1.

Kodus oli vaikne ja rahulik, aega mõelda, tunda, meenutada ja kannatada. Ta ei tahtnudki meenutada, aga on asju mis meenuvad sellest hoolimata, et neid ei taheta. Pisarad, need voolasid pimedas toas hääletult. Heli poolt ei kostnud ühtki nuukset, kõrvalseisja poleks märganudki, millised tunded tegelikult temas pesitsesid ja välja nõrgusid. See polnud ainult valu kehas. Veelgi enam oli see valu hinges - tühjusest kehas. Naises oli vaid üks asi, millega seda tühjust täita - pisarad.

Kardinad kahisesid tuules. Või ei? Heli peatas kiiktooli ja kuulatas. Taas kostis kahinat. Jah, eksimist ei olnud, ta juba tundis seda häält, see oli kordunud igal ööl, kui naine korterisse vaikus sigines. Mõnikord ärkas ta hääle peale isegi unest üles. Mõnikord oli põgenenud kodust. Mõnikord hakanud korterit mööda ringi kolistama. Enam mitte, ta oli alla andnud, selle häälega leppinud, selle omaks võtnud. Nii oli palju kergem.
"Eeeeemmmm," sosistas see kahin. "Eeeeee...."
Naine mudis jõuetult meelekohti. See oli õige, et ta enam vastu ei punninud, ei ignoreerinud, nii oli kergem. Süütunne ei olnud enam nii suur. Kuid leppimine ei teinud häält olematuks, sosin isegi tugevnes, kahisedes vastu igast hämarast nurgast. Lootusetu ahastus kõhutühjusest ja külmast.
"Eeeeemmmm...."
See polnud nutt. See oli õnnetu lapse hääl.
"Kaja," sosistas naine.
"Eeeeee… "
Ema kõrv tabas, et nutt ei olnud enam kaugel. Aga mida ta muuta sai? Tegu oli tehtud ja see siin oli kõigest kaja. "Ma tean, et sul on kõht tühi," sosistas Heli. "Aga mis ma teha saan...?"
Laps nuttis. Pikalt, haledalt, lootusetult.
"Veidi veel, " sosistas Heli. “Kannata veidi veel.”
Kaja ei kuulanud teda, tema nutt muutus üha ohjeldamatuks. Üksi, näljane ja külmetav. Heli surus käed kõrvadele, siis kargas ta püsti ja pani muusika mängima, läitis tule, haaras raamatu, et lugeda, püüdis keskenduda. See aitas, kehatu lapse hääl ta kõrvust taandus.

Peagi aga langes raamat sülle ning naine kiikus tuimalt niisama vaadates jäälilledega ääristatud aknast välja. Sadas lund. Talve hämar päev oli alles algamas. Aega läheb veel liigagi palju. Toa õhk tundus sumbunud ja raske. Põrandalambi valgus joonistas ümber kiiktooli kollaka sõõri. Ta pani raamatu tooli kõrvale maha, kus ootas juba ees pudel punast veini. Alkohol, see ei lahenda probleeme, ent see-eest pidavat kiirendama vere taastootmist. Ta võttis ühe punnsuutäie.

2.

Ta ärkas selle peale, et pea oli kuklasse vajunud ja terav lambivalgus paistis otse näkku. Muusika oli vaikinud. Heli sirutas käe, kustutas lambi ja tuba mattus pimedusse. Pimedus? Õhtu? Alles oli olnud hommik... naine liigutas ettevaatlikult uimast pead, pilgutas ähmaseid silmi, vaatas akna poole. Jäälillede taga triivisid mustavas taevas, kõrgel linna kohal tumedad lumepilved. Ta oli päeva maha maganud. Vein, see unerohi, siiski aitas lõpuks. Kitsas punane triip pimeduse ja heleduse vahel linnatagusel jäätmaal oli kohe-kohe hääbumas. Loojang, see oli talle alati meeldinud, aga... täna tundus ehavalgus tuimana, nagu päikese surm. Heli surus huuled kokku ning ajas end üles. Keha oli kiiktoolis kägaras magamisest kange, kõhus valutas, ta oigas ja suundus käsikaudu kobades läbi pimeda toa tualeti poole. Lävel pani naine pea vastu uksepiita ja hakkas nutma. Veidi veel, mõtles ta, veidi veel.

