originalGudule, kodaniku Anne Duguël, on avaldanud üle kahesaja raamatu nii lastele, noortele kui täiskasvanutele. Ta alustas kirjutamist 1987. aastal. 2008 aastal ilmunud kogumik „Surnud tüdrukute klubi“ koondab endasse Gudule lühiromaanide paremiku.
Kõiki raamatus olevaid lugusid ühendab vaimuhaiguse teema. Enamus neist kuuluvad ulme valdkonda, rääkides deemonlikest vaimudest, kes kasutavad inimeste kehi nagu käpiknukke, kuid kaks juttu („Minu hing on sealaut“ ja „Lapsehoidja“) ei sisalda fantastilisi elemente. Puudujäägi korvavab võigas realism, mis terve mõistusega inimese jaoks sama ulmelisena mõjub kui õuduse hämaraimatesse soppidesse kanduva mõttelennuga kirjutatud lood. Üksikasjalikud kirjeldused kannatustest, mida raamatu tegelased läbi elama peavad, on nii värvikad, et panevad kujutlusvõime filmina tööle ja jäävad mälusügavustesse veel kauaks korduma.
Kogumiku tagakaanel on juttudes valitsevat olustikku tabavalt nimetatud õnnetu lõpuga muinasjuttude maailmaks.

Lugudest lähemalt:

Lauluke hämaruses
Jutt algab ühe surnud tüdruku meenutusega lühikeseks jäänud elust. Pikkamööda muutuvad kirjeldused üha erootilisemaks, kuid šokeerivad siis järsult millegi nii jubedaga, mida keegi oma varateismelisele tütrele ei sooviks. Jõhkral viisil tapetud tüdruk pöördub tagasi elavate maailma, et maksta kätte inimesele, kes tema lapsepõlve purustas.
Tegemist pole tavalise kummituslooga, mis paneb iga krõbinat ja uksekääksatust kartma. Gudule poolt välja mõeldud kummitus annab laste mängudele hirmuäratava varjundi. Kas te ikka teate, miks lapsed tegelikult oma nukkudega räägivad?

Koera ja hundi vahel
Surnud mehe hing leiab ennast pärast surma koera kehast. Algselt suurt rõõmu teinud võimalus naasta truu koerana oma leseks jäänud abikaasa juurde muutub pikkamööda vaimseks agooniaks.
Selgub, et mees, kelle hing koera kehas viibib, kannab nüüd karistust ebaausate meetodite kasutamise eest oma ihaldatud tütarlapse kätte saamiseks.
Taaskord on tegemist erootilise õudusjutuga. Mälestused, mida koer ja tema perenaine vaheldumisi heietavad, üks mõttes ja teine koeraga rääkides, paljastavad endist kaks omanäolist lugu, kuigi sündmused on täpselt samad ja juhtunud samade tegelastega. Selgub, et kaks erinevat inimest võivad samu olukordi väga erinevalt näha.
Ängistavad meenutused saavad kiire ja ootamatu lõpu, mis jäägu juba lugeja avastada.

Tüdruk ämblikega
Sellel tüdrukul on jutustada väga omapärane lugu oma emast ja vanatädist.
Eakas daam püüdis võrgutada idamaiste ravikunstidega leiba teenivat noormeest ja imekombel see tal isegi õnnestus. Tema oli tüdruku vanatädi. Samal ajal hakkasid tüdruku emaga, kes samuti ravitseja juures käis, toimuma imelikud muudatused.
Nüüdseks on mõlemad naised surnud ja keegi ei usuks tüdruku versiooni toimunust. Nõnda peab ta paremaks vaikimist. Tüdruk, keda arstid peast põrunuks peavad, laseb neil seda rahus arvata ning kogub ämblikke, et viia ellu plaani, mille abil saaks uuesti ellu äratada kalmistul puhkava ema.
Kohati naljakas ja samas autorile omase käekirjaga õõva tekitav jutt on leebeim kõigist kogumikus sisalduvaist lugudest. Jääb selgusetuks, kas kõik toimunu, mida peategelane kirjeldas, oli kõigest tema haige fantaasia vili või mõjutasid tüdruku ema ja vanatädi tõepoolest üleloomulikud jõud.

