Maandumiskapsel puudutas jalgadega õrnalt Kuu pinda ja sellest kindlust saanuna laskus täie raskusega pinnasele. Mootorid üürgasid veel mõne sekundi ja vaikisid.
Kolm maandurisse surutud estronauti püsisid mõne aja kangestunult paigal, justkui ei suudaks nad edukat maandumist uskuda või kardaksid, et väikseimagi liigutuse peale rakett kas kukub külili või plahvatab. Kuid mõistnud, et kumbagi ei juhtu, hakkasid nad end tasapisi liigutama, kangeid liikmeid sügama ja rihmu avama.
„Kuu, mehed! Ära tegime, raisk!” hüüatas Johannes vaimustunult ja litsus näo vastu pisikest illuminaatorit, kust avanes pilt mootorite poolt üleskeerutatud tolmule, mis madala gravitatsiooni tõttu ei kiirustanud tagasi pinnale langema.
Ei filmi- ja sidemees Arved ega ka laevakomandör Konstantin jaganud tema arvamust. Kumbki neist ei viitsinud illuminaatori suunas isegi pilku heita, pigem paistis mõlema mehe näol selge väsimus ja tülpimus.
„Tegime-tegime, aga mina teen nüüd ühe uinaku,” mühatas Konstantin ja tõmbas käisega üle higist märja lauba.
„Uinaku?” imestas Johannes. „Mina küll praegu magada ei suudaks. Vähemalt mitte enne, kui olen enda jalad Kuu tolmu surunud.”
„Sina ei pidanud ka viis tundi kangide taga higistama ja silmad pungis kursse, kraade ja kallet jälgima,” arvas Konstantin, kes oli end kitsal toolil juba küljetsi väänanud ja silmad kinni pannud. „Ja pealegi saame järgmised päevad Kuud vahtida nii, et iiveldama ajab. Meil on ju vaja härra Schwartzi jaoks kõik need raadiomajakad ja mis iganes junnid püsti kruvida.”
„Mina igal juhul lähen välja, mul on sellest higihaisusest välipeldikust vot siiamaani,” ning Johannes näitas käega, mismaani tal täpselt oli.
„Nagu seal väljas ootaks päikesepaiste ja õitsvad aasad,” lõõpis Arved.
„Vähemalt saab sirutada, ma olen juba haige siin kambris köökus olemisest,” ei jätnud Johannes jonni. Ta vingerdas end poolpikali asendis skafandrisse, kinnitas lukud-aasad ja ukerdas neljakäpukil lüüsi.
Konstantin lamaskles veel mõned hetked, ohkas ning ajas end istukile.
„Mis nüüd, pealik? Ma mõtlesin, et sa teed uinaku?” imestas Arved.
„Ei saa seda ullikest ju üksi Kuule lasta ja ise siia põõnama jääda. Kukub veel kuskile auku või tont teab mida. Eks teeme siis selle pagana väljumise ära.”
*
Johannes vaatles hardalt Kuu kuningriigi tardunud maastikku, mis oli üheaegselt tuttav ja tundmatu. See küll sarnanes automaatjaamade ülesvõtetele ja kunstnike joonistustele, kuid ainult kaudselt. Valgus oli eredam ja varjud järsumad. Ka polnud pildid suutnud edasi anda siin valitsevat häirimatut, surnud taevakeha igavest rahu, mida surilinana kattis miljonite aastate tolm.
Koht, kuhu eestlased olid maandunud, kujutas endast hiiglaslikku, kümnekonna kilomeetrise läbimõõduga Kuu kraatrit. Johannes silmitses aukartlikult selle hambulisi järsult kosmosesse kerkivaid servi ja leidis, et umbes nii võis end tunda pesukaussi maandunud kärbes.
„Noh, kas pole võimas?” päris ta teistelt vaimustunult. „Ja teie veel tahtsite väljatulekut edasi lükata. Kuratlikult lahe, ma ütlen, mehed. See pole ikka mingi Mulgimaa.”
