Ulmestaar
Martin Kirotar on prantsuse filoloog, kirjanik ning tõlkija, kes on Reaktoris avaldanud seitse lühijuttu ning tõlkinud Silverbergi, Wyndhami, Bacigalupi, Poul Andersoni, Lovecrafti ja veel paljude teiste tuntud autorite teoseid.
1. Mida praegu loed?
Läbi hakkab saama Andrzej Sapkowski “The lady of the lake” ja järge ootab kohe Max Gladstone'i “Three parts dead”.
2. Mis naelutab sind raamatu külge?
Üks olulisemaid asju on minu jaoks head, huvitavad, usutavad tegelased. Tavaliselt kaasneb nendega ka hea lugu. Kirjanduslikus mõttes tasakaalus tegelane, kelles on parajalt sümpaatsust, aga kindlasti ka vigu, probleeme, arenguruumi, on alati nauditav. Selliste tegelaste suhtumise kaudu saab hästi maailma ja sündmustikku avada ja nende suhtlemisel ümbritsevaga tekib intriig. Üks hea näide ulme piirimailt on Kazuo Ishiguro, kes tihti demonstreerib, et peale tegelase pole teinekord suurt muud vajagi, ülejäänu tuleb iseenesest. Seetõttu on mulle huvitavad ka mitme vaatepunkti-tegelasega raamatud. Sci-fi juures paelub kõige rohkem filosoofiline ja moraalne aspekt, pigem tehniliste võimaluste mõju ja suhe inimestega kui faktiline pool. Fantaasia puhul meeldib tugev seos reaalsusega muus peale fantaasia elementide, seega on südamelähedane just näiteks dark fantasy.
3. Ulme kolm lemmikut? Paari lausega neist lugejaile.
“The Lies of Locke Lamora”, Scott Lynch. Kelmiromaan fantaasiavõtmes, mis eelkõige köidab oma meisterlike intriigide ja mitmekihiliste pettustega. Üks libedamalt loetavamaid romaane, mida tean, lisaks ka küllaga vaimukust – ent vahel ootamatult tõsine, kokku emotsionaalsel skaalal väga rikkalik teos. Üllatas sellega, et ei vastanud ootustele – heas mõttes. “The First Law” triloogia, Joe Abercrombie. Võib-olla on triloogia väike pettus, aga selles tsüklis on ühed meeldejäävaimad tegelased, keda kirjandusest mäletan. Inkvisiitor Glokta ja barbar Logan ei unune küll kunagi. Hästi meeldib ka tuntud fantaasiamallide läbi iroonilise prisma näitamine. Abercrombie üksikteostest ehk parim on minu jaoks lahinguromaan “The Heroes”, aga “First Law” on kokku meeldejäävam. “The Windup Girl”, Paolo Bacigalupi. Lahe lähituleviku-ulme ökokatastroofi üle elanud maailmast. Siin särab just huvitavalt loodud maailm oma pedaalarvutite, vedruakude ja päikesepurjedega klipperitega, mida valitsevad GMO-vilja tootvad korporatsioonid. Bacigalupi on selline autor, kelle loomingus võib näha ökoloogilistest katastroofidest pigem positiivselt väljunud inimkonda, mis mõjub postapokalüptiliste juttude tulva kõrval värskendavalt. Mr Andersoni moodi “company man” tegelased on sellest peale mulle sümpaatsed.
Ettekanne Lõuna-Ameerika fantaasia ja ulmekoomiksitest
Cesar Santivanese ettekanne Lõuna-Ameerika fantaasia ja ulmekoomiksitest 12.08.2017
Kui ma laupäeval, 12. augustil Liivalaia raamatukogu poole läksin, ei teadnud ma ettekandjast suurt midagi. Raamatukogu flaieri peal oli öeldud, et tegemist on Peruu koomiksikirjanikuga. Lootsin, et kohapeal räägitakse siiski ulmest laiemalt, mitte ainult ulmekoomiksitest. Majja jõudnud, juhatati mind ühte peasaali nurgatagusesse, kuhu oli juba toodud toole ja muid istumisaluseid. Nurgakese seinad olid osaliselt moodustatud koomiksiriiulitest. Lõuna-Ameerika ulme huvilisi kogunes toimumispaika nii umbes-täpselt kuus inimest. Cesar elab Peruu pealinnas Limas ja tegeleb põhitöö kõrvalt koomiksite kirjutamisega. Ja eelkõige rääkis ta tõesti koomiksitest.
Koomiksite väljaandmise Lõuna-Ameerika maades teeb raskeks see, et nendes maades on sageli võimul militaristlikud valitsused, kes koomiksitesse kuigi hästi ei suhtu. Koomiksid kas on või neid peetakse vastupanu avalduseks riigivõimule ja seetõttu üritab valitsev võim koomiksite väljaandmist piirata ja isegi keelata, teinekord üsna brutaalselt, sõjaväe ja politsei abil. Kõige aktiivsem koomiksielu on Argentiinas. Mõned Itaalia koomiksikirjanikud olid kolinud Buenos Airesesse ja 1970. aastatel elas Argentiina koomiksikirjandus läbi õitseaja. Vaatamata vahepealsele diktatuurile, mis koomiksikultuuri alla suruda üritas, on Argentiina jäänud Lõuna-Ameerika mandri suureks koomiksimaaks. Tuntumaid Argentiina koomiksikirjanikke oli Hector G Oesterheld, ajarändurikoomiksi El Eternauta kirjutaja.
