dani jutu juurdeTäna öösel ärkasime me lasu peale. Kui me olime kottpimedas relvad kobamisi kätte haaranud ning kiirustades valguse tekitanud, selgus, et Gary oli ennast maha lasknud.

Seisime viiekesi ta jahtuva keha ümber ja ootasime, et keegi meist midagi ütleks. Lõpuks oli Tom see, kes vaikuse katkestas.

„Kes vahetuse üle võtab?“ küsis ta väsinult, relvale agressiivselt kaitseriivi peale klõpsates.

Võtsime loosi ning kord jäi minu kätte. Jared lubas ratsioonid üle vaadata ning mul lubati Gary portsjon ära süüa, sest tema polnud seda puudutanud. Laiba jätsime esialgu sinnapaika, sest enne hommikut ei olnud mõtet kuhugi minna.

Kui tuled olid taas kustutatud, oli kuulda ainult vee tasast loksumist mustavas koobastikus ning kaaslaste tasast hingamist, kui nad aegamööda taas magama jäid. Ma teadsin, et ainult Tom lamab oma magamiskotis ärkvel, silmad puurimas pimedust, oodates und, mida ei tule, kartes unenägusid, mis sellega kaasneksid. Ta muretses pidevalt kõige ja kõigi pärast ning ta juuksed olid liiga varakult halliks minemas ning pidev murekorts ta silmade vahel näis iga päevaga süvenevat.

Üritasin konservi võimalikult hääletult avada, et teisi mitte segada. Selleks ajaks, kui mu lusikas põhja kraapis, taipasin, et kui ma midagi ette ei võta, jään ma peagi magama ning vahetuse lõpuni oli veel üle tunni aja.

Liikusin kobamisi seinaäärt mööda natuke teistest eemale ning tegin paar kätekõverdust, et keha ärkvele tõugata. Tundus, et sellest polnud mingit abi ning ma ei tahtnud ka energiat liigselt kulutada. Korraks tundus, nagu oleks väljast mingi hääl kostnud, aga ma kartsin, et ma kujutasin seda väsimuse tõttu ette. Kõndisin teiste poole tagasi ning võtsin pudelist paar lonksu vett. Istusin ja jälgisin pimedust. Kõrvades hakkas aina rohkem kohisema ning ma lootsin, et ma suudan vahetuse lõpuni ärkvele jääda.

Ma olin veendunud, et keegi ei oskaks siia tulla. Sissepääs koopasse asus ookeani ääres kaljude vahel ning Tom laskis meil alati tükk aega vees kõndida, et meid lõhna järgi üles ei saaks leida. Meie laager oli ühes avaramas saalis, kus oli pisut rohkem ruumi kui magamiskottide laialilaotamiseks tarvis. Varustus asus sealsamas kõrval väiksemas alkoovis. Selleks, et sisse pääseda, tuli ületada maa-alune jõgi, mis mõõna ajal ei kujutanud mingit probleemi, aga tõusu ajal tungis ookean kusagilt sisse ja muutis tormavate voogude vahelt õige läbipääsu leidmise eluohtlikuks ülesandeks. Sealt oli laagrisse veel mitukümmend meetrit lauget ronimist, mida oli võimatu hääletult teha, sest maapind oli kaetud kiviklibuga, mis iga väiksemagi sammu peale veerema hakkas. Pealegi hargnes peakäik veel mitmesse suunda.

Järsku lõhestas vaikuse kohutav kärgatus nagu tosinate relvade kogupauk, mis kestis mitu sekundit. Olin ilma sellele mõtlemata püsti, püstol käes, süda peksmas, silmad ümbrust puurimas. Keegi süütas valguse, kõik olid püsti, relvad sissepääsu poole suunatud. Vaatasin mõistmatuses teistele otsa, aga nemad tundusid olevat veelgi enam segaduses kui mina.

Kostis uus müristus, Sam, meie päikseline neiu, kelle lühikesed juuksed ja pisut liiga kandiline lõug andsid talle poisiliku ilme, hakkas naerma.

„Äike! See on ainult äike,“ naeris ta ning ma ühinesin temaga kergendunult.

„Seda oli juba mitu päeva oodata, väljas on nii lämbe olnud,“ ütles Tom ning istus maha tagasi.

„Ma mäletan, et ükskord, kui ma väike olin...“ hakkas Brad ütlema, aga Tom katkestas teda järsult: „Kell on veel vähe, minge magama!“ Brad heitis talle kõrvalpilgu, aga ei vaielnud vastu. Ta näojooned meenutasid Tomi omasid, aga ta oli noorem ning temas puudusid Tomi juhiomadused.