Kaja tuli niipea kui naine taas kiiktooli istus, veini maitses ja end külmakartlikult villasesse rätikusse mähkis. Kassipojana oli pisike ema süles keras ning seekord tundis naine tõepoolest tema sulgjat raskust. Vähe sellest, ta peaaegu nägi tüdrukut, häguselt küll, kuid nägi: väike ja roosa, kergelt ülespoole kaarduva iseteadva nöpsninaga, meenutades veidike pisikest põrsast. Väike pamp pigises hädiselt, Heli sättis teda paremasse asendisse, avas rinnaesise ning juba klammerdus imik ennastunustavalt ema tissi külge.
"Head isu väikseke."
Heldinult imetles naine tütretirtsu õrnnähtavat kuju. Mõelda vaid, paari kuu eest polnud teda veel olemaski, nüüd aga… Kaja röhatas ja verepiisad pritsisid täis naise palja rinna ja riided.
“Oh sind plödimokka,” pahandas Heli hellalt ja pühkis paberiga suure läga ära. Riietest polnud hullu, need olid niikuinii ammu plekilised. Kaja naeratas õnnelikult ja klammerdus oma pisikeste hammastega uuesti nibu külge.
“Tasa-tasa, emmel on valus, kui sa niimoodi närima hakkad. Söö rahulikult, meil on terve öö aega.”
Kaja taltus ja imes vaiksel nohinal punast emapiima edasi.

3.

Tüdruk kasvas iga päevaga. Peagi hakkas väikseke ennast küljele ja kõhuli keerama, siis istuma, roomama, kõndima, rääkima, muutudes sealjuures iga päevaga üha käegakatsutavamaks. Ja need lõputud vastused sadadele küsimustele, mis lapsel igal sammul tekkisid.
“Emme, mis sa siis teed, kui kodust ära käid?”
“Tööl käin, olen poes müüja.”
“Kas see on vahva?”
“Noh… jah… kui ma nii väsinud ei oleks, siis küll.”
“Miks sa väsinud oled?”
“Sest ma näen sind ainult öösel ja kahju on seda aega maha magada. Hea, et on talv ja läheb ruttu pimedaks, muidu me ei saaks üldse midagi koos teha.”
“Aga emme, kui sind ei ole, siis on ka lõbus. Siis ma ei pea uksi lahti tegema.”
“Milliseid uksi?”
“Ükskõik milliseid, ma saan siis läbi seinte käia ja kui kukun siis haiget ka ei saa.”
“Ei saa haiget?”
“Ei saa.”
“Või nii… no see on ju hea, siis ma ei pea kartma et sinuga midagi halba juhtub sellal kui ma magan.”
“Jaa minuga ei juhtu midagi. Keegi teine isegi ei näe mind. Ma käisin naabritädi juures, rääkisin temaga, aga tema ei näe ei kuule mind.”
“Kus sa käisid?”
Heli pani triikraua järsu kolksuga lauale. Ta on nii väsinud. Öö läbi tegele ja passi, päeval tööl ja… ikka saab plika mingi tembuga hakkama. Tüdruk vakatas ehmunult. Ema vaatas aknapeegelduselt oma sorakil juukseid, sisselangenud nägu ja luidrat keha. Ma olen väsinud, roppväsinud, aga laps ei ole selles süüdi. Ise valisin selle olukorra. Mina ise ja… Kalju. Naine tõrjus esile kerkivad mälestused, hingas sügavalt sisse ja sundis end Kajale naeratama. Ta hakkas uuesti triikima.
“Nii ei ole ilus teha.”
“Ma enam ei tee.”
“Väga hea. Luba küsimata ei tohi võõrastes kodudes käia.”
“Aga ma ei saagi ju neilt küsida, nad ei kuule mind.”
“Kui ei saa küsida, vat siis ei lähegi.”
“Mis siis juhtub, kui ma ikka lähen?”
Heli käsi peatus jälle.
“Siis tuleb must mees ja viib su ära.”
“Ma ei taha!”
“Vat siis ära mine.”

