Tunnistan häbitult, et olen läbi ja lõhki uuema generatsiooni ulme fänn, kelle vaimutoit on tulnud peamiselt post 2000-ndate Lääne ulmest (tegelikult ka Jaapani ulmest). Sellise dieedi peal on loomulikult jõudnud ajapikku minu radarile ka Hugo auhindade jagamine, mis on alati tundunud justkui “ulmikute Oscarid” - midagi glamuureset, tähtsat ja mõeldud staaridele. Midagi, mis toimub tavaliselt USAs ja on seeläbi mulle kauge. Midagi, millest sa loed internetist kui “ühtest neist maailmas toimuvatest ägedatest asjadest”
Just seepärast tuli mulle mõnevõrra üllatusena mõte, et seekord on tulnud see suur ja, vabandage väljendit - ulmeline üritus, peaaegu nagu koju kätte. Leidsime naisega, et sellist võimalust ei saa kasutamata jätta, eriti kui on võimalik kohtuda oma lemmikkirjanikega, keda siiani on saanud inimkujul tajuda ainult Twitteri avarustes ja vahel ka kirjavahetuses.
Jõudsime Wolrdconile kolmapäeval peale lõunat ja nägime isegi avatseremoonia ära, mis oli minu meelest sisustatud väga viletsate folkesinejatega. Usun, et Soome ja Soome-Ugri kultuuri ilu oleks saanud palju paremal moel reklaamida kui seltskonna “uhuu” ringmängu tantsijate ja jõuluvanaga.
Mis meile kohe esimese külastatud paneeli jooksul silma hakkas, oli rahvahulga ja ruumide suuruse väga halb vahekord. Meie esimene paneel oli täiesti puupüsti kuulajaid täis ja enamus pidid seisma (mitmes reas!) seinte ääres. Lõpuks tuli üks korraldaja ning ajas kõik püstiseisvad inimesed välja, väites et tuletõrje eeskirjad ei luba nii paljudel inimestel selles konkreetses ruumis viibida. Loomulikult tekitas see külastajates üksjagu pahameelt (õnneks me istusime) ja alles siis hakkasime naisega taipama, mis meid tegelikult ees ootab.
Kolmapäev oli korralduslikust poolest täielik prohmakas. Soomlastest korraldajad ei olnud arvestanud nii hiiglaslike inimmassidega, ning kõik paneelid on rängalt ülerahvastatud ja ruumid nende jaoks olid liiga väiksed, jättes nii väga paljud soovijad ukse taha. Minu naise koostatud äärmiselt detailne (ta on planeerimise maniakk) ja väga tihe paneelikava tuli kiiresti ümber vaadata. Jõudsime järeldusele, et paneelidel tuleb käia üle ühe tunni. Käid ühes ära ja lähed siis kusagil 40 minutit või nii varem juba järgmise paneeli hiiglama pikka järjekorda passima. Isegi siis võis ukse taha jääda, kui tegu oli väiksema ruumiga.
Mu naisel oli sellisteks ettevõtmisteks rohkem viitsimist kui minul ja nii leidsin ennast hoopis rohkem niisama ürituse melu nautimas kui paneelide järjekordades passimas. Jätsin omale alles ainult kõige olulisemad paneelid, kuhu tahtsid minna ja veetsin selle asemel aega hoopis suures turuhallis ringi vaadates ja oma lemmikkirjanikke jahtides. Taoline ettevõtmine osutus ka tulusaks, sest muuhulgas komistasin näiteks juba üpris alguses ühe oma lemmikkirjaniku, Marko Kloosi otsa, kellega sai ka pilti tehtud. Neid järgnes hiljem veelgi.
Olenemata paneelide arvu vähendamisest veetsime ikkagi hommikust õhtuni oma aja Worldconil, mis tähendas seda, et iga päev pärast kusagil 12 tunnist seiklemist oli ööbimiskohta jõudes täiesti laip tunne. Jalad andsid ka päris korralikult tunda. Iga päev kell 8 üles ja vapralt tagasi, ning nii olin kolmandaks päevaks juba üpris omadega läbi. Oleks tegelikult võinud huvi pärast mõõta kui palju kilomeetreid ma selle viie päeva jooksul maha tammusin.
