Juba Šveitsi sõltumatud laborid on tõestanud, et vana koer ei õpi ja et lapsed tuleb maast-madalast raamatute manu juhatada. Seepärast korraldas Eesti Lastekirjanduse keskus järjekordse loovuslaagri „VASS ehk Väikeste Autorite Salaselts“, kus üks päev oli ristitud Pörköltipäevaks. Kunstnik Marion Undusk tegeles laagrilistega päeva esimeses pooles ja üks majake sai mõnusalt kõheda sisekujunduse, kus õhtul Kollipidu pidada. Pärastlõunal aga oli lastekirjanik Heli Illipe-Sootaki kord anda ideid kõhedamateks lugudeks.
Esmalt vajas lahtiseletamist sõna „pörkölt“ tähendus ja sellest inspiratsiooni saanud põnevusloo „Pörkölt“ temaatika. Keset päist päeva on muidugi hirmus keeruline õudusjuttudest rääkida ja õõvsat meeleolu luua, seepärast keskenduti pigem sellele, kuidas me maailma tajume. Millist infot saab inimene läbi erinevate meelte, kuidas meie aju seda tõlgendab, ja mis saab siis, kui üks meeltest alt veab.
Päris põnev oli rühmas välja selgitada, mida kõik kardavad. Hirme on ju nii palju ja seda ühist hirmuallikat ei olnud sugugi lihtne leida. Ja siis tuli see hirmus asi ka pildiks vormistada. Täiskasvanute raamatutes on pilte tavaliselt kahetsusväärselt kasinalt, ent ühes korralikus lasteraamatus on pildid lausa kohustuslik osa. Iseäranis ühe tõelise jubejutu juures peab kindlasti ka mõni koletu pilt olema, olid lapsed päri. Kõhedate asjade visualiseerimine võttis parasjagu aega ja tulemus oli üllatav. Üllatav ses mõttes, et igal rühmal oli oma suur hirmuallikas, mis teiste rühmade omaga ei kattunud.
Mida siis Eesti lapsed aastal 2017 kardavad? Ei ole sugugi ime, et kardeti sõda, ent sama hirmsad olid ka ämblikud, vapsikud, võõrastega kokkupuude ja KillerKloun! Seda viimast vaevalt et päriselus kohatud on, nii et õudusfilmidega on nii mõnigi laps kindlasti kokku puutunud. Laste detailirikastest piltidest oli selgelt näha, et hirme on üksjagu, ja seepärast arutleti, kas kartmine ja hirm on halvad või hoopis millekski head. Mitme lapse puhul jäi silma väga selge mõtlemine ja suurepärane väitlusoskus tuua välja poolt- ja vastuargumendid.
Õuduse teema ja õõvased tegelased tekitasid parasjagu elevust ja kui vendade Grimmide muinasjuturaamatuni jõuti, kogunes tõeliste õuduskirjanduse fännide ring tihedalt kirjaniku ümber. Küll kibeleti nägema seda kõige jubedamat pilti raamatus ja nõustuti, et Rapuntsel ja Lumivalgeke on ühed jubedad lood küll.
Juba Šveitsi sõltumatud laborid on tõestanud, et vana koer ei õpi ja et lapsed tuleb maast-madalast raamatute manu juhatada. Et lapsed aga hõlpsamalt hää kirjanduse (loe: ulme) manu jõuaksid, selleks tuleb pörköltipäevalaadseid tooteid kindlasti rohkem pakkuda.
Piltide autoriks Elina Kengsepp.
