Ulmestaar
Kristo Janson on üks Tallinna ulmekirjutamistubade püsielanikest, kes on alati valmis inimeste juttusid ette lugema ja ideedega toetama. Samuti on ta juba aastaid ka Estcon’i ja HÕFFi külaline. Kristo avalik kirjutamiskogemus jääb aga juba enam kui 15 aasta kaugusele, kui ta avaldas Algernonis 2001. ja 2002. aastal kokku 3 lühijuttu Sean F. Wryter pseudonüümi all.

1. Mida praegu loed?
Praegu on just selline huvitav hetk, kus mul on korraga pooleli umbes viis raamatut, millest osad ilmselt ka pooleli jäävad. Niisiis vabalt valitud järjestuses - Täheaeg 16 ja 17 (loen vaheldumisi lugusid ühest ja teisest), Bujoldi "Mälu" (mis tuleb ka ilmselt kõrvale panna, sest mingid osad on selgelt vahele jäänud), Kingi "The Dark Tower" (mis kipub natuke venima, aga elame üle), Cardi "Surnute eest kõneleja" (maakeeles ülelugemine), Tarlapi "Rajake tähetolmus" (mis kahjuks saab vist raamatukokku tagasi viidud, sest algus ja lõpp on juba loetud ja vahepealset väga ei viitsi) ja viimasena Joseph Delaney "Seventh Son" sari, mida loen elektroonilisel kujul siis kui vaja aega surnuks lüüa, aga väga pead vaevata ei taha.

2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Iseendast huvitavalt kitsas küsimus, sest ulme kui žanr ei piirdu ju ainult kirjandusliku meediumiga ja naelutuda võib lisaks raamatutele ju ka filmide, sarjade või hoopiski mängude külge. Kuid kuna küsimus on niiviisi püstitatud, mis siis ikka... Kui ma veel märgatavalt noorem olin, eristasin kirjatükis reeglina kolme olulist tasandit - põnev tegevus, atmosfääri tekitavad kirjeldused ja huvitav idee. Kui üks neist kolmest oli tasemel, oli tegemist päris loetava asjaga, kaks tugevat külge tegid teosest juba hea ja kõik kolm koos lausa meistriteose. Praeguseks on see tunnetus veidi edasi arenenud ja uue kolmiku moodustavad pigem tegevus ja tegelased, maailm ja atmosfäär ning lugu ja seda kandev idee, kuid ülejäänud loogika kehtib siiani.

Teatud hulk salapära ja müstikat, eriti taustas, ei tee ka paha. Kuigi see on alati selline kahe teraga mõõk - kui saladuseloori kunagi ei kergitata, jääbki kusagile hägune laik. Samas on selge ja konkreetne teadmine aga pea alati igavam kui sellele eelnenud salapärane teadmatus, ning selle vastu ei aita ka uuesti algusest alustamine. Sestap on kõige huvitavam strateegia, kus loos peituvaid saladusi avaldatakse vaikselt ja jupikaupa - kuigi ka big reveal võib olla üsna rahuldustpakkuv, kui see on piisavalt nutikas ja paneb eespool toimunule teise pilguga tagasi vaatama või seda lausa uuesti üle lugema.

3. Ulme kolm lemmikut? Paari lausega neist lugejaile.

Nagu ikka, siis tegelikult on ka minul lemmikuid rohkem kui kolm - pigem vähemalt kolm iga eelpool mainitud meediumi kohta, pluss veel alamžanrid - kuid üritan siis kiirelt mingi ülevaate teha, aga mitte liiga põhjaliku, et lugejal igavaks ei läheks.

Fantaasiakirjandust ei hakka pikemalt puudutama, sest eks seal valitsevad ikka needsamad Tolkienid ja Martinid, keda kõik niigi teavad ja saavad ka aru, mis on olnud nende panus žanri arengusse. Sinna otsa võiks ehk mainida veel Pehhovit, Rowlingut ja Patrick Rothfussi (kes tõestasid, et ka niimoodi saab fantasyt kirjutada, ja sealjuures veel päris põnevalt), ning Robin Hobbi, kes saab austusväärse mainimise oma Farseerite-heksaloogia ja eriti veel selle lõpu eest.

