Kui ilmus romaani "Naiste maailm" esimene köide, olin üheksa aastane. See paneb paika ka tõsiasja, et sõnad "eesti", "ulme" ja "Hellat" on minu jaoks mõneti sünonüümid.

Henn-Kaarel Hellatiga olen ma kohtunud vaid umbestäpselt poolteist korda. Esimene kord oli aastal 1995, kui kirjastusse Elmatar tööle läksin - mu tööaja ühel esimesel esitlusel oli kohal ka Hellat. Ma täpselt ei mäleta, mis esitlus see oli, oletusi on, aga see pole tegelikult oluline. Ma isegi ei mäleta enam, kas minu koostatud antoloogia "Olend väljastpoolt meie maailma" oli siis juba ilmunud või mitte. Loomulikult tundsin ma Hellati ära, tema vist isegi minu, sest midagi ta ulme kohta ütles ja mulle otsa vaatas. Kuid rahvast oli palju ja ruum oli väike, mul uuest ametist närv sees ning polnud see ka ulme-esitlus. Mina häbeliku inimesena ei suutnud inimestest läbi trügida ning ulmekirjaniku ja Olulise Sõna loojaga vestlema minna. Tagantjärele kahetsen, aga mida ma oleks öelnud? "Tere, mina olen Jüri Kallas, ilge ulmefänn. Teie olete Henn-Kaarel Hellat. Räägime nüüd!"

Pisut hiljem tulid Eesti Ulmeühing, meililist "sf2001", Ulmekirjanduse BAAS, Estcon jne. Leidsin, et lisaks paarile-kolmele tuttavale, kes ulmet keskmisest rohkem loevad, on olemas paras ports inimesi, kellel sama diagnoos: ulmefänn. Ka sain teada, et paljud ei pea Hellatit nii oluliseks, kui mina. Eks põlvkondlik teema ning eks aeg oli edasi läinud ja eestikeelne ulme polnud enam haruldane loom, mida vähesed on oma silmaga näinud. Tõsi, eesti autorite raamatuteni läks veel aega, aga oli juba ööajakiri "Mardus" ning olid Veiko Belials, Marek Simpson ja Lew R. Berg. Ja arvan, et nooremal põlvkonnal on Henn-Kaarel Hellati ulmeloomingu n-ö seedimisega see raskus, et seal on sees paras annus olmekirjandust. Ilmselt ei tahtnud Hellat kirjutada nõukogulikku insenerulmet, ta tahtis midagi teistmoodi teha. Olgem ausad ja tunnistagem, et Rein Sepp ja Boris Kabur võtsid neile tollal teadaoleva žanriulme ja selle skeemid ning kandsid need eesti keelde üle. Ei, selles pole midagi halba, sest igal pool algas see samamoodi. Takkajärgi tarkusena tundub, et Hellat tahtis minna pisut teist teed. Eriti tuleb see välja, kui lugeda jutukogu "Fuugad paradoksidele" (1973). Et selline intellektuaalne olmeproosa, kus aeg-ajalt siis ulmepisuhänd „omi tükka tegemas“. Ma arvan, et seda kõike päris minu fantaasiaks ka pidada ei saa, sest kuigi Henn-Kaarel Hellat näis ulmet igal võimalusel kaitsvat ja kiitvat, ei olnud ta vist päris rahul ulmekirjanduse arengutega...

Teine kohtumine Hellatiga oli mul 2015. aastal Eesti Ulme päeval ehk siis 20 aastat hiljem pärast seda esimest ja n-ö poolikut kohtumist. Seekord sai isegi pärast ürituse lõppu pisut juttu puhutud. Vähem kui oleks tahtnud, aga siiski... tagantjärgi ei mäletagi, millest räägitud sai, aga mulje on mälestustes sedavõrd meeldiv, et pean seda kohtumist täie ette läinuks.
Loomulikult oleks tahtnud Henn-Kaarel Hellatiga kunagi veel maha istuda ja rääkida omaaegsest ulmest ja eriti omaaegsetest Eesti ulmehuvilistest, kuid aeg ja geograafia ei halastanud. Õnneks Metsavana ja Belials käisid vanameistril külas ning üht ja teist ikka linti sai...
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1178)