4.

Kalju võttis kõne peaaegu kohe vastu. Mees ei tundnud või teeskles, et ei tundnud teda häälest ära ja Heli pidi end nimepidi tutvustama. Vaikus.
"Sina? Tere. Kuidas elad?"
"Mis seal ikka, kõige hullem on möödas."
"Kuulsin, et sa oled päris otsa jäänud? Tormi oli sind poes näinud. Ütles, et oled nagu surmavare."
"Eks ole, sa arvasid muidugi, et see on nagu korra köhatada. Sekund ja kõik kombes?"
"Mis ma siis arvama pidin? Eks aborti ole ennegi tehtud, pole kellegi elu seepärast veel elamata jäänud."
"Tõepoolest, meeste oma ehk mitte. Laps, see pole ju inimene ja naine - noh enam-vähem samasse kanti, paras koera kõrvale kuuti!"
"Jäta nüüd, ma olen su arvamust alati arvestanud."
"Tõesti? Sa vist ei kuulnud enne hästi, Heli on siinpool. Tegelikult ma tahtsin küsida, et kuidas oleks kompensatsiooniga selle tühja asja eest?"
"Mis kompensatsiooniga? Ära hakka nüüd..."
"Mis siis on? Sinu pärast ei ole ma enam võimeline töötama! Kas ma pean siis töötu abirahast elama või? Ära karda, ega ma seda igavesti taha, ainult seni kuni jälle vormis olen. Pealegi papipuudust ei tohiks sul ju olla. Ise kelkisid varemalt, et kui me abiellume, siis sinu naine küll tööl käima ei hakka."
"Aga me ei abiellu. Ise sa hakkasid tõmblema ja lasid jalga. Mis sa arvad, et ma pean sind veel takkajärgi poputama hakkama? Pealegi, mul ON varsti naine, kes ei pea hakkama tööl käima. Vabandust, kui ma sind pulma ei kutsu."
Kalju katkestas kõne.