Jared, kes ainsana veel relva langetanud polnud, keeras valguse madalamaks, nii et me vaevu üksteise kogusid eristada suutsime. Kui ta lambi kohale kummardus, jäid ta silmakoopad hetkeks varju ning ta nägu omandas võikalt ebaloomuliku ilme, mida ta pidev üleolev irve ja pulstunud poolpikad juuksed kuidagi ei parandanud. Miski temas oli mulle alati vastumeelne olnud ning ma üritasin vältida temaga kahekesi jäämist.

Õhku läbis järjekordne mürin ja see kestis veel kauem kui eelmised kokku. Sellele järgnes vali kahin, mis sai olla ainult vihmavalang.

„Selle äikesega ei saa keegi magada,“ täheldas Sam leebelt, „üleüldse, sellise ilmaga peaks vihma käes tantsima, mitte sees konutama.“ Ja lisas naeratades, enne kui keegi midagi vahele jõudis torgata: „Aga kuna praegu on öö, siis ma arvan, et ma olen nõus seekord erandi tegema. Olgugi, et me jääme välkudest ilma.“

Brad muigas korraks, aga kuigi me olime turvalises kohas, oli selles äikeses ilmselt kõigi jaoks peale Sami midagi hirmutavat.

„Ma loodan, et hommikuks jääb vihm järele, muidu saame me läbimärjaks,“ sõnasin kõhklevalt üle järjekordse müristamise.

“Hah, ei jää ta midagi, see kõlab nagu tõsine torm,” vastas Jared endale omase pessimismiga.

Rääkisime ilmast ja muust tühjast-tähjast. Tom ei osalenud vestluses, aga ta kuulas ärksalt, sulgedes iga valjema kõuekärgatuse ajaks silmad, justkui kuuleks ta nii paremini.

Ma taipasin äkitselt, et Gary on surnud. Päriselt surnud. Me ei näe teda enam kunagi. Me ei räägi temaga enam kunagi.

Ta oli alati olnud see kõige vaiksem. Harva tuli ette, et ta ütles midagi, ilma et keegi oleks esmalt tema poole pöördunud. Tavaliselt võis ta kõhetut kogu leida istumas kusagil nurgas, vaatamas igatsevalt tühjusesse. Ta tegi alati, mida talle öeldi ilma midagi vastu ütlemata ning ta ei näidanud üles vähimatki initsiatiivi mitte millegi jaoks. See tähendas, et kui meil oli tarvis enda elu päästmiseks kedagi lasta, siis tuli mõnikord seda talle eraldi öelda, sest vastasel korral oleks ta lihtsalt seisnud ja tühjusesse vaadanud.

Enne Megani surma oli ta olnud vaikne, aga enam-vähem normaalne, nii et me kõik lootsime, et ta saab mingi hetk oma loidusest üle.

Kui me alles kokku olime saanud, märkasin ma, kuidas Gary mõnikord õhtuti taskulambivalgel midagi oma märkmisse kirjutas ning ükskord küsisin ma, mida ta teeb. Ma teadsin, et kui see on päevik, siis ei taha ta sellest rääkida, aga ma polnud temaga ikka veel suutnud mingit sidet saavutada. Mind häiris, et ma suutsin kõigiga peale Gary vestlust arendada.
Ta võpatas, kui ma teda kõnetasin, ja ta esialgne instinkt paistis olevat märkmiku peitmine, aga mingil põhjusel ulatas ta selle siiski mulle. Ta kirjutas luuletusi. Mitte midagi erilist – lootusetu romantiku loodusluule, aga miski selles kõneles kõledast tühjusest, mis mulle sügavalt hinge läks. Ma küsisin luba teisi vaadata ning Gary noogutas, kõhklevalt nagu õpilane, kes ei tea, kas õpetaja kiidab ta töö heaks. Ma ütlesin talle, et need meeldisid mulle ning hetkeks valgustas ta väsinud nägu siiras naeratus.

Pärast homset on, nagu poleks Garyt kunagi olemas olnud. Mitte keegi ei maininud Meganit pärast seda, kui Jared ta kolm kuud tagasi maha pidi laskma, kui surnud ta kätte said. Meie elud on väärt niivõrd vähe, et siis, kui me surnud oleme, oleme igaveseks kadunud ning mitte keegi ei mäleta meid enam. Teised naersid ümberringi kergelt ning ma taipasin, et Sam räägib mingit lõbusat jutukest. Lasin tähelepanul kergendusega mustadelt mõtetelt eemale kanduda.

