Mõne aasta eest kolme kirjaniku ühistööna valminud ja autoritele ka Stalkeri auhinna toonud kogumik "Saladuslik tsaar" jagunes laias laastus kaheks: jutud hiidasteroid Tooni saabumise "ootusärevusest" Maal vs Maa sajandeid peale "kauge külalise" saabumist. Värske järg "Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood" lubab lugejatel pilgu heita Ippoliti-Tooni ühismaailma sündmustele, mis leidsid aset ajalises naabruses Tooni saabumisega meie koduplaneedi orbiidile. Tuleb välja, et Toonikene ei unustanud viisaka auvõõrana pererahvale kingiks tuua hulgi külakosti.

Uus kogumik võiks vabalt kanda ka alapealkirja "Seni avaldamata memuaare Lennart Mere nimelise Üksiku Soomusjalaväepataljoni leitnandi Jaan Kallose sulest". Kallos on seda kogumikku ja laiemalt kogu ühismaailma koos hoidev tegelaskuju. Hiidasteroid Tooni ja orbitaalkompleks Ippolit on küll sündmustiku käivitajad ning olulised faktorid, kuid juhtohjad on kahtlematult Kallose käes. Leitnant Kallose tegelaskujule on antud ka piisavalt kaalukas motiiv (Mis saatus tabas ta perekonda?), mis paneb teda ette võtma kõiki neid pööraseid avantüüre ning hoiab lugejat tema seiklustele kaasa elamas. Koos leitnandiga viibime Kuul, avastame Tooni tegeliku saladuse, eksleme Virumaa Katastroofikeskuse lõputuis tunneleis ja muundume müütiliseks sortsiks. Kindlasti on oluline ka asjaolu, et Kallos on kangelasena pidevas muutumises, seda nii keeleliselt (anglitsismide ilmumine kõnepruuki), emotsionaalselt (vihapursked) kui ka füüsiliselt (kehaline regress). Tegemist ei ole stereotüüpse alfaisasest sõjardiga, kelle ainsateks liikumapanevateks jõududeks on kuiv püssirohi ja rinnakad näitsikud. Kallose näol on tegemist kõige kaasakiskuvama tegelasega meie märuliulme žanris pärast Willard Vallutajat.

Kui esimene kogumik ilmus kolme mehe koostöö viljana, siis vastse kogumiku autorite ring on tunduvalt laienenud ning ka võrdõiguslikkuse volinikul pole põhjust nina kirtsutada. Esimene kogumik oli küll tunduvalt mitmekülgsem nii stiililt kui ka tonaalsuselt, kuid samas oli ka lugude keskmine tase kõikuvam. "Saladuslik tsaar 2: Duumioru lood" on ennekõike Maniakkide Tänava nägu (kaheksast loost seitsme puhul on ta ainu- või kaasautor) ning see pale on morn, lootusetu ja jõhker. Esile on kerkinud rida uusi fundamentaalseid küsimusi: Kas inimkond, kui liik säilib? Missuguseid vahendid on lubatud liigi päästmise nimele kasutada? Kas rahvusel on enam kohta katastroofijärgses maailmas? Kadunud on J.J. Metsavana poolt esimesse kogumikku sisse pikitud mängulisus ja huumor (Õnnepäeva jutud) ning asemele on tulnud sapine eneseiroonia ja enesehävituslik maailmapilt. Arvestades, et uue kogumiku jutud räägivad üleüldiselt kõige tumedamast ja lootusetumast perioodist Ippoliti-Tooni maailmas, on tonaalsuse muutus täiesti mõistetav.

Lõpetuseks tuleb siiski küsida: Ippolit, quo vadis? Kas lugejad peaksid ootama kolmandat jutukogu katastroofijärgsest uuest ja helgemast maailmakorrast ("Saladuslik tsaar 3: Õnnepäeva uued seiklused")? Või on mõnel senistest autoritest plaanis hoopis iseseisev romaan tegevuspaigaga ühismaailmas? Romaani näol oleks tegemist kvalitatiivse hüppega, mis annaks võimaluse tunduvalt põhjalikumalt lahti mõtestada ka ühismaailma ajalugu või tulevik. Kindlasti ei ole Ippoliti-Tooni maailma võimalused end ammendanud ning ulmefännid soovivad oma riiulil näha vähemalt raamatute triloogiat.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0029)