Teadusulme kolm nurgakivi on minu jaoks Frank Herberti "Düün" oma filigraanselt komponeeritud maailma ja mõju tõttu hilisemale ulmele, eriti filmindusele (Jodorowski Düün jäi küll kahjuks tegemata ja selle asemel tehti mingi muu õnnetus, aga tolleks eesmärgiks kogutud meeskond jättis tugeva jälje oma ajastu ulmefilmikunsti sellegipoolest); Orson Scott Cardi "Enderi mäng", mis esimese lugemise ajal tundus noppivat ideid mu enda peast, kuid teostavat neid kordades paremini; ning lõpetuseks Iain M. Banksi Kultuuri-tsükkel oma oskusega võtta ette utoopiline post-scarcity ühiskond ning pea jumalike võimetega tehislikud tegelased ja keerata sellest ikkagi kokku terve hulk täiesti põneva süžeega romaane (tõsi, kõik nad pole ühtlase kvaliteediga, kuid siiski).

Õuduskirjandusega on minu kokkupuuted vast kõige põgusamad - puusalt tulistades oskaks esimese hooga mainida ehk Stephen Kingi, kellel on mõned üsna judinaid tekitavad teosed, aga peale seda on tükk tühjusesse vaatamist. Lovecraft on näiteks liigutuse poolest küll horror, kuid minu karvu väga ei kergita, ent samas on ta andnud toitu tervele kirjule hunnikule teostele, nii et mainida ehk tasub. Ning esimeses küsimuses mainitud Delaney sari sisaldab oma lihtsusele vaatamata samuti ootamatult hästi õõva tekitavaid kohti, samuti on kummalisel kombel Igor Volke kogutud Eesti UFO-juhtumite kirjeldused - erinevalt muu maailma omadest - pigemini õuduse kui teadusulme alla liigituvad.

Aga üldiselt seondub õudus kui selline minu jaoks pigem filmide kui raamatutega, põhjuseks ilmselt nii mõnedki lapsepõlves hirmuunenägudega täidetud ööd peale "Poltergeisti", "Terminaatori" või vanade zombie-filmide vaatamist, ning tänaseni ei saa jätta külastamata ühtegi Haapsalu Õudusfilmide Festivali, sest see on lihtsalt äge.

Ja kui jutt juba filmidele läks, siis mainiks kiirelt ära ka muude alamžanrite lemmikud - fantaasiafilmidest kahtlemata "Sõrmuste Isanda" triloogia (sest et sama tugevalt tehtud ja mõne aja tagant külmavärinaid tekitavat eepost pole tehtud ei enne seda ega kahjuks ka veel tänaseni) ning teadusulme valdkonnast pigem paar tegijat, kes on pea kõigi minu lemmikfilmide autorid: James Cameron ja Steven Spielberg. Samas on kolmandat siin valdkonnas väga raske nimetada - George Lucas nagu oli, aga enam ei ole; sama võib öelda ka Ridley Scotti kohta, kelle looming tegeleb viimasel ajal rohkem androidide naba imetlemisega. J.J. Abrams samuti nagu on ja siis pole ka. Tegelikult võiks kolmas enam-vähem kindlat kvaliteeti pakkuv tegija olla vast Joss Whedon, sest tema viimasena treitud koomiksifilmid on küll veidi õõnsad, aga vähemalt veeravad ilusti.

Kuigi üldiselt on filmindus kui selline, ning eriti veel laiemale publikule suunatud ulmefilmindus, tugevalt allamäge veeremas ja pidureid ei paista väga kusagilt. Düstoopiline noorteulme on ehk nii filmis kui kirjanduses õnneks silmapiiri taha loojumas ja ruumi vabastamas, kuid peale superkangelaste paistavad kõik muud alamliigid üldiselt hinge vaakuvat. Mürtsu nagu saab, vaated on ilusad ja näitlejad peaksid ka nagu oskama, aga tihtipeale jääb mulje, et stsenaristi pole kas üldse palgatud või on too lihtsalt poole pealt minema jalutanud. Ilmselt seriaale kirjutama, sest nood lähevad järjest arvukamaks ja paremaks.