„...ja siis nad küsisid, kus meie kängurud on,“ rääkis ta, „ning ma ütlesin neile, et võidusõidul. Ma juhatasin nad taksoparklasse, et nad laseksid end sinna viia. Kahjuks pidin ma enne jalga laskma, kui ma taksojuhtide nägusid näha sain, see oleks kindlasti seda väärt olnud.“

Koobast täitis kerge naer. Läksin oma aseme juurde riideid vahetama ning jätsin teised vestlema. Võtsin hambaharja ja deodorandi ning jalutasin maa-aluse jõe poole.

„Liz?“ küsis Tomi hääl eemalt pimedusest.

„Hommikust,“ haigutasin vastuseks.

„Ole ettevaatlik, jõgi on üle kallaste tõusnud. Tundub, et eilne vihm oli päris korralik.“

„Selge, ma üritan mitte surma saada,“ lubasin.

Tom ei vastanud ning läks tagasi üles. Taipasin, kui tundetu oli midagi säärast öelda. Lein hakkas vaikselt kohale jõudma, aga ma teadsin, et seda ei ole kauaks. Iga järgmine surm mõjus vähem kui eelmine ning ma kartsin seda päeva, mil ma ei tunne enam midagi. Ma kartsin, sest mida vähem ma tunnen, seda vähem olen ma mina ise ning lõpuks ei oleks enam mitte mingit vahet, mitte millelgi.

Tomil oli jõe koha pealt õigus. Tavaliselt vaikse vulinaga voolav vesi tormas kiirelt ja ohtlikult tükk maad kõrgemal kui muidu ning ma oleksin esimese hooga peaaegu oma hambaharjast ilma jäänud. Kalda ääres olles polnud aga midagi karta ning jahe vesi oli pesemiseks sama ebamugav kui alati.

Selleks ajaks, kui ma tagasi jõudsin, olid teised juba söönud. Brad näppis raadiot. Üheltki kanalilt ei tulnud midagi peale staatika nagu ikka. Me saatsime enamasti hommikuti välja raadiokutse, andes teada, et me oleme keskpäeva paiku kindlatel koordinaatidel.

Mina ja Sam leidsime teised just selle signaali järgi. Ma sõitsin autoga, polnud mitu ööd maganud, pea valutas ja ma kujutasin vahepeal ette, et ma näen vastutulevate autode tulesid. Kui me raadiost äkitselt teadet kuulsin, olin tükk aega veendunud, et ka see polnud päris, aga ma läksin asja uurima.

Siin ma nüüd olin. Ilma mingi pikema eesmärgita, rõskes koopas koos inimestega, keda ma ei tundnud, ning kellega me olime samal ajal lähedasemad ja kaugemad, kui me ühegi teise inimesega kunagi olnud olime. Aga ma ei olnud üksi ja see oli kõige olulisem.

Pärast hommikusööki jätsime Garyga hüvasti ning kandsime ta jõeni kus mustav voog ta minema kandis. Keegi ei öelnud midagi, ainult Sam nuttis. Tom pööras otsa ümber ja läks sõnatult tagasi laagrisse. Brad heitis Samile abitu pilgu ning järgnes Tomile.

Ootasin veel paar hetke ning ühinesin nendega. Kuulsin summutatud nuukseid enda kannul, aga Jared jäi maha, nii et ma jätsin Sami sinnapaika. Ma ei jaksanud kellegi teise leina kanda. Laagris oli Tom juba tegevuses Gary asjade sorteerimisega. Ega seal eriti midagi ei olnud. Mõned riided ja hügieenivahendid. Nägin ta märkmikku, kuhu ta luuletusi oli kirjutanud ja palusin selle endale. Viimasel leheküljel olid mõned verepritsmed ning hoolikalt kirjutatud poenimekiri.

Tom mainis, et me peame minema välja päikesepatareid parandama, sest juhe, mis meil ülevalt veetud oli, ei andnud voolu, ning ma olin vabatahtlikuna nõus minema. Kõik peale Jaredi, kes pidi seekord laagrisse jääma, tulid kaasa. Kahlasime ettevaatlikult üle tormakaks muutunud jõe ning suundusime väljapääsu kumava valguse suunas. Nagu ikka, võttis tükk aega, enne kui silmad harjusid päikesepaiste ja ranna erevalge liivaga, üle mille kummus morn hallisegune taevas. Päev oli niiske ja palav. Mõned kajakad kiljusid randa kohisevate ookeanilainete kohal, aga üldiselt oli vaikne.

Meie tavaline rada kõrge kalda peale oli täis punakat liiva, mis ülevalt alla oli uhutud. Sam, kelle silmad olid veel nutmisest punased, naeratas laialt, jooksis vahepeal eemale ning noppis lilli, mida ta endale kõrva taha sättis. Tom jälgis teda alati pingsalt, valmis ohu korral kohe relva tõstma.