Minu hing on sealaut
Väärarenguga neidu on kiusatud juba lapsepõlvest peale ja isegi ta oma ema vihkab teda inetu välimuse pärast. Nõnda ei jäägi tüdrukul üle muud, kui otsida mõistmist ja lähedust pooleldi väljamõeldud, pooleldi reaalselt objektilt. Selleks on punane plüüsist võlusiga.
Kui oleks tarvis kirjeldada, mis skisofreeniku peas toimub, siis sobiks see lugu väga hästi. Peategelase jaoks on mängusiga elus ning tema maailmas saab neist kahest lahutamatu armastajapaar. Fantaasiad kanduvad edasi reaalsusesse ja segunevad seal, tekitades tüdrukule rohkelt probleeme. Põlatud ja ärakasutatud vaimuhaige peategelane tekitab lugejas kaastunnet ja tekitab küsimuse: mis saab kõigist neist noortest, kes astuvad lastekodust pärisellu, olles elu poolt läbiväntsutatud ja pisut omamoodi mõttemaailmaga? Pealtnäha võivad nad ju olla võimelised endaga hakkama saama, aga hinges laiub ikkagi sealaut ja võlupõrsas roiskub just nagu päris korjus. Selleks, et viimasest lausest aru saada, on vaja lugeda juttu.


Lapsehoidja
Maalilise loodusega maakohas elavaid kaheksa-aastaseid kaksikuid tuleb hoima uus lapsehoidja, kellele meeldib jutustada erilisi muinasjutte. Jutustajast saab kuri nõid ning lastest Hans ja Grete. Just nagu muinasloos, haaravad ka siin lapsed ohjad enda kätte ning püüavad nõida taltsutada, kuid saatusel on laste jaoks omad plaanid.
Lastepäraselt alanud jutt muutub üha tõsisemaks, kuni võimust võtab hullumeelsus, mis nakatab endaga nii täiskasvanuid kui lapsi. Lisaks on selles loos väga üksikasjalikud ja verdtarretavad kirjeldused sellest, milline õnnetus võib juhtuda üksinda jäetud lapsega, kelle peas oli vaid soov emale rõõmsat üllatust teha.
Mulle isiklikult tundus see lugu olevat kõige jubedam. Küllap just realismi pärast. Iial ei või teada, kes su lapsi tegelikult hoiab ning ei tea ette ka seda, kuidas võivad lõppeda laste õilsate kavatsustega alustatud ettevõtmised.

Veesüliti
Kaks naist, kes lapsepõlves õppisid range päevakavaga kloostrikoolis, avastavad aastakümneid pärast klassipildi tegemist, et foto on kummalisel kombel muutunud. See tuletab meelde antud lubadust teha uus klassipilt nelikümmend aastat hiljem. Tähtaeg lubaduse täitmiseks on juba päris lähedal.
Nõnda ei jäägi üle muud, kui korraldada uus klassikokkutulek. Kohale tulemata jääb ainult üks klassiõde. Teda hüüti kooliajal Veesülitiks.
Algselt naistekana tundunud lugu teeb lõpu eel kannapöörde ning mängu tuleb pimedusevürst isiklikult. Kõlama jääb mõte: iial ei tasu koolis kedagi narrida, sest ta võib kunagi hiljem väga kummalisel viisil kätte maksta.

Kindlasti pole tegemist noortele mõeldud raamatuga, kuigi tegelastest valdava enamuse moodustavad alaealised tütarlapsed. Kirjeldused seksuaalsest vägivallast, mida nende tüdrukute puhul kasutatakse, mõjuvad isegi täiskasvanud lugejale traumeerivalt. Noortele seda kogumikku kohe kindlasti ei soovitaks. Kuigi ma pole Kaur Kenderi skandaalset lapsporno teemalist romaani lugenud, kahtlen, kas ta suutis ületada Gudule taseme.
Reaktori tööle saab kaasa aidata igaüks! Saada oma jutt, artikkel, arvustus, uudisvihje, arvamus või muu kaastöö toimetuse aadressile toimetus@ulmeajakiri.ee.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0612)