Oktoobrikuu parim arvustus Ulmekirjanduse BAASis
Jüri Kallas

Kuidagi juhuslikust sain ma teada, et tänu Kristjan-Jaak Rätsepale on minust saanud Ulmekirjanduse BAASi septembrikuu parim arvustaja, mis ühtlasi tähendab, et mina pean nüüd nimetama oktoobrikuu parima arvustaja.
Raske see on, sest arvustusi oli vähe ning enamus neist olid sellised, et arvustajale abiks, aga mulle ei pakkunud suurt midagi. Kõikse jõulisemalt paistis silma eelpoolnimetatud Kristjan-Jaak Rätsep, aga kuna tiitli tagasipõrgatamist ei peeta heaks tooniks, siis... Positiivse poole pealt jäid silma ka Joel Jans ja Andreas Jõesaar ning ehk ka Must Kass, aga ilmselgelt polnud oktoober nende kuu.

Parima arvustuse tiitli pälvib seekord Erkki Toht ja tema arvamusavaldus Jack Williamsoni jutule "The Cosmic Express" (1930). Teistest sõelalolnuist eristas seda arvamust just tõsiasi, et ma sain midagi teada ka teose enda kohta ning kuigi ma väga suure tõenäosusega seda teksti kunagi ei loe, oli seda arvamust mul huvitav lugeda ja ilmselt jääb see ka kuhugi mu ajusoppi pidama.

Eesti kosmoseulme
Veiko Belials

17. oktoobril pidas Andrus Org Tartu tähetorni astronoomiaõhtute raames loengu „Eesti kosmoseulme“, kus tutvustas oma doktoritööd aluseks võttes näiteid kodumaisest kosmoseulmest. Käsitlemist (koos mõningate katkendite ette lugemisega) leidsid Veiko Belialsi „Jumalate vandenõu“, Siim Veskimehe „Kuu ordu“, Indrek Hargla „Excelsuse konkistadoorid“, Tiit Tarlapi „Roheliste lippude reservaat“, Leo Kunnase „Gort Ashryn’i“ saaga, Kent Raju „Tuntud universum: kadunud Maa“, aga loomulikult ka Boris Kaburi „Kosmose rannavetes“ ja Tiit Sepa „Viimane üksiklane“. Žanrilistest märksõnadest kõlasid terminid kosmoseooper, seiklusulme, märuliulme, militaarulme, planeediulme, aga ka hurraaulme ja rajuulme.

Andruse doktoritöö „Eesti ulmekirjanduse žanrid ja nende poeetika“ on leitav siit.

Ulmeline oktoober
Veiko Belials



Koostöös Ulmeühinguga toimusid 27. oktoobril Tartu Tasku keskuse Rahva Raamatus ja 30. oktoobril Tallinnas Viru keskuse Rahva Raamatus kampaaniakuud „Ulmeline oktoober“ lõpetavad vestlusõhtud. Tartus osalesid Veiko Belials, Indrek Hargla ja Raul Sulbi, Tallinnas Veiko Belials, Indrek Hargla ja Siim Veskimees. Räägiti ulmest, selle žanrilistest piiridest, kodumaisest fändomist ja selle tegemistest ning arutleti ulme suundumuste üle. Külastajaid oli mõlemal pool ligikaudu paarkümmend, kuid otseülekandeid vaatas kordades rohkem inimesi (Tallinna otseülekannet vaatas algusest lõpuni näiteks 73 inimest).

Tartu vestlusõhtu video tuleb peatselt Reaktori youtube kanalile.
Tallinna vestlusõhtu video on siin.

Pildid Tartust















Pildid Tallinnast











Pildistas Heli Illipe-Sootak

Pilte Tartu ulmikute kogunemisest



















Pildistas Jaana Muna

Meenutusi suvisest Estconist

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1209)