Ah et millest me rääkisime? Seda küll esspeelaste leitnant ei uurinud. Tema lihtsalt tahtis, et ma Kurzi sõnu kinnitaksin ja uuris, kas me nii üldjoontes ikka ühte juttu ajame. No eks ma kinnitasin ka. Nii palju kui ma oskasin. Aga meie omavahel? See Kurz tundus väeosas selline vaiksem vend olevat ja eks ma valisin ta ikka seepärast ka, et väljaõppest olid tal head tulemused kirjas – laskeasjandus ja topograafia isegi maksimumile tehtud. Mõtsin, et teen endale rahuliku viimase valve. Härra major teab ju ka, et mul on veel neli päeva teenida jäänud? Nii ma siis võtsingi ühe tublima kaasa. Lõik sattus ka rahulik, see kuuenda bloki kaheksas, mis Raplast lõunasse jääb.
A niipea, kui olime tõkkepuu alt läbi sõitnud, kukkus tüüp latrama nagu see Haapsalu kõrtsmik, kelle tütarde käest pool garnisoni tripperi on saanud. Rääkis, et tema just sai ülikoolist tulema ja nüüd tahab ta anda oma panuse ajaloolise objekti valvamisse ning sõdurielu romantikat nautida. Et siis Kurz ütles seda, mitte kõrtsmik. Ma ütsin seepeale talle, et nii üldjoontes tähendab sõduriromantika seda, et suu tuleb kinni, kõrvad lahti, silmad teel ja käed rooli küljes hoida ja kui ta seda lihtsat tõde pidi ei käi, saab temast endast ajalooline objekt ja palju kiiremini, kui ta ise arvata oskab. Et kui ta korralikult peale ei passi, lükkab mõni pedukas talle lingu kaela ja lohistab kõigi nelja tuule poole. Seda te teate ju isegi, härra major, kui osavad need sitapersed sihukestes asjades on – nöör kaela ja tirivad su müürilt maha justkui mingi auhinna laada loteriil. Pärast kraabi lunaraha kokku või vaheta vange. Aga see sell ei teinud kuulmagi või ei saanud päriselt ka aru, sest tegelikult need Hamburgi protestandivõsud on sellised tiba uhhuu või nii. Ega härra major ise põhja poolt mehi ei juhtu olema? Ah Wiesbadenist hoopis? No mis ma oskan öelda, veini teete te seal hästi aga vutti mängite küll nagu pühapäevakooli…
Ah jah, et mis edasi sai? Õige küll. No ei saanud see Kurz aru, et hoidku mokk maas. Ma veel mõtsin, et küll on vanemad alles nime poisile pand – Kurt Kurz. Aga jah, ega põhja pool Maini ei ole inimesi just üleliigse arukusega õnnistatud. Ohh. No alati on muidugi erandeid. Näiteks Wiesbadeni vurled on väga ontlikud sellid, kuigi jalgpallist tuleks nad eemale hoida nagu pime lasketiirust.
Niisiis jahvatas see Kurz muudkui edasi. Ega ma teda suurt kuulata ei viitsinud, kuniks ta niisama targutas. A siis järsku hakkas minu kohta urgitsema, et mis sa, seeru, enne teenistust tegid ja mis plaanid edaspidiseks ja muud sellist isiklikku värki justkui tahaks mind endale väimeheks võtta. Ma oma elust talle muidugi pajatama ei hakanud, sest autoriteet peab säilima ja subordinatsioon toimima nagu allohvitseride koolis õpetati, kuid seda ütsin küll, et mul saab kogu see trall viie päeva pärast igaveseks läbi, kui mõni molkus just mingit jama ei korralda ja täna on mul viimane öö sellel kuradima müüril. Ja et seejärel paugutan ma kaks nädalat Kaunase litsimajades, kus hoorad on pikkade jalgadega ja ülbed ning söön vanalinna restoranides, kus kotletid on maitsvad nagu vitu servad. Seepeale ei osand Kurz midagi öelda ja püsis kuni parklani vakka. Ah sigaretti? Tänan, härra major! Need kaamliga suitsud on priima kraam. Sõdurikodust juba selliseid ei saa. Soomest? Eks ole isegi käidud-nähtud.