Meie päikesepatarei asus keset parkimisplatsi kahe väsinud auto vahel. Selgus, et sellega polnud midagi hullu juhtunud, lihtsalt öine torm oli selle ümber lükanud. Tõstsime selle püsti, Brad ühendas juhtmed tagasi ning Jared andis seest raadiosaatja teel teada, et kõik töötab.

„Kas teie arust seisab seal keegi?“ küsis Tom ootamatult, hääles pinge.

Parkimisplatsi lähiümbrus oli lage, aga eemal kasvas paar üksikut puudesalu, millest lähima suunas ta osutas. Ma ei näinud midagi, aga Sam noogutas ning haaras oma püstoli.

Läksime ettevaatlikult lähemale, relvad laskevalmis, ning ma taipasin, et see, mis oli mulle tundunud puutüve ja varjudena, oli inimene. Ta oli väga kõhn ning ta nahk oli ebaloomulikku kahkjat tooni. Näo järgi oli raske öelda, kas ta oli olnud mees või naine, aga ta juuksed olid pikad ja ta kandis hommikumantlit, mis oli vist kunagi olnud roosakas.

Ta vaatas liikumatult kaugusse ning ei paistnud meid tähele panevat. Üks sellistest. Mõnikord nad lihtsalt seisid, äärmisel juhul vaarusid aeglaselt ringi ning ei paistnud taipavat, mis ümberringi toimub. Mõned jällegi ründasid kõike, mis liikus.

Võõras pööras äkitselt meie suunas. Ta silmad ei fokusseerunud korralikult, aga peatusid enam-vähem meie peal. Ta paljastas aeglaselt hambad ebaloomulikuks irveks ja jälgis meid keskendunult. Tom astus paar sammu lähemale ja laskis talle kuuli pähe. Vaatasime, kuidas olevus kokku vajus, pisut tõmbles ning siis liikumatuks jäi. Ootasime laskevalmis relvadega igaks juhuks veel mõnda aega, aga kedagi ei tulnud.

Keskpäev oli lähenemas ning oli aeg minna torni juurde. Tavaliselt me lihtsalt istusime seal ja vaatasime kuidas päike madalamale vajub, kuulates, kuidas ookean kauguses kohiseb. Vähemalt oli see parem kui klaustrofoobne ja alati niiskuse järele lõhnav koobas.

Tom andis Jaredile meie vahejuhtumist lühikese ülevaate ja andis teada, et me lahkume. Jalutasime mööda teed edasi torni poole, pidades ümbrust tavapärasemast valvsamalt silmas. Õigupoolest oli see mast, telefonimast või midagi, ma polnud kindel. Ma teadsin ainult, et Brad oli teinud nii, et me saime sealt signaali välja saata.

Olime rannast paari kilomeetri kaugusel oleva abihoone võtnud kasutusele laona ning garaaži peale, kust oli ümbrusele hea vaade, oli sätitud improviseeritud terrass koos aiatoolide, päikesevarju ja grilliga, millest viimane küll suuremat kasutust ei leidnud.

Ronisime üles. Samil oli pakk kaarte, aga kellelgi ei olnud mängimise tuju, nii et ta üritas kaardimaja ehitada. Brad kritseldas oma märkmikusse mingeid jooniseid ning Tom pidas valvet. Mina lugesin kolmandat korda sedasama kriminulli. Järgmine kord, kui me toitu lähme otsima, peab raamatukogust läbi käima.

Taevas oli hall ning vihma hakkas tibutama. Ma püüdsin lugemisele keskenduda, aga see ei õnnestunud. Pärast sama lehekülje mitmendat korda lugemist andsin alla, tõmbasin end tooli peal kerra ja lasin silma looja.

„Okei, mul on tunne, et meil on parem tagasi minna,“ ütles Tom, mind kergelt õlast raputades.

Avasin silmad ja ringutasin, tundes, kuidas mind läbib külmavärin. Temperatuur oli kõvasti langenud ning ma nägin silmapiiril kobrutavaid lillakashalle tormipilvi. Eemal sähvatas välk ja pisut aega hiljem kostis pikk kõuekõmin.

Teised olid juba poolel teel alla. Pistsin raamatu põue ja heitsin veel ühe pilgu pilvedele, mis paistsid iga hetkega ühe ähvardavamad. Mürin kostus edasi, aga aina lähemalt ning siis paistis kurvi tagant autotulede valgus.

Esialgu ei osanud me kuidagi reageerida. Me polnud mõelnud, mida teha, kui keegi päriselt kohale ilmub, sest see tundunuks nagu lootuse ära sõnumine.

