George R.R. Martin ei vaja ilmselt ühelegi Reaktori lugejale tutvustamist. On mees ju kirjutanud (või täpsemalt - kirjutamas) “Jää ja tule laulu” raamatusarja, hulga ulmekaid, stsenaariumi “Troonide mängu” sarjale jne. Lühijuttude kogumik “Seitsme kuningriigi rüütel” viib aga lugejad Westerose maailma populaarsemate tegevusliinide juurest 90 aastat minevikku, mil veel kogu maad valitsesid Targaryenid ning vanemad inimesed olid oma ihusilmaga ka lohesid näinud.

Raamatusse on kokku kogutud G.R.R. Martini kolm lühilugu: “Rändrüütel” (1998), “Ihukaitsja” (2003) ning “Salarüütel” (2010). Loo peategelaseks on noor rüütel Dunk, kelle vanameister rändrüütel ser Arlan Mündipuult hiljuti hinge heitis ning kes nüüd peab omapäi laias maailmas hakkama saama. Esimese loo käigus kohtab Dunk teist raamatu peategelast Muna, kes möllib end noore rüütli kannupoisiks. Asjaolu, et Muna on hoopis Targaryeni prints, selgub hoopis hiljem. Siinkohal on tõlkija minu meelest aga prohmaka teinud, kuna inglise keeles on poisi nimeks Egg – lühike versioon Aegonist. “Muna” seda sõnamängu just kõige paremini edasi ei anna. Loomulikult võin ma vaid niisama vinguda, kuna ühtegi paremat tõlget mul ses osas pähe ei tule (Ats võibolla).



Lood on jutustatud Martini meisterlikkusega, ning igaüks annab lugejale moraalset mõtteainet, kui vaid vaevuda. Tegemist on klassikaliste rüütlilugudega, kus küll hea võidutseb, kuid autori vimkade tõttu jääb alati küsimus, kuhu seda headuse piiri tõmmata. Kui “Troonide mäng” hiilgab oma mitmete tegevusliinide ning mustmiljoni tegelasega, siis kogumikus “Seitsme kuningriigi rüütel” on selle võrra lihtsam, kuna peategelasi on vaid kaks, kuid taustaga tuttavatele lugejatele pakub raamat sellegi poolest lugemisrõõmu, kuna see tutvustab tolle maailma olude nüansse kohati ehk isegi põhjalikumalt kui eelmainitu.

Arvestades peategelasete vanusega (16 ja umbes 8), siis võib julgelt romaan ka noorematele lugemiseks sobida. Dunk (või siis ser Duncan Pikk) on kohmetu ning veel rikkumata õilishing, kes oma noorusele vaatamata on võrdlemisi hea võitleja. Tema peamiseks teenistustevaheliseks tegevuseks on rüütliturniiride külastamine ning neist osa võtmine, millega ta loodab saada ninaesist ning järgmist teenistust nii endale kui Munale, kelle eest ta püüab igati ontlikult hoolt kanda. Oma rüütliau hoiab ta äärimiselt kiivalt ning teises loos (“Ihukaitsja”) saab see põhjalikult proovile pandud.

Muna seevastu on nagu iga 8-aastane poisike: naiivne ning oma printsilikust kasvatusest lähtuvalt pisut uhke, kuid õnneks vaid õige pisut. Täpselt niipalju, et Dunk (“loll nagu kindlusemüür,” nagu tema endine isand talle ütles) seda enesekindluseks peaks ning ta endale kannupoisiks võtaks. Loomulikult on noore printsi Dunkiga koos rändamise üheks eelduseks inkognito, mida Muna on iga väiksemagi raskuse puhul väga aldis paljastama ning mis toob neile tihtipeale sekeldusi.



G.R.R. Martin on lubanud nende kahe seiklustest veel kirjutada, kuid kas ta kõige muu kõrvalt selleni kunagi ka jõuab, näitab ilmselt aeg. Niipalju on teada, et Munast saab kuningas Aegon V ning Dunk saab kuninga ihukaitsjate pealikuks.

Jutustused on illustreeritud rohkete piltidega, mis annab lugemiselamusele omajagu juurde. Kõigist kolmest loost on joonistud ka koomiksid. Martin on maininud ka võimalikke telelavastusi HBO poolt, kes parasjagu omab Westerose maailma õigusi.

“Seitsme kuningriigi rüütel” on mõnus lugemine ning kindlasti kohustuslik kõigile, kes Troonide mängu fännavad. Mõnusate tegelaste ning põhjaliku taustaga maailm toob mitmetesse sügisõhtutesse lugemisnaudingut.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1171)