No kuhu me jäime? Ahah, parklasse jõudsime. Ma hakkasin siis varustust välja vinnama ja Kurz oli põlvele võtnud ning sihtis pingsalt metsa poole nagu kavatseks kohe lahingut lööma hakata. Esialgu ma mõtsingi, et katab mu tegevust nagu õppelaagris seda treenitakse, kuid siis sain aru, et narr otsib hoopis müüri. Ma siis ütsin talle, et Kurz-pojuke, me peame ikka üks kolm kilomeetrit läbi metsa minema, enne kui müüri nägema hakkad. Siis ta lõpetas selle sõjardi komejandi ära ja tuli ka rakmeid täitma. Peab ütlema, et väljaõppes aetakse neile endiselt mingit kasutut jama, sest Kurz tahtis pool majapidamist kaasa vedada. Vaatsin tema tegevust mõnda aega pealt, aga kui ta habemeajamiskomplekti ja katelokki hakkas rakmetesse toppima siis ei pidand enam vastu ja küsisin, et kas ta kavatseb müüril juuksuritöökoja ja restorani avada? No siis ta jäi mind nõutult vahtima ja ma ütsin, et võtku kaasa ainult laskemoon ja vihmariided, sest kõik muu on olemas ja rohkemgi veel. Siis andsin talle kaardi kätte ja lasin tal ees minna, sest ma olen rohkem seda usku mees, et millegi eest isiklikult vastutades õpib sõdur kiiremini kui lihtsalt seeru targutusi kuulates. Või mis härra major arvab? Arvab kah.
Niisiis saime paarsada meetrit päris rahulikult mindud, kui Kurz hakkas mulle miskit ajalooeksamit tegema või nii. Et kas ma tean, kaua seda müüri ehitati ja et miks ta just siia tehti ja mis teisel pool müüri kõik see aeg toimunud on. Kuna ma talle suurt midagi ei vastanud, siis ta vastas ise ja peab ütlema, et ta ikka oskas sellest kõigest kuradima põnevalt rääkida. Nii et ma täitsa jäin kuulama. No siis ta jõudis selleni, et eestlasi oli siin kandis poole sajandi eest umbes miljoni jagu elanud ja et suurem osa nende endisest riigist jääb tegelikult müüri taha. Ma ütsin, et kui Lääne-Tallinnas elab kakssada tuhat inimest, Pärnus kusagil seitsekend, Haapsalus nii paarkümmend tuhhi ning Kuressaares ja Kärdlas elab ka midagi siis koos maaelanikega teeb see kaugelt üle poole miljoni ja et sel juhul ei saa see osa, mis müürist itta jääb küll suurem osa olla, pigem ehk pool riigist või nii. Kurz ütles, et need minu arvud on küll õiged, kuid sisaldavad ka teisi rahvuseid ja praegu on eestlased nii nagu lätlased ja leedukadki lihtsalt pisikestele maa-aladele kokku surutud ja et varem elasid nad tunduvalt hõredamalt. Ma ütsin, et see võis täitsa nii olla, sest kui kohalikke vaadata, siis need hoiavad jah igaüks oma nurka nagu ämblikud. Kurz ütles siis, et eestlaste täpset arvu teispool müüri ei tea tänapäeval keegi, sest kui tema ülikoolis uurimustööd kirjutas ja erinevaid allikaid tudeeris, siis oli arvamusi seinast seina. Ma vastasin seepeale, et iga kohalik võib talle öelda, et kohe müüri taga ei ole küll ühtegi eestlast, sest venkud on raudselt kõik kuhugi teise maailma otsa vedanud või vanglatesse toppinud. Kuigi Tallinnas praktikal olles nägin ma ühte perekonda, kes oli mingi parvekökatsiga meie poolele põgenenud ja rühmaülem ütles, et need pidid eestlased olema. Igatahes, ütsin ma Kurtzile, ärgu ta pead sellega vaevaku ja kui keegi üle hakkab ronima, siis on aind kaks varianti: kas venku või mulahh ning siis tuleb aint tuld anda. Ja soovitavalt teravaga.