Vaadates nüüd lähenevat sõjaväemaasturit, mille esiaknal laiutas kuulitabamuse ämblikuvõrk, tundus meie asukoha avalik kuulutamine läbimõtlematu ja naiivne. Kusagile peitumiseks oli hilja, seega me lihtsalt seisime ja ootasime, närvilised käed relvapäradel. Auto peatus meie kõrval, pritsides Sami pükstele pori. Masinal oli kuus ratast, tumendatud aknad ning selle taha oli kinnitatud mootorratas.

Tagumisest uksest hüppas välja tüdruk, vaevalt vanem kui viieteist. Tal olid jalas määrdunud teksad ning seljas rõõmsavärviline T-särk, natuke liialt ümaras näos aval naeratus.

„Tere! Oh, see on võtnud terve igaviku kui me viimati päris inimesi nägime, ainult mingid zombid jooksevad igal pool ringi, täiesti kohutav! Ahjaa, mina olen Sarah!“ Ta osutas kõrvalistmelt välja roniva väsinud pilguga naise poole, kelle tumedad poisipeasse lõigatud juuksed vihma käes igasse suunda turritasid, „See on Banks ning rooli taga on Weiwei.“

Vahetasime üksteisega pilke. Banks noogutas meile ja manas hetkeks naeratuse esile. Weiwei oli jäänud autosse, aga läbi akna võis aimata, et ta tõstis tervituseks käe.

„Ja teie nimed on...?“ Sarah tõstis häält, et teda üle kõuekärgatuse kuulda oleks.

Tom tutvustas meid napisõnaliselt. Seisime mõne hetke üksteise vastas. Vihmasadu läks aina tihedamaks.

„Kas te ööbite siin?“ küsis Banks vaikust katkestades, viibates hoone poole, mille ees me seisime.

„Ah, ei, see on ladu,“ vastas Sam ning naeratas laialt, hajutades osa tekkinud pingest.

Tegime uustulnukatele garaaži ruumi ning nad jätsid oma maasturi sinna. Weiwei osutus nägusaks napisõnaliseks aasia päritolu noormeheks, kel oli sõjaväeline rüht ja kaasas granaadiheitjaga automaatrelv. Nende auto oli üleni varustust täis pakitud, aga esialgu võtsid nad kaasa vaid magamisasjad.

Selleks ajaks, kui me olime valmis tagasi ruttama, oli väljas pime, nagu oleks käes hiline õhtu ning tumedatest pilvedest kärgatasid lausvihma vahele külmvalged välgusähvatused. Hoolimata trööstitust ilmast, kõledast vihmast ja aina tugevamaks muutuvas tuulest, julgesin tunda ettevaatlikku optimismi. Tom, Banks ja Weiwei arutasid meie varusid. Brad kõndis vaikides nende kõrval, pea saju vastu õlgade vahele tõmmatud. Sarah rääkis Samile detailselt, kuidas nad olid kuulnud meie katkendlikku signaali ja kuidas nad meid tükk aega otsinud olid.

Ta oli jõudnud jutuga selleni, kuidas ta täna hommikul hulkuvate koerte eest põgenes, kui eespool oli läbi saju kuulda karjumist ning ma taipasin, et me olime teistest kõvasti maha jäänud. Hämaruses ja näkku peksvas lausvihmas oli raske midagi näha, aga kaugel eespool oli aimata kogusid ning kõuekärgatuste vahele tungis terav automaadivalang.

Haarasin oma püstoli ning jooksin edasi. Nägin veel, kuidas Sarah oma seljakotis palavikuliselt sobrama hakkas ning Sam tema kõrvale valvsalt seisma jäi. Me olime puudesalu kõrval ja raske oli jooksu pealt silmanurgast aru saada, mis on tuules rapslev puu, mis kunagine inimene. Tuul oli tõusnud tormiks ja iga pimestav valgussähvatus tekitas järelpilte. Eespool oli näha inimkogusid ning järjepidevalt kostus laskmist. Tormasin lähemale, valmis tulistama, kui äkitselt tundsin paremas õlas kõrvetavat valu, mis soojusena üle kogu keha laiali valgus.

Ma avastasin end näoli poris lamamas. Eeldasin, et keegi oli mulle külje pealt ligi tormanud ja mind rünnanud, aga ma ei näinud midagi peale vihmamärja maa. Üritasin end ümber keerata, aga keha ei kuulanud sõna ja valu tuli tagasi, mitu korda tugevamana kui varem. Tundsin end uimasena ja kõik tundus olevat aegluubis. Külmavärinad, tukslev valu ja midagi sooja ja märga, mis voolas mööda õlga niiskesse mulda.

Kellegi saapad seisatasid mu näo ees ja kusagil kaugel-kaugel oli Tom, kes vist karjus, aga ma ei kuulnud midagi. Tahtsin ainult magada ning ka valu hakkas hajuma kui keegi lõi mulle lahtise käega näkku, sundides mind korraks silmi avama. Sam nuttis kusagil läheduses ja keegi tegi midagi mu õlaga. Valusööst, mis mind läbis, oli liiga tugev, et teadvusele jääda.

