Mõni raamat on oma kerguses või keerukuses sedavõrd vastuoluline, et selle paari lausega kokku võtmine näib liigagi keerulise ülesandena. Nii juhtus ka siin räägitava raamatuga. „Varas“ on minu silmis noortekas, kuigi tagakaane teksti põhjal seda veel päriselt öelda ei saa. Tõsi, loo tegelased on täisealised ning loost puudub praktiliselt igasugune romantiline liin, kuid oma teemakäsitluselt ning mõttesügavuse kohal libisemisega jääb lugu kindlasti pigem noortekaks kui sügava ulmehuviga tõsise täiskasvanu raamatuks.
Noorteraamatuna on „Varas“ aga üsna meeldiv viis aega veeta. Gen, raamatu peakangelane, alustab oma loo jutustamist kuninglikust vanglast. Näiliselt on ta oma lolluse tõttu sinna sattunud ning seal olles, pidevalt ahelatesse lukustatuna ka viimase aja veetnud, sealjuures kõhnunud ning füüsilist osavust kaotanud. Sügav dramaatika antakse lugejale siiski vaid põgusa tagasivaatena ning lugu algab kohast, kus endist tippvarast, tänast vangi, tuleb külastama kuningriigi ülemmaag. Maagil on kaasas pakkumine, et vabastab varga, kui varas teeb natuke tööd – aitab varastada ühe hästi peidetud maagilise eseme. Pärast kiiret mõtlemist on Gen nõus ning üks üsna veider salk mehi (maag, tema õpipoisid, kuninglik ihukaitsja ja kuhtunud varas) asub teekonnale, mis viib pealinnast välja, üle mägede, läbi võõrriigi iidseid jumalaid austava unustatud piirkonnani. Peamiselt keskendutaksegi selle seltskonna sisestele liinidele ning nendega seotud teemadele. Esialgu rumalatena näivad otsused saavad pika peale loogilisema seletuse ning kokkuvõttes on raamat rahulik ühe-retke-lugu, milles otseselt ei puudu maagia (kuigi seda oleks võinud rohkem olla), mõõgavõitlus ega elevus teadmatusest, mis järgmisel leheküljel juhtuma võiks hakata.
Ometi oli raamatul ka varjupool, mis mind kahjuks vägagi häirima hakkas. Esimeste lehekülgede lugemine venis nagu tatt. Ma olin juba valmis vanduma, et lugu on lihtsalt halvasti tõlgitud, kuid mingil hetkel sain aru, et see on originaalina sedavõrd lihtsakoelises kõnes ja lauseehituses kirja pandud, et tõlkijal, kui ta ei taha just lugu päris ümber kirjutada, pole suurt midagi teha. Lihtlausetega loo edastamine paistab tänapäeva autorite meelest loole dramaatilisust lisavana, kuid reaalsuses muudab see kahjuks lugemise igavamaks ja tüütumaks kogemuseks. Ka inglise keeles on olemas komad ning õnneks on autoreid, kes oskavad ja julgevad neid ka kasutada. Ühendades aga veidi keerukama lauseehituse vaimukamate sünonüümidega, oleks tulemuseks kordades elamusrohkem noortekas.
Teine, taaskord vormiga seotud, ebakõla oli peategelane ise. Eesti keel oma sootuses toob välja vigu, mida originaali lugeja ei pruugi märgatagi. Lugu oli kirja pandud läbi minategelase silmade ning lugeja ei saa seetõttu peategelase sugu kohe otseselt teada. Kuni hetkeni, mil keegi tema poole sõnadega „kuule, mees“ ei pöördu või tegelane ise peenisega mängimist ei kirjelda, jääb soo aimamine pelgalt tema nime kirjapildi, mõttemaailma ja toimuva tegevustiku analüüsi peale. Nende järgi oli Gen minu jaoks naine. Ta oli kiitsakas sootu nimega noor, kes suutis oma ahelais soovi korral välja libiseda; tema emotsionaalne minapilt oli tohutult naiselik (ilmselt autori enda soost tingituna) ning mõtlemise loogikamuster samuti.
Kahjuks või õnneks need puudused noorlugejat üldjuhul väga ei häiri ning sestap võib seda raamatut noortele ajaveetmisevormina endiselt soovitada. Aeg saab veedetud viisakalt ning sisu kallal ma väga viriseda ei tahakski. Tegemist on sarja avaraamatuga, mille kaaseesmärgiks ongi maailma avamine, et järgmistes osades saaks seiklus hoogustuda, liigseid selgitusi vajamata. Lisaks olgu mainitud ka tõsiasi, et tegemist on autori esmaromaaniga ning see annab lugejale veidi lootust, et edaspidi võiks kõik paremaks minna ning vähemasti osadest oma vigadest on ehk autor suutnud juba välja kasvada.