Tänaseks päevaks juba natuke rohkem kui seitsekümmend aastat tagasi, täpsemalt 11. augustil 1947 sündis ameerika lavastaja, stsenarist ja produtsent Stuart Gordon.
Loomulikult ei saa Stuart Gordonist rääkides mainimata jätta Dennis Paolit, Brian Yuznat ja Jeffrey Combsi. Dennis on paljude paljude tööde juures kaasstsenaristiks, sõber Yuzna mitme Gordoni filmi produtsent ja Combs mitme Gordoni filmi (pea)osaline. Ilmselt Gordoni kõige kuulsam film „Re-Animator“ (1985) (praktiliselt debüüt, sest see kõige esimene - „Bleacher Bums“ (1979) oli ühe varasema näidendi filmiversioon) ka kohe esimese näitena. Combs mängib siin Herbert Westi, kes ühe õnnetu lõpuga teaduseksperimendi tõttu on sunnitud kolima Ameerikasse ja oma haridusteed jätkama Miskatonicu Ülikoolis. Kui siit nüüd mõni nimi veel tuttav tundus, siis juhusliku pole siin midagi, Gordon ja Yuzna on mõlemad suured H.P. Lovecrafti loomingu austajad ning ei jäänud Gordonile sugugi mitte viimaseks rohkem või vähem Lovecrafti loomingul tuginevaks ekraniseeringuks. Nimetame nad kohe järjest ära - „From Beyond“ (1986), mis kannatab tugevalt selle all, et „Re-Animatoriga“ suhteliselt sarnase olekuga ja Combsiga peaosas film võtab end natuke liiga tõsiselt. „Castle Freak“ (1995) otse videolevisse paisatud
slasher ameerika perekonnale Itaalias pärandatud lossist, millega kauba peale tuli üks koll, mille vähemalt üks stseen ka tänasel päeval törts räige tundub. Ning „Dagon“ (2001) mille peaosas on maneeridelt ja olekult õrnalt Combsi meenutav näitleja, kes sugugi ei taha endale saatuse poolt määratud iidse sugupuuga pruuti naida.
Nagu üks keskmine Lovecrafti sõber kindlasti teab, siis eriliselt suurte rahadega pole ühtegi mehe tööd filmilinale toodud. Mis reeglina tähendab visuaalse külje mõningast lonkamist. „Re-Animatoris“ näiteks toob üks stseen kassiga meelde Bela Lugosi, keda Ed Wood hiidkaheksajalaga võitlema innustab. Samas praktilised efektid, eriti „Castle Freakis“ on südantsoojendavad. Ja kuigi „Dagoni“ ajaks oli CGI juba valdav, siis nahad parkalitöökojas panid tunnustavalt noogutama. „Dagon“ on neist neljast ehk üldse kõige mõjusama atmosfääriga. Sest kui reeglina on Stuart selline laia joonega lavastaja, ses mõttes et keerukad karakterid ja peened sisupöörded pole tema jaoks, siis „Dagonit“ filmides suutis ta end vaos hoida.
Minul isiklikult on kõige rohkem kahju sellest, et mees ei suutnud ise end vaos hoida või keegi kõrvalt jalaga vastu maad lüüa just „Robot Joxi“ (1989) pärast. Film, mille üks stsenaristidest oli Joe Haldeman, keskendus kahjuks suuresti mechade kaklustele, sest nii Stuart soovis ja lavastaja käes on võim. Erinevalt Joe enda soovist, kes oleks tahtnud teha korraliku tõsise
sci-fi, mitte sellise efektipõhise madina. Stuart ise on muide on pärast „Pacific Rimi“ (2013) linastumist kommenteerinud, et kui ta kunagi oleks „Robot Joxile“ järje vändanud, siis võitleksid seal robotid tulnukatega.
Meeldiv on aga tõdeda, et Gordoni karjääri teises
sci-fi filmis „Fortress“ (1992) ta stsenariste ei seganud ja keskendus lavastamisele. Filmist endast on veidi pikemalt juttu mõned kuud tagasi Christopher Lamberti sünnipäevaloos.
Hea kirjanduse austajana on Gordon Lovecrafti kõrval ekraniseerinud ka E.A. Poe'd. 1991. linastunud „Pit and the Pendulum“, milles Lance Henriksen kehastab üleminkivisiitor Torquemadat. Munk läheb kauni pagariproua nägemisest kihku täis ja kannatavad kõik, kes natukenegi ta piinakambri lähedusse satuvad. Tegelased on natuke üle võlli, aga pendel on aus ja auk ka.
Mainin siin ära ka kaks filmi, mida reeglina Stuart Gordoni loomingust rääkides ei puudutata. „Dolls“ (1987) ja „Space Truckers“ (1996). Esimene tundus selline vanemale koolieale suunatud hoiatusfilmina, mis juhtub siis kui sa enda sisemisel lapsel surra lased (tulevad Barbarellast tuttavad nukud ja saab toimuma vägivaldsel teel elust lahkumine). Teine on pärit Dennis Hopperi sellest perioodist, kus ta soovis mängida võimalikult paljudes kaheldava väärtusega ulmefilmides. „Super Mario Bros.“ (1993), „Waterworld“ (1995) ja kolmandaks siis „Space Truckers“. Algas kusjuures väga paljulubavalt, no et tulebki korralik
sci-fi, siis jõudis aga kosmoserekkajuht koos koormatäie sigadega kohale ja edasi läks natuke haisema. Charles „Tywin“ Dance tegelane on muidugi märkimisväärselt lahe.
Vaatasin enne kirjutama asumist ka ühe 2006. aasta intervjuu Stuartiga ära ja sealt jäi kõlama mehe mõte, et kuuekümneselt ega ta väga ei loodagi, et väga palju filme veel lavastab, aga no mõned ikka. Kui te aga tähelepanelikult eelnevat teksti lugesite ja aastaarve jälgisite, siis žanriga seotult oligi 2001. aasta „Dagon“ viimane täispikk film. On küll mehe loomeaastate algusarmastuse - teatriga seotud „Edmond“, ja triller „Stuck“, aga üldiselt lage maa. Küünikuna ma kardan, et viga on selles, et Gordoni meelelahutuslikud, verised ja kohati totakad filmid ei ole kunagi väga kassaedukad olnud. Efektide peale rõhunud ja omal ajal märkimisväärsed 10 miljonit maksma läinud „Robot Jox“ kukkus kassades läbi. „Fortress“ oli edukas ja ilmselt avas võimaluse veel mõne suurema eelarvelise filmiga proovida, aga selleks proovimiseks sai „Space Truckers“, mis ei teeninud valmistamise kuludest kümnendikugi tagasi ja sealt edasi ongi ainuke žanrifilm „Dagon“.
Sellest, et üüratuid rahamägesid Gordoni filmid teeninud ei ole, üks filmisõber end muidugi segada ei lase. Ja ei lasknud ka produtsendid, kui nad alustasid sarjaga „Masters of Horror“. 2005 hooaja üks märkimisväärsemaid töid oli Gordoni Lovecrafti aineline „Dreams in the Witch-House“ ja 2007. hooajal lavastas ta Poe jutu „The Black Cat“. Nii et palju õnne juubilarile, kes õigusega võib lugeda end üheks Õudusemeistriks.