Pakkisin
teisipäeval kaks kasti õlut ja ühe Mintu Seili käest laenatud reisikohvrisse ja panin kolinal raudteejaama poole ajama. Seal porgandile ja edasi takso ning laevale. Laeval avasime koos Ove ja Ojaga esimesed õlled ning lobisesime ulmeteemadel, peamiselt käis jutt Troonide Mängu ümber. Heas seltskonnas möödub aeg kiiresti ning need kaks tundi laevasõitu kadusid kah kiiremini kui tubakas Oja taskust. Maabusime kesk hiigelsuuri reisilaevu ja hüppasime trammile.
Hotell oli viisakas ja õnneks trammipeatustele igas mõttes väga lähedal (pikemat lohistamist poleks paljunäinud Sessi reisikott ka vastu pidanud). Pakkisime õlle ja muu kappidesse ja läksime uurima, kus siis tolkinistid täpsemalt piknikku peavad. Ilm oli ilus, seega ühistransporti ei kasutanud. Tegelikult tegime kohe ühe logistilise apsaka ning põrutasime muidugi vales suunas, aga seegi ei häirinud eriti. Energiat oli meis isegi nõnda palju, et harrastasime isegi vahepeal tibake mägironimist.
Tolkinistid osutusid tõelisteks loomadeks ning vaikselt andis tunda ka terve päev kestnud õllest toitumine. Seega mina pikniku lõppu ei mäleta. Aga see mure oli veel mitmel teiselgi. K
olmapäeva hommik saabus suure valuga. Pohmelus oli nii kole, et ma esimene pool tundi kaalusin, kas üldse teki alt välja tulla ja kui tulla, kas siis mitte minna kohe esimesele laevale ja Eestisse tagasi sõita.
Ove ja Mirjami peksu tulemil hakkas eluvaim siiski pisitasa taastuma, vedasime end rongile ja sealt juba loendamatu arvu ruumidega Messukeskusse. Kaelakaardid kaelas, külastasime esimesena suuri näitusesaale ja seal oli, mida uurida! Täpsemalt leidus neis hiidruumides mägede viisi raamatuid, nipsasju, voldikuid ning isegi riideid. Tegime seal alustuseks juttu mehega, kes tahtis lennata Kuule. Tutvusime Heinleini ühinguga (Ove taheti seal teha ka Eesti ametlikuks Heinleini esindajaks, aga ta loobus, kuna see maksis korralikult) ning lõpuks jõudsin ka kõige magusama asjani – raamatute kirbuturuni. Sealt sai hämmastavalt heas korras vanu paberpacke eurose hinna eest ja mina ei suutnud enne lõpetada, kui kott oli raske nagu laeva ankur.
Ulmekirjandusele spetsialiseerunud antikvariaatide kett
Peale seda saagimõttes edukat retke kosutasime kõik end Messukeskuse kõrval oleval trepil paari õllega ning üritasime ka mõnda loengut kuulama sättida. See aga, nagu selgus, oli enam kui võimatu, kuna kuulajaid oli iga loengu kohta nii kaks kuni kolm korda istekohtadest rohkem. Tehniliselt oleks tulnud igaks ürituseks vähemalt pool tundi sabas seista. Nii hea aga mu tervis polnud, seega jätkasin lugemisvara soetamisega. Ehk lasin end Ojal ja Gilderil kaasa tõmmata antikvariaadituurile. Minusuguse ignorandi täielikuks hämminguks selgus, et Helsingis on lausa kolm antikvariaati, mis on puhtalt ulmekirjandusele keskendunud. Ning veel paar tükki, mille vanaulmekate riiulid olid suisa lookas. Hinnad polnud samuti eriti Worldconi kirbuturust kallimat, kõikudes 3-6 euro vahel. Seega hotelli jõudsin tagasi nii, et seljakotti poleks enam voldikutki mahtunud.
Õhtu lõppes taas õllejoomisega. Leidsime ühe sümpaatse pargi (Lönnroti park) ning napsutasime seal kuni pimedani.
