1) Mis toimub?

Kriis Hugo auhindade jagamisel.
George R. R. Martin on kirjeldanud olukorda sõnadega: „Rühmitus „Kurvad Kutsikad“ on rikkunud Hugo-auhinnad ja ma pole kindel, kas neid on võimalik enam korda saada.“ („The Sad Puppies have broken the Hugo awards, and I am not sure they can ever be repaired.” )
Joe Abercrombie: „Hugo-auhinnad pole kunagi vähem tundunud millegi tulevikuna.“ ( „The Hugo Awards have never looked less like the future of anything.“ )
Asi on äärmiselt hull. Hugo auhindade tõsiseltvõetavus on õõnestatud. Paljastatud on senise hääletusmehhanismi manipuleeritavus ja senisel moel ei saa jätkata. Tõenäoliselt. 22. augustil saame teada.

2) Milline kriis?

Sõltuvalt sellest, kelle käest küsida:
a) lõpuks ometi on esiplaanile tõstetud mitte tekstide sotsiaalpoliitiline eesmärk (nais-, gei- või nahavärviõiguste eest seisvad tekstid), vaid nende kirjutamistase
b) nominatsioonide loetelu on rikutud ühe paremäärmusliku rühmituse (Sad Puppies ehk Kurvad Kutsikad) esitatud nimekirja poolt
Või on tegemist sellega, et
a) lõpuks on kõiksugu esteeditsemiste kõrval väärilise tähelepanu osaks saanud ka autorid ja teosed, mis oleks muidu varju jäänud
b) üks konservatiivide kamp sõidab demokraatlikule protsessile sisse oma väga kitsa ja piiritletud „nõuetele vastava kirjanduse“ nimistuga

Peavoolumeedia on võtnud Sad Puppy'de suhtes selgelt negatiivse hoiaku. Mulle tundub, et see hoiak on võetud natuke pimesi ja kohati lausa liigagi mustvalgelt. Seepärast püüan hoiduda viitamast io9-le, kuigi kiusatus võiks ju tekkida.

Paari sõnaga selle kriisi taustast:
2014. aastal olid Hugo auhinnad vägagi soodsad vähemuste suhtes – parima romaani auhinna sai Ann Leckie romaan „Ancillary Justice“ (e. k. „Abistav õiglus“, ilmub 2015., tõlge Juhan Habicht), mille jutustajaks olev tehisintelligents nimetab kõiki asesõnaga „she“, sest ta ei taju soolisi erisusi (seda peeti tõhusaks feministlikuks võtteks). Parima lühijutu kategoorias võitis lugu „The Rain That Falls on You From Nowhere“ (avalikult loetav internetis), mis jutustab loo hiina mehest, kes läheb oma samasoolise kallimaga vanemate juurde, et tulla kapist välja.) Kategoorias Best Related Work (pmst parim mittefiktsionaalne kirjatükk) pälvis auhinna Kameron Hurley essee „We Have Always Fought“ (avalikult loetav internetis - võib-olla parim feminismiteemaline artikkel, mida ma lugenud olen, ja põnevusega loetav ka kõigile neile, kellele see naisõiguse-teema näib nõme), mis räägib vildakast naisekujutusest ilukirjanduses ja kultuuriajaloos, muuseas ka ulmes. Kõigele tipuks sai Parima filmi auhinna (Best Dramatic Presentation, Long Form – igasugune filmitud teos, mis on üle 90 minuti pikk) „Gravity“, mille fookus oli ühe naise hakkamasaamisel ühe kosmosejaamaõnnetuse ajal ja järel.

Teatav kontingent ulmefänluses oli hakanud tajuma negatiivset trendi. Võib-olla oli trend varasem, aga olgu 2014. aasta Hugod näide selle kaldumisest äärmusesse. Nad tajusid, et nominentideks (ja võitjateks) osutusid raamatud, mis polnud sugugi head ulmeteosed. Nüüdisaegsed võitjad eristuvat endisaegsetest võidutöödest sellega, et need eelistasid hea loo jutustamisele mingi sotsiaalse missiooni edasiviimist. Selle sotsiaalõiglusmissiooni tagajärjel olevat Hugo kaotanud oma esialgse tähenduse.

