Kuidas mõõta raamatu headust? Objektiivselt? On see võimalik? Ehk on. Sest peaaegu alati saab aru, kui miski asi on tõesti halb. Aga subjektiivselt? Niimoodi võib ka üdini halb asi olla hea. Ja vastupidi. Igal inimesel on ilmselt indikaator, mida ta usaldab. Vahet pole, mis, või mõnel juhul, kes see ka on.

Muusikaga on minul kui pelgalt nautlejal lihtne – kas tekitab külmavärinaid või mitte, kas puudutab mingit osa minust või mitte, kas tekitab irratsionaalse tahtmise tantsima minna või mitte... Teatriga on veidi raskem – siiski, dialoogi vibunöörina pingestatus, noolteks head näitlejatööd teevad asja enamasti selgeks. Kunst – asi läheb hullemaks. Mitte ainult idee, vaid ka kompositsioon, värvilahendus ja nende vaheline harmoonia määrab selle, kuidas saab teda hinnata. Puhtalt subjektiivselt. Väikese objektiivse varjundiga.
Kirjandus – maailma kõige keerulisem asi. Ja samas kõige lihtsam. Siin on määravaks nii paljud detailid, suured plaanid ja kõik see, mida saab nimetada maailmanägemiseks – jah, kuidas hinnata, kui on juba selge, et asi on hea. Seega – kõik on inimeses kinni, selles, millise jälje liblikas kord jättis ja kuhu ta lendas. Mõnikord korduvalt. Või oli see hoopis üks teine liblikas või üldse mitte liblikas.

Skarabeuse viimase kogumiku – "Shanidariga" on lõpuni selge ainult üks asi – tegu on ühe väga hea raamatuga. Koguni nii heaga, et midagi sundis neid veidi paradigmaatiliseid sõnu kirjutama. Sest mitte ükski jutt kogumikus ei kvalifitseeru – by my book – lihtsalt headeks. Nad kõik on väga head. Ainult ühed natuke teisel moel kui kolmandad.

Näiteks ei oska ma kuidagi raamatu viimast juttu "Hullu koera suvi" ulmeks pidada. Jah, ma tean poolt argumente, aga niipea, kui loos ei ole mingitki fantastilist elementi, siis... Ja paduulmet ehk siis sellist madinat, kus joostakse kuskile mingit vidinat ära viima või kellelegi kasvavad haldjakõrvad pähe või keegi rändur avastas, et peab punktist A jõudma punkti B, aga vahepeal on kõik tähestiku tähed, lisaks päriselt tähed – noh, seal peab olema midagi enamat, et neid lugeda viitsiks. Ja kui ka viitsiks, siis enamjaolt võtavad lihtsalt õlgu kehitama. Et nojah, on, aga miks ometi?

Siiski, kui see jutt klassifitseerub ulmeks, on ulme piirid tõsiselt õgvenenud, ja ma ei taha teada, kuhu suunas. Ja miks. Tegu on muidugi suurepärase atmosfäärikaga. Lugu ise on kõhe, kriminaalne, huvitav, kaasakiskuv, hästi jutustatud, lausa meisterlik. Ning mul on hea meel, et ta ses kogumikus on. Muidu vaevalt oleks seda kunagi lugema juhtunud.

Enim avaldas muljet David Zindelli "Shanidar". Nagu korduvalt on juba märgitud: tähemärkide arv on tühine võrreldes sellega, mis selles jutus toimub. Nagu oleks triloogia või veel suurem tekstikogumik pressitud kolmekümnesse lehekülge. Hea küll, liialdan. 300leheküljesesse romaani on täpsem. Samas on tekst esitatud niivõrd vabalt, sujuvalt, et enne lõppu ei saagi päriselt aru, kui palju seal sees on. Milline tohutu maailm. Millised tegelased, millised sündmused, millised taustalood. Ning just see teeb loo suureks. Oluliselt suuremaks kui kõik tekstid siin kogumikus. Kuigi nagu juba öeldud, kõik on väga head.

Suuruselt teiseks hindan Keith Laumeri lugu "Elas kord hiiglane". Nagu ikka ulmekates, jutustatakse läbi võõraste olendite inimeseks olemise lugu. Ja see lugu on suurest inimesest. Ei. Kahest suurest inimesest. Üks neist ei tea jutu alguses, et ta on seda. Teine on kogu aeg... suur. Ja mitte ainult keharammult. Ehk siis inimeseks olemise essents läbib kogu loo. Niivõrd ehedalt, et ka selles on midagi oluliselt rohkemat kui oskaks esiotsa oodata loo algse positsioneeringu ja tähemärkide arvu järgi.
Simak on Simak. Midagi vähemat ei olekski osanud oodata. Ehk siis – tegu on suurepärase kirjaniku suurepärase tekstinäitega. Ei midagi enamat, ei midagi vähemat. Pettuma ei pea.

Robert Aickmani "Muutuste kellad" on stiilipuhas näide atmosfäärsest ulmelisest õudukast. Ei midagi liiga füüsilist, ei midagi liiga kriipivat, aga kogu aeg ripub ähvardus õhus. Selline, mis ei lahene ka päris lõpus. Ses suhtes meisterlikult kirja pandud. Siiski on siin aga. Selline, mis laseb teda küll hinnata väga heaks, aga ei puuduta eriti midagi. Ehk ei peagi.
Gordon R. Dicksoni "Kutsuge teda Lordiks" viib lugeja taaskord inimeseks olemise keerulisse maailma. Sellisesse, kus tuleb teha valikuid. Mitte kõige lihtsamaid, aga kes on öelnud, et valik peab olema lihtne? Jutt, ilma milleta oleks kogumik vaesem ja mille lugemist ei kahetse, aga mida aasta pärast enam ei mäleta...

"Loogik Joe", "Sobivustest", "Tühise mehe kingitus" ja "Issi maailm"... Kõik hästi ja meisterlikult kirjutatud lood, mõned taaskord üles ehitatud eetilistele dilemmadele, teised sellele, et kui tähtis on ennast tunda ja hakkama saada ka siis, kui tundub, et olukord on võimatu. Või mõlemat korraga. Aga minu jaoks, võrreldes eelmiste lugudega ei midagi enamat kui kogumiku täited. Mitte midagi poleks juhtunud, kui neid poleks lugenud, aga siiski on hea meel, et lugesin. Ka selliseid peab olema. Ja mis tähtis, nad ei lange välja kogumiku üldisest tonaalsusest, mis tegeleb inimeseks olemisega, valikutega, eetikaga. Ei lange välja üldisest väga heast tasemest.
Seega, iga üksik jutt on ses kogumikus nii tugev, et pärast seda ei tahtnud asuda kohe teise loo kallale. Tuli võtta aega. Selleks, et sukelduda järgmine õhtu teise kirjaniku kirjapandusse. Ning just see viimane asjaolu – et järjest on raske, kui mitte võimatu jutte lugeda, teeb kogumiku väga heaks. Ehk siis – minu jaoks on see kogumike hindamisel kõrgeim kategooria. See, et ei saa samal õhtul lugeda järgmist juttu teisele otsa. Loetu oli nii mõjus, et ei lasknud lahti. Isegi need viimased neli, mis jäid teistega võrreldes kuidagi kahvatumaks, olid sedavõrd haakivad.
Ühesõnaga – loetagu!
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.1257)