Kurz oli veidi aega vakka ja ütles siis, et venkusid on lihtne mulahhidest eristada, sest mulahhidel on habe, kuid venkudel keelas Joann Müüriehitaja habemekandmise ära. Ma ütsin talle, et olgu või Joann Püksisittuja, kuid need kaltsakad, kes müüri ääres sunnitööl on, käivad igatahes kõik selliste habemetega ringi nagu oleksid nad miskist piibliteemalisest näidendist. Kurz küsis siis, et kas ma olen mõeld, miks Joanni müüriehitajaks kutsutakse, kui müüri ehitasime hoopis meie? Sellele ma muidugist mõeld ei old ja eks Kurz siis kukkus seletama, et kõik venkud pidid juba lasteaias õppima, et hoopis nemad ehitasid müüri, kuna meie pool pidi hirmsasti nende maavarasid ja teab mida veel himustama, mistõttu ka raudtee ehitatud sai, sest need määratud rikkused oli tarvis kuidagi minema ka vedada. No siis läks ta jahumisega väheke hoogu või nii ja kukkus igast aastaarve ja nimesid puistama ning oleks kõige oma suure tarkusega signaalmiini otsa põrutanud. Ma virutasin talle viimasel hetkel jalaga persse ja käratasin, et kas ta kuradi oinas vahib ka, kus ta sõtkub? See ei saanud esimese hooga midagist aru, a kui ma talle traadi kätte näitasin ja küsisin, et kas härra soovib, et ma siia veel värvilised lehvid ka külge seoksin nagu mingile kuradi meiupuule, siis lõi küll näost punaseks nagu nunn juurviljaleti juures. Siis ma võtsin asja lühidalt kokku ja ütsin, et haritud inimesed kipuvad ikka miskit pidi debiilikud olema.
No umbes kilomeetri jagu kõmpisime ilma ühegi sõnata. A siis mul hakkas nagu kahju või nii, et ikkagi haritud poiss ja ehk võtab väga hinge, et ma talle jalaga äsasin? Ma proovisin seda asja seepeale kuidagi leevendada või tagasi sättida või nii ja hakkasin jutuainet otsima. No tal oli see optiline sihik peal. Selline tipp-topp riistapuu mitte mingi poolakate pläust. See tundus hea jutuots olevat ja ma siis uurisin, et kust kohast ta selle endale hankind on? Selgus, et vanemad olla kinkinud, kui Kurz teenistuseks kõlblikuks tunnistati. Et neil suguvõsas on väeteenistus auasi. Ma ei hakanud talle ütlema, et mind ajas vanamees hanguga ümber lauda taga, kui kuulis, et ma vabatahtlikuna kaheks aastaks väkke lähen, vaid küsisin, et keda ta selle optika kaudu sihtida kavatseb? Kas ta arvab, et saab kaugema maa peale kui sada meetrit kedagi teravaga tulistada? Alla selle ei ole tal optikaga esiteks midagi peale hakata ja teiseks kasutavad optikat reaalselt vaid alpijäägrid ning nemadki siinpool müüri anakate nottimiseks. Kurz ütles, et läbi optika on hea vaadelda, millega venkud tegelevad ja kas kusagil ei valmista väiksemad mulahhide grupid läbimurret ette. Ei no tere talv! Härra major, kas te kujutate seda ette? Keegi vahib läbi optilise sihiku mulahhe! Eks ma siis valgustasin teda, et sellisteks vaatlusteks on lõigu vastutaval ohvitseril spetsiaalsete filtritega binokkel ja kui tema, Kurz, enda kaitsmata optikaga üle müüri kiikab, jääb ta paari sekundi pärast poolest peast ilma. Ja seda on juhtunud poistega, kes isiklikke optikaid või binokleid kaasa veavad, rohkem kui ta arvata oskab. Nii et kruvigu see pagana optika maha. Pealegi on kaheksanda lõigu vastutavaks leitnant Usin, kellel alles paari kuu eest tõmmati üks poiss niiviisi sirgu ja vaevalt see talle ülemäära suurt rõõmu valmistab, kui Kurz seal nõndamoodi ringi tolgendab nagu oleks mingist kuradima Zeissi kataloogist välja karanud.
Kurz siis küsis luba peatuseks ja kuna meil aega oli varuga, siis ma ütsin, et no hea, tehku enda relv korda. Ma ise istusin mättale ja jälgisin kuda ta pusib. Igaks juhuks ütsin talle, et ärgu mind leitu ees sinatagu ja seerutagu, vaid pöördugu ikka nii nagu määrustik ette näeb. Ta ütles, et see on selgemast selge ja küsis siis hoopis, et kas see on õige jutt, mis leitu kohta räägitakse? Kuna ma ei teadnud, kumba juttu ta mõtleb, siis uurisin, et mida ta täpselt silmas peab? Teda huvitas, et kas leitnant on eestlane. Ma ütsin, et pidavat isa poolt nagu olema jah. Ja et kui sunnitööliste hulgas mõni eestlane on, siis ajab ta nendega müürilt pikad jutud maha ja loobib neile sigarette. Kurz imestas, et kas selline asi on lubatud ja ma vastasin, et määrustik seda igatahes ei keela. Ja siis oli ta valmis ning sai jälle edasi astuda.