„Tühi tolm ja paljas kivi,” sõnas Arved põlastavalt. „Ma eelistan Muhumaad iga kell sellele tolmunud kivipallile. Arvestades, kuivõrd palju energiat ja raha sakslased siia lendamiseks põlema pistsid, on nad küll hullud.”
„See tühi tolm on tegelikult puhas kullatolm,” vaidles Johannes vastu. „Regoliit on uus must kuld, mis sisaldab kümneid kasulikke ühendeid, nagu vesi, alumiinium ja muidugi heelium3, kütus, millega saame veelgi kaugemale lennata, näiteks Veenusele ja Marsile.”
„Väga hea! Ehk lendavad sakslased selle abil kõik Marsile ja jäävadki sinna!” jätkas Arved torisemist. „Saame sitast lahti.”
„Ma ei saa aru, miks sa nii negatiivne oled?” imestas Johannes. „Meile on avanenud elu suurim seiklus. Oleme ju ikkagi esimesed inimesed Kuul.”
„Esimesed elus inimesed Kuul,” parandas teda Konstantin. „Tuleta meelde V5 ja V6 eksperimente.”
„No just, esimesed elus inimesed. Seda enam peaks me rõõmustama,” ei jätnud Johannes jonni. Kaaslaste ükskõiksus ja tujutus tekitasid tas vaikselt trotsi ning ta oli sisimas otsustanud juba kasvõi kiusu pärast võimalikult positiivne olla.
„Esimesed või mitte, keegi niikuinii meie retkest teada ei saa. Ametlikult pole meid ja meie missiooni olemaski.”
„See, kes ametlikult esimeseks Kuud külastanud inimeseks kuulutatakse, pole üldse tähtis,” vaidles Johannes vastu. „Meie teame, et olime esimesed ja seda kogemust ei saa meilt keegi võtta.”
„Välja arvatud kuklasse kihutatud saksa vintpüssikuul,” sõnas Konstantin elutargalt.
„Mu arust olete te liiga pessimistid.”
„Mina ja pessimist?” imestas Konstantin. „Kuidas nii? Ma ju loodan endiselt eluga tagasi koju ja pere juurde saada. Aga mis põhjus peaks olema fritsudel meid üldse pärast seda retke ellu jätta? Kogu maailmale teatatakse ju, et Schwartz oli esimene inimene, kelle jalg Kuule astus. Meie oleksime elav ja ebameeldiv tõestus, et asi polnud tegelikult nii.”
„Aga vaikimisvanne, mille andsime? Kas sellest siis ei piisa?” ei tahtnud Johannes alla anda.
„Hea tükk tina on alati igast vandest tõhusam. Fakt on kahjuks selline, et peale oma töö tegemist pole meid enam kellelegi vaja, pigem vastupidi!” raputas Konstantin kiivris pead.
„Tegelikult pole neil isegi tarvidust meid maha lasta,“ lisas Arved. „Piisab, kui nad jätavad meile tagasipöördumiseks vajaliku kütuse andmata ja ongi kõik. Hetkel pole meil paakides isegi mitte kütuseaure, mootorid imesid needki vaakumisse.“
„Peapaakides jah, aga kui me pumpaksime tüürmootorite hapniku ja vesiniku paari ballooni kokku ning õhiksime need balloonid maanduri all, siis võiks tekkinud plahvatusest piisata, et meid tagasi Maa orbiidile visata,“ sõnas Johannes.
„Ma eelistaks pigem valutut surma hapnikupuudusesse, kui enda õhkulaskmist,“ mühatas Konstantin. „Paberil võib see sul ju hea välja näha, aga reaalsuses annavad alla kas maanduri kere või meie enda kondid. Mõtle mitu G-d see kiirendus tuleks?“
Kõik kolm vaikisid, isegi Johannes ei suutnud midagi positiivset vastu öelda.