Palju koomikseid antakse välja Brasiilias. Mehhiko koomiksid kuuluvad peamiselt superkangelase alamžanri. Mehhiko koomiksid on valdavalt mustvalged. Peruu koomiksid kasutavad ära maa rikkalikku mütoloogiat, kus inkade brutaalsus, šamaanide maagilised võimed ja katoliiklus on ühtepõimunud. Amasoonia koomiksite värvikülluse taga on sageli kohalik taimesegu ayahuasca. Tšiili koomiksites kujutatakse tihti sõjakat põlisrahvast maputšesid, kes oma brutaalsusega ületavat isegi inkasid. Cesar põikas Eestisse Helsingist, kus ta osales Worldconil. Paljud Lõuna-Ameerika koomiksikirjanikud on arhitektid, insenerid vms erialade esindajad. Cesar ise on jurist. Ta eelistab mustvalgeid koomikseid.
Erkki Toht
Karavani larpiseeria tutvustus
Karavani vankrid peatuvad üksteise järel. Rattad vajuvad kohe porisesse mulda.
Esimese vankri kutsar hoiab kätt hoiatavalt püsti. Ta on silmanud viit-kuut kogu, kes seisavad poolkaares tee peal ees, hoolimata tihenevast vihmast.
Teeliseid saatvad valvurid lähenevad karavani eesotsale. Üks neist asetab käe mõõgapidemele, teine tuletab pominal meelde sobivaid loitsusõnu. Nendega liitub paar reisikaaslast, Vabade Maade sõdalased, ümmargustel kilpidel klannide maalingud. Nende jaoks on selline oht juba tuttav.
“Lindpriid,” sosistab keegi.
Teeröövlite juht tuleb lähemale. Vihm plagiseb tema kiivril ja metallist õlakaitsetel. Ta kõnnakust õhkub enesekindlust. Ta pöörab pead ja vaatab metsa poole, mis võib peita suurt hulka vibukütte.
Valvurite kõrvale astub üks luitunud reisimantlis rändur, nuhutab õhku ja uratab. Tema hambad näivad laternavalguses kihvadeks kasvavat ja silmadesse ilmub metsik pilk.
Ka noor alkeemik hüppab oma vankrilt alla ja sorib ärevalt kotis, kus kõlisevad kõiksugu pudelid. Ehk leidub olukorra vastu rohtu?
Pinge ripub raskelt niiskes õhus, aga vastasseis näib hetkeks tardunud. Nii bandiitidel kui karavani ränduritel on meelel üks mõte.
Mis saab siis, kui kärgatab kõu?
Käesoleva sügise 23. septembril saab alguse larpisari “Karavan”, klassikalises stiilis fantaasiaseiklus täiesti uues ja originaalses maailmas. Esimese mängu käigus liituvad osalejad karavaniga, mis asub teele läbi Piirialade tühermaa. Iga mäng leiab aset karavani järgmises peatuspunktis. Pärast Leonte Impeeriumi ja Vabade Maade sõda lasub eikellegimaa kohal habras rahu ning kahe kultuuri kohtumispaik loob võimalusi paljudele erinevatele tegelastele. Mängida saab Bütsantsist inspireeritud Leonte Impeeriumi alamaid, Gallia-Skandinaavia mõjutustega Vabade Maade hõimlasi või hoopis läbinisti maagilisi elementaalolendeid ehk theumiite.
Karavanis võivad oma teed käia sõdalased, šarlatanid, ametnikud, käsitöölised, ravitsejad või kes tahes. Mõned neist valdavad mõnd Karavani maailma erinevatest maagiavormidest, millest enamik saab oma jõu tööstuslikult kaevandatud ohtlikust apeironist. Teised teenivad jumalaid, kas siis Impeeriumi varjatud jumalusi või Vabade Maade loomapäiseid iidoleid. Kolmandate loomus on hämaram – leidub vampiirisarnaseid lagaare, maagia jõul tekkinud ebasurnud moroiasid ning aeg-ajalt loomadeks moonduvaid vulvereid. “Karavani” sarjale omaselt toetuvad kõik need detailid varasemale tuttavale inspiratsioonile, kuid on saanud juurde uutmoodi lihvi.
Mängude jooksul saab kindlasti tutvuda põneva maailma ja huvitavate kaasmängijatega, aga soovi korral ka madistada koletiste ja röövlitega. Oodatud on nii vanad kogenud rollimängijad kui ka need, kellele larp veel uus. Need, kellel tekkis isu Karavani maailma ja mängude kohta rohkem teada saada, võivad lugeda lisa leheküljelt http://karavanlarp.eu/est/index.html , kus leidub ohtralt taustainfot ning näpunäiteid tegelaseloome kohta.
Sarja esimene mäng leiab aset 23.-24. septembri nädalavahetusel Türi lähistel ja eelregistreerimine lõpeb juba 4. septembril. Kasutage võimalust! “Karavani” meeskond loodab kohtuda teiega põneval seiklusel.
Pilte Tartu ulmikute teisest reedest
Pildistas Jana Raidma.