No kui müür paistma hakkas, siis oli Kurz igatahes pettunud. A eks nad kõik on. Ma siis ootasin tema kommentaari ja kui talt miskit ei tulnud, patsutasin talle õlale ja ütsin, et ei ole jah päris Hiina Müür ning mõni hästi treenitud põhikooliplika võib sellest teibaga üle hüpata, kuid põhiliselt pikutame nagunii müüri sees eluruumides ja vahime monitore. Kirjatööd ka suurt teha ei ole, sest ametlikult on täna oodata ainult kahte rongi ning kuna on poolik vahetus, siis patrullkäike tuleb ka vaid kaks otsa. Õnneks ta seal pikalt ei imetlenud ja ma sain raudteesse puutuva talle kiirelt ära seletatud. Et millised rajad on kaubaveoks, millised sõjaväele ja kus on reservliin. Kaalud ja vaguniloendurid kontrollisime ka koos üle ning nendega oli kõik korras. Siis näitasin talle veel häiretunneli asukoha kätte ja edasi läksime põhitunneli kaudu koosolekuruumi. No seal oli juba seltskond koos.
Meie omadest olid väike seeru Gül ja see punapea Fischer. Neil oli kõik rahulikult möödunud ja ainult üks tühi rong Tallinnast terve vahetuse peale. Seitsmendast oli üks uus naisseeru koos reamehega ja neil oli ka kenasti läinud, kuigi need kaks vagunit, mis nädala eest pihta said, pidid siiani raudtee ääres vedelema ja seetõttu tuli pidevalt jälgida, et rohelised või anakad sinna sisse ei koliks. Kas härra major ei saaks kuhugi teada anda, et need kuradima vagunid, mis on puhtalt tagalameeste pask…ah juba tegelevad?
No hea. Viimast lõiku raporteeris veebel Lindemann kolmandast kompaniist, see pikk Flensburgi tolgus, kelle kohta isegi pataljoni kaplan ütles, et issand on seda meest kahe perseauguga nuhelnud. Ta oli muidu lõigu vastutav, kuid tuli isiklikult kohale, sest neile hiiliti öösel kaks korda külje alla ja teisel korral tõmbas Lindemann ühel tüübil kolba valanguga ribadeks. Nii et nüüd tuli omajagu paberimajandust jonksu ajada. Lindemann arvas, et küllap olid anakad, kuid leitu raputas pead ja teatas, et anarhistidega on hetkel väike vaherahu ja arvatavasti olid ikka rohelised. Ma siis ütsin, et sott selge ja kui nad peaksid öösel uuesti midagi üritama, küll me siis Kurziga neile soolame. Leitnant vahtis seepeale Kurzi nagu preester uut kooripoissi ja no eks see ole laiemalt teada ka, et meie leitnant on linnuke või nii. Lindemann muidugi vedas samal ajal leitnandi selja taga endale lollakaid lõustu ette ja tegi kätega mingeid manipulatsioonisid, mille peale isegi tema enda sõdur haigutas, mis on ka arusaadav, sest katsu ise sellise poolearulisega täispikka valvet teha.