Tegelikult tundis komandör, et ta oli natuke liiale läinud. „Aga hetkel pole põhjust muretsemiseks, sakslased on meile lubanud kütust anda ja kui on üks asi, milles võib kindel olla, siis on selleks sakslaste sõnapidamine.”
„Just!” toetas teda Arved. „Kuid praegu lähme parem sisse tagasi. Mul on tunne, et me peaks Johannese skafandri üle vaatama. Tal on kahtlemata hapnikutase liiga kõrge, muuga ma seda eufooriat seletada ei suuda.”
„Kui nii, siis kuluks tegelikult kõigile meile üks tõhus sorts hapnikku ära,” ohkas Konstantin.
*
Peale kahte päeva tihedat tööd oli kõik ette valmistatud. Kaamerad olid paigas, juhtmed akudeni veetud ning kogu maandumiskohaks valitud kraater oli varustatud maandumist abistavate raadiomajakatega. Arved oli isegi kivimiproovid sakslastele juba ette ära võtnud, konteineritesse pakkinud ning väikesesse püramiidjasse kuhja ladunud.
„Kuhu see kuradi Schwartz siis jääb,” porises Konstantin, skafandri kella uurides. „Saksa täpsus või asi. Ja mis sul, Johannes, viga on, mis sa seal rabeled?”
„Sügeleb, kurat, see neetud kuutolm tungib kõigest läbi, aga katsu sa end skafandris kratsida.”
„See tolm käib mulle ka juba üha enam närvidele,” nõustus Konstantin. „Kapslis pole ühtegi kohta, kus seda poleks, isegi toit maitseb metalselt ja krõmpsub hamba all nagu liiv.”
„Mul pole aega süüagi, nagu kapslisse lähen, kulub kogu aeg kratsimisele,” tunnistas Johannes. „Ma ei saa aru, kuidas te suudate seda nii kergelt võtta?”
„Teagi. Natuke ebamugav on tõesti, aga et kogu aeg kratsima ajaks, seda nagu pole jah. Ma arvan, et sul, Johannes, on lihtsalt kuutolmu allergia,” irvitas Arved.
„Ma ei imestaks,” ohkas Johannes. „Tobe lugu. Tunnen end nagu madrus, kes avastab, et ta põeb merehaigust.”
„Põrgu see tolm. Vaadake parem sinna, härrasrahvas tuleb!” Arved osutas käega ülespoole, kust paistis väike tulemasina leeki meenutav sinakas valgus ning läigatas midagi metalset.
Vaid mõne hetkega kasvas vaevumärgatav sädelus hiiglaslikuks tulesambal seisvaks tünnilaadseks moodustiseks. Estronaudid silmitsesid laskuvat raketti pinevusega. Vaid väike vääratus, sellele järgnev müratu plahvatus ning Kuu rõugearmilisel palgel oleks üks kraater juures. Kuid meeste paigaldatud raadiomajakad tegid head tööd ja rakett laskus stabiilselt nagu simulaatoris. Maandur, mille kiirus oli vähenenud peaaegu nullini, sirutas tugijalad välja ning möirgav tuleleek nende all pühkis hetkega maandumisala kuutolmust puhtaks, paisates selle rabinal vastu eestlasi ja nende seadmeid. Elektriliselt laetud tolm kleepus koheselt skafandritele ja muutis visiirid läbipaistmatuks. Niikaua kuni mehed neid vandudes puhastasid, jõudis rakett ise juba maanduda ja mootorid seisata.
„Said peale?” uuris Konstantin Arvedilt.
„Tundub küll. Ilmselt lõpp läks nässu, aga suva sellest,” sõnas viimane kaameraid uurides. Ta kruttis natuke ühe filmimasina nuppe, hiivas selle siis õlale ning hakkas laevale lähemale hüplema. Jõudnud kümnekonna meetri kaugusele, Arved peatus ja sättis kolmjala uuesti paika.