Ühe korraldusliku positiivse küljena võiks välja tuua messikeskuse söögikohtade rohkuse. Olenemata rahvamassist leidus kohapeal piisavalt palju toitlustusasutusi, et ilma kuhugi kaugemale seiklemata kõht täis saada. Hinnad olid muidugi võrdlemisi soolased, kuid see oli ohver, mille olin valmis tooma. Arvestades, et turuhallis midagi huvipakkuvat mulle eriti ei olnud, siis hoidsin igasuguse nänni ostmise pealt raha kokku, seega kallimalt söömine polnud nii hull. Kogu ürituse jooksul ostsin vist ainsa asjana omale Worldconi särgi.
Oma lemmikpaneele on tagantjärgi raske välja tuua. Mõned neist olid briljantsed ja teised jälle üpris viletsad. Sageli määras selle paneelis osalejate kompetentsus oma valdkonnas. Nagu mu naine ütles, siis mõnede paneelide ajal tundis ta, et teab ikka mingis valdkonnas panelistidest kordades rohkem. Paaril korral tundsin ka ise sama. Sellegi poolest leidus ülimalt hästi korraldatud paneele, kust võtsid osa väga huvitavad inimesed.
Üks meeldejäävamaid paneele jäi minu jaoks halva korraldusliku planeerimise poolest väga lühikeseks. Osalesin väiksel kogunemisel, kus räägibiti bio- ja keemiarelvadest ning nende mõjust. Kohapeal tehti nalja, et sinna kogunesid inimesed, kes on huvitatud massimõrvadest. Ettekannet pidas endine USA armee meditsiinikorpuse kolonel-leitnant, kes jättis mulle juba kohe alguses väga asjaliku mulje, sest ta spetsialiseeruski just ABC relvadedele. Paraku tuli ühel hetkel sisse korraldaja, kes ütles, et paneel on ainult registreerimisega ning need kes polnud seda teinud, pidid lahkuma (registreerimist tegelikult alles eelmisel päeval ei olnud!) See vihastas paljud kuulajad välja. Pidin ka ise lahkuma.
Meeldejäävate paneelide hulka kuulus veel näiteks (puhtalt isiklikust huvist) anime- ja mangapaneel, kus räägiti animetööstuse praegusest seisukorrast ja telgitagustest. Ka seal olid kohal inimesed, kes on anime- ja mangaäriga otseselt seotud ja teavad, millest nad räägivad. Lisaks juhtis paneeli üks mu lemmik kirjanikke Django Wexler, kellega ma coni jooksul ka paremini tuttavaks sain ja pikemalt vestlesime. Väga meeldejääv kogemus oli ka intervjuu Joe Abercrombiga, kes on inimesena lihtsalt niivõrd huvitav karakter, et muutis isegi väga kuiva ja amatöörliku intervjueerija küsimused värvikaks ja humoorikaks. Ka härra Abercrombiega õnnestus mul ürituse jooksul lähemalt tuttavaks saada ja vestelda.
Positiivsete paneelidena võiks veel välja tuua paneeli realistlikust kosmosesõjapidamisest ja kuidas enamus ulmest sellega ikka väga mööda paneb. Isiklikeks lemmikuteks jäid Scott Lynch oma teose lugemisega, sissejuhatus kvant-arvutitesse ja kvant-matemaatikasse (sellest oli ikka väga raske läbi närida) ja võib-olla, et tehnilise soorituse poole pealt oli kõige parem kosmoseballistika loeng, kus demonstreeriti ülimalt vahvalt ja informatiivselt, kuidas erinevad objektid (näiteks raketid ja kuulid) kosmoses tegelikult liiguks. Viimase kokkuvõte oli:
what goes around, comes around.
