Universal stuudio ei suutnud enam pealt vaadata, kuidas Marveli Kinematograafiline Universum aina tulusamaks paisub ja otsustas midagi ette võtta. Tere tulemast, Tumeda Universumi kontseptsioon ja selle esimene pääsuke The Mummy (2017). Rahalises mõttes oli tegemist eduka ettevõtmisega, 2019. aastaks on planeeritud Bride of Frankenstein ja arvata on, et ka Nähtamatu Mees, Huntmees ja Dracula saavad ellu äratatud.
Nii et vägagi paslik on siinkohal meelde tuletada meest, kelle sünnist täitus tänavu 135 aastat ja kelle osalusel valminud filmi võib rahalise edukuse alusel lugeda Universali 1930. aastate õudusfilmide väntamise vaimustuse ajendiks. Béla Ferenc Dezső Blaskó sündis 20. oktoobril 1882. aastal Ungari linnas Lugosis. Lihtne keskklassi perekond, teadaolevalt poisil koolis väga hästi ei läinud ja sajandivahetusel alustas kohalikes väiketeatrites oma näitlejakarjääri. Umbes sel ajal muutis ka oma sünninime mitte-ungarlastele suupärasemaks Bela Lugosiks ja jõudis Ungari Rahvusteatris kõrvalosaliste kehastamiseni. Osales vabatahtlikuna Ilmasõjas, sai seal (mitte rohkem kui kolm korda) haavata ja pidi poliitilistel põhjustel 1919. astal kodumaal lahkuma. Väikse vahepeatusena osales paaris Saksamaal vändatud filmis, aga 1920. aasta lõpuks jõudis välja Ameerikasse. Alustas jällegi väiksematest teatrirollidest, jõudis aga 1922. aastaks juba Broadway etendustesse.
1924. aastal lavastati Inglismaal edukalt Dracula ja kolm aastat hiljem otsustas üks ettevõtlik mees, et sellest peaks ka Ameerika versiooni tegema. Ning selles 1927. samuti edukalt etendunud Broadway lavastuses mängiski peaosa, krahv Draculat, aristokraatliku oleku ja läbitungiva silmavaatega Bela Lugosi. Toona mitte just ülemäära eduka Universali stuudio pealik Carl Laemmle jr. otsustas, et siin on materjali filmiks ja pärast mõningaid keerdkäike sai kavandatava filmi lavastajaks määratud Tod Browning ja pärast palju pikemaid keerdkäike peaosaliseks Bela. Väga õhust võetud oletusena olevat Browning Dracula rollis näha soovinud Lon Chaneyt, kindlasti kaaluti Laemmle jr. soovil Dracula rolli aga enne Bela mitut teist näitlejat. Praegu tundub see muidugi täiesti uskumatuna, et Dracula võiks olla kellegi teise näoga kui Bela Lugosi.
„Dracula“ linastus 1931. aastal ja oli Universali aasta kõige tulusam film. Carl jr. nägi õudusfimides enda stuudi jaoks nišši ja kavandas järgmiseks Frankensteini koletise linaletoomist. Mis põhjustel täpselt on siiani vaieldav küsimus, aga vähemalt grimmiproovi olevat Bela jõudnud, leidnud siis, et see ei ole ikka tema jaoks sobiv roll ja Frankensteini koletisena sai kanooniliseks Boris Karloff.
Taibukas lugeja juba ehk aimab, aga erinevate asjaolude kokkulangemise tõttu Bela karjäär sellest rollist keeldumise järgselt ülesmäge just ei läinud. Päris püstloodis alla ka veel mitte. Muuhulgas viidatakse tema Ungari aktsendile kui ühele põhjusele, miks Bela rollid reeglina õudusfilmide pigem väiksema jutuga tegelastega piirdusid. Olulisem ja kurvem põhjus oli aga mehe sõjas saadud vigastuse tagajärjel tekkinud krooniline valu, mille leevendamiseks kolmekümnendate aastate keskpaigas esmalt leebemate droogidega, aga sealt edasi juba kangema kraami juurde liikudes Bela ravimisõltuvusse langes. Etteruttavalt võib öelda, et 1955. aastaks oli ta seisus, kus palus end ise fikseeritud ajaks haiglasse paigutada.