Samal hetkel avanes maandurile maalitud mitmemeetrise svastika all olev luuk ja sealt väänles ussikesena alla peenike metallredel, mida mööda hakkas laskuma hõbedases skafandris kogu, lipp kaenlas.
„On ikka kuraditel uhke laev,” sõnas Johannes kähedalt. „Pole võrreldavgi meie konservikarbiga.”
„Seal pidi olema igale meeskonnaliikmele lausa eraldi kajutid, kujutad sa pilti,” ohkas Konstantin „Ja vaata selle täi skafandrit, tea mis tarbeks üldse kõik need taskud sinna pandud on?”
„Kammi ja odekolonnipudeli jaoks,” arvas Arved ning mehed naersid.
Raumfahrer härra Schwartz jõudis samal ajal pinnale. Ta vahtis seal peremehelikult ringi, astus redelist paar sammu eemale ja surus lipu maasse.
„Oot, stop!” rikkus Arved pühalikku vaikust. „Kaamera ei tööta. Mitte midagi ei jäänud peale.”
„Mis tähendab, ei tööta?“ imestas Schwartz.
„Film ei keri edasi, ilmselt see teie neetud maandumine lõi mootori tolmu täis. Oota hetk, toon kohe varukaamera,” ütles Arved ja sööstis suurte konnahüpetega eestlaste maanduri suunas.
Schwartz tammus ebakindlalt lipu kõrval jalalt jalale. Tundus, et sedalaadi probleeme polnud ta osanud oodata.
„Nii, korras. Uus duubel!” hõikas tagasi jõudnud Arved.
„Mis ma nüüd tegema pean?” hädaldas Schwartz.
„Mis sa ise arvad? Roni aga sisse tagasi ja filmime uuesti.”
Schwartz porises endale midagi saksakeeli nina alla, tõmbas lipu Kuu pinnast välja ja ronis seejärel tagasi lüüsikambrisse, nii et vaid tagumik jäi välja paistma.
„No ja tule nüüd siis uuesti,” õpetas Arved ning Schwartz laskus kuulekalt teist korda. Ta lõi lipu maasse ja kannad kokku ning viskas parema käe hoogsalt natsitervituseks õhku. Kõik oleks olnud peaaegu ideaalne, kui mitte svastikalipp poleks samal hetkel otsustanud pikali kukkuda.
„Duubel kolm!” kuulutas Arved halastamatult ja kamandas õnnetu aaria sangari uuesti lüüsikambrisse.
„Donnerwetter!” vandus ta, kuid teha polnud midagi. Pole videot – pole ka maandumist. Alles neljandal korral jäi Arved tulemusega rahule ja lubas ka kaks ülejäänud sakslast masinast väljuda. Arved võttis seejärel endale kogu toimuva juhtimise ja sakslased aktsepteerisid üllatuslikult tema juhirolli ilma vastuvaidlemiseta. Tundus, et neile isegi meeldis, et keegi teadis, mida tuleb täpselt teha. Igal juhul oli järgmine tund täidetud tiheda tööga, kus Arved lasi sakslastel kaamera ees erinevates asendites poseerida, kivimeid korjata ja suurte konnalike hüpetega mööda Kuu pinda joosta.
„Kaua me peame veel ringi jooksma? Sul juba piisavalt filmimaterjali pole?” päris Schwartz hingeldades. „Mulle vähemalt kuluks üks puhkepaus hädasti ära.”
„Nii olulise sündmuse puhul ei saa olla olemas mõistet nagu piisavalt filmimaterjali,” teatas Arved karmilt. „Aga olgu, filmime veel ka kuuauto sõidu ja siis võib tänaseks pillid kokku panna.”