Vahepeal oli valu, põletav, terav valu ning külm ja märg ning keegi kandis mind läbi pimeduse. Ma olin kindel, et ma suren ning mul oli sellest täiesti ükskõik.

Ma ärkasin läbi valu. Koopas oli pime. Ilmselt oli öö. Proovisin end istuli ajada, aga iga liigutusega tungis valu elektrilöögina läbi keha. Siiski sain suure vaeva ja mitme allasurutud oige järel hakkama.

„Liz?“ kostis Jaredi sosistamist. Suutsin jõuetult midagi vastuseks mühatada.

Kuulsin kuidas ta kobamisi lähemalt tuleb ja mu kõrvale istub. Kusagil eemal kostis magaja nohisevat hingamist.

„Kuidas läheb?“ küsis ta ja jätkas vastust ootamata, „Jõgi tõuseb, me saime vaevu tagasi. See on kõvasti üle kallaste, ma kahtlen, et sealt niipea üle pääseb ja mul on tunne, et see torm kasvab orkaaniks. Seega jääme me oma uute sõpradega siia ilmselt veel mitmeks päevaks. Ja meil pole peaaegu üldse süüa, sest me pidime alles homme laost uue jao tooma.. Vahva, kas pole?“

Mõtlesin asja üle järele. Mulle meenus, mis juhtunud oli. „Kui...“ rääkida oli raske, aga ma pingutasin. „Kui kaua ma teadvuseta olin? Mis üldse juhtus? Ma sain aru, et... keegi ründas mind selja tagant... aga ma olen veel elus... ja normaalne...?“

Jared naeris vaikselt oma kähisevat naeru. „Üks neist, Banks või Wubwub...“

„Weiwei.“

Jared jätkas mind ignoreerides sosinal: „Wubwub. Üks neist. Ilmselt Banks, sest tal oli väiksem kaliiber. Ta nägi, et keegi jookseb tema poole ja tulistas ilma mõtlemata. Sinu õnneks ei ole ta väga täpne. Sa kaotasid suht palju verd, aga Sam lappis su kinni. Värdjad said Bradi kätte, ta jäi maha. Ma pole päris kindel, miks sind kaasa veeti.“

Ma polnud Jaredit ammu nii jutukana näinud. Ta tundus olevat toimunust lõbustatud ja ta lähedus pani mind ennast haavatavana tundma.

„Kui... kaua?“ kordasin ma, kobades ümbrust, üritades tulutult oma püstolit leida.

„Ainult selle ühe öö, Sam passis koos oma uue sõbrannakesega su kõrval, kuni sa enam aktiivselt verd ei jooksnud. Oleks Tom selge mõistuse juures, oleks me oma külalised ilmselt välja visanud, eluohtlikust jõest hoolimata, aga noh. Sam oli vihane, see oli päris naljakas. Ta karjus nende peale tükk aega, aga ega sellest eriti abi ei ole.“

„Kus mu relv on?“ küsisin ma poolihääli. Ja: „Selge mõistuse juures?“

„Jah, noh, ta paistab oma venna surma kuidagi väga südamesse võtvat,“ vastas ta irvitades ja mu esimest küsimust ignoreerides.

“Ma tegin ettepaneku need võõrad maha võtta, enne kui nemad seda meiega teevad, aga Tom ignoreeris mind. Ta tegi seda siis ka kui me Meganist pidime lahti saama, sest ta oli aeglane ja kasutu. Aga keegi peab olema, kes teeb ka ebapopulaarseid otsuseid.”

Sättisin end paremini istuma ja valu mattis mind jälle enda alla. Paksuke Megan, kes oli alati üritanud kõigile meele järele olla. Megan, kes ei suutnud nii tihti nuttu tagasi hoida, aga kes teeskles pidevalt ebaõnnestunult, kuidas kõik hästi on. Megan oli öise vahikorra ajal veenid läbi lõiganud.

“Sa tapsid Megani?” küsisin kähedalt.

“Jep. Kõigil on ilma temata nagunii palju parem olnud. Süüa läheb ka vähem.”