Heli huuled hakkasid värisema. Jälle! Teda jäeti jälle kõige raskemal hetkel maha! Pisarad voolasid naise silmist ja ta vajus kägarasse voodile. Ta nuttis ka siis veel, kui hämaruse saabudes ilmus Kaja, kes emale sülle puges ja lohutavalt kallistas. Naine teadis, et tütrel on kõht päevasest peidusolemisest tühi, kuid Kaja ei teinud mingit liigutust söögi järele. Selle asemel kallistas hoopis ema aina kõvemini ning silitas oma väikeste kätega tal kohmakalt pead.
"Emme miks sa nutad?"
"Niisama kallis, küsisin just su isalt, kas ta saaks meile raha anda, siis ei peaks emme enam tööl käima ja saaks päeval tududa, siis saaksime kogu öö koos olla."
"Kas mul on siis issi ka?"
Heli hammustas huulde.
"Jah... igal lapsel on issi, nad ei ole alati oma laste juures, aga olemas nad on."
"Miks ta meie juures ei ole?"
"Ta ei taha. Tal on niipalju tööd, sõpru ja lõbutsemist, et... Kui ta peaks lapsega oma elu jagama, siis ei jääks tal aega nendega tegeleda."
"Aga meil on ju aega lõbutseda? Kas sa ütlesid talle seda?"
Heli tegi peaga ebamäärase liigutuse, midagi noogutuse ja raputuse vahepealset. Ta ei tahtnud lapsele valetada, kuid tõtt rääkida ei osanud. Naine võttis Kaja, kes oli oma isaõhinas kõhutühjuse üldse unustanud ja pani tolle peaaegu vägisi tissi otsa.
“Kas sul on ka issi?” jõudis tüdruk veel nibu suuski pomiseda.
“Ei ole.”
“Aga kõigil ju…”
“Minul ei olnud.”
Tüdruk matsutas veidi, ent oli aru saada, et mõtted väikses peas tegelevad hoopis muuga.
"Mis mu issi nimi on?" küsis ta ootamatult söömist katkestades. Loomulikult sai kogu Heli rinnaesine ja Kaja nägu pritsiva vedelikuga kokku.
"Oh sind plödimokka!"
"Mis ta nimi on?" ei jätnud Kaja uurimist, kui oli puhastuslapi alt pääsenud.
"No mis ta nimi ikka saab olla, Kalju on ta nimi."
"Aga kas ma teda näha ka saan?"
"Ei!”
See kõlas isegi järsemalt, kui Heli oleks tahtnud.
"Miiiks, ma niiii tahan?" mossitas Kaja. "Paluuuun."
"Söö nüüd!"
“Mul on kõht täis.”
“Jumal sinuga!”
Heli puhastas end verepritsmetest ja sättis pluusi eest korda. Kaja seevastu puges talle külje alla.
“Nii kahju, et ma olen surnud ja ei saa oma isa näha. Kas sina tahtsid oma isa näha, kui väike olid?”
“Tahtsin küll aga elu on selline, et kõike mida tahad ei saa. Loen sulle muinasjuttu?”
“Jah.”
Heli läks kiiktooli juurde ja otsis selle kõrval olevast raamatukuhjast jutukogu välja. Kaja viskas end laiale voodile pikali ja jäi unistavalt lakke vahtima.
“Küll oleks tore, kui meil oleks võlukepike, ütleksime liirum-laarum-lumps ja kõik oleks korras.”
“Aga meil ei ole.”
Heli istus voodile ja jäi aknast välja vahtima. Tänavalambid olid kaugel allpool ja nende kuma ei seganud kõrgel vilkuvaid tähti. Tüdruk tahtis oma isa näha, iseenesest loomulik asi, ja tegelikult, kui kiivus maha suruda, siis miks mitte. Kalju ei näe ega kuule ju tegelikult midagi. Laps saaks oma uudishimu rahuldatud ning ükskord peab see niikuinii juhtuma, ega Kaja eluaeg pisikeseks ei jää.
"Hästi, lähme vaatame siis su isa üle, aga tuppa lähed üksi, mina ei hakka keset ööd sisse tulema."
“Issi! Issi!”
Kaja kargas püsti ja hakkas mööda magamistuba ümber voodi ja kiiktooli tantsu lööma. Heli vaatas teda ja see oli üks neid väheseid kordi, kui ta tüdrukuga kaasa ei tantsinud.

5.

Väljas oli külm. Lumi krigises taldade all, suust tulvas auru, härmatades salliserval hõbedaseks kaunistuseks. Kuu kallas oma hella valgust üle magava linna. Oli öö teine pool. Inimesed magasid, mööda poolvalgustatud tänavaid sõitsid vaid üksikud taksod ja taarusid kodupoole viimased pidutsejad. Erinevalt hommikustest mornidest inimestest, oli neil kõigil naeruvine suul, kuskilt kostis laulu. Käsikäes läksid paksult riietesse mähitud ema ja tütar läbi selle jäise ilu ja rõõmu pimeduseriigi. Ka Kaja tantsis Heli käe otsas ning emalgi läks iga sammuga tuju paremaks. Nemadki laulsid viimaks, naeruvine suul. Siis olid nad kohal. Suur neljakordne maja. Pime ja unehõlmas. Heli juhatas Kajale korteri kätte ning tüdruk vudis umber maja tagaukse juurde. Seal, ema silme alt eemal, sai ta siseneda lukust hoolimata.
“Ära siis lollusi tee!”
Kaja istus sinnasamasse bussipeatuse pingile, otsis kotist termose, rüüpas sooja teed ja püüdis ette kujutada mida Kaja näeb ja teeb. Varbad külmetasid veidi, taevasse hakkasid kogunema pilved. Kuu kadus, tõusis tuul ja algas pikkamööda tuisuks muutuv lumesadu. Heli tõstis krae üles ja ootas kannatlikult. Ta hea tuju hääbus pikkamööda, kuigi lumehelbed andsid ümber tänavalaterna tantsides oma parima, et teda lõbustada. Viimaks ilmus hämarusest ja tuisust pisike kogu.