Neljapäev algas märksa meeldivamalt. See oli ka esimene päev, mil jõudsin viimaks loengutele. Käisin alustuseks Kreeka ulmikute paneelil, kus sain teada, et kreeklaste ulmeskeene on üllatavalt sarnane meie omale. Ehk väike, vähetuntud ning asustatud 90nendate lõpus. Vägagi meeldejääv oli seejuures nende fändomi keskne figuur – Bellis. Kreeka-Rootsi segaverd suurt kasvu mehemürakas, kes omas tagi ning rokimehe elusuhtumist, lürpis koguaeg õlut ning armastas kõigist üle rääkida. On äraütlemata selge, et tundsime temaga viivitamatult hingesugulust ning Gilder üritas meest hiljem ka Estconile moosida.
Peale kreeklasi kuulasime veel Portugali ulmeajalugu. See oli ääretult huvitav (erinevalt kreeklastest ei sarnanenud nende ulmeskeene küll kuidagipidi meie omaga). Kahjuks oli kuulamine neetult raske, sest ettekandja Luis Silva kogeles kohutavalt ning tekst oli selletõttu enam kui hüplik. Tema jälgimine oli niivõrd aju kurnav ülesanne, et peale seda läksin joonelt tagasi Messukeskuse trepile (millest hakkas saama vaikselt eestlaste põhikoht) ning jõin värskenduseks teisegi õlle.
Ka kohalikud turvamehed hakkasid mõistma, et trepil toimub mingi paneel, mida teps mitte kavas kirjas pole, mistõttu peksid nad meid sealt ära ja tegid ühele Läti ulmefännile ka vist? trahvi.
Sel päeval sai tehtud ka üks väga oluline tähelepanek Soome ja Eesti tasemevahest. Gilder ja Oja nägid hommikul nii eestlaste moodi välja, et nad kutsuti vaesteabi keskusse. Nad tõid meile sealt täitsa head ja söödavat vorsti ning kohtusid ühe töötu eestlasega.
Teine tähelepanek, mis hakkas vaikselt mu ajju imbuma, oli see, et ma pole vist elus näinud nii palju nii pakse inimesi ühes kohas korraga. Täiesti arusaamatu, kuidas nad suudavad nii prisketeks minna? Mina, kui väga ebatervislikke eluviise harrastav härra, tundsin end nende kõrval küll modellina.
Igal juhul tegin veel tiiru läbi kogu suure messihalli. Martin andis seal autogramme, aga järjekord oli niivõrd röögatult suur, et seal ootamine oleks olnud küll hullumeelsus. Nagu ma pärast kuulsin, olid mõned hakanud teda ootama juba varahommikul. Läksin hoopis kuulama European SFF’i, mis osutus veaks, sest paneel oli igav nagu surm. Põhimõtteliselt oli seal publiku ette seatud paar Euroopa autorit ning kirjastajat, kes rääkisid kuidas tiraažid on väikesed ning mitte-angloameerika autoritel on raske ingliskeelses ulmefändomis enda juttudega läbi lüüa. Seda juttu võiks rääkida (ja ka räägib!) suvaline Eesti kirjastaja ning märksa emotsionaalsemalt. Pealegi olid tiraažid, millest nemad rääkisid, piisavalt suured, et panna iga Eesti kirjastaja rõõmust hõiskama.
Tegin endale mõttes märkuse, et samad probleemid kiusavad kõiki hoolimata rahvusest ning läksin tagasi mitteametlikule eestlaste kogunemiskohale (turvamehed olid kuskile mujale liikunud). Seal tutvusime ühe vahva soomlasega, kes viis meid enda autojuurde jaolviina jooma ning sealt edasi suundusime Gilderiga juba pitsat sööma ja ulmejuttu ajama. Ulmejuttu jagus meil kauemaks ja kui hakkasime ümbritsevat maailma uuesti märkama, oli kell juba palju ning suundusime enda kaasmaalasi otsima. Leidsime nad Messukeskuse tagant metsast (vali joomane jorin oli siinpuhul heaks kompassiks). Aga ega me seal väga kaua polnud, kobistasime varsti tagasi hotelli.
Mäletan veel, et enne, kui suutsin päriselt unne jääda, toimus mu voodi läheduses vestluspaneel teemadel „Leiva sada nime soomekeeles” ning „Serbia film”. Edasi võttis juba uni võimust.
