„Mad Max: Fury Road“ (Austraalia-USA 2015)
Režissöör: George Miller
Osades: Tom Hardy, Charlize Theron, Hugh Keays-Byrne jt.

Tänavuse suvefilmide hooaja üheks oodatuimaks ulmelooks oli postapokalüptilises maailmas toimuv petrolpunk-seiklus „Mad Max: Fury Road“ – järg 30 aastat tagasi tehtud triloogiale.

Austraalia filmilavastaja George Milleri loodud saaga on teadagi klassikaline kultuslugu, teerajaja omataoliste seas. 1979 tõi arstidiplomiga režissöör välja filmi „Mad Max“, mis näitas kaose ja anarhia sündi kataklüsmijärgses maailmas. Politseinik Max Rockatansky (Mel Gibson) on väheste seas, kes üldise allakäigu keskel veel seadust jalul püüavad hoida. Kui lähikonda terroriseeriv motojõuk tapab ta parima sõbra ning seejärel ka ta perekonna, võtab Max õigusemõistmise enda kätte. Selline lindprii kujunemislugu on sisuliselt vestern ja sellena dramaatiliselt tugev. Vesternlik oli ka linaloo järg, 1981 valminud „Mad Max 2: The Road Warrior“, Vahepeal veelgi enam barbariseerunud maailmas tuleb Maanteesõdalasel kaitsta kaabakate eest kütusekonvoid. Road movie´s kasutati mõnuga vihjeid Metsiku Lääne postitõldadele (eeskätt John fordi klassikalisele „Stagecoachile“). Ei jäänud kaks kolmandata ja neli aastat hiljem jõudis vaatajani triloogia kolmas osa. Kui aga lugu oli siiamaani tõusujoones kulgenud, siis kolmas film takerdus ambitsioonidesse ja kaotas palju oma hoogsusest. Ühelt poolt pakuti küll põnevaid pilte taastekkinud orjanduslikust korrast oma eksootilistes üksikasjades, kuid kogu filmi süžee logises. Ka Tina Turneri mäng sõjaemand Aunty Entity osas oli vaieldav. Nõnda peavadki kriitikud üsna üksmeelselt tugevaimaks triloogia teist osa. Mis aga puutub „Mad Maxi“ kinoajaloolisse pärandisse, siis lõi triloogia terve ulmefilmide alažanri, mis pakkusid nomaadilugusid tuleviku tühermaadel. Ega teema polnud varemgi tundmata, kuid „Mad Max“ jättis kauaks ajaks sellele žanrile oma iseloomuliku hõngu. Ehedaimaks tõestuseks on sellele muidugi Kevin Reynoldsi lavastatud „Waterworld“ (1995).

Nõnda saigi uut filmi vaatama mindud kahesuguste tunnetega. Esmalt võis eeldada, et palju ennenägematut siin enam olla ei saa, teisalt aga tahtsin näha, kas Miller on suutnud oma marki hoida ja ehk ka midagi üllatavat pakkuda. Ja ega suvemärulit vaadates pettuma ei pidanudki: lugu lendas edasi täisgaasiga, trikid ja eriefektid lõid lausa oimetuks. Selle juures polnudki ehk õige otsida süžee originaalsust, tõsist dramaatikat või ilmutuslikku sõnumit, sest eesmärk kaasaelatavat märulit teha saab täidetud nendetagi.

„Fury Road“ toob meid aega, kus barbaarsus on saavutamas juba oma haripunkti, toob maailma, kus maanteed tolmuks pudenenud, tänane tsivilisatsioon põrmu varisenud ning maksavad jõud ja kiirus. Ent hõimu- ja klanniühiskonna kõrvale tekivad ka juba sõjakad linnriigid. Maha on peetud sõjad eluliste mahlade – vee ja bensiini pärast.