Kaja oli sellises õhinas, millisena ema teda veel näinud ei olnud. Kogu tee tagasi koju ta ainult hüppas ja kilkas ning oh seda juttu ja seletamist. Kuidas ta oli tasahilju isalt teki maha sikutanud, et see ärkaks ja kuidas ta oli ikka lusika laua pealt maha lükanud, et näha, kas isa pealagi on paljas ja kuidas ta oli WCs potikaane kogemata kõige ebasobivamal hetkel kinni lükanud, nii, et isa ja kogu WC oli märg. Selle eest sai tüdruk pragada, pärast mida Kaja alles peale väikest järelemõtlemist jutustas emale elektrikatkestusest. Nüüd sai Heli päris pahaseks.
“Mis ma sulle ütlesin? Ei puutu midagi, ei tee lollusi!”
Kaja mokk vajus pikaks ja tüdruk seisis keset kõnniteed nagu hunnik õnnetust.
“Kui sa sääraseid trikke teed, siis ma ei julgegi sind vanaema juurde viia!”
“Vanaema?”
“Su isa ema.”
“Aga sinu ema?”
“Ma ei tunne oma ema, kasvasin lastekodus.”
“Nii hea, et minul ema on ja veel isa ja vanaema! Kuna me vanaema juurde läheme?”
“Järgmisel nädalavahetusel kui sa hea laps oled.”
“Muidugi olen. Kas tahad ma aitan sul nõusid pesta?”
Heli naeratas väsinult.
“Kas terve nädala?”
“Muidugi!”

6.

See oli reede öösel, kui Heli, kes lõpuks peale asjatusi Kajaga oli rampväsinult unne vajunud, ärkas uksemürtsatuse ja tüdruku paanilise nutu peale. Naine oli ühe ropsuga jalul. Kaja tormas nagu kuul talle sülle, värises üle kere, ei saanud nutunuuksete tõttu sõnagi suust. Heli silitas ning rahustas last, katsus kiiresti tüdruku luud-kondid üle. Kõik olid terved.
"Tasa-tasa, kuss-kuss-kuss," sosistas ta, endal süda sees kloppimas. Kaja üritas vahepeal midagi meeleheitlikult seletada, kuid sõnad läksid suus segamini ja Heli ei saanud midagi aru. Naine käis värisev tirts süles mööda tuba edasi-tagasi, muudkui kussutades.
"Must mees nägi mind, ta tahtis mind kinni võtta!"
Naine tardus seisma.
"Milline must mees? Kus?"
"Issi juures, ma... ma läksin sinna kui sa magasid. Natuke aega sain seal olla ja järsku oli see mees seal ja tahtis mind kinni võtta. Tal oli suur nuga ja tahtis mind sellega torgata, aga ma jooksin eest ära. Ma ei saanud tema juuresolekul ära kaduda, täpselt nagu sinuga. Aga ma jõudsin teise tuppa esimesena ja kui ta ei näinud hüppasin kohe läbi seina..."

