Eesti alternatiivse popmuusika teerajajad ja kaardistajad on mõttega muusika ulmelisusest ilmselt harjunud, nii et teatud sorti “ebamaiste” helide rohkem või vähem teaduslikuks fantastikaks tembeldamine on muutunud mugavalt harjumuspäraseks. Elektroonilisi meeleoluviisikesi üllitab leibel Ulmeplaadid, ulmepopi-kogumikke leibel-raadiosaade Eesti Pops ja nii võib tekkida küsimus, milleks on eelkõige filmiblogina tuntud Trash Can Dance’il tarvis pakkuda veel omapoolset ristlõiget siinse kõrvalvoolulise klubi- ja muidu pentsiku muusika hetkeseisust ulmevõtmes.


Pärast duubelkogumiku “Estcon 2012” korduvaid läbikuulamisi oskan arvata, et põhjuseid on rohkem kui üks. Peamine neist on siiski asjaolu, et mitte kellelgi pole päris samasugust maitset ja üllitajana samasuguseid eesmärke kui Trashil — isegi kui mõnel puhul nagu EDASI ebaesteetiline müraeepika või Misha Mishajashvili NLKP-plenaaristungi-disko võib tekkida kahtlus, et eesmärk on kuulaja kulul halba nalja teha. Sellele, kes esimese ehmatuse järel ei loobu, pakub kahe ja poole tunni pikkune kõrvaheit kodumaiste taidlejate transtsendentaalsele süntesaatoripopile, elektroonilisele undamisele, sütitavale kehamuusikale ja rusuvale traadikäristamisele lummavat, kui mitte otsast otsani meeldivat kogemust.

Kogumike koostamises on Trash teadaolevalt kõva käpp, tema põimikud “Sügis”, “Talv” ja “Lumi” 2010. aastast on legendaarsed ning seega peaks kuulaja eeldama, et esitajaid ja palu pole valitud huupi või ainult ulmeliste pealkirjade järgi, vaid et edasi püütakse anda mingisugust suuremat pilti, põhjusega just nii järjestatud meeleolude ja raamistike jada. Kuna seekord on esmaseks sihtgrupiks just ulmekirjanduse andunud lugejad, võib eeldada, et valitud lugudest võiks moodustuda suisa sidus narratiiv.

Ma ei tea, võib-olla koostaja või eriti teadliku kuulaja peas moodustubki. Nii mõnegi läbimängu vältel hakkas ka mul mõni “stoori” viisikeste vahel jooksma, kuid harva mäletasin paar-kolm pala hiljem selle algust. Raamatut lugeda on enamiku “Estcon 2012” lugude saatel keeruline, küll aga kujutan ette, et fantastiliste lauamängude kõrvale sobib suur osa esitatust — Possimiste, Micaramia ja Tamhiisi helgetest vulinatest Error: Successi rifftümaka, K1llRGVPi tehnonõidumise ja Desertsi vesternimaigulise auru-drone’ini.

Valimiku punase poole lükkab lahti sume, meeleolukas pikamaasõidu-tümps White Sparksilt. Autojuhti aitavad jätkuvalt ärkvel hoida Barthol Lo Mejori vilistamistega pikitud raadiosaade paralleelreaalsusest, Shirubi Ikazuchi pikantselt mitmetähenduslik robotiküttimispunk ning Andres Lõo hingestatud, hoiatav ja tume haukumine. Laulan Sinule meenutab esmalt Kraftwergi autistlikku paroodiat, kuid võlub lisaks siirusele ka transsiviimisvõimega. Tallinn Daggers lohutab transis pilooti tõdemusega, et kõik paha pole tingimata halb, Punane Magneet-Lõvi aga osutusega, et vabadus on suhteline — vahel võib esmaklassiliste salvestustingimuste ja -oskuste puudumine anda absoluutselt katartilisi tulemusi.

Error: Success ei ole Rammstein, KMFDM ega Front Line Assembly — fakt, mis hajameelsel kuulamisel kohati ununema kipub. Future Braini dub on märksa tummisem, süngem ja — mis tähtsaim — ulmelisem kui duo ühe liikme tehtud 13-jaoline mitte-ulmefilm “Ulmefilm”. K1llRGVP võluva naisvokalisti Spice Mouse külalisosalusel manab süntesaatoritest ja põnevatest praginatest välja kõledavõitu witch-house’i. Micaramia on imearmas, tuletades meelde Eesti sündi-indie esimese laine siirast ilulemist; progressiivne, karge ja hõllanduslik Undra sobiks aga helindama mõnd täiskasvanutele mõeldud multifilmi. Tamhiis kõlab nagu Era või Deep Foresti stiilis new-age-pop-projekt läbi masuuti uputatud lampraadio.

