Rööpad kihutasid mulle vastu ja minu alt läbi. Tunne oli selline nagu roniks kuskil mööda lõputut redelit pidi üles. Rongiga on mulle alati sõita meeldinud. Aga hakata rongina tööle - sellest ei osanud ma isegi unistada. Ent nüüd… on mitteunistus käes ja hea, et ma sellest ei unistanud, sest siin pole midagi nauditavat. Meenutab see töö kõige rohkem, hmm… mitte unistust vaid pigem… õudusunenägu. Tuim, igav, lõputu rööpaid mööda kihutamine. Mis mulle rongisõidus küll kunagi meeldida võis? Vaatasin ühetoonilist vastukihutavat pilti ja püüdsin meenutada. Lapsena, siis istusin alati akna all ja vaatasin välja. Mul oli väike holograaf alati kaasas ning igavuse peletamiseks holografeerisin akna taha kõiksugu kummalisi maailmu ja elukaid, mõtlesin neile seiklusi. See oli põnev maailm, raske oli pilku aknalt äragi keerata, ema alati pahandas, kui kohale jõudsime aga mina tahtsin veel veidi välja vaadata. Lõpuks sai ta päris pahaseks ja keelas mul holograafi rongis üldse kasutada.

Ent nüüd olen ma ise rong. Ja see on kõige igavam asi mis ilmas teha. Ma olen masin, teen masina tööd. Sõidan masinlikult, peatun masinlikult, müün masinlikult pileteid. Ma olen hunnik rauda. Ainult aju on veel inimlik, seegi kiipiderägaga täiendatud.

„Tere,“ laususin kümnetuhandendat korda järjekordsele, küllap kümnetuhandendale reisijale. See oli tagasihoidlik mehike, vagur, meenutas veidi taksikoera, isegi istus pingil nagu sitsiks. Olin teda juba sada korda näinud. Sõitis kuupiletiga. Tihtilugu ma isegi ei kontrollinud teda, teadsin niigi, et tal on sõiduluba olemas, ent täna oli mul igav ja ma olin kiuslikus tujus ja ma vilistasin sõidueeskirjadele mis keelasid reisijaid ilmaasjata tülitada.

„Mul on kuupilet,“ lausus ta segadusse sattunult ja näitas randmekuvarilt oma piletit.

„Aitäh, aga tere võiks ikka ka öelda, head reisi,“ nähvasin. Mehike tardus hetkeks üllatusest.

„Tere,“ lausus ta.

„Hilja juba.“

Astusin puusade nõksudes edasi.

„Tere,“ laususin juba järgmisele.

„Tere kaunitar,“ vastas see ja ostis pileti. Ka tema oli püsireisija, naine, veidi vormist väljas, kuid muidu hoolitsetud välimusega. Olin kaua mõelnud, et miks ta kunagi kuupiletit ei võta, kuigi sõidab sama tihedalt kui too hädine vennike. Nädala eest jõudis minuni arusaam – prouakesele meeldis mu piletiautomaadi välimus. Pileteid müüv naisdroid oli disainitud ilmselt mees- või lesbiinseneride poolt, rinnakas, pilkupüüdvate kumeruste ja lohukestega, voolujooneliste plastikriietega, naeratusega mida ma ei saanud droidi näolt isegi kui oleksin tahtnud. Metallplastikust seksikas keha pakkus prouakesele esteetilist või jumal teab veel mis naudingut. Kuid mina olin surnud enne kui jõudsin oma hormoone teiste inimeste peal kasutada. Need eritusid mul ajus endises koguses, ent rahuldada nende kiusavaid vajadusi polnud kuskil.

„Head reisi mu pontšikuke,“ ja ma astusin prouat selja taha jättes järgmise kliendi manu. Riivamisi selja taha heidetud pilk näitas prouat mulle juhmistunud näoga järgi vaatamas. Ilmselt tuleb Raudteevalitsuse klienditeeninduse jälgmisibüroo poolt tõsine peapesu. Ma ei suutnud enam viimasel ajal eeskirju punktipealt täita. Üks lõputu masinlik viisakus päevad läbi ja mis ma vastu saan? Ainult piletiraha ja seegi ei tule minu tasku. Kippusin oma frustratsiooni välja valama vagunis purjutavate tüüpide peale, sõimasin neid roppude sõnadega. Siis kaebas keegi mu peale ja inseneribüroo kärpis need mu sõnavarast ära. Nagu ma polekski inimene!

„Kulla inimene,“ ütlesid nad. „Me andsime sulle peale õnnetust uue võimaluse. Su ema palus meid pisarsilmi, et taastaksime su pooleks sõidetud kehast päästetud aju ja isiksuse ning laseksime rongi juhtima. Rongid olla sulle elavana väga meeldinud. Me saame aru, et sul on hiline murdeiga, kuid saa ka sina aru - kliendisõbralikkus on meile väga oluline. Sada aastat korralikku teenistust ja ostame sulle bioloogilise inimkeha. Sa oled töötanud ainult pool aastat. Kui sa hakkama ei saa, siis, vakantsete töökohtade puudusel peame su aju vaestekülmutusse saatma.“

„Tere.“

„Tere. Perepilet palun.“

„Palun. Aga teie, lapsed, te häirite teisi reisijaid! Ärge lärmake, muidu tõstan teid ukse taha! Jookske ja karjuge siis rongile järgi joostes. Kasutage parem oma holograafe!“

Mõlemad lapsevanemad vaatasid mind nagu ilmutust. Lapsed, seni ahvidena kriisanud pärdikud tardusid.

„Vabandust.“

„Head reisi.“

„Head reisi.“

Ole siin nagu kooliõpetaja.