Järjekord küberpungi loengule.
Reede hommikul oli Ove üsna samasuguses füüsilises ja vaimses seisundis, nagu mina olin kolmapäeval. Ta nägi nii õnnetu välja, et ma ei suutnud isegi ta kehva oleku üle nalja teha. Aitasin nõu ja jõuga tal karku alla saada ning naasime Messukeskusse alles hilisel pärastlõunal. Seal läksin otsejoones küberpungi paneelile, kus esinesid Pat Cadigan, Walter Jon Williams, Qiufan Chen, Teresa Nielsen Hayden, Eileen Gunn ning Michael Swanwick. Paneel oli iseenesest väga lõbus, kuigi küberpungi tuleviku asemel (nagu pealkiri viitas) räägiti rohkem minevikust. Williams viitas seal oma raamatutele, Swanwich oli skeptik, kes kordas pidevalt, et küberpunk on surnud ning hiinlane... hiinlane rääkis pidevalt, kui vägev küberpunk-maa on ikka Hiina. Tema juttu kuuldes hakkas suisa tekkima kahtlus, et ega nad mingi jamaga pole hakkama saanud. Äkki tegi Hiina esindus mingi suure diplomaatilise apsaka ning nüüd üritas poiss enda nahka päästa? Paistis küll sedasi.
Walter Jon Williamsi allkirjastamise magasin igal juhul maha, aga mul polnud ka sobivat raamatut kuskilt võtta. Taiyo Fuji ja Ken Liu pudenesid ka käest, kuigi mõlemat meest nägin üsna lähedalt. Ken Liuga rääkimine läks seejuures puhtalt minu, Gilderi ja Kristjani vahelise arusaamatuse nahka. Robert Silverbergi autogrammi sain aga kätte! Ja seda veel 50 aastat vana Galaxy numbrile, taat oli ka ise üllatunud sellist rariteeti nähes. Oja ostis selle tegelikult ühes kohalikust antikvariaadist 6 euro eest ja vahetas hiljem minuga ümber. Liu Cixin autogrammi sain samuti kätte, ostsin selleks ka tema raamatu.
Spirit mida sa loed? Kõike mis põleb!
Päeva viimaseks külastatud ettekandeks jäi Injury Mechanics: A Brief Summary of Hurting People. Ning hoolimata asjaolust, et ulmega polnud asi kuidagi seotud ja võimalike ulmetehnikate poolt tekitatud vigastusi ei arutatud, oli tegemist hariva infoga. Eks see oligi suunatud rohkem autorite ja larbi korraldajate poole, et nad suudaksid realistlikumaid lahinguid luua. Sain targemaks küll.
Edasi tuli Hugo Awards Ceremonies, mille ma lasin üle. Ma pole kunagi eriline auhindade fänn olnud, Oscareid ma ei jaga ning Stalkerite pooletunnine tseremoonia on mulle maksimaalne. Seega siis jaurasime ja lobisesime hoopis oma vanal heal trepil. Norisime Rätsepaga ta viinast tilkuva kilekoti üle ja läksime lõpuks jaapanlaste peole. See pidu asus Messukeskusest saja meetri kaugusel ajaloolises puuhoones, kus jagati suupisteid, joodi kaasatoodud jooke ning keldris oli kütte pandud isegi saun. Käisin seal isegi ühe tiiru, aga teist enam ei jõudnud, maja pandi kahjuks üsna varakult kinni. Rätsep suutis veel Taiyo Fujile Eesti viina joota ja siis pidime lahkuma, korjasime mõned soome sõbrad ning ühe poolaka ja suundusime juba harjumuspärasesse kohta. Ei, mitte trepile, vaid Messukeskuse taha metsa. Poolakas ehmatas vist natuke ära, vabandas, et on karsklane ja viskas varvast. Soomlased aga jõid ning laulsid meiega Eesti punklaule kaasa varajaste hommikutundideni, mil mitmeks rühmaks jagunenuna tagasi hotelli seiklesime.