Nii nagu Stalkeri-auhinda Eestis, jagatakse ka Hugo-auhindu ulmefännide ja -kirjanike aastakokkutulekutel – Hugo-auhindade puhul on tegemist Maailma Ulmekonventsiooniga (World Science Fiction Convention). Auhind antakse välja konventsioonil käijate poolt, kelleks on Ulmeühingu liikmed (aastamaks 40$). Ühesõnaga jagavad Hugo-auhindu fännid ise. Kaht teist kõige prestiižikamat ulmeauhinda (Nebula ja World Fantasy Award) jagavad kas kirjanikud (ligi 1800-liikmeline organisatsioon SFWA ehk Ameerika Ulme- ja Fantaasiakirjanikud) Nebula puhul või iga korraga vahetuv žürii World Fantasy Award puhul, kuid Hugo on jäänud fännide auhinnaks. Ometigi on näha, et žürii osaks saab igaüks, kellel on tahtmist välja käia 40$ aastamaksu.

Kuivõrd Hugo olevat fännide auhind, oli see paljude meelest saanud liiga elitaarseks. Kontrast premeeritu ja kõigiti armastatu vahel oli nende meelest kasvanud liiga suureks. „Kui varem tähendas raamatule pandud märge „Hugo nominent parima romaani kategoorias“ garanteeritud lugemiselamust, siis nüüdseks on sellest saanud hoiatus!“

Sad Puppies on seltskond, mille eesotsas on Brad R Torgersen ja Larry Correia. Nad esitasid kandidaatide loetelu, kes nende meelest esindavad head ja klassikalist ulmekirjandust, mis oleks nende meelest jäänud nomineerimata. Teoseid, mis oleks žanrilt kosmoseooper, mitte kosmosedraama; fantasy, mitte slipstream.

Teise loetelu tegi kirjanik pseudonüümiga Vox Day (Theodor Beale), tema on oma hoiakute poolest ekstreemsem ja sellele vastavalt on tema liikumise nimeks Rabid Puppies.

Mõlema rühmituse esitatud loetelust said enamus ka Hugo nominentideks.

3) Mis kriis see selline on? Kellegi lobitöö õnnestus – good for them.

Põgusa tutvumise järel kummagi nimekirjaga näib mulle, et nende edu muudab skandaalseks peamiselt asjaolu, et nimetatud kolm meest on väga provokatiivse olemisega. Paljude jaoks on nad ka poliitiliste vaadete poolest liiga kallutatud.

Juba ainuüksi see, et Vox Day'd saab nendega ühte patta panna – tegelikult ei saa, aga pealtnäha saab -, mõjub liikumise mainele halvasti. Vox Day on ulmekirjanik, kelle nimi muutus paljude jaoks peaaegu vandesõnaks pärast seda, kui ta kirjutas tunnustatud mustanahalise ulmekirjaniku N. K. Jemisini kohta: „/.../an educated, but ignorant half-savage, with little more understanding of what it took to build a new literature" („õpetatud, kuid ignorantne poolbarbar, kel on vähe arusaamist sellest, mida läks vaja selleks, et üles ehitada uut kirjandust“). Ta visati seetõttu välja ka SFWA-st.

Praegu Eestis valitseva pagulasfuroori kestel mõmiseb tõenäoliselt pool lugejaskonda, et neegreid neegreiks või veidike ahvideks nimetada pole ju mingi patt. Otsekui Vox Day hukkamõistmine oleks liiane poliitkorrektsus – kui sellise kommentaari tõttu visataks ühingust välja, jääks Eesti Ulmeühingusse väga vähe inimesi. Kuid küsimus pole kommentaaris mingi nimetu halli (parandus: musta) massi kohta, vaid põhjendamata ja varjamatu pinnapealse rassismi ülesnäitamises ühe andeka indiviidi suhtes.