Kuuauto oli ilus BMW erimudel, kroomitud ning paljude kotkaste ja haakristidega kaunistatud. Johannes ja teised eestlased kahtlustasid isegi, et rohkem tööd oli pandud disainile kui manööverdusvõimele, sest härra Schwartz suutis sellega peale kümnemeetrist teekonda ühe suurema kivi otsa kinni jääda.
„No kurat, kas sa ei näe, kuhu sõidad?” käratas Arved südametäiega, kui nad kõik kuuekesi autot kivi pealt maha tõsta üritasid. Hoolimata väikesest raskusjõust kaalus saksa autotööstuse ime üllatavalt palju.
„Vot ei näe jah!” õiendas Schwartz vastu. Talle hakkas eestlaste kamandamine üha enam närvidele käima. „Kuradima Kuu, see läigib nagu juudi kiilaspea. Mul on silmad sest eredusest ammu paistes.”
„Mis heledusest sa räägid, minu arust on valgus just täpselt paras?” imestas Arved.
„Sinul jah, aga Schwartzil on erikiiver,” selgitas üks sakslastest. „Tal pole visiiril peegeldavat kihti, nagu meil, et nägu oleks läbi klaasi näha ja äratuntav. Muidu oleksite te ju võinud iseendid filmida ja aarialaste pähe esitada.”
Aga autot nad kätte ei saanudki ning tulivihane ja omaette vanduv Schwartz ronis maandurisse tagasi – silmadele kompresse tegema – nagu ta väitis. Ka kahele ülejäänud sakslasele tuli viimaks meelde, et tegelikult peaksid eestlased neile alluma. Ehk nad panid kõik kolm estronauti maandurist jääke välja tassima ja proove sisse vedama.
*
„Aga kuidas me kütuse enda maandurisse saame,” küsis Konstantin, kui nad järjekordseid sületäisi heitmekonteinereid Kuu pinnale ladusid.
„Kütuse?” imestas sakslane. „Mis kütusest te räägite?”
„Te pidite ju meile lisakütust tooma, seda, millega me uuesti õhku tõuseme ja tagasi Maale lendame.”
„Mina ei tea mingist kütusest midagi, teil omal siis pole?”
„Meil oli täpselt niipalju, et maanduda saaksime. Hädavaevu piisas sellestki, esimene maandumiskoht ei kõlvanud ja kui uue leidsime ja end lõpuks kuundatud saime, olime juba aurudel.”
„Mina seda ei tea, te peate Maa keskusega ühendust võtma,” kehitas sakslane õlgu. „Meil omal on täpselt ettenähtud norm ja mingist loovutamisest ei saa juttugi olla. Pealegi, millega me peaksime seda teile andma? Hakkate peoga tassima või? Voolikuid ega pumpasid meil küll pole. Või teil on?”
„Ei, voolikuid pole meil samuti,” sõnas Konstantin rabatult. „Aga see peab olema mingi eksitus. Kuidas me peame siis tagasi jõudma?”
„Minu ülesanne see pole,” teatas sakslane resoluutselt.
„No minu ülesanne pole ka teie sitta siit laevast välja kärutada,” sai seni vaikinud Johannes vihaseks ja virutas süles olnud kanistrid vastu kuud.
„Sinu ülesanne on teenida Reichi, koer!” käratas sakslane. „Korja kohe üles ja vii teiste juurde!”
„Vot ei korja. Ja sinu Reichi, mis mõtleb meid Kuule jätta, ma ka teenida ei kavatse. Lakkuge õige mune, mu onu oli õige eestlane ja võitles teiesuguste vastu metsas,” teatas Johannes ja pööras sakslasele südametäiega selja.
„Scheiße!” vandus sakslane ja haaras enda vööl oleva laser-Lugeri kabuuri järele. See polnud kerge, sest skafandri konstrueerinud insenerid olid ilmselt pidanud relvatasku lisama ühe viimase asjana, mistõttu asus see käeulatusest väljas. Sakslase sõrmed libisesid mööda poleeritud nahka, ega pääsenud kuidagi klapini. Selleks ajaks, kui ta viimaks suutis kabuuri avada ja relva sealt välja õngitseda, oli Arved juba temani jõudnud ning rammis käsikaamera objektiivi fritsule näkku.