See Jaan Hanseni tehtud fototöötlus iseloomustab hästi Eesti ulme positsiooni ja suurust muu maailmaga võrreldes
Laupäeval saabus Makke, ma olin teda tolkinistide piknikul nii ilusasti osanud telefonikaudu moosida (ma ise seda ei mäleta), et mehel läks hammas verele. Piletit ta muidugi ostma ei hakanud vaid laenas Rätsepalt ja Gilderilt kaelakaarti, et melu vaadata. Mina ise tundsin ka, et eelmine õhtu läks tiba liiale. Õnneks tõmbas Fandom in Sweden mootori jälle mõnusalt käima. Nimelt oli seal jälle kohal vana hea kreeklane Bellis, kes oli taas omas elemendis. Ehk siis karjus ühe kuivikust Kreeka tädi peale ning ehmatas kaht noort fändomi aktivisti pidevalt punastama. Rootsi fändomi läbiv joon tundus seejuures olevat anarhia, ehk väga palju inimesi ja pisikesi huvigruppe, aga ei mingit katuseorganisatsiooni. Küsisin isegi lõpuks, et miks nii? Mispeale selgitati, et nii ongi ainuvõimalik. Kurat seda teab, ehk tõesti? Sel juhul on isegi hea, et me oleme Eestis nii väikesed nagu oleme, pole ülemäärast killustatust.
Peale seda oli plaan kuulata veel ettekannet teemal Generation Ships, aga see läks aiataha. Vahepeal olid soomlased leidnud Messukeskuses ka natuke suuremad loengusaalid üles, aga samas suudeti sellega teha mingi segadus nii, et kui läksime juhatatud uude kohta, toimus seal hoopis mingi muu ettekanne. See tundus meile igav, seega otsustasime edasi otsida, ainult et ka järgmises saalis kuhu me sattusime, ei olnud midagi põnevat. Täpsemalt oli seal hulk inimesi, kes rääkisid sellest, kuidas raamatupoodides pole enam õuduskirjanduse jaoks eraldi riiuleid. Seega oli järgmine väärt loeng, millele jõudsin Singulaarsuse-teemaline, koos Strossiga. Seda kuulates hakkas mulle üha enam kohale jõudma, et paneeliformaat (mida Worldcon niiväga armastab) on tegelikult üsna kehv lahendus. Jutul puudub õige siht või hoog, kõik kisuvad jututeemat oma suunas ja lõpuks see inimene, kes asjast kõige rohkem teab, saab kõige vähem sõna. Isiklikult oleks ma kõik ülejäänud sealt paneelilt eemaldanud ja jätnud alles vaid Strossi, kellel tõesti oli palju öelda, samas kui teised pigem spekuleerisid huupi suvalisi mõtteid.
Tiksusime peale singulaarsust veel natuke ringi, misjärel Ove leidis, et ta läheb ja pikutab. Minul oli veel kindel plaan Lovecrafti teemalist paneeli kuulata, aga see läks samadel põhjustel aia taha kui “Generation ships” ehk ma ei leidnud toimumiskohta üles. Lõin siis käega ja siirdusin kuulama paneeli Why Are Aliens Often so Like Us?, kuid sinna ei suvatsenud isegi pooled osalejad kohale tulla. Alguses oli laua taga ainult üks natuke õnnetu olemisega tädi, kes rääkis ümber ideid vanadest ulmejuttudest ning hiljem tuli üks nooruslikum ja priskem proua, kes jutustas omaenda (üsnagi rõlgetest) ulmejuttudest. Kuulasin nii pool tundi, tõusin siis tasakesi püsti ja hiilisin tagasi hotelli. Ove norskas seal hambad laiali ja ka ülejäänud ulmikud tundusid üsna väsinud. Ladusin igavusest Gilderi raamatutest väikese torni, üritasin Makkesse elu tagasi sisse raputada (teda jalgupidi mööda tuba ringi vedades) aga lõpuks loobusin ja pugesin ka teki alla.