Nende sõdade veteran Immortan Joe (Hugh Keays-Byrne) ongi rajanud oma riigi, mida ta türanlikult valitseb sõjapoisteks hüütud võitlejate armeega. Film algab episoodiga, kus tühermaale ilmunud Vihane Max (sedakorda Tom Hardy) langeb ebavõrdses võitluses sõjapoiste kätte vangi ja teda ootab veredoonori karjäär Joe impeeriumis. Süžee pöördepunktiks saab ohvitser Furiosa (Charlize Theron) juhitud vastuhakuks saanud kütusekogumisretk, kuhu „varuosana“ võetakse kaasa ka Max (lapsena röövitud Furiosa on samuti olnud Joe vang). Samas ootab oma eneseteostusvõimalust ka mehaanikust sõjapoisiks tõusnud Nux (Nicholas Hout). Selles trios jääb nimiosatäitja kõige kahvatumale kohale, kohatised vihjed Maxi varasemale elule ei suuda piisavalt avada tegelase olemust ja motivatsiooni.

Filmi peakangelane on hoopis Furiosa. Buuri-prantsuse päritolu Hollywoodi kaunitar Chaelize Theron paistab ikka silma jõuliste ja karmide karakterite kehastajana – ennekõike sarimõrvarist prostituudi rolliga filmis „Monster“ (parima naisnäitleja Oscar), aga ka osatäitmistega ulmefilmides „Aeon Flux“ ja „Prometheus“. Terasest käe ja tahtega Furiosana suudab ta taaskord vaataja lõpuni endaga kaasa elama panna. Osatäitjate poolelt on huvitav seegi, et Immortan Joe´d kutsus Miller mängima Hugh Keays-Byrne´i, näitleja kes esimeses Mad Maxi filmis kehastas tsiklimeeste sadistlikku pealikut Toecutterit. Tolle mahlaka rolli kõrval jääb Immortan paraku aga šabloonseks kurjamiks.

„Fury Roadi“ kunstnikutööd võib aiva kiita, tervikliku disaini poolest tõuseb uus film vanadest kõrgemale. Pearaskus on siin mõistagi autodel ja muudel sõidukitel, mis saavutavad kohati suisa osaliste staatuse. Eeskätt muidugi Furiosa sõjarekka ehk war rig. See koletislik kütuseveok on kokku pandud Tatra raskeveokist, Chevrolet´ 1940. aastate sedaanist ja kahest VW Põrnikast (võtete jaoks tehti koguni kolm niisugust rekkat). Muidugi, esialgsel kavandil, mille tegi 1999 disainer Tony Wright, nägi masin veelgi imposantsem välja, meenutades Rodney Matthewsi joonistatud auruvedurit. Üldse võib raevu raja romurallil näha ühtekokku 350 sõidukit, mis muuhulgas annavad ettekujutuse sajast aastast autokujustuse ajaloos. Tõsi küll, veidi muutunud kujul...



Austraalia ja Namiibia kõrbetes filmitud hoogsa vaatemänguga näitab George Miller ehedal kujul barbaarsust, kohati lausa Conani looja Robert Howardi vaimus. Barbaarsus ja ellujäämine selle keskel ongi filmi juhtmõteteks. Aga ka anarhism ja mässumeel. Esialgu sirgjoonelisena paistvas märulis kohtab veel muidki ideid. Nii peitub ju Joe liignaised vabastanud Furiosa mässumeeles mõte naiste enesemääramisõigusest. Siin võib näha vihjet koguni Ridley Scotti „Thelmale & Louise´ile“.

„Mad Maxi“ uut filmi pean kokkuvõttes pigem õnnestumiseks. Sest Milleril läks korda teha seda, mis paljudel teistel lavastajatel mitte – tuua edukalt välja järg vanale loole. Mulle näiteks ei paku mingit huvi „Terminaatori“ arvukad eel- ja järellood, võrreldes esialgse meistriteosega on need sedavõrd kahvatud ja samas ülespuhutud. Ka Michael Manni „Miami Vice´i“ kinoversioon kukkus läbi, sest polnud arvestatud muutunud ajastuga. Kuid George Miller suudab oma uude loosse edukalt sisse tuua 80ndate vunki ja kuraasi. Nii võib „Fury Roadi“ mõju kesta kauem kui maisikrõpsupakk, mis poole seansi pealt tühjaks saab. Jääb üle ära oodata ka kavandatav järg „Wasteland“, et näha, kas austraalia lavastajal visiooni ka edaspidiseks jätkub.

Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0040)