Sellise kaasvõitlejaga ühte patta panek, aga ka kahe Sad Puppy juhi enda mõned misogüünsemad varasemad seisukohavõtud viisid selleni, et Torgerseni ja Correia esitatud nominente hakati samuti nägema üksnes valgetest meestest ning paremäärmuslastest koosneva inimgrupina. Nii on seda nimistut ka kirjeldatud kui kirjanduslikult allpool arvestust šovinistide kampa. Vähegi põhjalikum pilguheit nominentide loetelule näitab, et see pole tõsi – nominente on vasakäärmusest paremäärmuseni, konservidest liberastideni, on mehi, naisi ja igast nahavärve -, ent kogu asjal oli jube halb mekk man.

Mitu inimest loobusid nominatsioonist. Siin väike loetelu põhjendustega (eesti keeles kokkuvõtted siinkirjutaja hinnangul olulisimast mõttest):

Larry Correia romaaniga „Monster Hunter Nemesis“„The reason I refused my nomination is that as long as the guy who started Sad Puppies stayed in, the more our opposition would try to dismiss the whole campaign as being all about my ego, or some selfish personal desire to get award recognition. Nope. I really meant it when I said I don’t care about winning anything for myself. I hope this proves that once and for all.“ („Keeldusin nominatsioonist, sest kui ma Sad Puppiesi algatajana jäänuks nominentide sekka, nähtaks kogu seda kampaaniat üksnes minu edendamise üritusena. Mind ei huvita võit. Loodan, et olen seda lõplikult tõestanud.“)

Marko Kloos romaaniga „Lines of Departure“ - “I cannot in good conscience accept an award nomination that I feel I may not have earned solely with the quality of the nominated work. I also wish to disassociate myself from the originator of the ‘Rabid Puppies’ campaign. To put it bluntly: if this nomination gives even the appearance that Vox Day or anyone else had a hand in giving it to me because of my perceived political leanings, I don’t want it. I want to be nominated for awards because of the work, not because of the ‘right’ or ‘wrong’ politics.” („Kui jääb kas või mulje, et Vox Day või kes tahes võimaldab mulle selle auhinna saamise mingite näiliste poliitiliste eelistuste tõttu, siis ma ei taha seda auhinda. Tahan, et mind nomineeritaks töö enda mitte selle „õigete“ või „valede“ vaadete pärast.“)

Annie Bellet lühijutuga „Goodnight Stars“ - “because this has become about something very different than great science fiction. I find my story, and by extension myself, stuck in a game of political dodgeball, where I’m both a conscripted player and also a ball … My fiction is my message, not someone else’s, and I refuse to participate in a war I didn’t start.” („Keeldun osalemast sõjas, mida ma pole alustanud.“ samas artiklis mis eelminegi)

Dave Creek lühiromaaniga „The Jenregar and the Light“ - „/.../ being linked to Larry Correia makes me uncomfortable, and I wouldn't want to be in the same room with Theodore Beale. /.../ My instinct was confirmed after I did some more snooping around online and began to see some of the reactions to the "Sad Puppy" list. Comments ranged from referring to the nominated writers as those with "right-wing political leanings" to calling the Sad Puppy list a way to find out what not to read." („Mulle valmistab ebamugavusi seostamine Larry Correiaga. Vaatasin netist järgi ja paistab, et Sad Puppy'de nimekirjale on lähenetud kui lugemishoiatustele.“)

David Sturridge nomineeris kategoorias „Parim fännkirjutaja“ - tema suurepärane vastus Torgerseni seisukohtadele on punkthaaval loetav internetis. Eessõna lugesin diagonaalis, aga punkte endid oli juba raskem niimoodi lugeda – ülevaade oli põhjalik ja ääretult huvitav ning soovitan kõigile.

Kõigis kategooriates on olemasolevate nominentide kõrval võimalik oma valikuks panna „Valik puudub“. Kui mingis kategoorias on selliseid hääli piisavalt, võib selles kategoorias Hugo-auhind jääda välja andmata.

4) Nii et Sad Puppy'd on pahad?