The Sinclair Sinclairi laisk habisemine klapib napi põhjamaise suve meeleoludega, samas kui Possimiste elustab helge ulmelumma, mis haakub veidi Olav Ehala muusikaliste kujundustega filmidele “Karoliina hõbelõng” või “Nukitsamees”. Kroma ja Multiphonic Rodent tabavad oma erilaadsete, ent ühtviisi minimalistlike lähenemisnurkadega naelapead; ühe “Otsi mind Merkuurilt” ja teise “Väike kosmoselaev” on üksildased ja tegusad nagu arhetüüpsed süvakosmose-astronaudid. Esimese plaadi lõpetab Cubus Larvik, kõhe ja jäme nagu Shai-Huludi unenägu.

Musta plaati alustab jälle äratavam, elektrilisem tiksumine Systeamilt, mis viie ja poole minuti jooksul ei jõua igavaks minna. l6noir’ neofolk on nii tume ja siiras, et kergelt puine hääldus ei häirigi. Several Symptoms vangub inspireerivas kaoses ringi nagu sümpaatne superpahalane Sleepwalk koomiksis “Doom Patrol” — norguspäi suikudes ja takistusi märkamata. Deserts enam ei “noki”, vaid magab norinal nagu purjus jumal, kes näeb unes filmi “Dead Man”. I Wear* Experiment kõlab täpselt nii, nagu üks (või tuhat) Neurosisest ja Red Sparowes’ist vaimustunud post-rock-rühmitus(t) kõlama on määratud, Kannabinõid aga jälle nagu maakeelne Electric Wizard.

Voog jätkab suitsuse traadimuusika improvisatsioonilisematel radadel tuntud headuses ning rohelisest järvest piiluv Tont lummab vaat’ et sama vägevalt, ehkki lihtsamate asjadega. EDASI kime müra on kõrvadele nii valus, et võiks uskuda — õige kuuseisu ajal kuulates saab sellega inimesi libaloomadeks teha. Misha Mishajashvili sõgedas etnilis-poliitilises electronica’s ühtib Muslimgauze’i esteetika Stalini isikukultuse absurdsusega, Cosmos Laguna tööstustranss annab kätte astraalsete laavalehmade lüpsmiseks vajaliku manuaalse rütmi ning Aameni muhedalt pealetükkiv süntesaator surub igale soovijale sooja, niiske, 6,3-millimeetrise TRS-stereopistiku lupsti! kõrva.

Killerkati räpast, hakkivat e-muusikat kirjeldada on sama raske kui loo nime välja hääldada. Coscyli tume ambient mõjub nagu õudusfilm, mis aina “krutib”, aga kus midagi ei juhtu, nagu ka Autharktose sõnatu boreaalkarje, mis tundub kirjeldavat kõva kõrvakuulmisega trip-hop-eraku palverännakut eikuhugi. Kogumiku vaimukas lõpulugu “Sounds From Hell Dub” mõjub vastukaaluks nagu pangetäis sooja vahukoort pikalt teelt kojujõudjale.

Müts maha nende ees, kes enne Trashi valimikuga tutvumist teadsid rohkem kui pooli sellel esindatud artiste! Võimalik, et see ongi duubeplaadi “EstCon 2012” tugevaim külg: valitud palad võimaldavad millegagi riskimata heita pilku millelegi, millega paljud ei kohtu iial — Eesti päris põrandaaluse popmuusika loominguparemikule. Siia pole koondatud mitte lihtsalt hea alternatiivmuusika (mida kuuleb juba enam-vähem kõikjal ostukeskuste peldikutest Eurovisoni laululavani), vaid läbilõige laiemale avalikkusele valdavalt tundmatute, ehkki nendega füüsilist keskkonda lakkamatult jagavate loomeinimeste pentsikust rööptegelikkusest, kus muusikatööstuse kirjutamata reegleid iga päev mitu korda ümber kirjutatakse ning muusikat ennast tehakse käepäraste vahenditega kõige isekamal ja algelisemal, ent samas kiiduväärseimal põhjusel: kuna tahetakse ja muud moodi lihtsalt ei saa.

Jah, ka selles pisiasjas meenutab Eesti allmaa-pop sageli siinset ulmekirjandust...
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0699)