Tüdruk vakatas... nad kuulsid välisukse sulgumise kolksu. Esikust kostis riidekahinat ja samme. Keegi võõras oli korteris. Juba oli ta elutoas. Heli surus väriseva Kaja tugevamini enda vastu.
“See on tema. Ema ma kardan!”
"Ära karda. Mina naabritädi juurde peitu.”
“Kui sina siin oled, siis ma ei saa, ainult uksest. Ma pean enne teise tuppa minema."
Teise tuppa minek ei tulnud kõne allagi, tundmatu kõndis seal juba ringi.
"Tee aken lahti ja hüppa valja," sosistas Heli, kuid tüdruk polnud nõus tema kaelast lahti laskma. Naine tahtis ta juba jõuga lahti kiskuda, kuid siis avanes magamistoa uks ja ukseavasse ilmus mehekuju. Noor mees, tumedates riietes.
"Mis teil vaja on?" käratas Heli nõudliku häälega.
Vastuseks oli morn pilk, sama morn hääl järgnes veidi hiljem.
"Tulin kummitust teise ilma saatma."
"Siin ei ole mingit kummitust, lahkuge palun."
"Ei ole? Tõesti? Ja kes see on?"
Võõras osutas tüdrukule. See viiksatas ja klammerdus kramplikult ema külge.
"Ma pean vist hullumajja helistama, et teile järgi tuldaks?" sisistas Heli. "See on minu tütar muidugi mõista."
"Seda ma usun, et tütar, te olete üsna sarnased."
"Väga tore."
"Kahjuks on teie tütar surnud."
"Ma tean ja mis siis? Keda see segab? Elame rahulikult, kahekesi, inimesi ei tüüta!"
Mees muutus veel mornimaks kui ta enne oli.
"Nii, et ei käi kolli tegemas? Mis te arvate, miks ma siin olen?"
"Pole vähimatki aimu ja kui te ei taha sekeldusi politseiga, siis hakake parem kohe heaga astuma."
Võõra suunurkadesse ilmusid kurjad vaod.
"Mul on juba sekeldusi politseiga. Sellega mind ei …"
"Ju siis on vähe olnud!"
Heli tundis kuidas värinad tema kehas lakkasid. Pea ja keha kuumasid. Ma pean võitlema selle mehega, surmani kui vaja.
"Mis te arvate kuidas ma teadsin siia tulla? Puhta juhuse peale? "
Heli surus Kaja veel tugevamini enda vastu.
"Öelge, mis teil öelda on ja kaduge minema!"
"Ma tulin, kuna üks mees kurtis pideva tagakiusamise üle. Kiustajaks, nagu kohapeal selgus, oli üks väike kummitus."
"Kaja?"
Tüdruk klammerdus kõvemini ema külge ja raputas silmi peites ägedalt pead.
"Ma arvan, te saate isegi aru, et nii ei saa jätkuda. Pealegi võin teid lohutada - sealpool pole sugugi paha olla. Ma olen kindel, et teie tütar saab veel õnnelikuks."
"Ta on juba ilma teispoolsusetagi õnnelik!"
"Tema on, aga teised inimesed mitte.”
"Kaja ei tee enam nii!"
Mees muigas mornilt.
"Ta on minu laps, miks te tahate teda minult ära võtta? Mis te teeksite siis, kui see oleks teie enda tütar? Kuidas..."
"Teie ärge tulge mulle lastest rääkima! See ei aita!”
“Aga kui see oleks teie enda laps?”
“Nendesamade kätega tapsin ma oma poja," mees sirutas käed ette. Naine võpatas ja astus sammu tagasi. "Ma ei tahtnud seda teha, mu süda rebenes sees, aga muud võimalust ei olnud. See vajas tegemist ja ma tegin mis vaja."
Hull! Nende ees oli hullumeelne! Tuppa sigines tardunud vaikus. Mees tõi mantlihõlma alt nähtavale teritatud luust noa.