Tom… ta pidi teadma või vähemalt kahtlustama, mis päriselt juhtunud oli. Aga Jared, suurepäraste ellujäämisoskustega Jared, kes oli meist parim laskur ja nii mitu korda meie elusid päästnud… Meil oli teda vaja…

“Igatahes,” jätkas ta sosinal. “Ma ei usu, et siit koopast rohkem kui üks inimene välja tuleb ja mina kavatsen see inimene olla. Kui sa tahad, siis ma võin su praegu piinadest vabastada. Mul on nuga, see on vaikne ja ei tohiks väga valus ka olla. Vähem rõve kui kuuli pähe laskmine igatahes. Kuigi kui tahad, võin seda ka teha. Kuna keegi ei saa päris kindel olla, et mõni surnu sulle eile hambaid külge ei jõudnud ajada, siis keegi ei pahandaks. Miks mind muidu su kõrvale valvama jäeti.”

Tundsin külma tera enda kaela riivamas. Vaikisin. Mõtlesin.

“Ei,” sosistasin lõpuks. Ei. Mitte niimoodi. Külmus kadus sama järsku kui oli tekkinud.

“Ise tead. Kui tahad aeglaselt surra, siis lase käia. Ma vaatan veel natuke aega, mis saab, enne kui midagi juhtuma hakkab. Ja kui sa teed asju, mis mulle ei meeldi, saad kuuli kerre.” Jaredi vaikses hääles kõlas lõbus noot nagu ta oleks seda hetke juba pikalt oodanud.

Vajusin nõrkenult pikali ja ootasin und. Teadvus kõikus ärkveloleku piiril.

Tüki aja pärast pani keegi eemal lambi põlema ning ma kuulsin Sami ja Sarah’t sosistamas kui nad hommikusööki valmistama hakkasid.

Tom lebas jätkuvalt oma magamiskotis ja magas sügavalt. Bradi ase, mis oli alati Tomi kõrval olnud, oli nüüd hõivatud Banksi asjadega. Naine ise läks ja näitas Sarah’le kuidas meie elektripliiti kasutada. Weiwei tõusis samuti ning põlvitas lambi äärde oma osadeks võetud relva puhastama.

Õhus oli pinget ning kõik peale Sarah ja Sami heitsid pidevalt üksteisele kõrvalpilke. Ma tundsin endal Jaredi pidevat tähelepanu. Olin väsinud, aga ma olin kindel, et kui Tom üles ärkab, siis ta saab olukorra kontrolli alla. Ta oskas alati Jarediga hakkama saada.
“Mida te siin päevad otsa teete?” küsis Banks.

“Teeme?” Sam peatus hetkel pudru segamisel. “Noh, suurema osa päevast me oleme väljas ja ootame, kas keegi tuleb. Te olete esimesed, kes tulnud on. Õhtuti ajame mõnikord juttu, mõnikord mitte. Mina teen enamasti süüa. Kes koristab, kes teeb trenni… Gary kirjutas luuletusi… aga ta on nüüd surnud…”

“Hmh. Aga, nagu üldisemalt? Mis on teie plaan?”

“Plaan?”

“Te ei saa ju ometi eluks ajaks sellesse paganama koopasse jääda.” Banksi hääles oli kannatamatuse noot.

“Me, nagu, ei mõelnud väga kaugemale kui teiste inimeste leidmine…” pomises Sam.

“Te vist väga üldse ei mõelnud!”

“Banks....” ütles Sam etteheitvalt, aga naine jätkas teda kuulda võtmata: “Öelge konkreetselt, palju teil hetkel varusid on. Kui kauaks neid jätkub? Mis saab kui jõgi mitu nädalat ei alane?”

Sam kõhkles natuke liiga kaua. Ma teadsin, et meil pole rohkem kui tänane hommikusöök, mis oli arvestatud viie inimese jaoks.

“Miks te meid siia tõite?” nõudis Banks. Weiwei ei olnud tõstnud pead oma relva kohalt, aga ma nägin teda pingsalt ümbrust jälgimas. Ta hakkas relva aeglaselt kokku panema.

Mis meie plaan oli olnud? Me tahtsime teisi inimesi leida. Me käisime aeg-ajalt varusid otsimas ja surnuid maha laskmas ja see oli kõik. Me kõik eeldasime, et Tom teab, mida ta teeb. Et kõik saab kunagi paremaks. Et kõik saab kunagi korda. Kui naiivne. Ainult Jaredil oli plaan ja keegi peale tema sinna ei kuulunud.

Jälgisin toimuvat valuseguse apaatiaga. Ma teadsin, et nüüd oli kõige ohtlikum hetk, aga osa minust oli veendunud, et Sam suudab pinge lahustada.

Just sel hetkel vilkus lamp korraks ning valgus kustus. Ilmselt oli päikesepatarei taas rivist väljas. Kui sel oli midagi tõsist viga, siis oli lood kehvasti, sest ainus, kes neist asjust midagi jagas, oli olnud Brad.

Sealtpoolt kus olid olnud Jared ja Weiwei kostis mingeid arusaamatuid helisid, mühatusi ja kolinat nagu oleks lamp ümber kukkunud.

