Vaatan paremale ja vasakule - mu viikingeist kaaslased ajavad hambaid irevile, teritades raudkirveid. Laev liugleb hääletult üle vee. Vaatan ette - külaelanikud näevad lõpuks meie puna-valge-vöödilist purje lükkamas laeva nende poole. Nad jooksevad, naiste kiledad hääled kriiskamas.

Maabume liivarannal ja hüppame räusates kaldale. Mõnel kukuvad härjasarvedega kiivrid peast, see ei huvita kedagi. Tormame ja külaelanike paanika tõmbab meid jõuga enese poole. Blondide talupiigade hirmuhüüatustes on siiski tajuda mingit tunnistamatut elevust, mis mõjub mulle erutavalt. Näen ka, et keset küla pole mitte karjasetüdrukud, vaid alles kirikust tulnud leeripiigad.
Siis näen aga kauneid silmi, mis lähevad pärani mind tunnistades. Äkitselt tunduvad kõik ülejäänud tema kõrval kas krõnksud ja krõhvad. Tahan tema heledaid juukseid oma pihku. Näen tema seljas kitsavõitu leerikleiti. Mina olen see, kes rebib selle temalt seljast.

„Issand, päästa meid normannide viha alt!” karjus kiilaspäine munk, enne kui üks mu naerev kaaslane ta kirvega lõplikult vaigistas.
Näen, et üks mu kaaslastest jõuab kaunite silmadega tüdrukuni ja haarab ta käest kinni, püüdes teda endale krahmata. Löön kirvega ta käe otsast. Viiking vaatab minu poole uskmatu pilguga. Ma raputan pead keelavalt. Ta on sunnitud sellega leppima ja suundub ühe teise leerineiu poole.
See tüdruk vaatab minu poole, silmis teatav tänulikkus, nagu lööks temas välja Stockholmi sündroom.

Ümberringi möllava orgia saatel võtan temalt ümbert kinni ja viin ta lauta. Seal tirin tema riideid seljast sedavõrd äkki, et ta tahab karjatada valuehmatusest. Hoian kätt tema suu ees, karjest saab sõrmede hammustamine. Libistan sama käe sõrmed tema jalgevahele.
Ta vaatab mulle otsa ja näen tema silmist kirelõõma. Ta hakkab mõttetute hirmuhäälitsuste asemel oigama. Algul tasa, siis aina kiiremini. Katkestan selle ja pööran ta ümber. Proovin teist auku. Ta raputab pead ja ütleb: "Ei, seda nüüd mitte." Lõpetan selle ja surun riista sinna, kuhu leerineiu lubaks ainult oma elu armastust. Näen, kuidas tema kleidiräbalad kiiguvad edasi-tagasi minu tõugete saatel.

Äkki tunnen, kuidas nahk hakkab üle keha kirvendama. See koondub mu jalgevahele ja vallandub mõnulainetena jälle tagasi jäsemeisse. Vapun mõne korra, siis veel paar korda, ja lõpetan viimaste värinate ja ohkega.
Ta ootab uudishimulikult ja küsib veidi pettunult: "Mis? See oligi kõik?"
Hingeldan veidi ja ütlen: "No mis... mis sa siis ootasid? Ma ütlesin, et see erutab mind." Tulen ta seest välja ja sätin pükse. "Enda meelest... Tähendab, enda meelest ma ütlesin ka, et võib-olla naudin liigagi palju."
"No ma ei tea." Ta vaatab korra oma kleidi poole ja mõtleb, mida öelda. "Mingi räbalates tüdruku panemine, ma ei saa sellest aru."
"Asi pole neis riietes, vaid... Ah, las olla." Leeritüdruk vaatab siiski küsiva pilguga ja vastan: "Asi on neis ideedes selle ümber. Et sina kui mingi rikkumatu piiga ja mina kui kepivandaal või midagi."
Ta kehitab õlgu. "Olgu, las olla." Ta võtab holokiivri peast ja kaob mu silmist, aga ma siiski kuulen ta häält. "Igatahes, sa said oma fantaasia."
Võtan samuti kiivri peast. Pühin end rätikuga puhtaks ja ütlen mikrofoni: "Sain, sain. Aitäh selle eest. Ja vabandust, et... Noh, ma lihtsalt sattusin kuidagi hoogu."
"Sattusid hoogu? Ei tea midagi. Maailma tegid küll kuidagi ülejala. Hästi hollywoodilik arusaam viikingitest. Palju klišeesid, kuni selle igal pool nähtud punavalge purjeni välja. See mulle eriti ei meeldinud. Mul läks mõte aina seepeale, et kas see oli ikka tegelikult nii. Kust sa üldse võtsid selle viikingikuvandi?“
„Noh… eks ma ta hollywoodi-filmidest võtsingi. Aga asi polegi ju mingis realistlikkuses. Mulle meeldiski ta just sellisena.“
„Mind ikkagi häiris.“
„Ma algul arvasin, et sind hakkaks hoopis häirima see, et leeritüdrukud olid kõik päris ilusaks tehtud.“
„Ei, mis mul sellest, minu tegid ilusamaks ju. Nagu oligi vaja.“ Ta mõtleb hetke. „Aga tead, ma arvan, et me peaks siiski uuesti proovima.“
„Oh, kuule, ma muidu võiks, aga…“
„Ei, mitte praegu, idioot. Ma mõtlen, teeme sedasama viikingirünnakut järgmisel korral uuesti.“
„Ma sain aru, et sa tahtsid oma järgmisel korral olla hoopis amatsoon. Et noh, naissõdalased vallutamas karjaseküla. Sa vist tahtsid mind karjapoisina?“
„Jäägu see ülejärgmiseks korraks. Esialgu tahaks ma seda viikingiasja uuesti teha. Aga ma enne natuke värskendaks oma teadmisi selles vallas, koguks veidi andmeid. Igatahes kuskilt mujalt kui lihtsalt h o l l y w o o d i s t…“
„No olgu. Ma vaatan, kas ma saan end järgmine kord veidi vaos hoida, et su vaev päris raisku ei läheks.“
Kuulen kõlaritest kõhistavat naeru. „Ei, ära sa sellepärast üldse muretse.“
„Miks?“
„Sest kui mina teen maailma valmis, siis ma tahaks seekord ise olla viiking.“
Hakkan juba küsima, mis rollis ma siis oleks, kuni taipan. Neelatan teatavast ebamugavusest, aga oleme ju kokku leppinud, et läheme kaasa. Vastan: "Aina enam tuleb tunne, et võiks kõigest hoolimata hoopis päriselt kokku saada ja normaalselt keppida…"
"Mida sa ütlesid?"
"Ah, ei midagi."
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0532)