"Kas teie poeg sai õnnelikuks? Kas teie saite siis õnnelikuks?" küsis naine. Mees tardus, tõstis siis pilgu ja vaatas Helile juhmilt otsa.
"Ei... me ei saanud. Ta armastas selleks liialt elu ja mina armastasin liialt teda."
"Ja nüüd arvad, et suudad teha meid Kajaga õnnelikuks?"
“Võib-olla mitte…”
“Päris kindlasti mitte!”
“Aga ma hoian ära suurema õnnetuse.”
“Millise õnnetuse? Mis õnnetuse te oma poega tappes ära hoidsite? Maailmalõpu?”
Mehe nuga hoidev käsi hakkas vaevumärgatavalt värisema.
"Mida teate teie minu pojast ja minust..."
"Eks rääkige siis!"
Mees vaatas naisele teravalt otsa, kõhkles hetkeks. Heli tajus, et võõras on samasuguse pinge all nagu temagi, et ta tahab rääkida, kuid mees raputas järsult pead ning astus otsustavalt Heli ja Kaja poole. Naine karjatas, sööstis akna poole, kiskus vaba käega selle pooled lahti. Jäine õhk pahvatas naisele vastu. Külm jõgi voolas aknast alla, mööda põrandat laiali. Kuigi Heli oli vaid särgiväel ei tundud ta külma. Ta keha kuumas selleks liiga palju.
“Oota!”
Heli vaatas tagasi. Mees oli jäänud teisele poole laia voodit seisma sinna.
“Oota…”
Võõras taandus ukseni.
"See on seitsmes korrus, saad surma. Ma ei tulnud sind tapma."
"Vaid mu tütart!"
"Tema ongi juba surnud, kas saad sellest ükskord aru?"
"Ei saa! Ja ei hakkagi saama!"
Kaja tihkus nutta, ta pisikesed sõrmed kaevusid üha sügavamale ema pluusi. Mees ohkas.
"Hästi, istu, rahune, ma räägin sulle oma pojast. Ehk saad sa siis aru, miks mõnikord tuleb... Istu ometi.”
“Istu ise, kui tahad!”
“Hüva, seisame siis.”
Mees toetas selja vastu uksepiita.
“Minu poiss… ta sai raskelt viga. Surmavalt, oleks niikuinii surnud… kuid siis oleks ta hing teispoolsuse lõputuses kaduma läinud. Ma tahtsin temaga veel kohtuda… ma olen käinud teispoolsuses, aga selleks et teda hiljem leida… pidin ta ise teispoolsusesse juhatama, talle asju näitama. Ta oli just avastanud elu... ta oleks niikuinii surnud… aga mina tapsin ta… see jäi meie vahele ka peale surma… saad aru…"
Heli värises, külm oli nüüd ta teadvusesse jõudnud. Sellest hoolimata seisis ta endiselt avatud akna all.
"Saan, küll ma saan. Ka mina tapsin oma lapse. Tapsin abordiga, veel enne kui pisike seda maailma tundma sai. Ma ei saanud teda kordagi sülle võtta, kordagi pead paitada, ma ei kuulnud tema naeru ega häälekõla, aga mina, mina sain oma veast aru, ja vähemalt püüan seda heastada. Kas sina püüad midagi oma poja heaks teha? Või sina ainult tapad lapsi?"
Mees tõmbas kaega üle näo. Ta tahtis midagi öelda, lõuapärad liikusid, kuid üle tema huulte ei tulnud sõnagi.
“Püüan teha… aga ta ei taha mind tunda, ta ei suuda surmaga leppida…”
"Näed, sinu hea ei olnud küllalt hea. Ma saan sinu valust aru ja nüüd saa sina aru minust. Tüdruk on oma vitsad kätte saanud ja ei lähe enam ula peale. Ta on ju laps. Hirmutasid meid, väga hea, me ei tee enam, sinu ülesanne on täidetud. Mine võta oma raha ja mine ära koju. Ma võin sulle ka ise maksta kui Kalju sulle raha ei anna."