Saades piletimüügiga ühele, panin droidi nurka seisma, sulgesin uksed ja lasin rattad liikuma. Vahtisin tüdinuna esiaknast välja. Piisad lärtsusid vastu klaasi. Nüüd hakkas veel sadama ka.

„Urbel!“

Klienditeeninduse büroo. Ah. Juba jõudis keegi kaevata. Hirm halvas mu aju.

„Kuulen.“

„Meie viimane vestlus ei lõppenud just positiivsete nootidega ja seepärast on mul hea meel kuulda, et sa oled ennast parandanud.“

„Tõesti?“

„Jaa, mitu reisijat on just nüüdsama su käitumist kiitnud.“

„Mis ma siis tegin?“

„Seda peaksid sina meile ütlema. Ainus kommentaar, mis lisati oli: „Meeldiv personaalne ja inimlik suhtumine, mitte nagu tavaline automaat“. Jätka samas vaimus, niiviisi krediiti teenides saad ehk kunagi omale päris inimkeha välja teenitud.“

„Tänan.“

„Täna iseennast ja oma kliente parem. Head päeva.“

Olin segaduses. Sadas samamoodi nagu enne, kihutasin tuimalt mööda samu rööpaid mis enne, kuid tuju oli järsku imelikult hea. Kes neist? Mille eest? Hakkasin lähenema järgmisele jaamale. Teadustasin, pidurdasin, avasin uksed, sulgesin uksed, hakkasin liikuma ja läksin pileteid müüma. Tavaliselt ma ootasin kuni kõik on omale paiga leidnud, nii nagu ette nähtud, kuid täna oli mingi elevuse ja ärevuse segu sees ja tegin jälle midagi eeskirjade vastu.

„Tere.“

Elektrirattaga maadlev vanahärra.

„Vabandust, kas ma tohin teid aidata?“

„Äh, mis? Jah, kui jaksu jätkub.“

„Proovime.“

Pean ütlema, et piletimüügiautomaat ei olnud siiski selle 60 kilose jalgratta venitamiseks ette nähtud. Pusisime kahekesi kuni äkki kargas ka enne viisakusetuse pärast nahutada saanud taksikoera moodi vennike püsti ja lõi käed külge. Tänasin teda. Ka vanahärra tänas teda.

„Oh, suur tänu. Oeh, palun üks pilet ka.“

„Palun.“

„Vist on päris mõnus robot olla?“

„Mispärast te seda arvate?“

„Teid remonditakse tasuta, mina aga ei jaksa enda tervist kuidagi uuendada. Jõudu enam üldse pole.“

„Kui te nii asjale vaatate, siis küll.“

Liikusin edasi. Vaatasin seekord reisijaid teise pilguga. Nad ei olnudki vaid piletiostumasinad, milleks neid alati pidanud olin. Tundus, et nendega annab suhelda. Peaaegu samamoodi nagu kunagi lapsena aknataguste hologrammidega. Piletimüügilt naastes pilgutasin mind pilguga seiravale prouakesele flirtivalt silma. Tema suu vajus paokile ja naine kohendas automaatselt juukseid. Tarretasin droidi seinaavasse.

Taas vihm, taas rööpad. Kuid tuju oli hea. Meenutasin esimese mehikese ehmatust kui teda noomisin, lesbiproua jahmatust, vanahärra rõõmu.

„Vabandage.“

Nüüd oli minu kord jahmatada. Keegi koputas piletiautomaadi õlale. Avasin selle silmad. Lesbiproua.

„Jah?“

„Ma vaatasin, et teil on lubatud peale piletimüügi aidata reisijaid ka teistes asjades…“

Noh, tegelikult küll mitte, kuid…

„Jah?“

Ta hääl madaldus meeldivaks sosinaks.

„Mul lõi suurest istumisest kramp säärde, ehk saaksite seda veidi masseerida?“

Tema silmad olid suured ja niisked nagu paluval koeral. Olin tõepoolest jahmunud.

„Loomulikult proua.“

„Võite öelda mulle pontšikuke…“

Mis siin nüüd toimus? Saanuks mu näkkuintegreeritud naeratus suuremaks venida, oleks ta seda teinud. Kas tema saatiski raudteevalitsusele mu kohta kiituse? Ja mida ma nüüd tegema peaks? Massaaži, muidugi, mis siis, et droidkehal ei ole närve ja tundlikkust, afäär tundus ka niisama põnev.

„Juhtruumis on just sobiv pink selleks, mu pontšikuke…“

Saatsin droidi ees ja daam tuli mulle järgi. Mul polnudki vaja närve, et tunda ootamatut ärevust ja pabinat. Mis nüüd saab? Kas tõesti see mis ma arvan?

Ja nii see tõesti sai. Juhtruum oli ka inimestele mugavaks tehtud, sest aeg-ajalt sõitis siin kaasa kontrollijaid ja mehaanikuid-tehnikuid. Neile oli isegi koiku olemas.

„Ehk aitate mul lahti riietuda, kaunitar, kael ja turi on nii valusad, et ise on raske seda teha.“

„Loomulikult, mu pontšikuke.“

Mu aju nõristas iseendale maiustamiseks midagi meeldivat. Õnnehormoonid? Ma ei tea, kuid sel hetkel kui mu käed puudutasid naise ihu ja ta suust vallandus mõnuohe sain aru, et mul ei ole vaja bioloogilist keha, et armuda, armastada ja õnnelainetesse sukelduda. Tehnobiologistidel oli ilmselt õigus, kõik mis vaja võis toimuda ka puhtalt minu peas. Pidin oma seisukohti revideerima. Nii võib isegi sada aastat vastu pidada.

„Ah,“ ütles mu pontšikuke, „just nii.“