Kas ja kui palju paksu verd Lugosi ja Karloffi vahel Frankensteini koletise rollist tekkis jäägu filmiajaloolaste välja selgitada. Olgu siin lihtsalt mainitud, et mõlemad 1931. aastal superstaari staatusesse tõusnud mehed mängisid koos seitsmes filmis ja postritel oli esimesena Karloffi nimi. Mingis osas Lugosi uhkuse pihta see kindlasti käis, aga kaamerate ees käitusid mehed proffidena ja ma ei usu, et siiani uskumatult julgena mõjuvas 1934. aasta filmis „Black Cat“ Bela tegelane Karloffi tegelase elusalt nülgimist kuidagi eriliselt nautinud oleks. Ning mis ma ise just seda filmi vaadates eriliselt selgelt tajusin, et kui mul rohkem kui kaheksakümmend aastat hiljem on väga raske kumbagi meest vaadata teise pilguga kui Dracula ja Frankensteini koletis, siis seda raskem võis olla neid siis ükskõik millisel lavastajal mingis teises rollis ette kujutada.
Bela osas hea vastupidise näitena saab siia tuua taaskord rahaliselt väga eduka Son of Frankensteini (1939), kus tema kehastada oli Igor. Film, mis kahjuks tõmbas lõplikult mõttelise joone alla Bela staatusele A-nimekirja näitlejana. Muuhulgas on sellest filmist aga kindlasti inspiratsiooni saanud Mel Brooks ja võib juhtuda, et ka James Cameron (vastavalt siis „Young Frankenstein“ ja „Terminator II“).
Frankensteini koletise rolli Belal aga ühel korral siiski kehastada õnnestus. „Frankenstein meets the Wolf Man“ (1943). Huntmeest mängis siin muuseas Lon Chaney jr. Film ise on aga juba produktsiooniväärtuste poolest tubli sammu võrra madalamal kolmekümendate aastate näidetest, dekoratsioonides on vahe kõige ilmselgem. Ja Bela enda roll osutus kõige õnnetumaks neist filmidest, mida selle loo tarbeks vaatasin. Frankensteini koletis mõjus käed laiali taarudes karrikatuursena ja niipaljukest kui tal üldse mingit teksti oli, siis selle olevat ka Lon jr. peale lugenud. (Veidi aimu Bela staatusest tollel hetkel Hollywoodis saab kindlasi ka postril kasutatavast kirjasuurusest).
Kui vampiiriks tuli Belal veel mitmes teiseski filmis kehastuda, siis Dracula nimega astus ta teist ja viimast korda üles filmis „Abbott and Costello meet Frankenstein“ (1948). Abbot ja Costello on teadupärast Bud Abbott ja Lou Costello – koomikud. Ehk siis vähem kui kakskümmend aastat kulus õudusikoonidel Draculal ja Frankensteini koletisel komöödiasse jõudmiseks. Filmi enda taseme kohta ei ole muide ühtegi paha sõna öelda. Ajab muigama küll. Ja ka Bela ise ei tee lihtsalt oma ära, vaid keerab krahvile väikse krutski peale.
Kui ei oleks olnud ühte ambitsioonikat lavastajat, siis saakski eelmise filmiga Bela tuntumate linatööde nimekirja lõppenuks lugeda. Tänu Ed Woodile on selles nimekirjas aga paar nime siiski veel. Põhjusel, et Ed Woodi ehk kuulsaim film „Plan 9 of Outer Space“ (1959) valmis tegelikult juba pärast Bela Lugosi surma 1956. aastal ja tema roll koosneb kokku lõigatud keebiga nägu varjava dublandist ja paarist juhuslikult prooviülesvõttest, siis vaatasin hoopis 1955. aasta filmi „Bride of the Monster“. Mis, Ed Woodi kuvandist aegade halvima lavastajana, hoolimata osutus parajalt toredaks väikseks filmikeseks. Juriidilistel põhjustel pole Bela tegelase nimi dr. Frankenstein, aga vähemalt koletis on tal olemas ja tohutult stoilise olekuga kaheksajalg boonusena ka. Minu jaoks piisavalt ilus lõpp ühe olulise žanriikooni karjäärile.
Loomulikult ei ole käesolevas ülevaates nimetatud kõiki filme, milles Bela oma filminäitleja karjääri jooksul osaleda jõudis. Tegin sellise valiku mis ehk kõige kujundlikumalt näitab tema tõusu ja langust. Huvilistel soovitan aga kindlasti vaatamiseks kaaluda näiteks „White Zombie“ (1932), kus Bela kasutab ebasurnuid odava tööjõuna. 1939. aasta „The Dark Eyes of Londonit“, milles Bela on leidnud oma nišši kindlustustöötajana ning samast aastast minu hinnangul suurepärast komöödiat „Ninotchka“, kus Belal on küll väike, aga absoluutselt mitte ühestki otsast Draculat meenutav roll.