Skafandri klaas purunes tuhandeks sätendavaks killuks ja selle tagune atmosfäär lahkus udupahvakuna tühjusse. Estronaudid nägid hetkeks sakslase punnis silmi ning siis ta tulistas. Loitis silmipimestav kiir, mis tabas Arvedil endiselt käes olevat kaamerat ja sulatas selle purunenud objektiivi klaasikänkraks. Seejärel paiskas Konstantin sakslase pikali ja nad väänasid koos Arvediga talt laserpüstoli käest. Sakslane tõmbles veel mõned sekundid ja jäi lõpuks liikumatult lebama.
„See kukkus nüüd küll kehvasti välja,” pomises Arved katkist kaamerat ja veelgi enam katkist sakslast silmitsedes. Ka ülejäänud kaks eestlast tundusid olevat toimunust ehmunud. Esimesena toibus mõrvajärgsest lummast komandör. Ta korjas laserpüstoli üles ja hakkas kindlal sammul sakslaste laeva poole astuma.
„Mida nüüd?” päris Johannes, teades samas vägagi hästi, mida nad pidid edasi tegema.
„Meie või nemad,” sõnas Konstantin. Ta oli jõudnud redelini ning takseeris mõne hetke luuki. „See Schwartzi semu, misiganes ta nimi ka oli, tegi asjad meile päris hästi selgeks. Nüüd enam tagasiteed pole. Mitte, et meil oleks enne olnud, neetud sead, nad ilmselt lootsid algusest peale meid siia jätta. Valetasid näkku, lubasid kütust, aga tegelikult...” Johannes mõistis, et komandör küttis end eesootavaks üles. Üks asi oli ootamatult puhkenud kähmlus, kuid nüüd ootas teda ees külmavereline veretöö.
Ta torkas laseri vöö vahele, ronis mööda redelit üles ja haaras luugi klambritest. Need ei liigatanudki.
„Raisk, seestpoolt kinni pannud?” imestas komandör. „Naljakas.”
„Ma võin ju proovida nendega ühendust võtta?” pakkus Johannes. „Aga mida ma ütlen?”
Konstantin ronis samal ajal redelist tagasi alla ja lasi pilgul mõtlikult üle ümbruse käia. „Esiteks veame laiba raketi düüside alla varju. Pole vaja, et nad teda kogemata näeksid. Nad võivad seepeale vabalt mootorid käima panna ja minekut teha. Teiseks, kas keegi teab, mis nende edasine päevakava on? Mis oli fritsudel veel plaanis Kuul teha?”
„Las ma mõtlen.” Arved kortsutas mõtlikult kulme. „Proovid on olemas, autosõit sai tehtud.”
„Ehk siis mitte midagi?”
„Hetkel küll. Aga oodake, ma võin ju neile öelda, et teeme äralennu viimase panoraamse kaadri, astronaudid lahkuvad Kuult. Kõik kolm heidavad viimase pilgu Kuule või midagi sarnast.”
„Hea mõte!” kiitis Konstantin. „Proovime ära.”
Kulus mitu närvesöövat minutit, kuni Raumfahrer Schwartz viimaks vastas. Tuli välja, et ta oli parajasti uinakut teinud ning sellest tulenevalt pisut pahur. Aga peale Arvedi lipitsemist ja kinnitusi, et kogu saksa rahvas vajab seda ülesvõtet, lubas ta varsti väljuda.
„Ole sellega ettevaatlik,” sõnas Johannes, osutades Konstantini laser-Lugerile. „Üks pauk vastu raketti ja lendame kõik Maa suunas.”