Lisaks paneelidele sai üksjagu seista ka allkirjade sabas kui üks või teine kirjanik neid jagas. Loomulikult, vastavalt tuntusele, olid need järjekorrad väga erineva pikkusega. Kui mu mälu mind ei peta siis GRRMi järjekord tekkis juba tema allkirjastamise päeva hommikul, kui osad fännid otsustasid varakult ette saada. Päeva jooksul kasvas see üüratuks. Ise ma tema allkirjast huvitatud ei olnud (naisel juba olemas varasemast Eesti külastusest), kuid meeldiv kogemus oli temaga hiljem koridori peal kätt suruda ja paar sõna vahetada. Kokkuvõttes saime allkirjastatud raamatud Scott Lynchilt, Joe Abercrombielt, Django Wexlerilt, Ian McDonaldilt, Robin Hobbilt, Liu Cixinilt, Ken Liult ja astronaut Kjell N. Lindgrenilt.
Reede õhtul saabus siis ürituse “nael” ehk Hugode tseremoonia. Galale saamiseks tuli veeta hiiglama aeg järjekorras, kuid lõpus sisse saades tekkis tõesti see “tähtsa ja glamuurse gaala” tunne. Tekkis tõesti mulje, et ma olen millegi suure tunnistajaks. Muretsesin alguses veidi selle üle, ega jälle ei tule mingi Puppygate vms piinlikus, kuid õnneks sujus kõik hästi. Ühes kategoorias oli Vox Day, kuid tema nime nimetamisel mitte keegi talle ei plaksutanud. See oli ka kõik.
Tseremoonia ise oli hoolikalt läbi mõeldud ja möödus ilma viperusteta. Lisaks auhindade jagamisele tehti ka nalja ning pakuti humoorikaid vahepalasid (Darth Vader ja Stormtrooperid vahistasid ühe ümbriku avajatest). Kuna ma paljudes kategoorates sisuliselt mitte kedagi ei teadnud, siis sellised vähemtähtsad auhinnad ja natukene pikale venivad kõned olid minu jaoks igavavõitu. Leidus muidugi ka suurepäraselt humoorikaid kõnesid, näiteks kõne surnud vaalast ja kuidas ta merepõhjas laguneb.
Olin võrdemisi rahul sellega, et Hugod läksid mitmetes kategooriates neile, kelle poolt olin hääletanud. Olles suur The Expanse’i fänn jäin rahule, et sarja esimese hooaja viimane osa võitis Hugo ning peaaegu rahul, et Expanse raamatusari sai teise koha Vorkosigani saaga järel (mis mulle tegelikult samuti meeldib). Parima romaani kategoorias olin hääletanud Liu Cixini “Death’s End” poolt, kuid rakett läks hoopis N. K. Nemisinile - täpselt see, keda ma muide võitjaks prognoosisin. Mitmed romaanid, mida oleksin tahtnud ise kandidaatidena näha, ei olnud aga nomineeritud.
Worldconil toimus ka “cosplay võistlus” kui selline. Minu naine tahtis sellest algselt oma kostüümiga osa võtta, sest ta on cosplayer, kuid miski minus ütles, et meie tavaliste anime-conidega võrreldes saab sealse cosplay võistluse tase väga madal olema. Soovitasin tal “mitte lastelt kommi käest ära võtta”. Tuleb tõdeda, et ma pidin üllatama: ma ootasin madalat taset, kuid MITTE NII MADALAT taset. Kostüümid olid väga viletsad ja etendused veel viletsamad. Samas ei tuleks seda neile vist liigselt ette heita, sest cosplay pole minu teadmiste järgi kunagi ulme subkultuuri tähtis osa olnud.
Worldconi viimasel päeval ehk pühapäeval loksus kuidagi paika selline kummaline teadmine või emotsioon, et nüüd tuleb reaalsesse ellu naasta. Viis päeva Worldconi oli justkui reaalsusest eemale tõmmanud ja nüüd valdas mind ühtäkki selline melanhoolne tunne, mida tuntakse vist muidu “
postcon bluesi” all. Polegi kunagi midagi sellist enne kogenud.
Olenemata korralduslikest äpardustest jättis Worldcon lõppkokkuvõtes sisse väga positiivse tunde, et sai midagi sellist näha ja kogeda. Nagu hiljem selgus, oli tegu ka kõigi aegade suuruselt teise Worldconiga. Hetkel on juba naisega plaan minna ka 2019. aastal Dublinis toimuvale Worldconile.