Kui kõik olid laiali läinud ja leitnant Usin hakkas raportit edastama, viisin ma Kurzi müürile ja näitasin talle, kuidas elu venkude juures käib. Ta ehmus esiti päris ära, kui nägi et sunnitöölised ilma valvuriteta kohe müüri kõrval liivariba korrastavad. Ma siis rahustasin teda ja ütsin, et kaltsakaid ei ole tal küll mõtet peljata, sest need ei hakka eluski meie poolele ronima, kuna me peame nad vastavalt kokkuleppele tunni aja jooksul venkudele välja andma. Ja päise päeva ajal ei ole sealtpoolt rohkemat oodata kui kerjamist ja peeruhaisu. A vat öösel, kui mulahhid või keelevõtjad tegutsema hakkavad, siis on teine asi. Siis võid väiksemagi krabina peale püksid täis pasandada. Selle peale ütles leitnant, kes oli ka vahepeal meie juurde tulnud, et „keelt“ ei ole venkud enam jupp aega võtmas käinud, sest humanitaarabirongide arvu Venemaale suurendati veerandi võrra ning see oleks justkui nende tänu selle eest või nii. Aga varsti on oodata müürile siiski uut survet, sest paari päeva eest otsustasid venkud, et nad hakkavad lõpuks mulahhe ka laagritesse toppima ja eks need üritavad sealt nüüd umbnelja leekima panna. Kurz ütles siis, et mulahhe on Venemaal umbkaudu kuuskümmend miljonit ja leitnant noogutas ning ütles, et kui praegu on mulahhide grupid keskmiselt kümnemehelised ja tegutsevad vaid enda huvides, siis varsti peab olema valmis olukorraks, kus näiteks rühmasuurune üksus murrab tee lahti mitmesajapealisele karjale. Veel ütles leitu, et venkudest ei ole ka selles osas miskit abi oodata, sest venkud kardavad mulahhe rohkem kui vanakurat välku. Ma ütsin siis, et selles on süüdi kõik need jutud sellest, kuidas mulahhid oskavad ennast nähtamatuks muuta ja teisi inimesi konnadeks nõiduda, sest igaüks teab, et kõige ebausklikum loom siin ilmas on vene sõdur.
Siis me vaatasime veidi aega kaltsakaid ja äkki hüüdis leitnant ühte neist nimepidi. See passis muidu teistest veidi eemal, kuid jooksis leitu kutsumise peale nagu peni kohale ja jäi müüri kõrvale ootama. Selline karvane tolvan nagu nad kõik seal on. Mina neil vahet ei tee. Leitu viskas talle kaks pakki suitsu alla ja too kukkus kummardama ja meie suunas ristimärke vehkima. Seejärel ajasid nad leituga seal omas keeles pikad jutud maha ja Kurz nihkus ka neile aina lähemale, endal kõrvad peas liikumas. Siis tõmbas see vangipussakas lõpuks minema, sest konvoi sinised mütsid hakkasid juba küngaste vahelt paistma.
Kurz küsis kohe leitnandilt, et mis keeles nad rääkisid ja leitu ütles et eesti keeles. Et see sunnitööline on üks väheseid eestlasi, keda ta müüri ääres näinud on ja pealegi samast kandist pärit kust leitugi esivanemad. Kurz muidugist keeras kohe jutu ajaloo peale ja leitule paistis see üsna mokkamööda olevat, et keegi samast asjast midagi jagab. Ma kuulasin ka veidi aega, kuidas nad üksteise võidu aastaarve letti laovad, a siis ütsin, et ma lähen keeran nüüd kere maha ja käskisin Kurzil ennast pool tundi enne patrulli üles ajada. Selle peale, et Kurz öösel ei maga, võisin ma küll mürki võtta.
Kui Kurz mind öösel üles ajas, ronis mul tema larhvi nähes südamesse kohe kuri kahtlus, et nüüd lükkub minu reserviminek vist mõneks ajaks edasi. Kella järgi oli patrullini veel üle kahe tunni aega ja ma ütsin, et ladugu parem kohe välja, millega ta hakkama sai ning sissejuhatus jätku ära. Kurz siis ütles, et enne seal müüri peal ei rääkinud leitnant selle kaltsakaga eesti keeles. Hoopis vene keeles olid rääkinud. Kui ma küsisin talt, kui kindel ta selles on, sest see oli ikka neetult tõsine süüdistus, siis ta vastas, et õppis ülikoolis vene keelt teise erialana kolm aastat ja sai enne igast kuradima sõnast aru. Ma siis vandusin veidi ja ütsin et hüva, hommikul läheme otsemaid sõjaväepolitseisse ja ärgu seda juttu meelest lasku, millest nood kaks rääkisid, sest esspee mehed ei või kokutamist ja vastamata küsimusi silmaotsaski kannatada. Kurz ohkas ja ütles, et selle asjaga on tegelikult nii, et hommikuni vist ei anna enam oodata. Mul vajus seepeale karp lahti ja ma küsisin, et kuidas ta kavatseb leitnandi teadmata keset ööd müürilt ära minna? No siis ta ohkas uuesti ja ütles, et vaata, seeru, tegelikult olekski pidanud kogu seda juttu alustama hoopis sellest, mis juhtus leitnandiga.