Mees seisis, pilk maas. Siis astus ta sammu naisele lähemale ja vajus kiiktooli servale istuma.
"Ma ei tea..., ma ei saa tellijat petta. Kui tüdruk jälle läheb... reputatsioon, soovitused liiguvad suust suhu, pean kliente hoidma..."
"Kui soovid garantiid, võid teinekord tulla ja talle pilgu peale visata. Küllap ta ennast tagasi hoiab. Hoiad ju? Muidu onu teeb sulle uut ja vana!" Kaja, kellele viimased sõnad mõeldud olid, noogutas rutakalt ja püüdis veelgi sügavamale ema põue kaevuda.
"Ja kus tüdruku isa on?"
"Pole tal mingit isa, toosama su tellija ongi kogu isa mis vaesekesel on."
"Tõesti?”
Mees vaikis hetke ja vaatas oma väsinud silmadega uurivalt last.
“Miks sa siis oma isa kiusamas käid?"
Ta pani noa ära. Nägu oli endiselt morn, kuid nüüd kumas sellest läbi valu ja väsimus.
"Aga sellepärast," vastas Kaja ema põuest, "et kui ma teist korda seal käisin, siis sain aru küll, et see on seesama mees, keda ma emme sees peidus olles tundsin. See, kes tegi emmet koguaeg kurvaks kui ma alles kõhus olin! Ja käskis mind ära kaotada! Ta ütles oma uuele naisele samamoodi. Aga me leidsime pärast ikkagi emmega üksteist üles!"
"Ah nii," mees noogutas äraolevalt.
“Tema oli kuri emme vastu, mina olen kuri tema vastu.”
Võõras istus norgu vajunult ja mõtles mingeid omi mõtteid. Ka Heli usaldas akna kinni lükata voodile istuma vajuda. Käed olid tirtsu hoidmisest väsinud. Kaja ei olnud enam sulgkerge nagu alguses, vaid vägagi reaalne raskus. Kolksu peale ärkas ka võõras. Ta ajas ennast toolil sirgu ja vaatas Kaja poole. See hakkas taas värisema.
"Olgu pealegi, ei maksa tõepoolest üle reageerida. Proovime siis teistmoodi, jätame siis praegu nii.”
Heli krampis õlad vajusid allapoole. Ta hingas aeglaselt välja.
“Aga vaata, et sa enam pahandust ei tee.”
Mehe nägu oli vali. Kaja tõmbus kössi ja muutus ema süles ebaloomulikult pisikeseks.
“Muidu… saad ata-ata. Kus sa üldse õppisid selliseid asju tegema? Asjade liigutamine, hääled, see ei ole niisama."
Võõras vaatas Heli poole, kuid too kehitas olgu.
"Siis kui ma päikese eest peidus olen, siis onud õpetasid," pomises Kaja.
Heli jahmus.
"Mis onud?"
"Ühed onud..."
"Ega ta pole ainuke surnu. Vaata saadanaid, ise ei saa rahu, siis rikuvad lapse ka ära."
"Ma ei kujutanud ettegi..." pomises Heli. "Kaja ei rääkinud kunagi..."
"Talle oleks mitte ainult siia ilma järelevaatajat vaja, vaid ka sinnapoole."
"Sinnapoole?"
“Jah, egas nii pisike saa omapead ringi uidata, nii on pahandused kerged tulema.”
Heli noogutas. Jutt oli ilus aga…
"… kes teda seal ikka vaatab?"
"Eks ema-isa on need, kes oma lapse eest peavad hoolitsema. Kui ema tüdrukul siinpool silma peal hoiab, siis peaks isa teda sealpool kantseldama."
"Kuidas?”
"Ma tahan öelda," lausus mees ja tõusis minekule,"et temalgi on aeg vanemakohuseid täitma hakata."
Ta astus ligi, paitas korra Kaja pead ja läks uksest välja.
"Kuulge, pidage," hõikas Heli hirmunult.
“Ärge muretsege, küllap ma nad kokku juhatan!”
“Kuidas? Mida te tegema lähete?”
“Ma teen mis vaja teha, olge mureta.”
“Aga…ega te ometi…”
Välisukse kolks.
“Emme,” sosistas Kaja.
“Jah kallis?”
“Ma kardan issit natuke. Ta on nüüd kuri mu peale. Ma ei taha, et ta mul silma peal hakkab hoidma. Ma tahan sinuga olla.”
“Jah, muidugi.”
Heli silitas tüdruku pead ja pisarad kippusid vägisi silma. Kõik oli nii sassis, aina halvemini ja halvemini. Miks siis ei ole ometi leiutatud võlukepikest, mis lahendaks kõik mured ühekorraga? Ta kargas püsti ja rebis akna uuesti lahti. Talv lõi oma hambad uuesti ta paljastesse käsivartesse.
“Oodake!” karjus ta, kui nägi all tumedat kogu. “Ma ise! Ma ise hoian tal sealpool silma peal!”
Ta ronis aknale. See oli lumine ja libe. Mees mustas, tänav, kogu maailm oli nii pisike ja nii kaugel, ent ometi kuri ja ähvardav. Aga sina ära näita oma hirmu välja.
“Ma kardan emme, mul on külm.”
“Hoia nüüd kõvasti kinni tibu. Hoiad? Ütle liirum-laarum-lumps.”
“Liirum…” ütles Kaja. Heli tõukas end kõvasti maailma poole.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0893)