Pühapäeval pakkisin ärajoodud õlle asemel kohvri täis vanu raamatuid ning lohistasin selle Messukeskusse. Esimeseks paneeliks sai „Beyond Dependence: The Future Evolution of Space Settlements” ja seal osutus üllatusena kõige asjalikumaks inimeseks esimesel conipäeval kohatud “mees, kes tahtis Kuu peale lennata” ehk Publius. Erinevalt teistest (vähemalt üks neist oli päris kosmoseinsener, seega häbi!) oli ta tõesti kodutöö hästi tehtud ja mul oli tõsiselt kahju, et ta nii vähe rääkida sai ning enamus aega kulutati lõpuks saalist tulnud küsimustele vastamisele.
Ka selle päeva teine ning viimane loeng „Laser Weapons, Reality or Myth”, mida pidas autor ning teadlane J.L. Doty, oli pagana huvitav, isegi minusugune humanitaar sai aru, kuidas laserid töötavad ja kuidas nad ei tööta ning miks sõjanduses pole neid kerge kasutada.
Sellise meeldiva ettekandega saigi Worldcon lõppenuks kuulutatud. Nägime veel trammi oodates GRRMi taksole kiirustamas, tegime ühe toreda Kreeka naisulmikuga ühes pargis mõned õlled ning kobisime laevale.
Päris sellega meie seiklused siiski ei lõppenud. Laevale tuli nimelt vastu Indrek Hargla šampusega, misjärel pidu jätkus juba tema pool.
Kokkuvõtvalt kartsin Worldconile minnes, et ilmselt ei saa ma ühegi kuulsusega jutule. Kartus osutus õigustatuks ja kuigi ma rääkisin paljude soomlaste, poolakate ning tont teab mis riigi kodanikega, ei õnnestunud ühtegi suuremasse seltskonda sisse sulanduda.
Mu esimesel tõelisel Estconil õnnestus sama asi peaaegu koheselt. Seal tuli esimesena rääkima Trash, kes tutvustas kohe paari inimest, siis astus Priit ligi ja pärast valas Lauri viinapitsid täis, tahtis kuulda mis ja kes ma olen. Ehk mind võeti kohe nö tuumikseltskonda, sest Trashi ja Lauri läheduses tiirlesid kõik legendaarsed ulmefännid. Näiteks Pronto, Jürka, Zurgutt jne jne. Järgmise päeva õhtul napsutasime näiteks juba Harglaga ning rääkisime zombifilmidest nagu igiammused sõbrad.
Worldconil aga ei tulnud keegi väga otse ise rääkima, noh vähemalt mitte stiilis, et tule tule ... meil seal viina ja õlut, see ja see ka seal, läki nüüd! Sellist lõimumist ei õnnestunud isegi Ovel, mistõttu tulemus oli see, et me jõime valdavalt kõik õhtud koos paari soomlasega metsas või pargis.
Kõige õigem lähenemistaktika oli ilmselt Mirjamil! Ta hakkas viimasel päeval vabatahtlikuks ja sealt tundus, et saab juba ligemale pugeda, aga kuna tegemist oli juba viimase päevaga, jäi tal aega liiga väheks.
Ehk kui ma võrdlen praeguse Worldconi esmast kogemust esimese korraliku Estconiga, võib öelda küll, et Worldcon oli täiesti mõttetu üritus. Aga kui seda ei ürita, võib öelda, et pole vigagi, sest huvitavaid ettekandeid leidus küllaga. Ilmselt ei olegi võimalik Worldconi laadsel üritusel saada mingit Estconi ligilähedast elamust. Üritus 10 000 inimese, ülikeeruka korralduse, sajakonna ulmestaari ja tohutult tiheda kavaga on teine asi ning me ei saa seda kõrvutada üritusega, kus kõik tunnevad kõiki ja mis on rohkem sõpruskonna suvepäevad kui con.
Ühesõnaga kumbki üritus täidab erinevaid funktsioone - tahad saada eluaegseid sõpru ja leida enda elule mõtte, tuleb tulla Estconile – kui tahad aga kuulda väga palju harivaid ettekandeid, näha kuulsaid inimesi, osta raamatuid, koguda allkirju ja üldse näha võõraid kohti ning saada uusi muljeid, siis tuleb tulla Worldconile. Vajalikud asjad on mõlemad, vahel tahad ju lisaks sugulaste kokkutulekule käia ka mõnel suurel rokifestivalil.