Kas lubate, härra major, ma röövin teilt veel ühe kaamli? Aituma! Nojah, ma alles siis panin tähele, et Kurzil ei ole rakmeid ja et tal käed värisevad justkui esimest korda kummi otsa tõmmates, kuigi jutt oli teisel täitsa rahulik. A no kõik oli alles mõni minut tagasi juhtunud ja ma arvan, et eks ta ei saanud siis veel ise ka aru, kui neetult napilt see pauk tast mööda läks. Siis ma küsisin, et kui halvad meie asjalood on ja Kurz ütles, et leitnant läks paari minuti eest venkudega kaasa. Seepeale andsin ma muidugist kiiresti kellasid, et nähtamatud välja saadetaks, kuigi mul ei olnud sel hetkel olukorrast rohkem ülevaadet kui külapapil oma vallaslastest. Noh, edasi tegutsesime juba nii nagu määrustik ette näeb. Ma andsin Kurzile ühe salve teravaga ja liikusime üle koridori turvaruumi, kus jäime eriüksust ootama. Niisiis oli meil mõni minut aega ja Kurz sai oma jutu mulle ära rääkida.
Ühesõnaga, mina olin kotile läinud ja nemad leitnandiga jäid juttu puhuma. Kurz arvas, et umbes tunnike võis küll möödas olla, kui Lindemann korraga raadio teel ragistas, et neil on miski suurem liikumine idas. Häälte järgi umbes jagu või rohkem. Kontakti veel ei ole, kuid kutsusid kiirreageerijad juba välja. Leitnant oli vastanud, et küllap ajavad venkud mõnda ärakaranud vangi taga, kuid käskis Lindemannil valmis olla. Siis oli ta Kurzilt raadio ära võtnud ja poisi kaameraruumi valvama saatnud. Kurz ütles mulle, et ta käis enne kusel ja jõudis seetõttu kohale umbes viie minutiga ning selleks ajaks näitas kaamerapilt, kuidas leitnant nelja sõduriga müüril askeldab. Kuna oli pime ja pilt üsna segane, siis ta arvas, et kiirreageerijad on igaks juhuks ka meie lõiku saadetud, tõmbas padruni rauda ja läks müürile tagasi. Et äkki on nagu abi vaja või midagist. No ja kui ta uksest välja astus, oli ta juba leitnandil kirbul. Seesama kaltsakas, kellega leitnant ennist müüril juttu puhus, võttis Kurzilt relva ja rakmed ning otsis ta läbi. Kogu jutt käis vene keeles ja keegi meestest pakkus, et ta võib Kurzil kõri maha võtta, kuid leitnant oli rahulikult vastanud, et selleks ei ole vajadust. Seks ajaks sai üks meestest juba nöörredeli lahti rullitud ja leitnant läks ning viskas kaks kaheksakümneliitrist varustusekotti müürilt alla. Üks meestest öelnud leitule seepeale, et olgu ettevaatlikum, seal võib miskit tundlikku informatsiooni sees olla, kuid leitu oli irvitades vastanud, et kõik vajalik on tal peakolu sees, sest mingi garantii peab ju olema, et ta ühes tükis sihtpunkti jõuaks. Siis võttis ta Kurzi rakmed ja viskas need ka müürilt alla.
Kohe seejärel hakkasid venkud redelit pidi alla ronima ja leitu pani endale tubaka ette ning jäi Kurzi vahtima. Kui kolm meest olid juba müürilt kadunud, pakkunud ta oma poolikut pläru Kurzile ja kui see pead raputas, läks leitnant viimase venku juurde, kes veel müüril oli ja võttis sellelt Kurzi relva. Kurz oli veel mõeld, et nüüd saab ta isiklikust torust kolmanda silma otsaette, kuid leitu võttis lihtsalt salve alt ja andis tühja relva poisile tagasi ning käskis nöörredeli järele visata, kui ta alt hõikab. Kurz ütles, et ta siis ootas, kuni leitnant ka alla sai ning kui too hüüdis, et visaku nüüd redel alla, lülitas Kurz relvalambi sisse, küünitas üle müüriserva ja tulistas leitnandile kuuli pähe. Seejärel kükitas ta müüri varju, lasi redeli konksud lahti ja kappas minu juurde. Ja et see ongi üldjoontes kõik.