„Ära muretse. Ma tean, mis ma teen,” teatas viimane ja peitis relva seljataha.
„Muide, me võime endiselt tagasi oma raketti minna ja proovida minu pakutud tüürmootorite gaaside segamist. Tegin vahepeal, kui te norskasite, mõned arvutused ja see võiks töötada.“
„Nüüd pole sel enam tähtsust,“ lõi Konstantin käega. „Ja pealegi ma lahkuksin endiselt parem võitluse kui õhkulendamise läbi.“
Eestlaste kolmik jäi vait ning silmitses ainiti saksa maanduri lüüsiluuki. Varsti see ka avanes, kuid Schwartzi asemel ronis mööda redelit alla hoopis tema teine abiline.
„Kus teil siis kaamera on?“ päris ta uudishimulikult ringi vahtides.
„Kaamera? Jah, me kohe toome,” sõnas Konstantin. Sakslase pilk langes samal hetkel katkisele ja laserist puretud filmimasinale, ta silmitses seda hetke imestunult. Konstantin kasutas vastase üllatust ära ja ründas esimesena. Tema Lugeri laserkiir läbis sakslase rindkere nagu hõõguv traat võipaki. Üle raadioeetri kostis hetkeks ebainimlik kõõksatus ja seejärel tulistas Konstantin uuesti, seekord kiivrisse.
Hetkel, mil ka teine sakslane surnult Kuu pinnale langes, ilmus luugile viimaks ka Schwartzi hõbedane tagumik. Toimunut märkamata ronis sakslane aeglaselt mööda redelit alla ja pöördus ümber. Tänu sellele, et ta kiivril puudus endiselt igasugune peegeldav valgustõke, nägid eestlased selgelt, kuidas kogu veri tema näost kadus ja vaene sakslane veel aarialikumalt valgeks tõmbus.
Konstantin püüdis teda tulistada, kuid laseris tekkis tõrge. See polnud mõeldud niivõrd tihedaks tulevahetuseks ning ilmselt oli midagi üle kuumenenud ja vajas jahtumiseks aega.
Samal hetkel tõmbas Schwartz välja oma Lugeri. Kuid selle asemel, et avada tuli eestlaste pihta, surus ta relva raua hoopis vastu oma raketi korpuse alumist osa, otse kohta, kus asusid vedela hapniku balloonid.
„Paigal, või ma tulistan!” käratas ta. „Tehke vaid üks liigutus ja ma lasen meid kõiki õhku.”
„Eks tulista, kui tahad,” kehitas Johannes näiliselt muretult õlgu. Tegelikult ta muidugi nii rahulik polnud, sest kes kurat oleks osanud sellest juhmakast ilumehest sedalaadi manöövrit oodata?
„Me oleme nii või teisiti surnud. Seega, tee meile teene, tulista!” toetas ka komandör teda.
„Donnerwetter! te arvate, et ma ei tee seda, te untermenschidest mõrvarid, ma tõesti tulistan!” karjus Schwartz.
„Tulista, tulista,” sõnas ka Konstantin. „Mis sa veel siis ootad, tee kiiremini.” Ja astus provotseerivalt raketile lähemale.
Schwartz pigistas silmad kinni, tundus, et ta püüdis tõesti enesealalhoiuinstinktist jagu saada ja tulistada. Johannes tõmbus instinktiivselt kössi, justkui suudaks see abitu manööver teda kuidagi mitme tuhande tonni vedela raketikütuse plahvatusest päästa, kuid midagi ei juhtunud. Vaid relv sakslase kätes värises tugevamini.
„Meil eestlastel on ütlemine, et kas hakkad sittuma või kaod augu pealt ära. Kui sinus laskmiseks piisavalt meest pole, siis viska relv käest ja astu kõrvale,” sõnas Konstantin.