„Nüüd on persses,“ mõtlesin läbi hägu, mis hakkas taas mu mõistust vallutama. Ma teadsin, et mul on vaja relva ja kindlasti oli paar tükki seal, kus me varusid hoidsime. Üritasin püsti tõusta, aga jalad ei kandnud. Valu mässis end mu ümber nagu tahke punane udu, aga ma sundisin end ühe käe abil koopa teise seina poole roomama.

„Weiwei?!“ kostis üle koopa Banksi ohtu aimav hääl, mille vastuseks oli kuulda ainult lambi purunemise heli.

Koopapimeduses kajas Sami hirmu täis hüüe: “Jared? Tom? Liz?”

Mu parem õlg tundus vaheldumisi jääkülm ja põletavkuum ja punane sumu mu peas võttis aina rohkem võimust, aga ma teadsin, et ma pean kohale jõudma.

Pimedusse lõikas Tomi unesegune hääl: „Kus kurat mu relv on?“ Keegi ei vastanud talle.

Ma tundsin, et veri hakkas aeglaselt mööda mu kätt alla voolama. Kusagil kaugel hüüdis Tom Bradi nime, aga ta vaikis koheselt.. Hetkeks oli kõik vaikne, siis läbistas pimedust taskulambi valguskiir. Ma roomasin piinava aeglusega edasi, külmavärinad keha raputamas.

Taskulamp oli Tomi käes, aga enne kui oli aru saada, mis toimub, kostis ta suust korisev oie ning ta vajus raskelt pikali. Pärast paari väga pingutatud hingetõmmet valitses ta suunast vaikus. Keegi korjas taskulambi üles, selle valguskiir leidis Banksi segaduses näo ning kõlas lask. Banks vajus karjatuse saatel verepritsmete vahele pikali ning lamp kustus taas.

Ma peaaegu ei uskunud seda, aga ma oli jõudnud varustuseni. Keha vappus üleni, aga ma suutsin püstoli kätte saada. Peopesa oli verest üleni libe kui ma relva vinnastasin. Metalne klõpsatus kajas ootamatult valjusti üle koopa ning enne kui ma jõudsin reageerida tabas seina mu pea kohal kaks lasku. Õnneks ma nägin kust tulistati ning ma tõstsin suure pingutusega käe ja vajutasin päästikule. Kähe karjatus andis märku, et ma sain pihta. Naeratasin ja kaotasin teadvuse.

Ärkasin oma asemel. Valu ei olnud, oli selline ebamaine tunne nagu hõljuksin. Mu kohal paistis Sami nägu. Ta oli tõsine. Keegi, ilmselt Sarah, näitas meie poole taskulambiga valgust. Sam lõpetas mu õla sidumise kui nägi, et ma olen ärkvel.

„Liz,“ ütles ta nukralt naeratades. Üritasin fokusseerida, aga see oli raske. Naeratasin läbi sudu, mis mind ümbritses.

„Jared on surnud, sa lasid ta maha. Kõik teised on ka surnud, ta tappis nad ära. Peale Sarah. Ma kartsin, et sa oled ka läinud. Aga ei ole.“

Ma naeratasin talle uuesti, sõnad olid arusaadavad, aga miski ei tundunud veel väga oluline.

Ta ohkas vaikselt. „Vaata... mina ja Sarah, me läheme nüüd ära. Jõgi peaks paari tunni pärast piisavalt ohutu olema. Torm läks üle. Me võtame nende auto ja sõidame kuhugi. Kuhugi, kus on palju päikest ja värsket õhku ja me üritame seni ellu jääda kuni võimalik. Aga ma ei jaksa enam pimeduses elada ja ma ei jaksa sinu eest vastutada ja... Igatahes. Siin on sulle vett, toitu,, valuvaigisti ja... noh.. relv... Kas sa saad aru?“

Ma sain aru. Ma ei öelnud midagi. Sam ei vaadanud mulle silma.

„Vabandust...“ sosistas ta, pööras ära ja taskulambivalgus eemaldus aeglaselt koos hääbuvate sammude kajaga. Mulle näis, et tüdrukud hoidsid üksteisel käest, kramplikult nagu kartes, et kui nad lahti lasevad, siis kaovad nad kuhugi igavikku.

Ootasin mitu tundi, aga nad ei tulnud tagasi. Ümbrus lõhnas nagu veri.

Võtsin püstoli kobamisi vasakusse kätte. Ma olin nii nõrk, et suutsin relva vaevu tõsta ning valu oli tagasi. Ma tundsin kõikehõlmavat ükskõiksust. Üritasin relva vinnastada, aga selgus, et mu parem käsi ei kuulanud enam üldse sõna.

Persse.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0565)