lisamõõde biorobotite maailmale andis väga palju juurde.

Ent koduteel kaasaga arutades jõudsime järeldusele, et meid on korralikult ninapidi veetud. Hakates toimunut üksikasjalikult lahkama, tuli välja, et film kubiseb täiesti ebaloogilistest käikudest ja usutamatutest asjaoludest, mille tõttu ei saaks tegevus nii minna, nagu ta läheb. Huvitaval kombel aga ei häiri see kõik ei filmi ajal, ega ka hiljem sellele mõeldes kuigivõrd. Ei oska isegi öelda täpselt mispärast. Vahest seepärast, et neid detaile, mis ajule tööd annavad ja kunstiliselt väga vaatemänguliselt rikkaid kaadreid on nii palju, et aju on nendega üle koormatud ning ta ei vaja lisatööd, et loogikaaukude kallal pureda. Vastupidi, aju rõõmustab kogu selle vahva pillerkaari üle ja laseb end filmisaali mugavas toolis täiesti lösakile ja lihtsalt naudib seda, mis talle ette antakse. Soovitan kõigile, kel veel vaatamata, anda end kriitikameeleta selle naudingu meelevalda. On mida vaadata ja on mille üle pärast filmi mõelda ning arutleda.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1420)