„Aga, aga te tapate mu ära,” pomises Schwartz nutuselt
„Milleks me peaksime seda tegema? ” imestas Konstantin. “Meil on vaja sinu raketti, mitte sinu laipa. Näe, ma panen ka ise relva käest.” Ja ta viskas kasutu Lugeri minema. „Arvesta sellega, et tegelikult on sul vägagi suured võimalused Kuul ellu jääda. Sakslased oma kangelast vaevalt maha jätavad, saadavad sulle kindlasti uue raketi järele ja puha.”
„Just. Ja niikaua võid elada meie kapslis. Seal küll kütust pole, aga õhuvarusid on mitmeks nädalaks. Toiduga läheb küll kitsaks, aga väike paast pole kunagi paha teinud,” sõnas Johannes. „Kui vaja, võid selle isegi lendama saada, tüürmootorite kütusest võib vabalt piisata, et see Maa suunas läkitada.”
Schwartz nuuksatas, silmitses lootusetul pilgul eestlasi ja lasi Lugeri torul langeda.
*
Mootorid lõid möirates tööle ja nende tekitatud staatika mattis enda alla ka siiani läbi raadioside kabiini jõudva härra Raumfahrer Schwartzi palved ja sõimu. Johannes ei suutnud vastu pidada ja heitis korra pilgu allapoole suunatud illuminaatorisse, kus oli mõneks viivuks näha hõbedases skafandris kogu. Seejärel sulas see koos mahajäänud muu tehnika, kaamerate ja endiselt kivi otsas istuva BMW autoga ühte.
„Hea kaadri oleks saanud,” ohkas Arved kahetsedes. Ka tema oli lahkumist illuminaatorist jälginud.
„Vaevalt, et seda „Signali“ kaanel oleks avaldatud,” mühatas Konstantin.
„Ja mis nüüd edasi, komandör?” päris Johannes.
„Edasi püüame kuskile Võrumaa kandile pihta saada. See on nüüd ainus võimalus ellu jääda. Mul on seal kandis ühel sugulasel punker.”
„Kuu pealt maa alla,” ohkas Johannes. Ja estronaudid vaikisid, mõeldes igaüks endamisi süngeid mõtteid eesootavast tulevikust.
Nad olid lennanud ehk pool päeva, kui radar ootamatult piiksatas.
„Mis see on?“ päris Konstantin. „Asteroid? Kas peame kurssi korrigeerima?“
„Kusjuures, ei. Imelik, spektromeetri järgi on tegemist kosmoseraketiga,“ vastas Johannes.
„Kosmoseraketiga? Võimatu!“ hüüatas Konstantin. Ta tõukas end kohalt minema, hõljus välivaatlusteks mõeldud kupli juurde ja asus väikest teleskoopi õiges suunas pöörama.
„See on ju meie laev!“ Röögatas ta peale okulaari vaatamist hämmeldunult.
„Meie?“ imestas Arved. „See pole võimalik?“
„Schwartz, ta prooviski mu idee järgi,“ pomises Johannes üllatunult.
„Las ma vaatan ka!“ nõudis Arved ja hõljus teleskoobi juurde. „Hah, täpselt nagu ennustasin. Plahvatus on alumise osa kildudeks löönud, sellest pole midagi alles ja ka kabiinis on suured mõrad. Isegi kui Schwartz seal elus on, siis vaevalt ta end väga hästi tunneb.“
Ka Johannes ujus uudishimust kantuna vaatluskupli juurde ja pidi tõdema, et nende maandur oli tõesti vägagi räsitud olekuga. Lisaks liikus see mööda vale trajektoori, mis viis Maast vales suunas.
„Tegelikult on mul heameel, et me siiski mu plaani ei proovinud,“ sõnas ta vastumeelselt. „Praegust kurssi arvestades saab temast ühtlasi ka esimene inimene Marsil.“
„Niipalju siis saksa täpsusest,“ muigas Arved ja mõnda aega täitis kapslit mürisev kolmehäälne naer.