Tegelikult on mõlemad pooled täiesti jaburalt pungil eelarvamustest. Ühelt poolt võiks kogu see diskussioon olla lihtsalt üks mäss sotsiaalpoliitiliselt kallutatud ja žanriliselt veidrate tekstide vastu Sad Puppiesi poolt ning senivalitseva ulmeseltskonna vastuseis sellele mässule.

Ometi läheb asi kaugemale.

Ühel hetkel Irene Gallo, kirjastuse Tor üks tegevtoimetajaid, kirjeldas Sad Puppy'sit Facebookis:
“There are two extreme right-wing to neo-nazi groups, called the Sad Puppies and the Rabid Puppies respectively, that are calling for the end of social justice in science fiction and fantasy. They are unrepentantly racist, sexist and homophobic. A noisy few but they’ve been able to gather some Gamergate folks around them and elect a slate of bad-to-reprehensible works on this year’s Hugo ballot.”
(Sellise lõigu problemaatilisust lahkab suurepäraselt ulmekirjanik Eric Flint oma kodulehel)

Seegi uudisenupuke võiks anda ainest täiesti omaette artiklile – ühelt poolt on Irene Gallo sõnavõtt päris lahmiv (võrdlused Vox Day retoorikaga poleks sugugi kohatud). Samas oli Gallo kommentaar juba unustatud, kui Vox Day ja teised Rabid Puppyd otsustasid tuua selle välja varjusurmast, algatades süstematiseeritud sotsiaalmeediarünnaku Irene Gallo vastu.

Nad saavutasid selle, et Tor Booksi peatoimetaja oli sunnitud tegema Irene Gallo suhtes väga laitva avaliku pöördumise, milles ta ühelt poolt noomib Gallot ja ühtlasi avalikult vabandab toimetaja sõnavõtu pärast, mille järgi võis tunduda, et tegemist oli Tor Booksi ametliku seisukohaga.

Võiks arvata, et sellega oleks asi lahendatud – Irene Gallo liialdas Facebookis, teda kritiseeriti, peatoimetaja noomis teda avalikult. Plats puhas, kas pole?

Kaugel sellest. Seda, et Irene Gallot nüüdseks vallandatud pole, on pannud paljusid streikima Tor Booksi vastu. On terve hulk inimesi, kes ei ole nõus ostma ühtki raamatut, mis sellelt tunnustatud kirjastuselt ilmub, ühe Facebooki postituse tõttu. Mis on pealegi tehtud Irene Gallo enda kontolt ja tema nimel.

See streik saab neil raske olema – teadupärast on kirjastusega Tor Books äsja teinud 10-aastase lepingu nüüdisulme absoluutsesse raskekaalu kuuluv John Scalzi.

Võib-olla on selle näol mõneti tegemist Hugo-auhindade välise miniskandaaliga, ent see näitab, kuivõrd laialdaseks osutub Sad Puppy'sist alguse saanud vastasseis Ühendriikide ulmefännide seas.



5) Mis edasi?

Ilmne on see, et edaspidi on Hugode puhul palju suurem rõhk pandud lobitööle.

Selle kriisi valguses on palju räägitud asjaolust, et Hugo auhinnad on ennegi olnud mõjutatud lobitööst. Esiletõusvate näidetena on nimetatud Orson Scott Cardi ja John Scalzit. Cardi võidud romaanide „Enderi mäng“ ja „Surnute eest kõneleja“ eest olevat suuresti väga entusiastliku lobitöö tagajärg (mis ei tähenda siiski, et need poleks väärinud võitu – tema puhul on selgelt tegemist autoriga, kes jääb ulmeajalukku klassikuna). John Scalzi (kes olevat kaasautoreid ühel või teisel moel moosinud blogiga – detailidesse ma ei hakanudki laskuma, sest ka tema puhul tajun, et tegemist on elava klassikuga. Võib-olla on Hugo pälvinud „Redshirts“ siiski tiba kehvem? Mine tea...)

Mingite Sad Puppy seisukohtadega olen ma nõus.