Ma olin mõnda aega vait ja ütsin siis hästi ettevaatlikult, et kuule, Kurz-poiss, pane nüüd see relv väga rahulikult seina najale ja astu ise kolm sammu vasakule, sest sa üritasid mulle just praegu selgeks teha, kuidas sa leitnandi tühjast relvast maha lasid. Kurz panigi relva käest ja astus kõrvale, kuid ütles, et relv ei olnud tühi, sest ta oli enne müürile minekut ju videoruumis padruni rauda tõmmanud. Lihtsalt leitu ei osanud arvatagi, et relv on laetud. Võttis vaid salve alt ja andis relva padrunipesa kontrollimata Kurzile tagasi.
Ma tahtsin veel küsida, et miks ta küll leitnandi maha otsustas lasta, kuid turvauks sõitis eest ja nähtamatud lendasid peale. Algul kargas sisse kaks jurakat ja kohe nende järel see suure nospliga kapten Taube. Seesama, kelle pärast Lindemann kunagi kantiini ees peksa sai, kui avaldas eriüksuslaste lauas arvamust, et Taube võiks enda nime vähemalt Adleriks muuta, mis passiks kahemeetrisele Koljatile, kelle nina on justkui röövli türa, tunduvalt paremini. No hüva. Taube käratas siis mulle, et kus’se kuradi Usin on? Ma ei jõud veel mõeldagi, kuda määrustikupäraselt ette kanda, kui Kurz teatas, et tema laskis leitnant Usina maha. Seepeale krabas Taube mul rakmetest kinni ja virutas mu nii hirmsa hooga uksest välja, et ma lendasin vastu koridori seina. Siis ta lõugas, et nüüd on minul ja Kurzil omavaheline rääkimine keelatud ning et meid tuleb eraldi hoida kuni esspeesse toimetamiseni. Keegi nähtamatutest keeras mu näoli põrandale ja ma kuulsin, kuidas Taube karjus Kurzile mitu korda, et too kõhuli heidaks. Ma siis kergitasin veidi pead ja nägin turvaruumis Kurzi, kes seina ääres kükitas ning pead käte vahele peitis ja Taubet, kes talle jalaga roietesse äsas. Ma hüüdsin Kurzile, et kurat küll, tehku ometi, mis talle öeldakse, kuid kohe vajutati mulle põlvega kuklasse ja siis ma ei saanud enam piuksu ka suust. Varsti lohistati mind sealt minema ja Kurz jäi minust selle hullu Taubega maha.
Novot. Nii meie teed Kurziga lahku läksidki. Tõtt öelda arvasin ma, et sõjaväepolitsei lubab mul minna enda nodi pakkima ja julgeolekul on mind tarvis lihtsalt selle viimase allkirja pärast. No see, mis enne reservi tuleb kõigil julgeolekuallohve juures anda, et vaikin kui surnud tumm järgmised seitse aastat kõigest, mis sellel neetud müüril iganes juhtus. Ja et loetakse ette need riigid, kuhu reisida ei tohi. Ungari ja Kreeka ja mis kõik veel. Aga kui julgeolekuülem isiklikult mind siin ootas, siis ma jagasin joonelt ära, et sest tuleb üks pikemat sorti jutuajamine. Peab tunnistama, et kui härra major mulle, nagu öeldakse, operatsiooni tegelikke tagamaid selgitas, siis ma mõtsin kohe, et see võis Kurzile ikka jõledam põrakas olla. Mispidi ta nüüd selle teadmisega elama hakkab, et leitnant Usin oli eriopi vendade poolt venkude juurde nuuskima saadetud ja tegelikult kuni lõpuni meie mees? Ma täitsa imestan, et Taube Kurzi kohe seina äärde ei pand, sest see tüüp võis ikka päris marus olla.
Ega Kurzi vist päris istuma ei pisteta, härra major? Ah ei teagi veel? Nojah. Eks see oli vast pikalt kavandatud op ka, millele Kurz-poiss vee peale tõmbas ja nüüd jääb venkudel kogu planeeritud koslep saamata. Pagana kahju! Ma võin pataljoni kaplani habeme peale kihla vedada, et terve brigaadi peale ei leidu enam ühtegi meest, kes vene keelt tönkaks. Kuidas, härra major? Juba leitud? Ja veel täitsa vabatahtlikult nõus venkude juurde minema? No see sell on siis küll kas peast põrunud või mingi korraliku käkiga hakkama saanud!