John Chu võidunovell „Vesi, mis langeb su peale eikusagilt“ pole sugugi ulmeline jutt. Ulmeelement – vesi, mis langeb eikusagilt su peale, kui sa ütled midagi ebatõest, mis teeb võimatuks valetamise – on sedavõrd hõlpsasti väljajäetav, et lugu tundub lihtsalt fantaasiasugemega perekonnadraamana. See pole halvasti kirjutatud lugu, ent see pole sugugi hea ulmenovell.

Näis, et selle teksti võitmise taga oli lausa kahel moel vähemusse kuuluva noormehe tänukõne auhinda vastu võttes. Millal viimati võitis Hugo-auhinna homoseksuaalne asiaat? Auhinna andmist ei paistnud dikteerivat mitte lugemisel haaranud emotsioon, vaid lugemise järel tabanud mõte: „Kas poleks tore, kui auhinna pälviks... tema?“ Nii et, vähemalt selle ühe kategooria raames – mis kellelegi niikuinii korda ei lähe, lühijutt ju – näis tegemist tõesti olevat sotsiaalselt kallutatud auhinnaga.

Samas tuleb tõdeda, et ka teised nominendid ei tekitanud rabavat „see peab võitma“-tunnet. Kõik lood on internetis kättesaadavad, aga eeldatava huvipuuduse tõttu ei hakka ma vaevuma aadresside lisamise ega ülevaate tegemisega. Raske arvata, et tegemist olnuks parimate lühijuttudega aastast 2013. Ei saa see lühiulme olukord nii lootusetu olla. Kust leiab kas või Gardner Dozois igaks aastaks päris paksu kogumiku võrra tuumakamat lühiulmet?

Ilmselt saab selle kriisi tagajärjel rääkida kahest poolest Ühendriikide ulmeskenes. Mõlemal on võime olla samavõrd äärmuslikud ja olla neis äärmuslikes ilmingutes samavõrd ebameeldivad. Eeldatavasti hakkab kumbki pool 2016. aasta Hugode eel koguma oma nominentide nimekirja. Loevad agaralt aastas ilmunud raamatuid ja panevad kokku oma loetelu. Tõenäoliselt saab järgmise Hugo-auhinna nominentide väljakuulutamise eel näha harjumatult intensiivset lobitööd.

Mingis mõttes on huvitav näha, et ulmerdised teisel pool maailma tegelevad samuti igasuguste väiklaste ja mõttetute pseudoprobleemidega, mida nad muudavad suurteks, kogu zeitgeist'i hõlmavateks põhimõttelisteks dihotoomiateks. Eeldatavasti võib järgmise aasta auhinnagaalal oodata vastuaktsiooni Sad Puppy'de kampaaniale, näiteks püütakse esile tõsta mustanahaliste lesbide unenäokirju. Nii see väiklus kujundabki meie ühise ulmekirjanduse ajalugu...

Nali naljaks, poliitika poliitikaks – kõige olulisem, mille nimel mõlemad pooled väidavad võitlevat, on siiski teoste kvaliteet. Kui tuleb esile vaieldamatu tähtteos, mõni ajatu klassik, siis jääb ta kindlasti sõelale. Kõigist neist mahhinatsioonidest hoolimata.

Seni, kuni sellest kivist visatud lained tasanevad, soovitan pilku peal hoida näiteks Nebula-auhinnal – Jeff Vandermeer võitis romaaniga „Annihilation“, lühijutu kategoorias võitis Ursula Vernon novelliga „Jackalope Wives“. Kedagi ei vilistatud lavalt maha. Saab näha, kuidas on lood 22. augustil, kui kuulutatakse välja Hugo võitjad.
Kes soovivad "Reaktori" tööshoidmisele kaasa aidata, siis ootame kõigilt huvilistelt kaastöid juttude, artiklite, uudisvihjete jmt. näol meie toimetusse.
© Kõik jutud on autorikaitse objekt, mille kopeerimine ja levitamine on autori nõusolekuta keelatud! (0.0039)